Neljapäev, 25. juuni 2009

Volinik: Eesti politsei peab sekkuma perevägivalda

Kadri Ibrus
Eesti Päevaleht
26. juuni 2009

Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik Thomas Hammarberg ütleb, et perevägivalla puhul ei pea ootama kannatanu avaldust, sekkuda tuleb kohe.

•• Eestis ei ole perevägivald seadustes ära mainitud, seda nagu ei eksisteerigi. Seetõttu ei ole see ka eraldi kuriteoliik, milles kedagi saaks süüdi mõista. Ja meie justiitsminister arvab, et seda pole vaja ka. Kas teie arvates peaks perevägivald olema seadustes defineeritud?

Jah peab. Meie kogemus on, et töö perevägivalla vastu võitlemisel on palju tõhusam, kui see kuritegu on selgelt seaduses defineeritud. Igal juhul on perevägivalla kuritegu väga eriline. Sellega tegelemiseks on eelistatav, et oleks selge definitsioon ja karistused selle kuriteo vastu seaduses endas.

•• Selgitage palun, miks see on oluline ohvritele?

See annab kohtutele selgemad juhtnöörid, et võtta seisukoht. Meil on kogemusi, et mõnes riigis kohtud trivialiseervad või ei võta seda teemat väga tõsiselt. Kui see oleks selgelt seaduses sõnastatud, aitaks see sellist praktikat ära hoida.

•• Ma kirjutasin hiljuti artikli, milleks olin läbi vaadanud viimase kolme aasta kohtuotsused, kus mees oli tapnud oma naise. Osal juhtumitel, mis aset oli leidnud, oli ilmselt tegemist perevägivallaga – see oli tõestatud, et mees peksis oma naist ja naine lõpuks suri. Ja leidis tõestust, et perevägivald oli kestnud seal aastaid. Aga kuna meil ei ole perevägivald kuritegu, käsitas kohus seda kui õnnetusjuhtumit, surma põhjustamist ettevaatamatusest. Kuna mees ei kavatsenud naist tappa, vaid lihtsalt peksta. Ning seega need mehed ei saanud karistust. Mida te sellisest situatsioonist arvate?

Ma arvan, et üks probleem on see, et endiselt on säilinud eelarvamus: see, mis juhtub perekonnas kahe osapoole vahel, on perekonna siseasi ja seda ei vaadelda kui kuritegu. Kuid isiku väärkohtlemine – nii perekonnas kui ka väljaspool seda, on mõlemad väga tõsised nähtused. Kuna on kalduvus trivialiseerida perevägivalda, on minu arvates eelistatav, et seaduses oleks selle spetsiifilise kuriteo väga selge definitsioon.

•• Eestis sõltub kõik ohvri avaldusest, et politsei üldse alustaks uurimist ja prokurör menetlust. Ja kui tema ei anna nõusolekut, siis politsei ei tee midagi. Samal ajal Euroopa riikides politsei sekkub, kui vägivald on toimunud, kas ohver tahab seda või mitte. Riik näeb oma kohustusena teha midagi selle inimesega, kes on vägivaldne ja nad teineteisest lahutada. Mis te arvate, kas riik peab alati ootama ohvri arvamust või mitte?

Probleem on siin selles, et osal juhtudel ei ole naisel mingit vaba tahet. Sest ta on teatud mõttes pantvang. Seega, kui ta palub sekkumist, siis tema meespartner karistab teda selle eest. Ta ei ole vabas positsioonis. Ma arvan, et lähenemine peaks olema vastupidine. Prokurör ja politsei ei pea ootama initsiatiivi ohvrilt, vaid sekkuma. Seda selleks, et ära hoida tõenäoliselt kõige tõsisem olukord, kus naisel on oht saada veel rohkem peksa politseile ettekandmise eest. Igas olukorras peaks politsei tegutsema ohvri huvides, mitte tema huvide vastu. See ei ole enam vastuvõetav, et politsei hoidub sekkumisest lihtsalt seetõttu, et pole saanud ohvrilt avaldust.

•• Loomulikult on oluline, mis juhtub siis, kui politsei on sekkunud. Osas riikides nad lahutatakse teatud ajaks ja naine saab mõelda selgemalt asjad läbi. Eestis seda ei ole. Politsei võib küll mehe kaasa viia, aga ta võib juba samal õhtul koju tagasi jõuda.

Ma olin Eestis paar aastat tagasi ja siis tehti lähenemiskeelu süsteem. Selle eesmärk on hoida meest naisega kontaktis olemast. Tavaline süsteem on varjupaigad, kuid nendega on rahastamise probleeme nii Eestis kui ka teistes riikides. Neid juhivad väikeste ressurssidega MTÜ-d. Me kardame, et majanduskriisi ajal on liiga vähe raha, et neid üleval pidada.

•• Eestis on varjupaigad seotud hasartmängumaksu rahaga. Kuna nüüd on see allikas kokku kuivanud, ei ole neil enam üldse raha ja varjupaigad on sunnitud uksed sulgema.

Sellest on väga kahju. Peamine põhimõte on, et kui paar elab majas või korteris ja mees kasutab naise kallal vägivalda, siis peaks see olema mees, kes välja kolib, mitte naine. See süsteem on sisse viidud osas riikides. Samuti saab siis esitada piiranguid selle isiku õigusele minna tagasi. Kõik selleks, et kaitsta naist.

•• Kuidas see on neis riikides organiseeritud? Meie politsei ütleb, et seda on võimatu teha enne kohut. Enne kui inimene on süüdi mõistetud.

On olemas kiirendatud protseduurid. Tehakse kiired otsused. Ja kui siis tuleb kohtumenetluses välja, et nad on teinud vea, siis nad parandavad selle. Aga parem on teha viga selles suunas, kui teha viga, millega seatakse ohtu naise elu. On võimalusi kiireteks otsusteks. Nende tegemises võib osaleda ka kohtunik. Niimoodi me päästame teatud olukordades elusid.

Peamine põhimõte on ära hoida kahju. Ja kui nad on kahtlevad, peavad nad tagama, et väärkohtlemist enam ette ei tule. Ja tavaliselt tähendab see seda, et nad peavad usaldama naise ütlusi.

•• Kuidas politsei tegutseb neis olukordades?

Kui politseid on informeeritud, et tegemist on tõsise kuriteoga, peavad nad ka vastavalt käituma. See on üks põhjustest, miks politseisse on vaja mitte ainult üksikuid naisi, vaid naiste suurt osakaalu, et tagada naiste panus. Samuti peavad kõik politseinikud saama spetsiifilise koolituse, kuidas neis olukordades käituda, et naise olukorda mitte hullemaks ajada.

Teine probleem on, et mis juhtub siis, kui asi jõuab kohtusse. Meie kogemus üle Euroo­pa näitab, et kohtutel on probleeme, kuidas läbi viia koduvägivalla juhtumite kohtumenetlusi nii, et need ei traumeeriks naist ega asetaks teda uuesti ohtu pärast kohtumenetluse lõppu. On vaja leida meetod tõendite kogumiseks ja esitamiseks ning ristküsitluseks, nii et see naist ei traumeeriks. Näiteks kui prokurör või advokaat esitab küsimusi, mees istub naise ees, vahtides talle otsa, siis võib naisel olla väga raske. On eri viise kaitsta naist, aga samal ajal tuleb tagada õiglane kohtupidamine, et isik, keda süüdistatakse, saaks ka ennast kaitsta.

Lubadus

Eesti on lubanud perevägivallaga võidelda


•• Eelmise nädala lõpus võtsid Euroopa Nõukogu liikmesriikide justiitsministrid Norras Tromsøs vastu deklarastiooni, millega lubatakse paremini kaista perevägivalla ohvreid. Kohtumisel esindas Eestit justiitsminister Rein Langi asemel kantsleri abi Maria Suurna.

•• „Eesti ühines nõukogu deklaratsiooniga tõhustada võitlust koduvägivallaga ning parandada ohvrite, eriti naiste ja laste, kaitset,” kinnitati justiitsministeeriumist. Osas Euroopa riikides on perevägivald seadustes juba defineeritud, Hammarbergi sõnul on nende eesmärk, et seda tehtaks kõikides liikmesriikides.

•• Rootsist pärit Thomas Hammarberg alustas tööd Euroopa Nõukogu inimõiguste volinikuna 2006. aastal.

•• Ta on käinud ka Eestis, kus külastas naiste varjupaiku ja tutvus nende tööga.

Inimõiguste volinik on sõltumatu institutsioon Euroopa Nõukogus. Tal on mandaat levitada teadlikkust inimõigustest.