Tänavuse HEA SÕNA auhinna laureaat on HILLE KARM

Eesti Naistoimetajad
27. septembril 2009
Pressiteade

Auhind antakse üle teisipäeval, 29. septembril kell 12 Naistoimetajate ühenduse meediapäeval „Kära meedia pärast II“ Tallinna Soome Instituudi saalis, Harju t 1.

HEA SÕNA auhinnaga soovib Eesti Naistoimetajate ühendus tunnustada Eestis silmapaistnud kirjutajat, kelle looming kannab positiivseid humanistlikke väärtusi vastukaaluks ühiskonnas levinud ärapanemisele, kõmuhimule ja pelgalt meelelahutamisele. Hea sõna lisab ellu paremaid tundeid, mõtteid ja tegusid. Naistoimetajad tunnustavad Hea Sõna auhinna saajat ajakirjanikust kunstniku Aita Nurga ainulaadse maaliga.

Hea Sõna auhinda antakse välja kolmandat korda. Varem on selle pälvinud ajakirjanikud Margit Kilumets ja Madis Jürgen.

Hille Karm on sündinud 8. aprillil 1949 Tallinnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala, õppinud lisaks soome keelt ja kirjandust, töötanud aastaid toimetajana ajakirjas Eesti Naine ja hiljem Terviselehes. Töötab 1997. aastast ERGO Kindlustuses – algul kommunikatsioonijuhina ja nüüd toimetajana, pühendudes üha enam kirjutamisele.
Kirjutanud 10 raamatut (publitsistikat, novelle, elulugusid, koguperejutustusi) ja osalenud oma juttudega kümmekonnas kogumikus. Tõlkinud soome ja vene keelest.
Hille Karm: „Olen püüdnud kajastada head ja edasiviivat ning aidanud seda oma sõnaga kasvatada. Seega olen pigem ajakirjanik-aednik, mitte ajakirjanik-valvekoer. Usun südamest, et HEA SÕNA ongi minu kui kirjutaja missioon.“

Hille Karm on oma põhimõtteid ja humanitaarteadmisi edasi kandnud ka suure äriorganisatsiooni suhtlust arendades ning Marketingi Instituudis turundussuhtlust õpetades ja seega aidanud edendada Eesti häid äritavasid.

Oma värskeima, tänavu suvel ilmunud jutukogumiku „Midagi head” tagakaanele on Hille Karm kirjutanud:
„Igapäevatöö ja ajakirjandusharidus hoiavad mul nii tugevasti „jalad maas”, et minu jutud saavad alguse elust enesest. Piisab aga õigest meeleolust, et elus nähtut-kogetut vürtsitada tundega või maitsestada fantaasiaga – ja sünnib midagi, mis on ligilähedane kirjandusele. Vähemasti loodan, et on.
HEA on jääv, aja liikumisest ja inimeste vananemisest hoolimata. Mida ei saa tellida ega osta, vaid mida aeg meile eelkäijate kaudu on andnud, et selle omakorda edasi annaksime. HEA on näha elu tegelikkusest veidi ilusamana. HEA on toetada ja uskuda head.”

Täiendav info:
Merike Viilup, tel 50 45400, e-post: merike.viilup@estmedia.ee

*******************************************

Estonian Women Editors

27th September, 2009

Press Release

HILLE KARM is the recipient of this year's THE GOOD WORD award This year THE GOOD WORD award will be allocated to the journalist and writer HILLE KARM.

The prize will be presented at 12.00 noon on Tuesday, 29th September, on the media day " Noise about the Media II", organized by the Women Editors' association at the hall of the Finnish Institute of Tallinn, Harju Street 1.

With THE GOOD WORD award the Women Editors' Association wishes to acknowledge a writer notable in Estonia, whose work carries positive humanist values to counterbalance the avengeful, sensational or just barely entertaining sentiments prevailing in the community. A good word supplements life with better emotions, ideas and actions. Women Editors reward the recipient of THE GOOD WORD award with a unique painting by the journalist artist Aita Nurga.

THE GOOD WORD award is being issued for the third time. The journalists Margit Kilumets and Madis Jürgen have received it so far.

Hille Karm was born on 8th April, 1949 in Tallinn. She graduated from Tartu University specialising in journalism. In addition she studied Finnish language and literature and has worked for years as an editor at the journal "Estonian Woman", and later at the "Health Gazette". Since 1997 she works at "ERGO Insurance".

She has written ten books (on current public or political affairs, short stories, biographies, whole-family-tales) and her short stories have been included in some ten collections. She has translated from Finnish and Russian.

Hille Karm: „I have tried to echo what is good and forward going and to help its growth with my words. Thus I am a journalist-gardener rather than a journalist-watchdog. I believe sincerely, that THE GOOD WORD is my mission as a writer.

Hille Karm has passed on her principles and humanitarian knowledge by developing communication in a large business organization. By teaching marketing communication at the Marketing Institute she has assisted promotion of good Estonian business practices Hille Karm has written on the back cover of her latest collection "Something Good", published this summer:

"My daily work and education as a journalist keep my feet so close to the ground that my stories develop from the life itself. One needs only the right mood to take something that was seen or experienced and to season it with emotion or flavour it with fantasy - and something is born, that is close to literature. At least I hope that it is THE GOOD is lasting, in spite of movement of time and the aging of people. It cannot be ordered or bought, but time has given it to us through our forerunners, so that we would pass it on in turn. It is GOOD to see life a little prettier than it is in reality. It is GOOD to support and believe in good."

Further information: Merike Viilup, tel 50 45400, e-post: merike.viilup@estmedia.ee

KÄRA MEEDIA PÄRAST II

Head naistoimetajad!

Olete oodatud osalema Naistoimetajate ühenduse meediapäevale

KÄRA MEEDIA PÄRAST II.

Uus meedia. Võlu ja Valu.

29. septembril Soome Instituudis Harju tn. 1,

koostöös Soome naistoimetajatega kolme riigi –

Soome, Leedu ja Eesti ajakirjanike ning täiskasvanukoolitajate osavõtul

Põhjamaade Ministrite Nõukogu poolt rahastatava Nordplus projekti raames.

Töökeel inglise keel.

Osavõtust palume teatada hiljemalt 25. septembriks merike.viilup@estmedia.ee

PROGRAMME Social Media for Adults (SMEA)

Venue:
The Finnish Institute in Estonia
Harju 1, 10146 Tallinn

TUESDAY 29 SEPTEMBER
9.30 -10.00 Good morning! Introduction of the day.
10.00 - 10.45 Social media as the panopicum for the "digital generation". Andra Siibak, Phd, Institute of Journalism and Communication, University of Tartu
10.45 -11.00 Discussion
11.00 - 11.45 Internet Safety, Anto Veldre, internet security expert, Estonian
Informatics Centre, Department for Handling Information Security Incidents.
11.45-12.00 Discussion
12.00- 12.15 Hea Sõna Auhind Award Year 2009, given by Estonian Women Journalists
12.15 -13.45 Lunch break
13.45 - 14.30 Hate on the Internet, Representative of the Estonian Police
14.30 - 14.45 Questions and discussion
14.45 -15.15 Coffee
15.30 -16.15 Net Gallery for Youth, www.rate.ee , Producer Andrei Korobeinik
16.15 -16.30 Discussion
17.00 Visit to new Women Magazine Anne@Stiil, Editor in Chief Merle Liivak

Campaign for Gender Equality Architecture Reform at the UN

In 2006 women from all over the world pressured the United Nations to add the reform of its gender equality bodies on the agenda of its current reform process.

The GEAR Campaign, a network of more than 310 civil society organizations, was formally launched in 2008 to follow up this process.

Specifically, the GEAR Campaign is demanding:
- The consolidation of the existing UN agencies addressing gender equality into a single improved and independent entity.
- The new entity to be headed by an Under Secretary-General in order to secure a higher level of authority for the new entity within the UN.
- An annual budget starting at $1 billion, increasing over time.
- Universal field presence and strong policy and programmatic mandate.

The involvement of women’s organisations and global civil society in its processes.The strategies and the positions of the campaign are determined by the GEAR Campaign Working Group, which is co-facilitated by Center for Women's Global Leadership (CWGL) and Women's Environment and Development Organization (WEDO).

The working group brings together the New York based organizations who are the global focal points of the campaign, the regional focal points of the campaign, and the members of the New York based UN Lobbying Strategy Group.

The European Focal Point of the GEAR Campaign, lobby the European Union and European governments to support these demands.

Join the global GEAR Campaign and send the following letter to the Foreign Minister and the UN mission of your country, urging your government to support the creation of the strong new UN gender equality entity http://www.un-gear.eu/takeaction.shtml

Võitlus soopõhise vägivalla vastu - Hispaania näide

Anna-Maria Penu

Hispaania feministid olid juba aastakümneid kaevanud soopõhist lähisuhtevägivalda tuimalt pealt vaatavate ametivõimude peale. Valitsev ükskõiksus lubas vägivallatsejatel karistamatult tegutseda jättes ohvrid kaitseta, oma piinajaga üksi. Neid ei võetud kuulda, neid ei võetud tõsiselt. Üldine seisukoht väitis kõiketeadvalt, et tegemist on üksikjuhtumitega, anomaaliatega ning mitte mingil juhul naiste ja meeste ajaloolisest ebavõrdusest tuleneva sotsiaalse probleemiga. Suhtumine, mis selgitas ka politseinike ja kohtunike apaatsust selle „vähetähtsa” probleemiga tegelemisel, abi otsivatele naistele pakutud isalik soovitus vägivallatsejaga „sõbralik lahendus leida” ja ohvri kannatuste naeruvääristamine, tühiseks pidamine ning kohati isegi õigustamine.

Kuid 1997. aasta tõi traagilise muutuse. Hispaanlaste ühisteadvuse tärkamist soopõhise lähisuhtevägivalla eksisteerimise kohta tähistab kindel nimi ja kuupäev. 17. detsembril 1997. aastal rääkis 60-aastane Ana Orantes Ruiz Andaluusia telesaates kohutavast situatsioonist, milles ta on aastakümneid elanud: abikaasa psüholoogilise ja füüsilise vägivalla all. Ana oli vägivaldse mehe peale kaevanud ka politseile, kuid tema juhtumiga tegelenud kohtunik määras tolleks ajaks juba endise abikaasa elukohaks ikkagi Anaga sama elamu. Tegemist oli esimese naisega, kes rääkis oma isiklikust põrgust avalikult, miljonite silmapaaride ees. Ja paljud tundsid Ana loos ära iseenda.
Pärast saadet läks Ana koju, kus endine abikaasa ta bensiiniga üle valas ning põlema pani. Ana suri. Endine abikaasa tappis naise pärast aastakümneid kestnud terrorit.
Korraga seisis Ana Orantes Ruizi lugu suurimate ajalehtede esikaantel tekitades arvukalt vastukaja ja avalikke diskussioone. Sajandeid varjatud probleem, pere siseasjaks tituleeritud nii paljude naiste süstemaatiline piinamine sai lõpuks avalikkuse tähelepanu, mille eest feministid olid nii kaua ja väsimatult võidelnud.

Seitse aastat hiljem, 28. detsembril 2004. aastal, võttis Hispaania parlament ühehäälselt vastu orgaanilise seaduse 1/2004, soopõhise vägivalla vastase täieliku kaitse meetmete kohta. Seaduse lõppeesmärgiks on soopõhise vägivalla progressiivne välja juurimine: „Käesoleva seaduse eesmärgiks on kaitsta vägivalla eest, mis on diskrimineerimise, ebavõrdsuse ning meeste võimusuhete ilming ning mille all kannatavad naised oma lähisuhetes, nii kooselus kui väljaspool seda. Sest tegemist on naistel suunatud vägivalalga ainuüksi seetõttu, et nad on naised, mis tähendab nende agressorite jaoks, et neil naistel pole kõige vähimaidki õigusi vabadusele, austusele ja neil puudub otsustusvõime.”

Põhjalik seadus
Tegemist on ennetavate, informatiivsete, sotsiaalsete, juriidiliste, meditsiiniliste, tööõiguslike, hariduslike, karistusseadustikku ning ohvrite kaitset puudutavate abinõude kogumiga. Loodi soopõhise vägivallaga vastu võitlev valitsusdelegatsioon ning Riiklik Naistevastase Vägivalla Observatoorium. Keskkoolidesse viidi sisse eraldi kohustuslik ainetund – keskendunud võrdsusele ja soopõhise vägivalla vastu. Haridusasutustelt nõutakse õpetajaskonna koolitamist antud teemal. Lähisuhte vägivalla ohvritele pakutakse koolitusprogramme, et saavutada oma piinajast majanduslik sõltumatus, ning neid palkavatele ettevõtetele teeb riik lisasoodustusi. Ohvrid, kel puudub vajalik ettevalmistus või takistavad teda töö leidmisel teised sotsiaalsed tingimused, on ettenähtud töötushüvitis. Kallaletungist põhjustatud töölt puudumisel on ohvril õigus töövõimetuspensionile. Meditsiinitöötajad, kes näevad ohvril vägivalla märke, on kohustatud sellest teatama ametivõimudele ning andma läbivaatuse kohta tõendi. Karmistati karistusi. 2005. aastal viidi karistusseadustikku muudatus, mis lubab määrata raskemaid karistusi, kui agressoriks on mees ja ohvriks naine. Vahet tehakse ka esmakordsel või tavapärasel vägivallal, ka ähvardused, sundimine ja vabaduse piiramine on karistatavad. Loodi 400 spetsiaalselt koduvägivallaga tegelevat kohust, kusjuures kohtuotsused viiakse läbi kiirmenetluse korras. Kinnitati politseinikele suunatud soopõhise vägivalla erikoolitus ning eriüksuste moodustamine. Ohvritele pakutakse igakülgset ja väikse või sissetulekuta naistele ka täiesti tasuta juriidilist nõustamist ning abi. Pealegi ei pea ohver ise mööda erinevaid asutusi jooksma vaid saab kõik vajaliku ühest ja samast kohast. Riik hoolitseb kõikide ettenähtud osakeste tööle panemise eest.

Kaks aastat hiljem, 2006. aastal, anti lisaks välja ambitsioonikas Riiklik Soopõhise Vägivalla Teadvustamis- ja Ennetusprogramm, mis on suunatud kõikides vanustes meestele ja naistele. Programmi eessõnas selgitatakse, et soopõhise vägivalla puhul on tegemist „meie ühiskonnas eksisteeriva ebavõrdsuse kõige brutaalsema sümboli ilminguga”.
Käivitatud on mitmeid reklaamikampaaniaid tutvustamaks olemasolevaid riiklikke tugipunkte ning ohvrile korratakse ikka uuesti ja uuesti, et vägivaldsest suhtest on väljapääs. Julugustatakse lakkamatult, et politseile tuleb avaldus teha, et nad saaksid tegutsema hakata. Ka naabreid, perekonnaliikmeid, sõpru, ametnikke, kes on olnud vägivalla tunnistajaks, õhutatakse politseid kutsuma, kaebust esitama ning ohvrile igakülgset toetust pakkuma. Meestele suunatud kampaaniad rõhuvad mehelikkuse uuele identiteedile, uut tüüpi suhetele, võrdsuse võtmes ja mitte naiste vastase vägivallaga. Lisaks on avaldatud kümneid trükiseid soopõhise vägivalla ohvritele mõeldud õiguste, informatsiooni ja tegutsemisjuhenditega.

Revolutsiooniline teadvuse muutus
Seadus on julge, revolutsiooniline ja seetõttu ajalooline. Riiklikul tasemel tunnistatakse, et soopõhise vägivalla juured peituvad ühiskonna enda korralduses, tema märkidesüsteemis, mis on põlvkonnalt põlvkonnale edasi kandnud meeste ülemvõimu „loomulikkust” naiste üle. Naiste ja meeste vaheline ebavõrdsus on osa ühiskonna struktuurist ja suurte tähtedega sisse kirjutatud kultuuriliselt konstrueeritud soorollidesse, mille vaimus meid haritakse-kasvatatakse perekonnas, koolis, sotsiaalgruppides, meedias, läbi raamatute, filmide, kiriku. Mehelikkust seostatakse avaliku sfääri ja võimuga (peamiselt instrumentaalsete omadustega aktiivne, karm, domineeriv, tugev, riskialdis, usaldusväärne või otsusekindel) ning naiselikkust koduse maailma ja teiste eest hoolitsemisega (peamiselt väljendusrikaste või emotsionaalsete omadustega nagu sulnidus, mõistvus, tundlikkus, kannatlikkus, kuulekus ja alistumine), kuigi mitte ükski poisslaps ei sünni eneseteadliku, otsusekindla või domineerivana nagu mitte ükski tüdruk ei sünni sulni ega allaheitlikuna. Lisaks toimub see kõik ühiskonnas, kus teatud juhtudel on konfliktide - ükskõik, kas siis isiklikke, perekondlike, poliitiliste või riiklike – lahendamine vägivalla abil õigustatud ja isegi seaduslik.

Vastuvõetud seadus ulatab ohvritele abikäe, lubab kaitset, pakub toetust õhutades neid endale täisväärtusliku elu tagasi saamise teele. Seadus rõhutab, et tähtis on end sellest seksistlike müütide, suhtumiste, eelarvamuste ja uskumuste rägastikust välja võidelda, mis meie teadvuses justkui õigustavad igasugust naiste vastast vägivalda, diskrimineerimist, naeruvääristamist, objektistamist jne. Selleks aga tuleb muuta valitsevat patriarhaalselt meestekeskset arusaama, loogikat suhetest ja identiteetidest, mis määravad jäigalt, mida tähendab „olla mees” ja „olla naine”, mis ülesanded meil on, mida tohime, mida ei tohi teha, mis on sobilik, mis mitte. Muuta tuleb ka soopõhise vägivalla probleemi nimetamist ainult „naiste probleemiks”, nagu meestel poleks sellega mingisugust pistmist. Igasuguse vägivalla vastu võitlemiseks ja ennetamisse tuleb kaasata terve ühiskond, see kehtib ka soopõhise vägivalla kohta, sest see on kõigi tema liikmete probleem.

Tulemused
Soopõhise vägivalla vastaste täieliku kaitse meetmete seadus on tänaseks kehtinud pea viis aastat ja Hispaania kuningriigi seadusandluses pole ühtegi teist, ühehäälselt vastuvõetud seadust, mis on olnud nii pidevate rünnakute märklauaks. Hispaania kuningriigi põhiseaduslikule kohtule on esitatud üle 200 kaebuse. Enim poleemikat tekitas Murcia kohtuniku väide paar aastat tagasi, et määrates meestele raskemaid karistusi rikutakse sugude vahelise võrdsuse printsiipi. Põhiseaduse kohus leidis - 7 poolt ja 5 vastuhäälega -, et seda printsiipi ei rikuta, sest karmimad karistused naiste kallal vägivallatsevatele meestele täidavad „ebavõrdses ühiskondlikus kontekstis sündinud ja kestva soopõhise vägivalla vastu võitlemise eesmärki”.

Küllaga on kuhjunud kaebusi ka süsteemi korralduse üle, nagu näiteks vabade kohtade vähesus varjupaikades, raskused riiklike toetuste saamiseks, politsei aeglus, politseinike vähesus ning sellest tulenev ohvrite kaitsetus jne. Praktikas on leitud palju vajakajäämisi, mida siis parandatakse, täiustatakse või hinnatakse ümber. Näiteks esialgu tuli ühisest kodust ära minna ohvril, kuid nüüd tuleb kodust lahkuda vägivallatsejal ja mitte ohvril, kui ta seda just ise ei soovi. Viimane uuendus on kinnitada lähenemiskeeluga vägivallatseja randmele GPS, mis saadab turvafirma keskusesse häire, kui mees läheneb ohvrile rohkem kui 500 meetrit. Erinevatest sektoritest tulenev kriitika viimase abinõu kohta ulatub turvafirma reageerimiseks vajaminevast ajast kuni GPS tootva erafirma kasumini välja. Sest niikaua kui häire keskusesse jõuab ja turvafirma kohale sõidab, jõuab vägivallatseja teha, mida iganes. Mis puutub erafirma kasutamisse, siis pole osade naiste organisatsioonide meelest eetiline teha nii tõsisest probleemist kellegi järjekordset eraäri.

Ka naiste esitatud kaebuste tagasi võtmine, sest „mees palus andeks ja lubas, et enam ei tee”, on suureks mureallikaks. Kuna naised on oma piinajast nii majanduslikus kui ka emotsionaalses sõltuvuses, siis nad usuvad teda. Siin aitab vaid töö naiste enesehinnangu ja eneseteadlikkusega, nende informeerimisega sellest, mis juhtub siis, kui nad vägivallatsejaga edasi kokku jäävad. Noorematele aga mõjub ennetustöö.

Käesolevat teemat käsitlev statistika on samuti tekitanud erinevaid tõlgendusi. Surmade arv pole suuri muutusi läbi teinud: 2003. aastal suri 71 naist oma kaaslase käe läbi, samas 2005. aastal 57 aga 2008. aastal 75. Samas on politseisse esitatud avalduste arv hüppeliselt suurenenud: 2008. aastal registreeriti keskelt läbi 400 kaebust päevas ja 8 kõnet tunnis vägivalla ohvritele mõeldud abitelefonile.

Seaduse kriitikute sõnul näitavad need arvud vastuvõetud abinõude paketi äraspidist mõju ehk soopõhise vägivalla elimineerimise asemel õhutavat ta sellele. Kuid enamus tõlgendavad politseisse esitatud avalduste kasvu naiste teadlikkuse tõusuga ja riikliku toetuse olemasoluga. Kui enne naine kannatas vaikides hirmu tõttu, majanduslikel ja/või sotsioloogilistel põhjustel, siis täna ta pisut suurema tõenäosusega seda enam ei tee. Surmade arv on aga enam-vähem samadesse piiridesse jäänud, sest tegemist on ühiskonna niivõrd sügava probleemiga, et selle välja juurimine võib võtta aastakümneid. Uute põlvkondade seas on naiste vastane vägivald (nii psüühiline, füüsiline kui ka seksuaalne) endiselt suur ja murettekitavad uuringud näitavad, et poisid on palju tugevamalt traditsioonilistes soorollides kinni, kui tüdrukud.
Suurem osa hispaania eksperte on aga veendunud, et seadus on probleemi laialdaseks, ühiskondlikuks teadvustamiseks, ohvrite kaitseks ja vägivallatsejate karistamiseks olnud elulise tähtsusega. Endisest veelgi suuremat rõhku tuleb panna ennetustööle ja nii naiste kui meeste sotsiaalkultuurilisele harimisele. Tööpõld on lai, kuid hädavajalik algus on tehtud ja töö soopõhise vägivalla välja juurimiseks on riiklikul tasemel alanud.

* Hispaania meediale on tehtud soovitusi juhuks, kui uudis räägib soopõhisest vägivalla juhtumist: hoiduda jõhkratest detailidest; mitte õigustada vägivallatsejat süüdistades ohvrit stiilis naine provotseeris või anda teisiti mõista, et naine oli selle kuidagi viisi välja teeninud või ise esile kutsunud; uudisele tuleb alati lisada abitelefoni number ning juhtumit tuleb nimetada, kui ründajaks on mees ja ohvriks naine, soopõhiseks vägivallaks.

* Koduvägivalla alla kuuluvad kõik vägivalla tüübid, mis leiavad aset kodus. Taoline definitsioon viitab asukohale, kuid ei too selgelt välja, kes on vägivalla ohvrid ning millised on põhjused.

Üldiselt perevägivallast rääkides võib kõne all olla nii lähisuhte vägivald kui ka laste ja/või vanurite väärkohtlemine. Jällegi vajab täpsustamist. Lähisuhtevägivald viitab suhte iseloomule, kus eksisteerib vägivald, kas siis mehe poolt naisele, naiselt mehele, samasooliste vahel või on see vastastikune. Ometi ei ole seegi väga täpne määratlus, sest statistika kohaselt on võimsas ülekaalus naisohvrid (läänemaailmas vahemikus 75% - 91%), siis tuleb protsentuaalselt vastastikuse vägivalla esinemine ja alles siis meesohvrid. Seega tuleb soovituslikult rääkida soopõhisest vägivallast, seksistlikust vägivallast või meeste vägivallast naiste vastu, et toonitada patriarhaalse kultuuri osatähtsust, ideoloogilist tausta taolise vägivalla sünnil ja pikaajalisel kestvusel (konstrueeritud soorollid, struktrueeritud sooline ebavõrdsus ühiskonna korralduses, mis toetavad meeste ülemvõimu naiste üle). Ning muidugi selle vastu võitlemiseks.

* Soopõhise vägivalla all mõistetakse igasugust vägivalda naiste peal sel lihtsal põhjusel, et nad on naised ja teda esineb nii avalikus kui privaatsfääris olenemata sotsiaalsest klassist, vanusest või rahvusest. Soopõhine vägivald pole ainult psüholoogiline, füüsiline ja seksuaalne vaid ka emotsionaalne. Tema definitsioon seadusandluses on riigiti aga erinev. Näiteks Hispaanias haaratakse soopõhise vägivalla statistikasse hetkel vaid lähisuhte vägivalla ohvrid, kuid Rootsis on nendes arvudes välja toodud ka prostituutide tapmised. Hispaania karistusseadustikus läheks taoline kuritegu täna mõrva alla.

* Euroopa Liidus on iga kolmas naine viiest mingil momendil oma elus kannatanud soopõhise vägivalla all.

24. 08.2009 Postimehes ilmunud artikkel: http://www.postimees.ee/?id=155329

ENÜ suvekooli ajakava

Laupäev, 15. august
10.00-12.00 Saabumine, majutamine, tervituskohv
12.00-14.00 Ettevõtluskonsultant Olavi Kärsna räägib väikeettevõtluse problemaatikast, sealhulgas FIEde ja naisettevõtjate probleemidest
14.00-15.00 Lõuna
15.00-17.00 Majandusteadlane Paul Tammert räägib praegusest majanduslikust olukorrast Eestis, majandusmudelitest ja ühistegevusest
17.00-17.15 Kohvipaus
17.15- 19.00 Ülevaade ENÜ liikmesorganisatsioonide tegevusest ja ENÜ senistest ühisaktsioonidest
19.30 Õhtusöök

Pühapäev, 16. august
8.30 hommikusöök
9.00- 10.30 Ülle-Marike Papp - Sisustamata normid ja avastamata võimalused – mida tähendab poiste ja tüdrukute võrdne õigus võrdväärsele haridusele
10.30-10.45 Kohvipaus
10.45-11.30 Riina Kütt- 21. sajandi tüdrukute ja poiste kasvatamine ning kogemusi Rootsi lasteaiast ja koolist
11.30-12.30 Rühmatöö
12.30-13-30 Lõuna
13.30-14.15 Euroopa Women’s Lobby tegemistest; Euroopa Liiidu soolise võrdõiguslikkuse raport 2009: jätkuvad väljakutsed
14.15-15.30 ENÜ tegevusplaanid
15.30-16.00 Kokkuvõtted

Täpsema asukoha info leiate kõige paremini Luua Metsanduskooli kodulehelt http://www.luua.edu.ee

Miks on ENÜ ühise strateegia koostamise vastu

Inimkaubanduse, lähisuhtevägivalla ja alaealiste kuritegevuse ennetamise ning tõkestamise ühise arengukava koostamine on ebamõistlik.

Strateegia koostamine paneb paika tegevussuunad ja prioriteedid paljudeks aastateks, sellega määratakse üldkjoontes ära ka ressursside jaotus erinevate valdkondade vahel (vähemalt peaks see nii olema), aga samuti sotsiaalsete probleemide ja inimõiguste käsitlusviisid. Praegusel kujul põlistab strateegia ebaselge terminikasutuse ja seniste uuringutulemuste ning seaduspärasuste eiramise ning sugupoolte aspekti ignoreerimise. Tegelemine nn. haavatavate ehk ohvritega jätab strateegia vaateväljast välja struktuursed ja sotsiaalsed mõjutegurid, mis kuritegevust ja vägivalda toodavad ja taastoodavad.

Leiame, et haavatavate kaitse riiklik strateegia peaks eelkõige tegelema haavatavuse põhjustega, et seda ennetada. Seostades meelevaldselt nii erinevaid valdkondi, nagu seda on alaealiste kuritegevus, inimkaubandus ja perevägivald, on tegelike põhjusteni võimatu jõuda.
Justiitsministeeriumi ettepanekut võiks võrrelda sooviga leiutada tablett , mis ühtaegu raviks nii grippi, tuberkuloosi kui pimesoolepõletikku . Tõsi, kõik need haigused võivad tekitada palavikku ja palaviku alandamiseks sobiliku ühise ravimi võib ju tõepoolest leida, haigus ise jääb aga niiviisi välja ravimata. Aga ega see vist justiitsministeeriumis kedagi ei huvitagi.
Tundub, et ministeerium soovib ühise arengukava koostamisega lihtsalt luua nii Eesti avalikkusele kui rahvusvahelistele organisatsioonidele muljet, et erinevate sihtgruppide probleemidega tegeletakse. Kuidas teisiti saaks tõlgendada pealkirja ja sisu erinevust (pealkirjas räägitakse haavatavatest sihtrühmadest, sisus keskendutakse eeskätt alaealiste probleemidele). Järjekindlalt ja küüniliselt on seejuures eiratud sotsiaalministeeriumi sisulisi seisukohti, mis on ühise arengukava koostamise vastu, rääkimata ohvreid vahetult abistavate organisatsioonide samasisulistest ettepanekutest.

ENÜ on kindlal seisukohal, et ka Eestis on vaja lisaks alaealiste teemaga tegelemisele selget strateegiat, võitlemaks naistevastase vägivalla vastu. Seejuures ei vaidlusta me kuidagi alaealiste kaitsmise erakordset olulisust, kuid oleme veendunud, et laste kaitsmise eelduseks on kõigile naistele, sealhulgas nii praegustele kui tulevastele emade kaitse tagamine igasuguse vägivalla eest.

Vägivald on kõige otsesem ja lihtsam võimu saavutamise ja säilitamise ning kontrolli vahend. On ju mõttetu tegeleda teiste vägivallavormidega, kui kahe sotsiaalse grupi vahelised võimusuhted on vägivaldsed ja seda ühiskonnas aktsepteeritakse.
Loodame, et Justiitsministeerium õiguskuuleka institutsioonina viiks läbi vastava strateegia mõjude hindamise sugupoolte aspektist ning tooks välja need eesmärgid, mis oleksid suunatud vägivalda põhjustavatele väärtustele ja hoiakutele ja mis arvestaksid vajadusega muuta ettekujutusi mehelikkusest ja selle säilitamiseks kasutatavast vägivallast.
Nii ÜRO, Euroopa Nõukogu, Euroopa komisjon kui Euroopa Parlament rõhutavad riikide kohustust võidelda vägivallaga, mis hõlmab nii peresisest vägivalda kui muid vägivalla vorme, mis on suunatud naise vastu põhjusel, et ta on naine või mis mõjutavad naisi ebaproportsionaalselt suurel määral.

Leiame, et Justiitsministeeriumi eestvedamisel püüab Eesti riik oma kohustuste täitmisest lihtsalt mööda hiilida.

Eha Reitelmann
ENÜ peasekretär

Nais­teühen­du­sed oo­ta­vad rii­gilt eral­di nais­te­vas­ta­se vä­gi­val­la vas­tast st­ra­tee­giat

Kadri Ibrus
Eesti Päevaleht 3.08.09

Jus­tiits­mi­nis­tee­rium on il­ma oma ala spet­sia­lis­ti­de ja sot­siaal­mi­nis­tee­riu­mi­ga aru­ta­ma­ta koos­ta­nud plaa­ni, kui­das kaits­ta haa­va­ta­vaid ku­ri­teo ohv­reid. As­ja­tund­ja­te sõnul on do­ku­ment puu­du­lik ega pa­ku ohv­ri­te­le sel­li­sel ku­jul kind­lat kait­set.

Ni­melt on jus­tiits­mi­nis­tee­riu­mi kaks amet­nik­ku, kri­mi­naal­po­lii­ti­ka osa­kon­na nõuni­kud Brit Tam­mis­te ja Kai­re Tamm koos­ta­nud riik­li­ku aren­gu­ka­va, ku­hu on kok­ku pan­nud kolm laiau­la­tus­lik­ku sot­siaal­set prob­lee­mi. Esi­teks alaea­lis­te poolt ja vas­tu toi­me pan­dud ku­ri­te­ge­vus – sin­na al­la kuu­lu­vad kõikvõima­li­kud ku­ri­teod. Tei­sena ko­duvä­gi­val­la, kol­man­da­na inim­kau­ban­du­se vas­tu võit­le­mi­se. Aren­gu­ka­va­ga sä­tes­tab riik, kui­das kõigi nen­de prob­lee­mi­de­ga võit­le­ma ha­ka­ta ja kui pal­ju ra­ha sel­leks ku­lu­ta­tak­se.

Kokku ei saa panna
Do­ku­ment on sündi­nud, il­ma et oleks kon­sul­tee­ri­tud sot­siaal­mi­nis­tee­riu­mi­ga, kel­le vald­kond see suu­res­ti on. Sa­mu­ti ei ole kaa­sa­tud spet­sia­lis­te, kes tee­vad en­ne­tustööd ja abis­ta­vad ohv­reid te­ge­li­kult.
Sot­siaal­mi­nis­ter Han­no Pev­kur on saat­nud jus­tiits­mi­nis­ter Rein Lan­gi­le ju­ba kaks kir­ja, kus ütleb, et ta on sel­le aren­gu­ka­va vas­tu. Sot­siaal­mi­nis­tee­riu­mi soo­li­se võrdõigus­lik­ku­se osa­kon­na peas­pet­sia­listi Kat­ri Ees­pe­re sõnul leia­vad nad, et nii eri­ne­vaid tee­ma­sid ei saa ühe müt-si al­la pan­na, kui eesmärk on te­gel­da prob­lee­mi­de tek­kepõhjus­te­ga ja ohv­reid kaits­ta. „Va­ja oleks te­ha kaks eri aren­gu­ka­va: pe­revä­gi­val­la ja inim­kau­ban­du­se koh­ta üks ning alaea­lis­te ku­ri­te­ge­vu­se koh­ta tei­ne,” sõnas Ees­pe­re. „Ku­na prob­lee­mi­de põhju­sed on eri­ne­vad, on va­ja eral­di stra­tee­giaid,” sel­gi­tas ta.

Sot­siaal­mi­nis­tee­riu­mi hin­nan­gul on algp­rob­lee­miks see, et jus­tiits­mi­nis­tee­riu­mi plaan kes­ken­dub üks­nes ohv­ri­te­le, mit­te ei vaat­le sot­siaal­se­te prob­lee­mi­de tek­kepõhju­si ja mõju­te­gu­reid, mis vä­gi­val­da too­da­vad.
Spet­sia­lis­tid leia­vad, et teis­me­li­se mo­pee­di­var­gu­se ja lä­hi­suh­tevä­gi­val­la põhju­sed on vä­ga eri­ne­vad ning sel­leks et pe­revä­gi­val­la vas­tu võidel­da, peab riik sel­le prob­lee­mi eral­di et­te võtma – nii na­gu se­da oo­ta­vad ka inimõigus­te­ga te­ge­le­vad rah­vus­va­he­li­sed or­ga­ni­sat­sioo­nid.

„Nais­te­vas­ta­se vä­gi­val­la tõkes­ta­mi­se st­ra­tee­gia on pi­sut eluvõõras, et mit­te öel­da ham­bu­tu,” sõnas Vi­ru nais­te var­ju­pai­ga juht An­ge­la Olt, kel­le­ga st­ra­tee­gia koos­ta­jad po­le kon­sul­tee­ri­nud. Üld­se ei küsi­tud ka näi­teks MTÜ Elu­liin ar­va­must, ome­ti abis­ta­sid ne­mad eel­mi­sel aas­tal 55 nais­soost inim­kau­ban­du­se ohv­rit.
Prae­gu­ne st­ra­tee­gia kes­ken­dub peaas­ja­li­kult las­test ku­ri­teo ohv­ri­te­le – pe­revä­gi­vald on sin­na sis­se too­dud vaid sel­gi­tu­sel, et las­te ku­ri­te­ge­li­ku käi­tu­mi­se põhju­sed võivad pei­tu­da ka ko­duvä­gi­val­las. Sot­siaal­mi­nis­tee­riu­mi hin­nan­gul on kit­sen­dav, et ka­su­tatakse mõis­tet „ko­duvä­gi­vald”, sest pe­revä­gi­vald on ku­ri­teo­liik, mis leiab aset ka väl­jas­pool ko­du: õigem oleks see ni­me­ta­da lä­hi­suh­tevä­gi­val­laks.
Eraldi strateegiat pole vaja?
•• Tõsiasi, et uus arengukava keskendub alaealiste probleemidele, selgub ka justiitsministeeriumi selgitusest, mille edastas kriminaalteabe ja analüüsi talituse juhataja Mari-Liis Sööt.
•• Seos nende kolme sotsiaalse probleemi vahel seisneb tema sõnul selles, et kui laps kogeb kodus vägivalda, siis on suur tõenäosus, et ta võib sattuda kuritegelikule teele. „Ei saa ka välistada, et inimkaubanduse ohvriks satub noor just seetõttu, et on kodus kogenud vägivalda või jäänud ilma vanemliku toeta,” kirjutas Sööt. Seega vaatleb arengukava ka perevägivalda eeskätt lapse vaatevinklist.
•• Naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks eraldi kava ette nähtud ei ole, kinnitas Sööt.
•• „Lisaks lapsi puudutavale arengukavale, mis on ülioluline, on Eestis vaja ka strateegiat võitlemaks naistevastase vägivalla vastu,” kinnitas Eesti naisteühenduste ümarlaua juht Eha Reitelmann. „Laste kaitsmise eelduseks on kõigile naistele kaitse tagamine igasuguse vägivalla eest."

Televisioon ja Ameerika pereelu

Alates klassikalisest situatsioonikomöödiast „I love Lucy“ („Ma armastan Lucyt“) kuni kaasaegse draamani „Mad men“ („Hullud mehed“) on Ameerika teleprogramme televisiooni leiutamisest saadik valitsenud saated ja sarjad, milles portreteeritakse Ameerika perekonnaelu musttuhandet erinevat külge. Alates süngelt masendavatest nägemustest ühisest võitlusest ellujäämise nimel kuni muretute, ning sageli suisa rämedate lõbutsemisteni situatsioonikomöödiates, heidavad need näiliselt otsekohesed peredünaamika ja peresuhete kajastused tõenäoliselt valgust varjatud suhtumisele Ameerika kultuuri, ühiskonda ja poliitikasse.
Konverentsi eesmärgiks on uurida Ameerika perekonna kajastamist televisioonis kogu televisiooni ajaloo vältel.

Filmi- ja Meediauuringute Ühingu paneelkonverents "Oh seda Ameerika elu: televisioon ja Ameerika pereelu" toimub 17.—21. märtsil 2010 Los Angeleses.

Näited võimalike teemade kohta:
- Konkreetsete telesaadete teoreetiline analüüs
- Reklaam ja turundus
- Ideaalperekonna (utoopilise perekonna) ja võimalikult hirmsa perekonna (düstoofilise perekonna) variandid
- Emaduse ja isaduse kajastamine
- Perekond ja identiteedi loomine
- Perekond ja demokraatia
- Perekond ja „Ameerika unelm“
- Televisioon ja laste kasvatamine
- Laste ja teismeliste saated
- „Alternatiivsete“ perekondade kajastamine
- Bioloogiline perekond versus „perekond, mille me ise valime“
- Teleri vaatamine ja perekonna liitmine
- Soolised ja rassilised pinged ja läbirääkimised
- Feminism ning „perekond versus karjäär“ debatt
- Avaliku ja privaatse dihhotoomia
- Koduse ruumi funktsioon televisioonis

CALL FOR PAPERS

Society for Cinema and Media Studies Conference PANEL
2010 Conference in Los Angeles, March 17-21

*******************

This American Life: Television and the American Family From I LOVE LUCY to MAD MEN, shows portraying the myriad facets of American family life have dominated television programming since the medium's inception. Ranging from darkly dystopian visions of a unified struggle for survival to the lighthearted, and often downright raucous, hijinks of sitcoms, seemingly straightforward representations of family dynamics and familial relationships may reveal underlying commentaries on American culture, society, and politics. This panel aims to explore representations of the American family on television throughout the medium's history.

Topics may include, but are not limited to

- Theoretical analyses of specific television shows
- Advertising and marketing
- Utopian and dystopian versions of familial units
- Representations of motherhood or fatherhood
- Family and the construction of identity
- Family and democracy
- Family and the "American Dream"
- Television and parenting
- Programming for children and teenagers
- The representation of "alternative" families
- Biological family vs. the "families we choose"
- Watching television and family bonding
- Gender and racial tensions and negotiations
- Feminism and the family vs. career debate
- The dichotomy between public and private
- The function of domestic spaces on television

Please send abstracts or proposals (250-500 words) to

adovevie@mail.rochester.edu by July 31, 2009.

(Accepted presenters will be notified prior to August 15 and the panel will be
submitted to SCMS by September 1. Acceptance of your proposal does not guarantee that SCMS will accept the panel as a whole.)

----------------------------------------------------------------------
Nico Carpentier (Phd)
-----------------------------------------------------------------------
Vrije Universiteit Brussel - Free University of Brussels
Centre for Studies on Media and Culture (CeMeSO)
Pleinlaan 2 - B-1050 Brussels - Belgium
T: ++ 32 (0)2-629.18.56
F: ++ 32 (0)2-629.36.84
Office: 5B.401a
-----------------------------------------------------------------------
European Communication Research and Education Association
Web: http://www.ecrea.eu/
-----------------------------------------------------------------------
E-mail: Nico.Carpentier@vub.ac.be
Web: http://homepages.vub.ac.be/~ncarpent/
-----------------------------------------------------------------------

ECREA - European Communication Research and Education Association
Postal address:
ECREA
Universit? Libre de Bruxelles
c/o Dept. of Information and Communication Sciences
CP123, avenue F.D. Roosevelt 50, b-1050 Bruxelles, Belgium
Email: info@ecrea.eu
URL: http://www.ecrea.eu/
----------------
　

Hüvasti Topu

meie esimene näitus ...

... "Molbertiga mere ääres"

ühispilt Haapsalu kunstileedidega


Merike ja Vaike Õlekõrs

näkimadalikul

... ja võttiski Madli pintsli kätte ... tema töötab tekstiga ...

viimast korda Topu trepil

hüvasti Topu!

Maalilaager sai selleks korraks jälle läbi.
Topu majakese imeline merevaade oli jätkuvaks inspiratsiooniallikaks tänavugi. Kahjuks aga ei ole meil siia enam asja - nõukaaegne Haapsalu rajooni „tsiviilkaitse objekt” on rändamas uue omaniku valdusesse.
Kindlasti jäädvustub viimasest Topulaagrist Naistoimetajate ajalukku meie esimene maalinäitus Haapsalu kuulsa linnusemüüri ääres koos kohaliku kunstiklubi energiliste daamidega Vaike Õlekõrrega eesotsas, Ene Pajula lugu meie tegemistest maakonnalehes Lääne Elu ning ühe jäärapäise veinipudeli pikavõitu avanemisprotseduuriga.

Kaunist suve jätku kõigile!
Merike

fotod: Aita Nurga, Riina Vällo, Merike Viilup

Perevägivalla debatt jätkub

Perevägivalla teema kütab ajakirjanduses jätkuvalt kirgi. Allpool mõned näited.
Lugege ja otsustage ise.


Indrek Schwede: vägivaldsed naised
18.06.2009

http://www.postimees.ee/?id=133127

Anna-Maria Penu: aitab naistevastase vägivalla õigustamisest!

19.06.2009

http://www.postimees.ee/?id=133607

Evelyn Sepp: head lapsed kasvavad vitsata

Kuidas on võimalik last kaitsta, kui ei kaitsta tema ema ja nende turvalist kooselu!?

07.07.2009

http://www.postimees.ee/?id=138961

Urve Eslas: pole numbrit, pole probleemi

Kuritegevuse statistikas liigitatakse perevägivald üldjuhul «kehalise väärkohtlemise», vahel «avaliku korra raske rikkumise» või «surma põhjustamine ettevaatamatusest» alla.

07.07.2009

http://www.postimees.ee/?id=138965

Volinik: Eesti politsei peab sekkuma perevägivalda

Kadri Ibrus
Eesti Päevaleht
26. juuni 2009

Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik Thomas Hammarberg ütleb, et perevägivalla puhul ei pea ootama kannatanu avaldust, sekkuda tuleb kohe.

•• Eestis ei ole perevägivald seadustes ära mainitud, seda nagu ei eksisteerigi. Seetõttu ei ole see ka eraldi kuriteoliik, milles kedagi saaks süüdi mõista. Ja meie justiitsminister arvab, et seda pole vaja ka. Kas teie arvates peaks perevägivald olema seadustes defineeritud?

Jah peab. Meie kogemus on, et töö perevägivalla vastu võitlemisel on palju tõhusam, kui see kuritegu on selgelt seaduses defineeritud. Igal juhul on perevägivalla kuritegu väga eriline. Sellega tegelemiseks on eelistatav, et oleks selge definitsioon ja karistused selle kuriteo vastu seaduses endas.

•• Selgitage palun, miks see on oluline ohvritele?

See annab kohtutele selgemad juhtnöörid, et võtta seisukoht. Meil on kogemusi, et mõnes riigis kohtud trivialiseervad või ei võta seda teemat väga tõsiselt. Kui see oleks selgelt seaduses sõnastatud, aitaks see sellist praktikat ära hoida.

•• Ma kirjutasin hiljuti artikli, milleks olin läbi vaadanud viimase kolme aasta kohtuotsused, kus mees oli tapnud oma naise. Osal juhtumitel, mis aset oli leidnud, oli ilmselt tegemist perevägivallaga – see oli tõestatud, et mees peksis oma naist ja naine lõpuks suri. Ja leidis tõestust, et perevägivald oli kestnud seal aastaid. Aga kuna meil ei ole perevägivald kuritegu, käsitas kohus seda kui õnnetusjuhtumit, surma põhjustamist ettevaatamatusest. Kuna mees ei kavatsenud naist tappa, vaid lihtsalt peksta. Ning seega need mehed ei saanud karistust. Mida te sellisest situatsioonist arvate?

Ma arvan, et üks probleem on see, et endiselt on säilinud eelarvamus: see, mis juhtub perekonnas kahe osapoole vahel, on perekonna siseasi ja seda ei vaadelda kui kuritegu. Kuid isiku väärkohtlemine – nii perekonnas kui ka väljaspool seda, on mõlemad väga tõsised nähtused. Kuna on kalduvus trivialiseerida perevägivalda, on minu arvates eelistatav, et seaduses oleks selle spetsiifilise kuriteo väga selge definitsioon.

•• Eestis sõltub kõik ohvri avaldusest, et politsei üldse alustaks uurimist ja prokurör menetlust. Ja kui tema ei anna nõusolekut, siis politsei ei tee midagi. Samal ajal Euroopa riikides politsei sekkub, kui vägivald on toimunud, kas ohver tahab seda või mitte. Riik näeb oma kohustusena teha midagi selle inimesega, kes on vägivaldne ja nad teineteisest lahutada. Mis te arvate, kas riik peab alati ootama ohvri arvamust või mitte?

Probleem on siin selles, et osal juhtudel ei ole naisel mingit vaba tahet. Sest ta on teatud mõttes pantvang. Seega, kui ta palub sekkumist, siis tema meespartner karistab teda selle eest. Ta ei ole vabas positsioonis. Ma arvan, et lähenemine peaks olema vastupidine. Prokurör ja politsei ei pea ootama initsiatiivi ohvrilt, vaid sekkuma. Seda selleks, et ära hoida tõenäoliselt kõige tõsisem olukord, kus naisel on oht saada veel rohkem peksa politseile ettekandmise eest. Igas olukorras peaks politsei tegutsema ohvri huvides, mitte tema huvide vastu. See ei ole enam vastuvõetav, et politsei hoidub sekkumisest lihtsalt seetõttu, et pole saanud ohvrilt avaldust.

•• Loomulikult on oluline, mis juhtub siis, kui politsei on sekkunud. Osas riikides nad lahutatakse teatud ajaks ja naine saab mõelda selgemalt asjad läbi. Eestis seda ei ole. Politsei võib küll mehe kaasa viia, aga ta võib juba samal õhtul koju tagasi jõuda.

Ma olin Eestis paar aastat tagasi ja siis tehti lähenemiskeelu süsteem. Selle eesmärk on hoida meest naisega kontaktis olemast. Tavaline süsteem on varjupaigad, kuid nendega on rahastamise probleeme nii Eestis kui ka teistes riikides. Neid juhivad väikeste ressurssidega MTÜ-d. Me kardame, et majanduskriisi ajal on liiga vähe raha, et neid üleval pidada.

•• Eestis on varjupaigad seotud hasartmängumaksu rahaga. Kuna nüüd on see allikas kokku kuivanud, ei ole neil enam üldse raha ja varjupaigad on sunnitud uksed sulgema.

Sellest on väga kahju. Peamine põhimõte on, et kui paar elab majas või korteris ja mees kasutab naise kallal vägivalda, siis peaks see olema mees, kes välja kolib, mitte naine. See süsteem on sisse viidud osas riikides. Samuti saab siis esitada piiranguid selle isiku õigusele minna tagasi. Kõik selleks, et kaitsta naist.

•• Kuidas see on neis riikides organiseeritud? Meie politsei ütleb, et seda on võimatu teha enne kohut. Enne kui inimene on süüdi mõistetud.

On olemas kiirendatud protseduurid. Tehakse kiired otsused. Ja kui siis tuleb kohtumenetluses välja, et nad on teinud vea, siis nad parandavad selle. Aga parem on teha viga selles suunas, kui teha viga, millega seatakse ohtu naise elu. On võimalusi kiireteks otsusteks. Nende tegemises võib osaleda ka kohtunik. Niimoodi me päästame teatud olukordades elusid.

Peamine põhimõte on ära hoida kahju. Ja kui nad on kahtlevad, peavad nad tagama, et väärkohtlemist enam ette ei tule. Ja tavaliselt tähendab see seda, et nad peavad usaldama naise ütlusi.

•• Kuidas politsei tegutseb neis olukordades?

Kui politseid on informeeritud, et tegemist on tõsise kuriteoga, peavad nad ka vastavalt käituma. See on üks põhjustest, miks politseisse on vaja mitte ainult üksikuid naisi, vaid naiste suurt osakaalu, et tagada naiste panus. Samuti peavad kõik politseinikud saama spetsiifilise koolituse, kuidas neis olukordades käituda, et naise olukorda mitte hullemaks ajada.

Teine probleem on, et mis juhtub siis, kui asi jõuab kohtusse. Meie kogemus üle Euroo­pa näitab, et kohtutel on probleeme, kuidas läbi viia koduvägivalla juhtumite kohtumenetlusi nii, et need ei traumeeriks naist ega asetaks teda uuesti ohtu pärast kohtumenetluse lõppu. On vaja leida meetod tõendite kogumiseks ja esitamiseks ning ristküsitluseks, nii et see naist ei traumeeriks. Näiteks kui prokurör või advokaat esitab küsimusi, mees istub naise ees, vahtides talle otsa, siis võib naisel olla väga raske. On eri viise kaitsta naist, aga samal ajal tuleb tagada õiglane kohtupidamine, et isik, keda süüdistatakse, saaks ka ennast kaitsta.

Lubadus

Eesti on lubanud perevägivallaga võidelda

•• Eelmise nädala lõpus võtsid Euroopa Nõukogu liikmesriikide justiitsministrid Norras Tromsøs vastu deklarastiooni, millega lubatakse paremini kaista perevägivalla ohvreid. Kohtumisel esindas Eestit justiitsminister Rein Langi asemel kantsleri abi Maria Suurna.

•• „Eesti ühines nõukogu deklaratsiooniga tõhustada võitlust koduvägivallaga ning parandada ohvrite, eriti naiste ja laste, kaitset,” kinnitati justiitsministeeriumist. Osas Euroopa riikides on perevägivald seadustes juba defineeritud, Hammarbergi sõnul on nende eesmärk, et seda tehtaks kõikides liikmesriikides.

•• Rootsist pärit Thomas Hammarberg alustas tööd Euroopa Nõukogu inimõiguste volinikuna 2006. aastal.

•• Ta on käinud ka Eestis, kus külastas naiste varjupaiku ja tutvus nende tööga.

Inimõiguste volinik on sõltumatu institutsioon Euroopa Nõukogus. Tal on mandaat levitada teadlikkust inimõigustest.

Ajakirjanike hauaplats sai jälle korda

Rehad, lilled, küünlad ja mu tarvilik ühes, sammusime reipalt ajakirjanike viimset puhkepaika korrastama. Seekord ei tulnudki õige koha otsingul ekselda - ikkagi kolmas kord juba!

Ilmaga läks samuti täppi. Kuigi jahe ja tuulisevõitu, oli pärast vihmasadusid ometi üks kuiv ja päikeseline päev. Metsakalmistu mändide all ei pääsenud tuulgi eriti ligi.

Pikka arupidamist polnud - kes haaras reha, kes seadis lilli, kes küünlaid, kes kandis kokkuriisutud prahi kontenerisse ja valmis oligi.

Piknikukoht oli seekord varem valmis vaadatud. Pireti pitsa ja Aita kook maitsesid Pirita kloostri siseõuel oivaliselt.



Tekst ja fotod

Merike Viilup

Perekonnaseaduse eelnõust

Riigikogu pressiteade
16.06.2009

Õiguskomisjon algatas 15. juunil perekonnaseaduse eelnõu (543 SE),milles esitatakse uus terviklik perekonnaõiguse regulatsioon, mis hõlmab abikaasadevahelisi õigussuhteid, vanemate ja laste vahelisiõigussuhteid ning alaealiste ja täisealiste eestkoste puhul tekkivaidõigussuhteid. Juhtivkomisjoniks määrati õiguskomisjon.

Ümarlaud „50:50 perekonnas- võrdselt jagatud vanemlik vastutus"

Kutse
Ootame Teid osa võtma Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuses (ENUT) toimuvast ümarlauast
„50:50 perekonnas- võrdselt jagatud vanemlik vastutus"
18. juunil 2009a. algusega kell 14: 00 Tallinna Ülikoolis Narva mnt. 25 ruumis 410.
Osalemiseks palume registreerida e-maili aadressil: liivi.pehk@enut.ee
Ootame osalema ka kõiki teisi huvilisi keda antud teema huvitab.

Kava

14.00- 14.15 Tervituskohv
14.15-14.30 50:50 perekonnas-millest me räägime?, Liivi Pehk, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse projektijuht
14.30-15.15 Palgatöö ja majapidamistöö ühitamine Eestis: hoiakud ja tegelikkus, Dr. Mare Ainsaar, Rahvastikuministri nõunik
15.15-16.00 Isa eeskuju perekonnas: Kuidas tunda ära poissi, kellest võib saada vägivaldne mees?, Valter Parve , TÜ Pärnu kolledži sotsiaaltöö lektor
16.00-16.15 Kohvipaus
16.15-17.00 „50:50 peale lahutust- isade hooldusõigus“ Kaido Kallikorm, MTÜ Isade eest
17.00-18.00 ESF projektikavandi arutelu ja ümarlaua lõpetamine, Reet Laja, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse esinaine

Ümarlauda rahastab Hasartmängumaksu Nõukogu

ANALÜÜS: Kas naisi tapetakse kogemata?

Kadri Ibrus
Eesti Päevaleht
15. juuni 2009

Kor­du­va ko­duvä­gi­val­la jä­rel nai­se tap­nud me­hi ei an­ta tap­missüüdis­tu­se­ga koh­tu al­la. Pro­kurö­rid näe­vad sel­les sur­ma põhjus­ta­mist et­te­vaa­ta­ma­tu­se­na na­gu tööõnne­tus­tel. Mis ai­taks süüdla­si reaal­selt van­gi mõis­ta?
Mul­lu juu­nis si­dus 54-aas­ta­ne tal­lin­la­ne Toi­vo oma kor­te­ris rih­ma­de­ga kin­ni abi­kaa­sa käed ja ja­lad, sul­ges tei­bi ja pea­pae­la­ga suu ning hoi­dis te­da sel­li­selt kin­ni­seo­tu­na um­bes kümme mi­nu­tit. Hin­ga­mis­tee­de sul­gu­se tõttu nai­ne läm­bus ja su­ri mõne päe­va pä­rast haig­las.
Te­ma ka­ris­tus? Ka­ris­tust ei tul­nud­ki. Pro­kurör Too­mas Tom­berg kva­li­fit­see­ris ku­ri­teo mit­te tap­mi­se, vaid et­te­vaa­ta­ma­tu­sest sur­ma põhjus­ta­mi­se­na. Koh­tus­se viis pro­kurör juh­tu­mi kaits­ja­ga kok­ku­lep­pel lühi­me­net­lu­se­na. See tä­hen­das, et sel­li­se ko­ge­ma­ta sur­ma­mi­se eest mõis­tis ko­hus tal­le küll ühe aas­ta ja kuus kuud van­gis­tust, kuid se­da ei pöö­ra­tud täit­mi­se­le. Tap­mi­se eest näeks sea­dus et­te van­gis­tust 6–15 aas­tat.
Uu­ri­maks, kas te­gu on üks­nes ühe äär­mus­li­ku juh­tu­mi­ga, võttis Ees­ti Päe­va­leht koh­tu­la­hen­di­te re­gist­rist väl­ja kõik vii­ma­se kol­me aas­ta jook­sul teh­tud koh­tuot­su­sed, kus süüdimõist­mi­ne tu­leb ka­ris­tus­sea­dus­ti­ku pa­rag­rah­vi 117 jär­gi – sur­ma põhjus­ta­mi­ne et­te­vaa­ta­ma­tu­sest. Tu­li väl­ja, et see pol­nud kau­gelt­ki mit­te ai­nu­kord­ne juh­tum. Ka üks­teist teist meest on aas­ta­tel 2006–2008 sur­ma­nud ko­dus oma nai­se ja ko­hus on se­da vaa­del­nud kui õnne­tus­juh­tu­mit.

loe edasi Eesti Päevalehest http://www.epl.ee/artikkel/471282

Mother Jones ja seksuaalne ahistamine

Barbi Pilvre blogi 9.06. sissekandest koolitusreisil USA-sse

Täna näitas USA oma varjukülge: toimus meie ajakirjanikegrupi naiste instrueerimine seksuaalse ahistamise teemal! Põhjust selleks andis üks intsident, üllatus-üllatus, mitte minuga! Poleks uskunudki, et ühest tühiasjast läheb lahti selline moraalne paanika, maal, kus "kõik võimalik", kus publik saab vaadata elektritoolil hukkamist ja telekas lendab igal kanalil mõni keha tükkideks. Püüdsin seletada Eesti positsiooni: et oleme harjunud tõrjuma soome ja briti turistide lähenemiskatseid jooksu pealt ja et meie kultuuris pole flirt häbiasi. Tõeline kultuurierinevus, tõepoolest.

Arvatavasti kukkus lääne feminism Eestis ja Ida-Euroopas just tänu seksuaalse ahistamise teemale läbi. Nii visati välja laps koos pesuveega ja tõsiselt ei võeta ka täiesti mõistlikke teemasid, mida feminism puudutab, nagu tööjõuturg, naiste-meeste palgad jms. Ka mõiste ahistamine on Eestis kasutusel k...t teab, mis tähenduses, näiteks saab ahistamiseks, kogu võrdõiguslikkuse poliitikat teadagi naeruvääristades, nimetada ukse avamist naistele.

Päeva esimene pool oli õnneks igati tõhus: kohtumine kvaliteetajakirjandust (ja uurivat ajakirjandust) viljeleva ajakirja Mother Jones veebitoimetaja Laura McClurega.

Kuulun ajakirja sihtgruppi, ehk sellepärast näiski MoJo nii huvitav: keskmine lugeja on sotsiaalselt tundlik, keskkonnateadlik, sekkuv neljakümnendates naine, nagu mina!

MoJo elektrooniline väljaanne ilmub muide aastast 1993, oli esimene ajakiri, mis sisu netti riputas. Palju lugusid keskkonna, ravimite toime, tervise kohta - naisi on toimetuses palju ja ilmne on teemavalikute seos ajakirja tegijate sooga, kinnitas mu tähelepanekut ka Laura McClure. Vihje eesti lehetegijatele: globaalne keskkond, tervis, tarbijakaitse lähevad korda inimestele, eriti naistele. Kõige kuumem uuriva ajakirjanduse osas maailmas ongi keskkonnaajakirjandus: suured sigadused, suured rahad, ja sigaduste tulemused mõjutavad kõikide elu.

Fotodel eelmise aasta talgulised

Nagu traditsiooniks saamas - kolmas kord ikkagi! - tähistame 16. juunil EAL aastapäeva talgutöö vormis mõnusa liigutamisega Metsakalmistul ajakirjanike hauaplatsil ja toreda piknikuga Pirita kloostri kaunil siseõuel.

Kogunemine kell 16.00 Metsakalmistu peavärava juures.
Kaasa töökindad, kalmuküünlad, koduaia lilled. Muude vahendite eest hoolitsevad Merike ja Piret.

Linna poolt tulijad saavad küüdi suhtes kokku leppida Piretiga (kui auto täis, siis Riinaga tel.52 93519) , Pirita poolt Merikesega.
Piknikuks vajamineva ostame Pirita selverist. Ja loodetavasti on ka ilmataat meiega - nagu alati.

Vaata fotomeenutust eelmisest aastast http://naistoimetajad.blogspot.com/2008/06/ajakirjanike-hauaplats-sai-vrskema-ilme.html

Kohtumiseni!

Aita, Piret,

Hispaania edusammudest soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus

Pressiteade


29.05.2009

T.E. Hispaania Suursaadik esineb Tallinna Ülikoolis ettekandega Hispaania edusammudest soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse (ENUT) kutsel esineb 1. juunil 2009 kell 14.30 Tallinna Ülikooli auditooriumis U-648 Hispaania Suursaadik, Tema Ekstsellents hr. Eduardo Ibáñez López-Dóriga ettekandega „Hispaania edusammudest soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel” („The way toward gender equality in Spain“), kus ta käsitleb Hispaania seadusandluse viimase kümnendi edusamme, mis on riigis taganud edu demokraatlikuma, võrdõiguslikult tasakaalustatuma ühiskonna poole ning räägib institutsionaalsetest mehhanismidest soolise diskrimineerimise juhtumitega tegelemiseks.

Ettekanne toimub inglise keeles sünkroontõlkega eesti keelde.

Hispaanias on tänaseks avalik arvamus ja valupiir tuntavalt arenenud. Laiahaardelise teavitustööga on tekitatud ühiskondlik hukkamõist vägivallatsejate vastu ja poolehoid ning kaitse ohvrite suhtes. Inimesed on muutunud enesekindlamaks, teadlikumaks oma õigustest ja väärtusest.

Lisaks meeste kultuurilisele ja kasvatuslikule arusaamale naiste-meeste rollidest, on siiski veel suur tööpõld ees ka naiste eneseteadvuse tõstmiseks ja kasvatamiseks.



Osalema oodatakse kõikide huvigruppide esindajaid, kes soovivad laiendada oma arusaamist demokraatia olemusest ja on teadvustanud, et naistele ja meestele võrdsete võimaluste loomine on valdkond, kus ka väikesed muudatused võivad viia ühiskonna olulistele arengutele.

Üritust toetavad Tallinna Ülikool ja Hasartmängumaksu Nõukogu.

Täpsem informatsioon:

Ilvi Jõe-Cannon, tel. 5345 1146, e-post ilvi.joe-cannon@enut.ee

ENUT (www.enut.ee) on pühendanud oma tegevuse soolise võrdõiguslikkuse ja demokraatia arendamisele. ENUT toetab ja koordineerib koostööd sugupoole küsimustes ning tegutseb nais- ja meesuurimuse teabekeskusena. ENUT-i raamatukogu sisaldab üle 3000 raamatu nais-, mees- ja soouuringute vallast.

Kutse kohtumisele Hispaania Suursaadikuga

Head naistoimetajad!

Olete oodatud Hispaania suursaadik H.E. Eduardo Ibanez Lopez-Doriga loengule Tallinna Ülikooli ruumis U-648, esmaspäeval 01. juunil kell 14.30.

Suursaadik Ibanez käsitleb soolise võrdõiguslikkuse teemat oma kodumaal käesoleval sajandil.
Palume teatada osalemisest: ilvi.joe-cannon@enut.ee või 5345 1146.

Ilvi Cannon
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse (ENUT)
projektijuht

Postimees rikkus head ajakirjandustava

Tallinn, 20. mai 2009.
Pressinõukogu arutas naisteühenduste ja lähisuhtevägivallaga tegelevate organisatsioonide kaebust Postimehe peale ning tegi tauniva otsuse.

14. novembril 2008 Postimehes ilmunud artiklites „Arsti viis mõrvani kannatuse katkemine“ ja „Kadi kasutas teda jõhkralt ära!“ on erinevad osapooled kommenteerinud Tartus 2008. aasta novembri alguses asetleidnud tragöödiat, kus eakas arst lasi maha oma korteris elanud noore naise.

Lähisuhtevägivallaga tegelevad organisatsioonid leidsid, et Postimees on artiklites kirjutanud mõrvast moel, mis on rikkunud avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet. Samuti leidsid kaebajad, et leht käsitles naistevastast vägivalda väga stereotüüpselt ja lugejatele püüti tekitada arusaam, et teo eest vastutas ohver, mitte kurjategija. Samuti ei pidanud kaebajad õigeks ohvri täisnime, piltide ja eraeluliste faktide avalikustamist.

Postimees selgitas, et vahendas allikatelt saadud infot, kontrollis seda ega mõelnud fakte välja. Postimehe hinnangul oli tegu võika ja kõneainet pakkunud kuriteoga, mille põhjuste toomine lugejateni on ajakirjanduse ülesanne. Postimees lisas, et avaldas järgmise päeva lehes ohvri tädi seisukohad, mis näitasid, et tegu polnud must-valge juhtumiga.

Pressinõukogu otsustas, et Postimees rikkus ajakirjanduseetika koodeksi punkti 1.4., mis näeb ette, et ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest ning ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav info. Pressinõukogu hinnangul on Postimees allikatele toetudes loonud kuriteost ühekülgse pildi.

Postimees rikkus ka eetikakoodeksi punkti 4.1., mis näeb ette, et uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad. Pressinõukogu hinnangul oli tegu uudislooga, mis ei oleks tohtinud sisaldada ajakirjaniku oletusi. Samuti rikkus leht koodeksi punkti 4.8., mille järgi ohvreid üldjuhul avalikkuse jaoks ei identifitseerita. Pressinõukogu hinnangul ei olnud põhjendatud nimede, fotode ja eraeluliste detailide avaldamine.

Postimees rikkus ka koodeksi punti 4.11., mille järgi ei või pealkirjad ja juhtlaused auditooriumi eksitada. Pressinõukogu hinnangul oli artikli „Arsti viis mõrvani kannatuse katkemine“ pealkiri ja juhtlause lugejaid eksitav, sest seal väidetav pole artiklis faktidega tõestatud.

Pressinõukogu otsuse allkirjastas nõukogu aseesimees Ivi Proos. Postimees avaldas otsuse 20. mail.
PN