Laupäev, 3. juuli 2010

Unustamatu Prangli - nii kaugel ja siiski nii lähedal ...






Mõte Prangli saarel naistoimetajate maalilaagrit korraldada hakkas veerema juba aastapäevad tagasi, kui juhtusin uitama Tallinna külje all peesitava väikesaare liivastel radadel.
Milline arhailisus, rahu ja vaikus. Kui vaid üksikud eelmise sajandi mootorsõidukid ja -rattad ning muud imeliikurid välja arvata. Nagu oleks aeg peatunud. Seda kõike vaid 10 km kaugusel Tallinnast ja postipaadiga Helge tunnijagu üle vee popsutamist. Pakasemad talved toovad saarekese ajaliselt veelgi lähemale. Siis saab mööda jääteed tuhistada.

Pranglil pesitsevad põhikool, kirik, rahvamaja, arstipunkt, muuseum, pood ja kõigile teada Must Luuk, mis täidab korraga kohaliku puhveti, kõrtsi ja välikohviku aset, annavad aga märku igati toimivast kogukonnast. Kuigi viimase viieteist aasta jooksul on kohalike asukate arv vähenenud ähvardaval kiirusel, st 150-lt 100-le, on sellevõrra jälle suviti üha vilkam.
Enne sõda olevat aga Pranglil oma pooltuhat elanikku loendatud. Lisaks viis poodi, puhkpilli orkester, osavad näputöö meistrid ja vaprad kalapüüdjad. Kõigest sellest ja paljust muustki pajatab lahkelt sõbralik muuseumipidaja, kes ajaloohuvilisena hakkas kümmekond aastat tagasi saareinimestelt kasutut vanakraami kokku korjama, millest saidki muuseumi esimesed eksponaadid. 15 krooni sissepääsuraha peaks olema taskukohane kõigile, eriti teadmisel, et muuseum on isemajandav ja peremehe sõnul on kümne aasta jooksul saadud toetust vaid korra. Sellel aastal Viimsi vallavalitsuselt.

Aastaga on saare elus nii mõndagi muutunud. Mitmetel majadel on värskem jume, aedades rohkem silmailu, mööda liivaseid külateid vurisevad numbrimärkidega liiklusvahendid, kogu autopark on silmnähtavalt kaasaegsem. Isegi džiibid, ATV-dest rääkimata. Ilmselt mandripolitsei regulaarsete visiitide tulemus.
Suvistel nädalalõppudel ei jaksa postipaat enam kõiki huvilisi üle vedada ja kapteni käest lunitakse lisareise.
Meie sõitsime Pranglile esmaspäeval, 28. juunil. Ilmateade kuulutas, et nüüd alles tõeline suvi algab ja nii täpselt oligi. Hommikul saabujad tõdesid juba esimesel õhtul päikesepunetavat nina, õlgu ja muid strateegilisi kehaosi. Võitlus selle suve erinumbri - sääskedega kestis aga laagri lõpuni, seda eriti õhtutundidel, kui päevane jahutav tuul vaibus ja andis täis voli sääsetigedustele. Õnneks aitasid kaasavõetud abivahendid leevendada mõlemat ohtu.
Sedakorda oli laagri seltskond lausa rahvusvaheline: akvarelli ja akrüüliga tulid kätt proovima ka neli soome naistoimetajat - Sirkku, Mervi, Piia ja Arja.
Praaga Talu Puhkemaja oli laagripaigaks õnnestunud valik. Majapidamisel hoidis silma peal kapten Iivari isiklikult. Mehe lahkel kutsel õnnestus oma silmaga kaeda, kuidas õhtune võrkude väljatõmbamine käib ja milline elukas see merikurat tegelikult on.
Kümnesele seltskonnale jagus Praagal ruumi lahedalt, lisaks suvemaja köök-söögisaal. Õhtuti pugesime sinna sääskede eest peitu, kus kirglikud vestlused maailma kõige erinevamatel teemadel alates laste- ja naisküsimustest kuni rahvusvahelise poliitika ja hingede rändamiseni kestsid varajaste hommikutundideni, et siis kogutud inspiratsioonilaeng paberile-lõuendile pintsli kaudu hoogsalt välja lasta. Riina toodud inspiratsiooni õli aitas loomingulisele palangule igati kaasa.
Laagrielu tipphetkeks kujunes maalinäitus "Prangli hing". Arja joonistas kauni plakati, mis sai poe juurde üles pandud ning Piia ja Arja sättisid kolme päeva taiesed söögisaali seintele. Rahulolevalt tuli nentida, et ligi neljakümne tööga oli see täiesti korralik väljapanek. Pidulikku hetke ja meeleolu aitas rõhutada šampanjapudeli korgi lend ning kohapeal moodustunud trio "Põhjamaa" mitmehäälne etteaste.
Sääskedega võideldes leidsime viimasel päeval üles veel ühe saare vaatamisväärsustest - maagaasi leiukoha. Mardi talu peremehelt saadud võti avas aga meile seni suletuna seisnud Püha Laurentsiuse kiriku ukse. Kätte oli jõudnud pattude andekspalumise hetk.
Asjad kokku ja oligi minek. Alles siis märkasime, et Praagal polnud ühtegi peeglit. Ja parem oligi. Isegi peeglita elu on mõnikord võimalik...
Tekst ja fotod Merike Viilup
***