Triin Toomesaare blogi
Kuidas parandada maailma?
Pärast Arvamusfestivali tekkis vähemalt ühel ajakirjanikul hulk
olulisi küsimusi, millele näis olevat pakiline koos lugejaskonnaga vastuseid
leida. Kas Yana Toomi dekoltee Arvamusfestivalil oli seksikas või liiga julge?
Millist huulepulgatooni võiks valitsuse infonõunik Ave Tampere veel kanda? Ja
kelle peale Margit Härma nii kuri võis olla? Viidatud küsimustega
pealkirjastatud Delfi fotogalerii Arvamusfestivali
„väärivaimatest klõpsudest“ vajutas meedia ühele suurimale valupunktile: naiste
esindatusele ja rollile ajakirjanduses.
Naisi on meedias meestest oluliselt vähem näha. Näiteks Põhjamaade
naisliikumise suve alguses korraldatud foorumi lõppdokumendis viidatakse
uuringule, mille järgi on tele- ja raadiouudistes naiste osakaal keskmiselt
umbes 30%. 2010. aasta ülemaailmsest meediaseirest nähtub, et Eesti meedias –
nii tele-, raadio- kui trükiajakirjanduses kokku – olid naised toona uudiste
subjektiks ainult 15%, mehed 85% juhtudest. Sealjuures on see vähenegi
meediatähelepanu vildakas, keskendudes liiga sageli välimusele,
perekonnaseisule või jõustades muul moel soolisi stereotüüpe.
Kuna eesti keele õpetajana olen harjunud keskmisest rohkem tähte
närima ja üksikasju märkama, jäi mulle Eesti ajalehtede arvamusrubriike lugedes
silma, et sookaaslasi on neil lehekülgedel kuidagi vähe. [Et mitte siiski vaid
oma kõhutundele tugineda,] jälgisin alates 15. juulist süstemaatiliselt kuu
aega igal äripäeval nii Eesti Päevalehe kui Postimehe trükiväljaannete arvamuskülgi,
pannes kirja, kummast soost inimesed sõna saavad (või võtavad).
Naistevabad päevad
Samasugust soovõrdlust olen
minevikus teinud ETV poliitikasaadetega „Foorum“ ja „Vabariigi kodanikud“, kus
2011/12. aasta hooajal moodustasid naised saatekülalistest vastavalt 14% ja
27%. Ka 2014. aasta esimeses „Foorumi“ saates polnud ühtegi naist, „Vabariigi
kodanikesse“ üks siiski jõudis.
Kas südasuvises trükimeedias oli olukord parem? Vaadeldud aja
arvamusartiklites ja -tsitaatides oli Eesti Päevalehes naistel sõnaõigust 17%
juhtudest, Postimehes 15% juhtudest, kusjuures jälgisin nii repliike,
(anonüümseid) juhtkirju, lühemaid tsitaate kui pikemaid arvamusi. Kui
anonüümsed arvamustekstid kõrvale jätta, on naiste mõtete osakaal Eesti
Päevalehes 21%, Postimehes 18%. Kuu jooksul oli Eesti Päevalehes 3 päeva, mil
naistele arvamuskülgedel üldse sõna ei antud, Postimehes oli nn nullipäevi
lausa 8.
2012. aasta kevadel ERR-ile kirjutatud pöördumisele sain vastuseks, et naiste väheses osaluses on mh
süüdi erakonnad, kes pakuvad harva saadetesse naissoost poliitikuid, aga ka
naised ise, sest vastavad eetrikutsele tihti eitavalt.
Juba varakult meisse juurdunud stereotüüpidest tulenevalt
puudutavad (või saavad puudutada) mehed sagedamini nn maskuliinseid teemasid,
arutledes asjust, mis suurema tõenäosusega on meeste jaoks tähenduslikumad või
millel on stereotüüpselt „mehe nägu“. Olles ühiskonnana harjunud nägema
teadjate-ekspertide rollis peamiselt mehi, on naiste esindatus
arvamusliidritena või mis tahes muudel positsioonidel, sealhulgas poliitikas
väga visa paranema.
Potentsiaali ju on
Eesti ühiskonnas on kõrgharitud naiste ehk potentsiaalsete oma
valdkonna ekspertide osakaal suurem kui kõrgharitud meeste osakaal. Naistel ja
meestel on nii oma bioloogilise kui sotsiaalse soo kaudu erinev elukogemus, mh
haridus-, tervise-, töö(turu)- jms kogemus; erinev nägemus vajadustest,
võimalustest ja riskidest.
Mulle näib, et soovitades oma õpilastel iga päev ajakirjandust
jälgida, tegin neile karuteene: ka üldiselt kvaliteetseks peetava meedia pilt
on kõver ja sooliselt omamoodi ahistavgi. Kui (virtuaal)meedia paneb naiste
puhul suurt rõhku seksikusele ja vähem või rohkem ostetavale ilule, andmata
samal ajal naissoost ekspertidele arvamuskülgedel trükiruumi, siis mis signaali
saadab see nii poistele kui tüdrukutele, kes ideaalis peaksid ajakirjandust
jälgima just vaimse silmaringi laiendamiseks?
Üks levinud mõistatus kõlab niimoodi: „Isa ja poeg teevad
autoavarii. Isa sureb ja poeg toimetatakse raskete vigastustega haiglasse, kus
ta vajab opereerimist. Kirurg näeb patsienti ja ütleb: „Ma ei saa teda
opereerida, ta on mu poeg.“ Kuidas on see võimalik?“
Paljudel võtab vastuse välja nuputamine omajagu aega, sest mõeldes
opereerivast arstist, mõtleme alateadlikult esimese variandina tihti mehest,
kuigi ka naine võib olla pädev kirurg. Mõeldes arvamusliidrist, mõtleme esimese
variandina ...?
---
Arvamus ilmus 8. septembri Eesti Päevalehe arvamusrubriigis.
Originaalteksti on mulle harjumuspäratult palju toimetatud, mistõttu näib lugu
endale pisut võõraski, aga trükin siin ära just toimetatud variandi (ühe
lauseosalise erandiga), et oleks puhtam ja läbipaistvam tunne.
