Riputan siia tõe huvides üles 07.11.08 Delfi arvamusrubriigis ilmunud artikli originaalversiooni:
Välismaale läinud eesti naised: litsid, reeturid või isiksused?
"Ja ma ei taha ennast tituleerida järjekordseks välismaale mehele läinud eesti naiseks, mis mängib ainult ühte väravasse: eesti meeste vastu… Ma ei taha seda. Mu isa oli ju ka eesti mees!"
See kolleegi poolt väljahüütud lause kummitab mind juba mitu päeva. Miks ei taha naine, kes elab välismaal teisest rahvusest mehega, end „välismaale mehele läinud eesti naiseks” tituleerida? Selge see, et taolise definitsiooni negatiivse alatooni tõttu. Fakt, mille põhjalik analüüs nõuaks eraldi, tunduvalt pikemat artiklit, kuid osasid mõtlemapanevaid nüansse saab juba esmapilgul esile tuua.
Tegelikult võib selles lauses leida isegi vastuhakku arhailistele arusaamadele, ka keeles korralikult kinnistunud väljenditele nagu „mees võtab naise” (subjekti otsus-aktsioon) ja „naine läheb mehele” (tagajärg). Kuid sel juhul, miks näeb ta eesti naise abiellumist teisest rahvusest inimesega kui eesti meestega seotud, neist tingitud otsust, isegi rünnakuna eesti meeste vastu? Nagu oleks eesti mees eesti naise elu, mõtete ja otsuste keskpunkt, kelle käitumisest-olemusest lähtuvalt, kas siis jäädakse või minnakse ning kelle arvamusega tuleks otsuseid vastu võttes alati arvestada. Taoline mõttekäik välistab naise kui iseseisva, sõltumatu, mõtlemis-, tegutsemis-, arenemis- ja otsustusvõimelise isiksuse olemasolu.
Siinkohal võiks meenutada möödunud aastal Postimehes (10.11.07) samal teemal ilmunud Priit Pulleritsu artiklit, mille pealkiri „Eesti mehed, meie pruute röövitakse!” on üritanud tuua fenomeni analüüsi uue süüdlase-vaenlase: naiste asemel teised mehed. Pealkirjas seisab selge üleskutse, suurte, rasvaste tähtedega äratus eesti meestele, et „võõrad mehed varastavad meilt midagi, mis kuulub meile, mis on meie oma”. See on justkui kahe subjekti, eesti mehed versus välismaamehed, omavaheline probleem, kes peaksid nüüd hakkama läbirääkimisi, nõupidamisi pidama, sõlmima ehk kokkuleppeidki ühe objekti, siinkohal siis eesti naiste, omanikuõiguste üle, sest see „meie naiste näppamise”-nähtus on hakanud üle käte minema ja mis on liig on liig on liig!
Pullerits muidugi arvab, et äkki naised lähevad sellepärast, et „eesti mehed on jobud”. Sidudes eesti naiste otsuseid (tagajärg) ikkagi subjekti ehk meeste olemiste ja tegemistega (põhjus) ja mitte naiste enda isiklike ambitsioonide, unistuste või pealehakkamise tulemusena, mille motivaator pole sugugi alati mees ega „mehele saamine”.
Samas on päris palju ka neid, kes kalduvad uskuma, et noil minejatel-naistel on ikka pigem endal midagi tõsist viga: naiivsed, koledad, paksud (Eestis elades suur möödalask, sest teeb häbi kogu eesti naissoole, kes me oleme maailma kõige ilusamad ja saledamad! Mõni arvab, et parem ongi, et lähevad ja keskmist ilunormi allapoole ei tõmba...) ja litsid, seda niikuinii. Kõik puha takistused ühele naisele „hea partii” tegemiseks!
Nagu arvas ühe mu sõbranna meestuttav: „Ta on ju ilus ja tore, kas ta siis tõesti ei leidnud endale Eestist meest?” Nojah, oleks inetu ja rumal, siis on veel arusaadav, et kõrgliigas mängiv eesti mees teda ei taha ja ta peab minema teise liiga meeste juurde, aga olles täitsa kobe, siis... Tolle mehe jaoks, kes peab end täiesti põhjendamatult teistest rahvustest paremaks, on tegemist murettekitava loogikaveaga!
Äramineku-teemaga seostub tihedalt ka eestlaste iibe-küsimus ja see on üks põhjustest, miks „välismaalasele mehele läinud eesti naistest” räägitakse negatiivse alatooniga: tegemist on reeturitega! Reeturitega, kes mitte ainult ei astunud raamidest välja, kontrolli alt ära, ettenähtud rollist kõrvale vaid läksid „teisele (vaenlase?) poole üle”. Sest lisaks tõsiasjale, et tänapäeva eesti naised üldse sünnitavad vähe, siis need, kes ära lähevad, nemad ju sünnitavad need vähesedki teistele! Aga neist lastest enam eestlasi ei kasva (ja me vangutame pead, kuid Mena Suvari eesti juurtest räägime igal pool ning ka kõigist nendest, kelle vanavanavanavanatädi oli eestlane ja kes nüüd on kuulsad miljonärid siin- ja sealpool ookeani, sest nad on 0,0001% rohkem eestlased kui näiteks juba mitu põlve Eestis elanud teiste rahvuste esindajad).
Teisisõnu lapsed eestlastele meeldivad, lapsi on vaja aga ainult siis, kui nad on puhastverd eestlased. Muudel juhtudel: kas te ei arva, et planeet on juba niigi ülerahvastatud?
Siit võiks edasi ja edasi minna, kraapida aina sügavamale, uurida aina detailsemalt miks, miks, miks, sest neid mikse on sadu, kuid artikliks etteantud ruum ei võimalda hetkel lahata kõiki sotsiaalkultuurilisi, poliitilisi, isiklikke ja majanduslikke faktoreid, mis rohkemal või vähemal määral migratsioone ja täpsemalt näiteks eesti naiste minekuid mõjutavad. Kuid viimase mõttena lisaksin, et hiljuti, lugedes argentiina sotsiaalteadlase Dolores Juliano analüüsi antud teemal, leidsin ühe võimaliku kodumaalt äramineku põhjuse veel, mida aga inimesed enesele tihti ei teadvusta ega tunnista.
Dolores Juliano nimetas „soorollipagulasteks” neid inimesi(suuremas osas naised, kuid on ka mehi), kes emigreeruvad vabanemaks alaväärsustundest, allasurutu staatusest oma soo tõttu ja/või viimaks ellu unistusi, elamaks vabalt, saavutamaks eesmärke, mis ei sobi kokku tema päritolumaa traditsiooniliste reeglite, arusaamadega. Juliano pidas silmas Aafrikast ja araabiamaadest pärit inimesi, kus sooline diskrimineerimine on nähtav ja teada-tuntud, kuid mina jäin mõtesse. Huvitav, kui palju on eesti naisi, kes on lahkunud Eestist just sel põhjusel, et neid ei väärtustata inimestena, isiksustena, et nad ei saa elada oma elu nagu nad tegelikult soovivad?
