Kolmapäev, 27. aprill 2011

27. aprill 2007
















Vaatepilt Tallinna kesklinnas täna, neli aastat tagasi.

Fotod ja tekst: Merike Viilup


Sellest ööst muutus kõik. Midagi läks katki, midagi murdus. Juba hommik algas hoopis teisiti. Algas nii, nagu ei olnud ükski hommik alanud. Midagi oli jäädavalt kadunud. Polnud enam võimalik uskuda, et see, mis juhtus öösel, juhtub üksnes kusagil seitsme maa ja mere taga ning meie riiki ei hakka sellised mäsud-möllud kunagi puudutama. Meil kulgeb ju alati kõik vaikselt ja tasakaalukalt. Isegi taasiseseivumispäev saabus vere ja pisarateta, mis siis muust rääkida.
Meie, eestlased oleme ju kuidagi erilised - väike rahvas, kes suurtes asjades alati üksmeelel.


Nii nagu jagunesid öised möllajad kahte leeri, jagunes ka hämmingus rahvas kahte leeri - kas vabariigi valitsuse otsus viia pronkssõdur sõjaväekalmistule oli õige või oleks sellega pidanud ootama. Tulemas oli 9. mai - võidupüha, mis teatud osale eestimaalastele on endiselt pühamast püham.

Kahjuks ei saa me kunagi teada, mis oleks olnud siis, kui oleks tehtud teisiti ja kas see oleks midagi päästnud või muutnud.

Liiga palju on eestlaste hinges veel õrnu kohti, mida pronkssõdur valusalt puudutab.

Vaevalt keegi enam kahtleb, et sõdur oleks pidanud seisma endisel kohal. Seal, omade seas on tal vaikne ja igati väärikas koht ning surnute mälestuseks on kena lilli viia ikka kalmistule.




******