Teisipäev, 12. aprill 2011

Valitsusprogramm tallab naiste õigused jalge alla

Anna-Maria Penu DELFI 06. aprill 2011 Loen valitsusliidu koalitsioonilepingut nagu õudusjuttu. Kas on võimalik, et 2011. aastal ei maini Euroopa Liidu liikmesriigi valitsuslepe poole sõnagagi soolise võrdõiguslikkuse saavutamise tähtsust? Jah, Eestis on see võimalik. Mis veelgi hullem, leppes leidub küllaga näiteid valitsuse otse vastupidisest suunast: ebavõrdsuse alalhoidmisest ning isegi süvendamisest. Ja seda väidetavalt äärmiselt üllatel eesmärkidel, nagu eesti rahva arvuline kasv ja püsimajäämise tagamine. Kõigepealt segatakse leppes, kas tahtlikult või teadmatusest, teemasid ja termineid, mille taustad, põhjused, tagajärjed ning lahendused on erinevad. Näiteks „Võitlus vägivallaga lähisuhetes ja koolis“ (a. jätkame võitlust lähisuhete vägivalla, sealhulgas koolivägivalla vähendamiseks ja tõkestamiseks) ning samas kinnistatakse lähisuhtevägivalla põhjuseid, pannes naistevastase vägivallaga võitlemine taas kord sõltuma praktiliselt tujust ja tuulest (b. eelarvevõimaluste piires suurendame turvalisusteenuseid osutavate kodanikeühenduste, muuhulgas naiste varjupaikade rahastamist). Keegi ei tea terminite täpset tähendust, ei vaevu seda endale selgeks tegemagi, süvitsi minema, sest see ei ole praeguste valitsejate meelest oluline. (25. novembril 2010 ENÜ eestvedamisel peetud konverentsil kordas ka opositsiooni esindaja Mailis Reps tõsimeeli alusetut ja kahjustavat müüti, nagu oleks naistevastane vägivald peamiselt venekeelse ja madala haridustasemega elanikkonna probleem. Võib-olla just seetõttu sõltub selle teemaga riiklikul tasemel tegelemine „eelarvevõimalustest“, mis tekiksid nagu nõiaväel ja mitte poliitikute otsuste tagajärjel?). See-eest on valitsuskoalitsiooni jaoks vägagi selge prioriteet rahvusluse ja patriotismi kasvatamine („Ajaloo teadvustamine“: a. edendame isamaalist kasvatust ja toetame isamaaliste noorteorganisatsioonide tegevust), mis justkui annaks valitsuse perepoliitikale ülla, kõrgema, lausa õilsa sisu. Vastavalt antud ideoloogiale on rõhk konservatiivsete pereväärtuste kinnistamisel, mis tähendab valitsejate programmi kohaselt kõike muud kui soolist võrdõiguslikkust. Iga kord, kui räägitakse perepoliitikast, räägitakse traditsioonilisest heteroseksuaalsest perekonnast. Loe edasi Delfist.