reede, 29. august 2008

Kas reklaamiga müüakse inimesi?







Francisco de Goya !”Alasti Maya” Erootiline, eneseteadlik ja kutsuv.1789-1805, Museo del Prado, Madrid.
Mõtteid Anna-Maria Penu artikli “Ostke naist” juurde, mis on avaldatud Delfis 23. juulil 2008
27. augustil 2008Aino Siebert
Karlsruhe

Esmapilgul on Anna-Maria Penu poolt esile tõstatatud faktid õiged. Hea keelejooks, vaprad sõnad. Kuid kui süveneda teksti sisusse, siis avaneb hoopis teine – poleemiline ja poolikuid tõdesid täis olev pilt. Milliste reklaamiklippide põhjal teeb autor oma järeldused, ei tule sisust esile. Samuti jääb teadmatuks, kas esiletoodud arvamus on kirjutaja isiklik või mingi teadusliku uurimuse tulemus.

Reklaami sõnum

See, et igas reklaamis on ka tarbijale saadetav sõnum, on selge, sest tootja soovib meelikõditava pakendiga vahendada ostjale oma kaupa. Selge on ka see, et tänapäeva reklaamindus põhineb teaduslikele uuringutele. Reklaamfilmi või –foto tootja mõlgutab nagu iga teinegi endast lugupidav ärimees mõtteid selle üle, millises vormis läheks kaup tarbijale kõige paremini peale. Majanduse vaba konkurents põhineb sellele, et leida üha uusi ja põnevaid ideesid oma toote tutvustamiseks ja müügiks.

Sellest järeldus, kui ostja (ükskõik kas mees või naine) usaldab sugukaaslasest prominendi arvamust šampooni või näokreemi valikul - siis kes on selles süüdi ? Kas reklaami koostaja, kes tajub tarbija nõrkusi, või siis ostja ise? Lõppkokkuvõttes on ikkagi ostja ise see, kes langetab otsuse mida paneb oma ostukorvi.

Me peaksime esitama endile hoopis teistsuguse küsimuse – miks vajab naine (mees) jätkuvalt eeskujusid? Miks laseme kolmandal isikul sugereerida endale seda, mida me oletatavasti vajaksime?

Reklaami ohvrid on nõrga eneseväärtushinnanguga

Reklaam kasutab tihtipeale ära inimeste nõrka eneseväärtushinnangut ja selle ohvrid pole sugugi ainult naised. Seega heita ainult meestele ette seda, et nad ostavad kaupa, mis on pakitud reklaamis väheselt riietatud naise kehasse, ei ole õige. Eitada ei või pealegi seda, et ka tänapäeva härrad on (samuti nagu daamidki) sõltuvad reklaami sugestsioonist – nad on kerged ohvrid. Nii mõnigi mees püüab tõsta oma ego kui ostab näiteks kella, mis on reklaamiplakatil George Clooney randmel või after shave vedelikku, mida kasutab oletatavasti James Bond. Kui Gillett müüb oma tooteid supersportliku keha omava mehega, siis arvavad paljud aadamipojad, et just seda kaupa tarvitades leiavad nad tee naiste südamesse. Kuid teiselt poolt mõtlevad ka mitmed daamid naiivselt, et just selle lõhna hankimisega teevad nad kodusest karumõmmist superagendi.

Väide, et ainult mehed imetlevad naiste keha, on ammu vananenud. Ka aadamipojad püüavad äratada naiste tähelepanu mitte ainult intelligentsi või rahakotiga, vaid ka välimusega. Seetõttu lähevad eriti neile hästi peale sarmika hallipäise härrasmehe sõnad, kes kinnitab, et kasutades seda juuksevärvi olete seksikas ja võidate armastatu südame. Tänapäeva naine ootab meestelt kvaliteeti, positsiooni ja muidugi raha - vaadakem kasvõi SAT1 igal pühapäeval kell 19 olevat saadet « Otsitakse krahvinnat » (Gräfin gesucht). Naiste ootused on niivõrd suured, et meestel on raskusi leida ôiget partnerit. Isegi siniverelistel. Õnneks tajub suur osa tarbijatest ikka tegelikkust ja suhtub ahvatlevatesse pakkumistesse pragmaatiliselt, ilus naise/meha keha siia või sinna.

Kui erinev võib reklaam eri maades olla, seda näidatakse Karlsruhes igal aastal korraldatavatel Digital Creation Days-päevadel. Eelmisel aastal oli mul võimalus näha ka mitmeid reklaamfilme. Näiteks šokolaadi Snickers tutvustus spetsiaalselt vene tarbijale oli ehitatud üles koomiksitele. Automark Audi reklaam saksa publikule oli aga vastupidine - fantastiline tehniline autoehitusesitlus, mis sugereeris ostjale turvatunnet.

Iga reklaami taga on inimene

Tavaliselt püütakse müüa tooteid prominentide vahendusel. Mitmed, näiteks seepide tootjad, kasutavad toodete esitlemisel (pool) alasti naise- või mehe keha. Saksamaal on torganud mulle viimasel ajal silma, et uut kaupa tutvustavad mõlemad koos, kas riietatult või hilpudeta.

Iga reklaam saab alguse nagu filmgi, stsenaariumist. Firma töötab välja kontseptsiooni ja otsib osatäitjad. On iga inimese, olgu ta mees või naine, enda otsustada kas võtab rolli vastu. Eestiski teatakse kindlasti, et mitmed Hollywoodi diivad lasevad panna iga uue filmiosa saamisel lepingusse täpselt kirja, kui palju on nad nõus paljastama oma dekolteed või muid kehaosasid. On näitlejaid, kes näitavad meelsasti oma keha ja neid, kellele ei tule see küsimuse allagi.

Sama enesemääramisprintsiip kehtib ka igas teises elu valdkonnas. On neid, kellele meeldivad nudistide rannad, ühised saunad, esteetilised erootikafilmid või labased pornolinateosed.
Suruda neile peale oma isiklikke moraali kriteeriumeid on isegi Põhiseaduse vastane.

See, et reklaam (üleüldiselt) müüb ideoloogiat (millist?) või käitumismalle, isegi sotsiaalkultuurilisi identiteete, on selge liialdus. Pealegi ei selgu tema kirjutisest, mille põhjal teeb autor sellised järeldused.

Samuti vaidlen vastu arvamusele, et mehe keha ei ärata isu. Pigem on nii, et meestele ei meeldi oma keha presenteerida. Kuid ka siinkohal on mitmeid erandeid. Esimesena tuleb meelde saksa sümpaatne sonnyboy Tim Lobinger, keda nimetati reklaamifotode tõttu teivashüppe Anna Kurnikovaks.

Prominentide eeskuju meie järelkasvule

Jätame nüüd reklaami hetkeks kõrvale. Meedia pakub meili päeviti fotosid ja lugusid prominentide elust, alates Paris Hiltonist ja Anu Saagimist. Otseloomulikult vajab lugeja ka siin teatud elukogemusi ja intelligentsi selleks, et saada aru nende tähekeste elu tühjusest. Kuid nendele daamidele meeldib iseennast näidata – nad jääksid haigeks kui mõni ajakiri nad unustaks. Mulle tuleb meelde ühe saksa seltskonnasaate juhi Nina Ruge meenutused Müncheni šikeria paradiisilinnust Rudolf Moshammerist, kes mõrvati mõni aasta tagasi. Kui seltskond oli tüdinenud Baieri kuningat matkivast homoseksuaalist, siis helistas moelooja ise kollasele pressile pakkudes andmeid oma elu kohta.

See selleks! Prominendid ja tähekesed ei jõuakski ajakirjandusse kui ei oleks lugejaid, kelle kireks on saada teada nende elu saladusi ja seda võimalikult detailselt. Miks teenivad salapiltnikud niivôrd suuri summasid? Sest iga päev ootavad sensatsiooninäljased lugejad, kes on valmis maksma suurigi summasid uudistest, mis räägivad Camillast ja prints Charlesist või siis Angelina Joliest ja Brad Brittist. Ja kui mitmete üksikute või oma elus pettunud inimeste ainukene lohutus on saada teada, mis oli täna Julia Robertsil seljas või millal ometi abiellub printsess Victoria.

Kõige selle prominentide ülespuhutud tööstuse kõrval on reklaamklipid täiesti harmitud, kuna seal oma keha või rindu näitavad daamid teevad oma tööd vabatahtlikult. Loota võib alati, et nad peatselt märkavad ise, et ainult kehailuga kaugele ei jõua. Kui on soovi pääseda kasvõi rikka härrasmehe legaalseks kaasaks, on vaja enamat. Seevastu jäävad kollase ajakirjanduse ohvrid tavaliselt promisõltlaseks kogu oma eluks. Selle asemel, et oma enda elu elada kõikide üla- ja alamägedega, eelistavad nad elada päevast-päeva võõraste saatuste kaudu.

Naiste ja meeste seksuaalsus
Nii naiste kui meeste kehad on täis seksuaalsust. Maailma loomisest alates on partnerite vahekord olnud seotud intiimsustega. On ju arheoloogid leidnud juba meie esivanemate elukohtades – koobastes olevatel piltidel - seksuaalset ühinemist ja alasti inimesi. Suguveetlus, naise ja mehe keha erootiline imetlemine on olnud läbi sajandite tavapärane, see pole mingi tänapäeva reklaami leiutis. Kes ei usu, mingu muuseumitesse vaatama vanade maalrite ja skulptorite töid.

Ermitaažis, Louvre´s või tuhandetes teistes kohtades võime imetleda maalitud või raiutud inimesi, kellel pole hilpugi seljas. Pariisi Musée d´Orsays on näiteks pandud esile realismi koolkonda kuuluva Gustave Courbet´i maal aastalt 1866. Pintsliga provokaatori loomingut iseloomustavad julgelt maalitud aktid, tema teostes ilmneb kohati isegi jõhker realism. Mainitud teose nimi on “Maailma läte” ja see näitab alasti naist, kes lamab kas voodis või diivanil. Naine on maalitud nii, et tema nägu ei ole näha, seda enam torkab silma naise suur vulva ehk läte, kust maailm (uus elu) saab alguse. Muidugi soovib Gourbet tuua esile just naise suguorgani topeltloomuse. Vulva pole sugugi mitte seksuaalse himu objekt, vaid ka organ, kust laps näeb esimest korda maailma valgust.

Ontanio kunstigaleriis on pandud välja Paul Peeli maal aastalt 1892 “Väike karjane” (The Little Shepherdess). Ka hispaania kuulsat Goyat tuntakse ilu maalijana. Tema maal “Alasti Maya” ei meeldinud omal ajal inkvisitsioonile. 1800 aastal pidas hispaania kleerus selle kauni naise portreed skandaalseks. Miks? Aastatuhandeid enne Goyat maalisid ka teised tuntud kunstnikud nii alasti naisi kui mehi. Kreeklased nimetasid oma alasti naisiludust Veenuseks, Rubens Heraks, Dürer Evaks ja Raffael kolmeks graatsiaks.

On selge, et kunstnikud ei ole maalinud neid pilte oma peast vaid kasutades naismodelle.
Sellest järeldus, et läbi aegade on olnud naisi, kes oma keha meelsasti näitavad ja alati on olnud mehi, kes ilusast või alasti kehast rõõmu tunnevad. Illegaalsus algab alles sealt, kus naisi (või ka mehi) sunnitakse alasti või erootiliselt poseerima.

Kas naisele on tema keha seksobjekt?

Minu kõrvus kõlavad loo kirjutaja sõnad: “Probleem on taagas, mis lasub ainult naise kehal kui seksobjektil. Naine on mõeldud ennekõike Teise ehk mehe ihade rahuldamiseks. See on suhtumine, mida tänapäeval üha viljeletakse ning millega paljud naised ja mehed endale seda teadvustamata nõustuvad” nagu inkvisitsiooni süüdistus. Sest kuidas võib loo autor üldse teada, kas naine (või reklaami jälgiv mees) näeb teda seksuaalobjektina? Ja mida üldse üks või teine naine tunneb? Millisel moel kasutatakse naist (ainult) Teise ihade rahuldamiseks? Oma artiklit kirjutades pole ta ühegi daamiga rääkinud. Siin on küsimus loo autori isiklikust fantaasiast.

Olen ise töötanud aastaid koos meestega ja ma pole kunagi näinud, et (üldistavalt) mehed näeksid naistes ainult seksuaalobjekti. Nad näevad seda muidugi, kui naine ise seda soovib.

Tänapäeva naisel on rohkesti seksuaalkogemusi, ta ei piirdu ainult ühe mehega – seda juba alates üliõpilas- ja seksuaalrevolutsioonist 1970-ndatel aastatel. Peale pilli leiutamist avastasid naised oma seksuaalsuse uuesti, sest enam polnud vaja karta rasestumist. Shere Hite kirjutas oma kurikuulsa raporti, kus kirjeldas naiste ootusi-lootusi voodis. Sellele järgnes mõni aasta hiljem uurimus meeste seksuaalelust. Kui varem oli sisendatud tugevamale poolele, et tema juhib voodisündmusi, siis hakkasid aadamipojad austama enesekindlaid naisi, kes ei teadnud mitte ainult köögis, vaid ka töö- ja intiimelus, mida tahtsid. Nauding oli ka suurem. Tänaseks on kirjutatud tuhandeid õpikuid naistele ainult selleks, et nad oskaksid oma keha soove jälgida ja meest juhendada.

Ka naistel on õigus nautida seksuaalset vahekorda, saada orgasmi. Juba D.H. Laurence kirjutab oma romaanis “Lady Chatterley armuke” (1928), millised erootilised soovid on ühel naisel. Araabia kirjanik Salva Al Neiwi toob samuti oma uues romaanis “Meesuudlus” esile naise seksuaalsed fantaasiad. Seega on väide, et naised ei ole huvitatud seksist, erootika on ainult meeste soov ja naised on ohvrid, kes peavad partnerile anduma, täiesti tuulest tõmmatud.

Õnneks on tänapäeval ka seksuaalkoolitus arenenud niivõrd kaugele, et nii tüdrukud kui poisid teavad varakult tõsiasja: harmooniline seksuaalühendus on võimalik ainult siis kui mõlemad naudivad seda.
Samas on mitmed koolid on alarmeeritud, sest mobiiltelefonide kaudu levivad vägivaldsed pornofilmid.

Samuti on kurb tõsiasi, et tänapäeva mehed ei pea vastu argipäeva pingele ja naiste soovidele. Seetõttu ei ole nad ka võimelised tootma naudingut ei iseendale ega partnerile. Viagrast hoolimata.

Kas naine on trofee?

Ei, naine ei ole trofee. Iga enesekindel naine (samuti nagu mees) otsustab alati ise kui kaugele ta soovib minna ja mida pakkuda.
Selline üldistav väide on naisele solvav.

Eelmisel pühapäeval küsiti liidukantsler Angela Merkelilt, mida ta arvab dekoltee kohta. Nimelt olid nii mõnedki üllatunud, nähes valitsuse juhti Bayreuthi Wagner-festivalil sügava rinnalõikega. Poliitik vastas: “Ma olen ju naine. Tore, et seda pandi nüüd tähele.”

Hakkame tegema ettekirjutusi reklaamifirmadele

“On viimane aeg hakata kustutama reklaamides taastoodetud arhailisi ühiskonna- ja peresuhteid, iganenud soorolle, mis teevad tunduvalt rohkem kahju, kui esmapilgul paistab,” kutsub loo autor lõpetuseks üles.

Kes peab hakkama riigis reklaamitööstuse moraali ülempreestriks? Kes vôtab enda peale täiskasvanud inimeste kasvatamise? Loo autoril on küll pakkuda vôitlushingelisi lööklauseid, kuid mitte lahendusi.
Neid lihtsalt ei ole. Senikaua kuni reklaamifirmad ei riku seadusi, on neile kogu loominguline vabadus lubatud. Ükskôik kas see meile meeldib vôi mitte. Alaealiste puhul kehtib seadusandlus.

Nõukogude Eestis üles kasvanud peaksid hästi teadma, mida tähendas diktatuur. Ülemvõim, mis keelas õiguse määrata ise meie elu üle. See peaks olema hoiatus.

Sotsialistlik ideoloogia oli täis skisofreeniat. Seda näitab juba fakt, et seadusega oli seksuaalsus keelatud. Kuid sellest hoolimata ôitses pornograafia. Turistid (ka mina tegin seda tuttavate palvel) püüdsid tolliametnikest keelatud ajalehtedega mööduda ja kui jäädigi vahele, siis veetsid piirivalvurid mõnusa õhtu värvirikaste seksifotodega. Jumal nendega! Pokri ei pistetud seetõttu minu teada ühtegi turisti. Saksa televisioon on viimastel aastatel näidanud rohkesti filme selle kohta, kuidas Honeckeri riigis vändati illegaalseid amatöörpornofilme ja harrastati vaba kehakultuuri. Kuid poliitbüroo lubas ka ametlikult seksifilmide produtseerimise – rahvaarmeele.

Kus on keelud, seal leitakse ka lahendusi nendest möödaminemiseks. Keeldudest hoolimata
sai priviligeeritud kommunistide seltskond nautida igasugusteid seksifilme. Ka Pariisis elav araabia kirjanik Salva Al Neiwi müüb oma raamatuid interneti kaudu. Sellele ei või islami tsensuur midagi.
Ja kui Eestis keelataks ära teatud reklaamfilmid, siis probleemi see ei lahendaks.

Vabadus tähendab alati vastutuse kandmist. Ajakirjanikel on eriline vastutus. Kutsuda inimesi üles võitlema ebareaalsete eesmärkide poolest (enesemääramisõigus on Põhiseaduses). Ppresenteerida allikateta üleüldistavaid teese naiste ja meeste aadressil on sama vale kui see, et mõned reklaamifirmad kasutavad toodete tuntuks tegemisel moraalse kahtlusega meetodeid.

Saksa tuntud teleleedi Eva Herman tegi ajakirjandusliku enesetapu, kui pakkus perekonnapoliitika kohta üldsusele läbimõtlemata teese. Ta soovis, et naised laskuksid tagasi koju lapsi hoidma ja kööki süüa tegema nagu seda tehti eelmise sajandi alguses. See ei läinud läbi. Lõpuks pidi Herman ise areenilt lahkuma. Pole teada, kas karjäärinaine toimetab nüüd oma soovituste kohaselt köögis.

Naised on arenenud kohutava kiirusega pea et nelikümmend aastat. Nad teavad väga hästi, mida tahavad. Ja see on hea nii. Kas me tõesti soovime näha tulevikku sellisena, et meie naistel on seljas kogu keha kattev hižabi selleks, et kaitsta meid meeste himurate pilkude eest? Või hakkame abielludes opereerima neitsinahka kinni selleks, et me ei julge oma meestele üles tunnistada oma abielueelseid seksuaalsuhteid?

laupäev, 23. august 2008

Ostke naist!

Reklaamid pole kunagi süütud. Peale eesmärgi stimuleerida tarbimist on neil alati ka ideoloogia, sõnum, milles korratakse väsimatult iganenud ühiskonnamudeleid ning stereotüüpe. Meile ei müüda mitte ainult kaupa, vaid ka sotsiaalkultuurilisi identiteete, käitumismalle, harjumusi ja rolle.

See, et naisi kasutatakse kaupade müümiseks, on naised siis kauba sihtgrupp või mitte, pole sugugi juhuslik. Delfis Tiina Kruusi poolt välja hõigatud irooniline nördimus „isuäratavate meeste” eksponeerituse vähesuse üle kätkeb tegelikult ka esitatud küsimuse vastust. Isuäratavaid mehekehasid on ahvatlusäris nii vähe selle pärast, et mehe keha ei ärata samasugust „isu” nagu naise keha.

Alasti mehe keha ei vaata me kunagi samamoodi nagu alasti naise keha. Naise keha on maailma jaoks alati seksuaalsusest tulvil, isegi riietatult, hoolimata sellest, kas naine ise seda soovib või mitte. Mehe keha, paljas või mitte, tõlgendus oleneb ruumist, kus mees parajasti on, või suhtumisest, mida ta sõnade või pilguga ise soovib esile kutsuda.

Naine on alati seksuaalne. Tööl kostüümis ning kodus vanas t-särgis. Ja bioloogiaga pole kehade erineval tajumisel mingit pistmist. Tegemist on kultuurilis-sotsioloogilise konstruktsiooni ning selle järjekindla kordamisega, mis on viinud ohtliku harjumise ning ebarealistlike ideaalide normaliseerimiseni.

Iseenesest pole naise keha näitamine-vaatamine probleem, sest keha on ilus. Probleem on taagas, mis lasub ainult naise kehal kui seksobjektil. Naine on mõeldud ennekõike Teise ehk mehe ihade rahuldamiseks. See on suhtumine, mida tänapäeval üha viljeletakse ning millega paljud naised ja mehed endale seda teadvustamata nõustuvad.

Reklaam tekitab iha ja naine rahuldab seda. Naist näidatakse reklaamides peaaegu alati just nõnda, nagu mehele näha meeldib, mehe pilgu kaudu. Kui sa ostad selle auto või tolle õlle, siis saad selle kaunitari päriselus pealekauba!

Naine on endiselt trofee. Ta on samasugune objekt nagu too elutoalaud, kuhu on hea autovõtmete kõrvale asetada õllepudel. Mehe pilk on olnud aastasadu see ainuke ja universaalne. Nii arvatakse tänaseni, et mehe pilgu kaudu naisi vaadata meeldib kõigile, ka naistele endile.

Seetõttu vastavad reklaamide naistüübid pidevalt ühele stambile: noor, valge, täiuslike mõõtudega, kes saab endale lubada luksust, seda kõike üdini sensuaalselt: rindu, puusi ja jalgu välgutades. Hea on, kui vahepeal midagi fallose-taolist limpsides.

Meeste jaoks on see seksifantaasia, naistele aga aga sõnum, et nende ülim eesmärk siin elus on olla standardselt ilus. Olla iludus, kelle vaba tahe peab seisnema Teise rahuldamises ja teenimises, sest ainult nõnda jõuab naine ise igatsetud õnneni. Teise, st mehe kaudu, mitte kunagi iseenda kaudu. Tähtis pole mitte see, kes sa päriselt oled, vaid see, kelleks/milliseks sa võid saada.

Sellise irreaalse ideaali pidev ülistamine põhjustab sotsiaalseid haigusi nagu söömishäired, depressioon, alaväärsuskompleksid ja tarbimishullus. Viimakse usumegi, et eduka karjääri, õnneliku paarisuhte ning paksema rahakoti jaoks on vaja olla ilus, noor ja täiuslike mõõtudega. Selle saavutamiseks aga peab sööma aina vähem ja tarbima aina rohkem.

Ent kui naise keha on reklaamides kaup samamoodi nagu auto või televiisor, siis kas tõesti võime imestada selle üle, et ta seda on ka päriselus? Siis ei peaks enam üllatamagi, kui inimene tänavalt arvab täiesti loomulikult, et iga naise kehal on hind. Et ta on müüdav, ostetav ja kasutatav. Mõeldud tarbimiseks. Siin, muide, peituvad ka seksuaalse kuritarvitamise juured.

On viimane aeg hakata kustutama reklaamides taastoodetud arhailisi ühiskonna- ja peresuhteid, iganenud soorolle, mis teevad tunduvalt rohkem kahju, kui esmapilgul paistab. Reklaamid pole kunagi süütud. Näeme, loeme, kuuleme neid ju iga päev ja absoluutselt igal pool.


Autor: Anna-Maria Penu

Ilmunud: Delfis 23. juuli 2008

teisipäev, 19. august 2008

Gruusia naiste pöördumine

Maailma naised elu ja õigluse nimel

Pöördumine


Mõistame hukka rahumeelse elanikkonna, eriti naiste ja laste massilise tapmise. Peame barbaarseks rahumeelse elanikkonnaga linnade ja külade tulistamist ja pommitamist.
Gruusia ja Venemaa vahelise sõja olukorras palume kogu maailma inimestel:
-võtta kiired meetmed lõpetamaks pommitamised ja tulistamine, mille käigus hukkuvad rahumeelsed elanikud, eriti naised ja lapsed;
-mõista hukka valitsuste tegevus, mille tagajärjel vallandus ebaseaduslik, kõiki kehtivaid rahvusvahelisi norme rikkuv sõda;
-aidata kaasa sellele, et Gruusia territooriumil asuvatesse relvakonflikti piirkondadesse viidaks rahuvalveväed, mis ei ole end kompromiteerinud vahetu osalemisega relvastatud konfliktis;
-nõuame, et Lõuna-Osseetia ja Gruusia territooriumil toime pandud sõjalise operatsiooni asjaolusid uuritaks ja süüdlasi karistataks rahvusvaheliste seaduste järgi;
-palume osutada humanitaarabi sõjategevuses kannatanud piirkondade elanikele.

Palume kõiki maailma naisi pöörduda oma riigi juhtide poole, et nad toetaksid meie nõudmisi!

WOMEN CALL FOR LIFE AND JUSTICE

We ask all women of the world to join our appeal and to support our demands.
We are already collecting signatures for this appeal. We require investigation of all aspects of the military action in Georgia. This is not easy, but we have to stop the insane killings. Women of the world, let's do it together.

THE APPEAL
We condemn mass killings of peaceful population, especially the disproportionate loss of women's and children's lives.
We believe that missile shooting of cities and villages are the barbarous acts.
During the current state of war between Georgia and Russia we call on the world community to:
- Take urgent measures to stop bombing and shootings, which kill peaceful population;
- Condemn actions of the governments who started the war, as illegal and violating established international legal norms;
- Bring to the conflict zones on Georgian territory the peacekeeping force, that has not been compromised by direct participating in the military actions;
- Investigate all circumstances of the military actions in South Ossetia and Georgia and bring to justice those who are responsible for it according to the international law;
- Arrange urgent and effective humanitarian assistance to population of all the areas affected by the military actions.

Nana Nazarova, People’s Harmonious Development Society
Galina Petriashvili, GenderMediaCaucasus Journalists’ Association
Marina Tabukashvili, TASO Foundation
Tamar Sabedashvili, UNIFEM
Anastasia Posadskaya-Vanderbeck Open Society Institute


Женщины Мира во имя жизни и справедливости

Мы осуждаем массовые убийства мирного населения, особенно женщин и детей;
Считаем варварством обстрел и бомбежки городов и сел, где находится мирное население;
В условия войны между Грузией и Россией просим мировое сообщество:
- принять срочные меры для прекращения бомбежек и обстрела, ведущих к уничтожению мирного населения, в особенности женщин и детей;
- осудить действия правительств, развязавших войну, как незаконные, нарушающие все установленные нормы международного права;
- содействовать введению в зоны вооруженного конфликта на территории Грузии миротворческий контингент, который не скомпроментировал себя непосредственным участием в вооруженном конфликте;
- настаиваем на том, чтобы обстоятельства военной операции на территории Южной Осетии и в Грузии были расследованы и виновные наказаны согласно международному законодательству;
- просим организовать оказание гуманитарной помощи для жителей пострадавших от военных действий районов.
Просим всех женщин Мира обратиться к лидерам своих стран для поддержки выполнения наших требований!

Соберите подписи, мы уже собираем их под этим текстом, надо требовать расследование и Суд.
Это непросто, но эти безумные убийства надо остановить.
Сделаем это вместе, Женщины!

Нана Назарова, Общество содействия гармоническому развитию человека
Галина Петриашвили, Ассоциация журналистов «ГендерМедиаКавказ»
Марина Табукашвили, Фонд Тасо
Тамара Сабедашвили, UNIFEM
Анастасия Посадская-Вандербек Институт Открытого Общества

kolmapäev, 13. august 2008

Maalilaagri fotoblogi (6)


3. juuli


Viimasel õhtul saabus meile külla tuntud rootsi-eestlasest kunstnik Enno Hallek (http://www.ennohallek.com/texts.shtml) koos abikaasaga. Pärast ühist õhtusöömaaega näitasime meie kõigi südamed võitnud maestrole oma töid ja jätsime endale mälestuseks ühispildi Topu majakese trepil.


Foto: Aita Nurga
Fotoblogide tekst: Merike Viilup

Maalilaagri fotoblogi (5)



2. juuli

Hakkab looma ...
Fotod: Madli Vitismann

Maalilaagri fotoblogi (4). Haapsalu kunstinädal




2. juuli
Happening Evald Okase muuseumi tagaaias:
skulptor Terje Ojaveri büsti klaasi valamine on meeskonnatöö.
Elevil kunstnik-modell jäädvustab ( foto 2) ajaloolist hetke.


Fotod: Madli Vitismann

Maalilaagri fotoblogi (3) Haapsalu kunstinädal

















2. juuli

1. Elusskulptuurid linnuseaias

2. Kunstiküllastus

Fotod: Madli Vitismann

Maalilaagri fotoblogi (2) Haapsalu kunstinädala avamine







2. juuli


1. Haapsalu kunstinädala avapäeva keskne sündmus:
Vaal Galerii omanik Aimar Jugaste näitab piiskopilinnuses esmakordselt Eestis Viida Pääbo-Juse monumentaalmaali.
Kohal on ka linnavõimu esindajad.

2. Igal kunstiteosel on oma lugu. Siit saab täpsemalt teada maali autori ja maali teekonna kohta.

Nagu selgub, on Rooma Eesti saatkonna jaoks tehtud töö autor Ilon Wiklandi (sündinud Maire-Ilon Pääbo) ema.


Fotod: Madli Vitismann

Maalilaagri fotoblogi (1)










1. Meie Topu neljaks päevaks.
Väike, vana ja väsinud majake, kuid seda ainult pealtnäha. Sees jagus ruumi kõigeks - magamistoad, söögisaal-maalituba, köök ja saun ja kaminaruum. Need viimased kujunesid meie lemmikuteks.
2. Vapustav merevaade avanes igast aknast - vaata kust tahes. Isegi saunalavalt. Õhtune vaade oli nii lummav, et ei raatsinud isegi magama minna.
Fotod: Merike Viilup

Gruusia toetuseks

Nädalavahetusel suvekooli kogunenud Eesti Naisteühenduste Ümarlaua liikmed võtsid vastu järgmise pöördumise:

Pöördumine kõigi Euroopa Women´s Lobby liikmesorganisatsioonide ja Euroopa avalikkuse poole

Ajalool ei tohi lasta korduda!

Sõdades kannatavad eelkõige rahulikud elanikud, naised ja lapsed ning Gruusia naised ootavad meilt toetust ja abi nende riiki rünnanud agressori peatamisel.

Praegune olukord Gruusia-Venemaa rindel tuletab meelde Teise Maailmasõja eelset aega, mil riigid tegid pidevalt järeleandmisi agressiivsetele suurriikidele ning lubasid neil väikeriikide arvel oma võimupiire laiendada.
Ajalugu on piisavalt tõestanud, et võimule ja allumisele rajatud suhted riikide vahel, naiste vähene sõnaõigus sõjaliste konfliktide puhul ja rahuläbirääkimistel ei vii positiivsete ja rahumeelsete tulemusteni.

Agressioon tuleb viivitamatult peatada kõigi Euroopa riikide jõulisel üksmeelel, muidu võivad ohtu sattuda ka teised väikeriigid ja rahu kogu Euroopas. Venemaalt saadav gaas ja nafta ei tohi valitsuste silmi sulgeda nimetatud ohtude ees.

Euroopa riikide naised peavad aktiivselt sekkuma tekkinud sõjalise konflikti lahendamisse ja pöörduma sellekohaste avaldustega oma riikide valitsuste poole.

Gruusia riigi ründamine Venemaa poolt ,vägivald Gruusia naiste, ja laste vastu, noorte meeste tapmine, mis seab ohtu terve väikeriigi ja rahvuse eksistentsi, ei tohi jääda kiire hukkamõistu ja karistuseta.

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud
EWL Eesti koordinaator

10. augustil 2008 Alu mõisas Raplamaal


Appeal to all European Women’s Lobby member organisations and the general public of Europe

We cannot allow history repeat itself!

The main victims of the war are peaceful citizens, women and children, and Georgian women need our support and assistance to help put an end to the aggression against Georgia

The current situation on the Russian-Georgian front reminds us of the eve of World War II when the governments continuously made concessions to aggressive superpowers and let them expand their spheres of influence at the expense of small nations.

History has repeatedly proven that the relationships between countries built on power and suppression, women’s limited involvement in decision-making aimed at resolving armed conflict and in conducting peace negotiations have failed to produce lasting peaceful solutions.

The aggression toward Georgia must be stopped immediately by common consent of European nations, otherwise other small nations and peace in Europe may be endangered. The gas and oil coming from Russia must not let close the governments’ eyes to those threats.

The women of European societies have to actively participate in solving the military conflict and they have to accordingly appeal to their governments.

Russian aggression against Geporgia, violence committed against Georgian women and children, the killing of young men that may jeopardize the whole existence of the small country and its people must be firmly condemned and punished.

Estonian Women’s Associations Roundtable

Adopted at the Summer School of EWAR in Alu, on August 10 2008

reede, 8. august 2008

ENÜ suvekool 9.-10. augustil Alu mõisas Raplamaal

ENÜ tähistab oma 5. sünnipäeva Raplamaal Alu mõisas korraldatava suvekooliga.
Naistoimetajate Ühendusest osalevad Merike Viilup ja Piret Mäeniit

Laupäev, 9. august

10.30-12.00 Saabumine, majutus Tervituskohv

12.00-12.15 Avamine, tervitused, Laine Tarvis
12.15-15.00 Põlevkivist, energiaprobleemidest ja meie võimalustest, Valdur Lahtvee

15.00-16.00 Lõuna

16.00-20.00 Avatud Ruum. Kodanikuühiskond = võrdõiguslikkus, Toomas Trapido, Mikk Sarv
20.00 Õhtusöök


Pühapäev, 10. august

Soolised stereotüübid: kas märkame, mõistame ja oskame nendega midagi peale hakata?
8.00-9.00 Hommikusöök

9.00-10.30 Sissejuhatus ja rühmatöö: soolised stereotüübid. Suhkrust ja jahust ja maasikavahust Veenusele.
Tiigrist ja konnast ja kutsika hännast Marsile. Ja kuidas seal olla on?
Ülle-Marike Papp, Riina Kütt
10.30-10.45 Kohvipaus

10.45-12.15 Naine roolis, auto kraavis. Soolised stereotüübid keeles ja meeles.
Ülle-Marike Papp
12.15-13.00 Lõuna

13.00-14.30 Europan Women’s Lobby ja sooliste stereotüüpide ületamine, Riina Kütt
14.30-15.00 Kokkuvõte

15.00-16.00 ENÜ eestseisuse valimised ja ENÜ sünnipäeva tähistamine

„Murdke soolised stereotüübid, andke andekatele võimalus“

Tule EENA seminarile

„Murdke soolised stereotüübid, andke andekatele võimalus“


KAVA

13.-15. august 2008
Meriton Grand Hotell, Tallinn Toompuiestee 27
Panorama saal



13.august, kolmapäev

09.00 Sissejuhatus ja projekti tutvustus
10.00 Kuidas ära tunda soolist diskrimineerimist?
11.00 Kohvipaus
11.30 Juhtumite analüüsimine rühmades
12.30 Lõuna
14.00 Seadusandlus Eestis ja ELis
14.30 Soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete rakendamise meetodid
15.30 Kohvipaus
16.00 Päeva kokkuvõte. Küsimused, vastused


14.august, neljapäev

09.00 Soolise võrdõiguslikkuse edendamine – kasulik nii tööandjale kui töötajale
10.30 Kohvipaus
11.00 Kuidas analüüsida ettevõtte olukorda lähtudes soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetest?
12.00 Lõuna
13.30 Rühmatöö
14.30 Statistika Eestis ja mujal maailmas
15.00 Kohvipaus
15.30 Juhtumid Eesti ettevõtetes
15.45 Rühmatöö
16.30 Päeva kokkuvõte, küsimused vastused


15.august, reede

09.00 Töö ja pereelu ühildamine tagades soolised võrdsed võimalused
10.30 Kohvipaus
11.00 Kuidas ettevõttes töötada välja meetodeid, et vähendada ebavõrdsust?
12.30 Seminari lõpetamine