esmaspäev, 7. veebruar 2011

Canossa teekond*: valest ja vastutusest poliitikas ja meedias

Arvamuslugu
Andres Maimik
režissöör
27. jaanuari Eesti Päevalehes

Kui käisin 6. klassis, juhtus mõnikord, et kuidagi ei viitsinud kooli minna. Istusime sõbraga tema köögis, trimpasime koduveini, vitsutasime suitsuvorsti ja kuulasime krigisevalt kassetilt Magnetic Bandi. Koju jõudes oli mul välja töötatud detailitruu kirjeldus, kuidas me käisime klassiga kirjanike majas Jaan Krossiga kohtumas, mida kirjanikuhärra rääkis, mida lapsed küsisid.

Kõnelesin asjast sellise veenvusega, et jäin peaaegu ise ka uskuma. Vist isegi sirvisin „Kolme katku vahel” köidet, et osata pistelistele kontrollküsimustele vastata. Aga ühe asjaga ei osanud ma arvestada – et õpetaja helistab emale. Kogu peenelt välja töötatud valede konstruktsioon varises kokku nagu kaardimajake ja usalduskrediit sulas nagu pudruvõi. Kui tahes lahe ka poleks fantaseerida ja tunda uhkust, kuidas inimesed langevad su täiuslike väljamõeldiste lõksu, on alati kusagil lõtk, kustkaudu tõde sisse pressib. Kui tahes täiuslik poleks roim, alati jäävad maha asitõendid, mida kodused Poirot’d tõl-gendada oskavad. Nii sai varakult selgeks, et valetamine ei tasu pikas perspektiivis ära. Üks asi on lühiajaline võit, teine aga inimeste respekt ja usaldus sinu vastu. Sama peaks pädema kogu sootsiumi kohta. Nii nagu lapse kasvatamisel on olulised positiivsed eeskujud, on ka ühiskonnale tarvis, et eliit hoiaks üleval inimeste usku ühiskonna kõlbelistesse alustesse.

Edasi loe Eesti Päevalehest

***