Teisipäev, 13. mai 2008

Kutse pressikonverentsile

Head ajakirjanikud!

Kutsume Teid pressikonverentsile, mis toimub reedel, 16. mail kell 10.15-11.00
Tallink City hotellis (A.Laikmaa tn 5) 10. korruse saalis.

Pressikonverentsi korraldab European Women‘s Lobby (WBL) ja see toimub inimkaubanduse ohvritest naiste abistamise pilootprojekti raames, kus osalevad kõigi Põhja- ja Baltimaade ministeeriumide ja MTÜ-de esindajad ja võetakse kokku projekti senised tulemused.

Pressikonverentsil esinevad:
Malin Björk, WBL projekti juht, Belgia
Riho Rahuoja, Sotsiaalministeeriumi asekantsler
Unni Kiil, projekti ROSA juht, Norra
Trine Lund Jensen, Taani
Eda Mölder, sotsiaalse ja psühholoogilise rehabilitatsiooni keskuse ATOLL juhataja, Eesti.

Küsimusi on võimalik esitada ka teiste riikide esindajatele.
Ettekanded eesti ja inglise keeles, vajadusel kindlustame tõlke.

Lähem info:
Eha Reitelmann, Eesti Naiste Varjupaikade Liit
projekti koordinator Eestis
tel. 5265927
eha.reitelmann@gmail.com

Seaduslik naiste diskrimineerimine


Vaatan igaks juhuks kalendrisse. Äkki eksin sajandiga? Ei, ei eksi.

Niisiis. Täna, 21. sajandil eksisteerib maailmas naisi nende soo tõttu diskrimineerivaid seaduseid. Kes ei tea, mida eelnev lause tähendab, siis selgitan, et see tähendab seda, et riigi seadusandlus kohtleb naisi ja mehi erinevalt, andes naistele vähem õigusi, väiksemas ulatuses. Ja neile, kes selles midagi imelikku ei näe, toonitan: ei, see ei ole normaalne.

Vastavad, kohati lausa perversed seadusesätted kehtivad vähemalt 36 riigis. Näiteks Jeemen kohustab abielus naisi olema oma mehe seksuaalvajaduste rahuldamiseks alati saadaval ja Alžeerias peavad naised alluma mehele, nõustuma polügaamiaga omamata sealjuures õigust lahutada, kuidas ja millal naine ise soovib; Indias, Malaisias ja Tongas on abielusisene vägistamine lubatud, samal ajal, kui Guatemalas pääseb vägistaja süüdistustest, kui abiellub oma ohvriga; Pakistani kohtus omab naise tunnistus pool mehe tunnistuse väärtusest, pealegi peab ta tooma neli täiskasvanud, moslemist meestunnistajat kinnitamaks vägistamise toimumist; Nigeerias on perevägivald seadusega lubatud, seda nimetatakse naise „karistamiseks”; Rumeenia ja Jaapani mehed ei tohi abielluda enne 18 eluaastat, kuid nende õed ja tütred võivad küll; Kamerunis otsustab mees, kas naine töötab või ei; Saudi Araabias ja Bruneis ei ole naistel hääleõigust; Tšiilis on abielu ühisvara omanikuks ainult mees...

Need, vaid üksikud must-valgel eksisteerivad näited meie planeedil toimuvast, tõestavad, et lisaks kultuurile ja religioonile toetab naiste diskrimineerimist paljudes riikides veel ka juriidiline raamistik. Ülejäänud maades on naiste nahaalne, loomulikuks peetud diskrimineerimine muundunud koduköögis armastatud juurviljaks ehk sibulaks. Sibul on pealt kullavärvi, mis viitab eeltoodud metsikuste võimatusele tänapäeva tsiviliseeritud läänes ja seda näilisust ilustab poliitiliselt korrektne tekst. Kuid sibulat koorima hakates kuldne värv kaob, jättes asemele valge-kollaka kibeduse, mis paneb silmi kipitama.

Naise olukorrast maailmas aga räägitakse ikkagi millegipärast nii vähe. On tehtud paar sammu, käima lükatud mõni projekt, läbi viidud uuringuid, hüütud loosungeid, loodud fonde, kuid seda kõike on vähe, vähe, vähe. Ja nii meil läheb. Ebaõigluse ja -võrdsuse tekitajad pole kuhugi kadunud luues doominoefekti, kus üks armetus viib teiseni põhjustades kolmanda ja nõnda edasi.

Vaesus on naise nägu

70% maailma vaestest moodustavad naised, peamiselt maanaised Aasias ja Aafrikas. Arenenud riikides on vaesus samuti naise ja üldjuhul just vanema naise nägu. Ka nooremate, töötavate naiste sissetulek Euroopas jääb endiselt 20-30% võrra alla meeste sarnase töö eest saadud tulule. Tõsiasi, mis tulevasi vanemaid, vaeseid naisi jätkuvalt juurde toodab.

2/3 maailma kirjaoskamatutest on naised. Tüdrukuid saadetakse koolidesse harvemini, sest tütar peab kodutöid tehes õppima korralikuks abikaasaks ja heaks emaks ning mitte filosoofiks, teadlaseks või ärihaiks. Läänes on küll naisi ülikoolides rohkem kui mehi, ent ametialases praktikas ei garanteeri seegi suurt midagi. Poliitikas ja firmade juhatustes leidub meid kummaliselt vähe: maailma ettevõtete juhatustes küündib naiste osalus vaevalt 1%-i, samal ajal kui 41 845 parlamendisaadikutest planeedil Maa on vaid 14,6%-i naised. Ja see ei ole kindlasti seetõttu nii, et naised ei taha -, miks me siis ülikoolides teadmisi ja diplomeid taga nõuame? Et kodus need köögiseinale riputada? -, või pole piisavalt targad, agarad või ambitsioonikad töötamaks neil ametitel.

Ja eriti õudne, raevutekitavalt valus on sellepärast, et umbes iga 7 sekundi järel kannatab mõni naine maailmas oma abikaasa või partneri vägivalla all; et igal aastal sureb rasedana või sünnituse tagajärjel üle 530 000 naise, kuigi selle ärahoidmiseks on saada lihtsaid ja odavaid vahendeid; et igal aastal langeb üle 2 miljoni väikese tüdruku genitaalse mutatsiooni ohvriks ja tänaseks on neid juba üle 135 miljoni, sest nõnda dikteerib traditsioon; et iga aastaga kasvab inimkaubandus ehk naiste prostituutideks ost-müük, jõudes eelmisel aastal ligi 4 miljoni naiseni; et igal aastal müüakse ja ostetakse vähemalt 2 miljonit 5 kuni 10-aastast tillukest tüdrukut seksorjadeks; et igal aastal mõrvatakse juba ainuüksi Indias 2,5 miljonit pisikest tüdrukut vaid seetõttu, et nad on tüdrukud; et igal aastal tapetakse ligi 10 000 naist päästmaks perekonna au...


Tervet artiklit loe Postimehest.


Anna-Maria Penu