Laupäev, 6. detsember 2014

Lähisuhtevägivallal pole ainult emotsionaalne, vaid ka majanduslik mõõde

Pille Tsopp-Pagan, MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus juht
ERR, arvamus

Justiitsminister Andres Anvelt allkirjastas 2. detsembril Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise ehk nn Istanbuli konventsiooni. Sellega näitab riik soovi vähendada vägivalda naiste, laste ja teiste nõrgemate ühiskonnaliikmete vastu. 
Eesti on maailmas 37. ja Euroopa Liidus 22. riik, kes on konventsiooni allkirjastanud. Järgmine samm on ratifitseerimine - me väga ootame ja loodame, et riigikogu seda teeb. Konventsiooni on EL-s ratifitseerinud 15 riiki.
Konventsioon riikide vahel kokku lepitud tegevuste kogum, millega ennetatakse ja vähendatakse naistevastast ja perevägivalda - et kaitsta ühiskonna nõrgemaid liikmeid neis riikides.
Võiksime ju arvata, et riigil on tähtsamaid teemasid, millele tähelepanu pöörata või millega seoses raha jagada. Või siis, et see ei ole ju meie probleem, mida nad seal kusagil, oma kodus teevad. Aga tegelikult on see meie kõigi probleem.
Naiste- ja tüdrukutevastast vägivalda on maailmas jätkuvalt väga palju. Viimasest Euroopa põhiõiguste agentuuri FRA uuringust Euroopa riikide kohta ilmneb, et Eestis on lähisuhtevägivalla all kannatanud iga neljas naine. See on ka põhjus, miks selle probleemiga on vaja tegeleda.
Mõelgem korraks, mis toimub vägivallatseja kodus. Üldjuhul on selles kodus naine, kes on pärast pikaajalist terrorit vigane – füüsiliselt ja/või vaimselt. Selles peres on ka lapsed, kelle kohta on võib-olla öeldud, et nemad vägivalda pealt ei näe. Kui vaadata lähemalt, siis selgub, et ühel on õpiraskused ja ta ei taha koolis käia, teine on kergesti ärrituv ja lööb endast väiksemaid. On veel kolmas, kes on nii vaikne, et teda ei näe ega kuule.
Kas me saame siis öelda, et kodus toimuv ei mõjuta lapsi? Ilmselt ei saa.
Kui naine elab oma (pikema või lühema) elu sellisena, nagu see abi otsimata parasjagu on, võiks ju öelda, et hea küll, see on tema enda valik. Aga mis saab lastest? Tavaliselt võtavad lapsed perekonna „mustri“ oma eludesse kaasa. Halvimal juhul käivitub see tsükkel uuesti järgnevas ja järgnevas ja veel järgnevas põlvkonnas.
On nii tavaline, et ühes keskmises eesti peres, millesse kuulub kolm põlvkonda naisi, tõdevad  vanemad väga, nooremad veidi vähem kidakeelselt – et jah, tõesti, mees peksis. Vanaema, tädi, ema, tütar. Vaatan neid ja mõtlen: kas see tütar saab oma lastele anda teadmise, et see põlvkondade jooksul edasi antud „traditsioon“ tema tütrega enam ei juhtu...
Mida ta teeks teisiti, et vägivallatsükkel ometi katkeks? Mõistaks, et elu ei ole kannatus, mida me tõsiste eestlastena oleme harjunud läbi tegema – ning et meil on õigus otsida abi ja elada inimväärset elu?
Eelpool kirjeldatu on emotsioon, võite öelda. Küllap on.
Aga teemas on ka ratsionaalne mõõde: kui sellises peres läheb väga halvasti, kui suured on haigekassa kulud vigastuste raviks ja inimese elu taastamiseks? Kui ohver jääb vigaseks, tuleb maksta töövõimetuspensioni. Kui saab surma ja vägivallatseja läheb vanglasse, on laste eest vaja hoolitseda – lastekodud on järjekordne kulu.
Lisaks kaotab riik võimalike töötajate maksud. See tähendab, et perevägivald võtab ära meie maksuraha, mida saaks kasutada kusagil mujal, ka hädalist reageerimist vajavate probleemide juures.
Kuuleme ja näeme lugusid, mis meie tugikeskustesse iga päev jõuavad ning võin kinnitada, et need ei ole kenad lood. Vahel on need lood kurva lõpuga, aga tänu meie inimestele on neil väga palju ka õnnelikke lahendusi. On liigutav näha, et kellegi elu läheb edasi inimväärselt. Ja kuulda või lugeda nende tänu mitu aastat hiljem .
Hoolimata kurvast statistikast Eesti kohta oleme uhked, et riik on meid tunnustanud ja töötab aktiivselt koos naiste tugikeskusi haldavate MTÜ-dega, nagu Tartu naiste tugikeskus on. 12 aasta jooksul on Eestis asutatud 14 naiste tugikeskust, mis iga päev tegelevad vägivallaohvrite abistamisega. Töö on pidev ja pigem tuleb seda juurde, sõltuvalt sellest, kas ja kui palju inimesed sellisest abivõimalusest teada saavad.
Me näeme, kui palju rohkem on – lisaks vägivalla tagajärgedega tegelemistööle – vaja perevägivallast avalikult rääkida. Mida rohkem me räägime, seda suurem on inimeste ring, kes saavad vägivallavaba ja inimväärse elu.
Ja seda teades on tänane allkirjaandmine meie kõigi jaoks oluline samm.
Infot ja abimaterjali perevägivalla ja abistavate organisatsioonide kohta on võimalik lugeda nii eesti kui vene keeles siit.
Istanbuli konventsioon eesti keeles.