Teisipäev, 25. november 2008

Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni juhised naistevastase vägivalla kajastamiseks meedias

Head ajakirjanikud!

On väga oluline, et täna, 25. novembril, ülemaailmsel naistevastase
vägivalla vastu võitlemise päeval võtab Rahvusvaheline Ajakirjanike
Föderatsioon teemaks naistevastase vägivalla kajastamise meedias.
Eestis kannatab lähisuhtevägivalla all ligi 40 000 naist.
Viimastel aastatel on sellele pööratud üha kasvavat tähelepanu. Avatud on
kuus varjupaika, töötab abitelefon, korraldatakse seminare ja konverentse.
Suur roll naistevastase vägivalla vastu võitlemisel on ajakirjandusel.
Naistoimetajate Ühenduse koostöös tõlkisime IFJ juhised eesti keelde.
Paneme ajakirjanikele südamele selle teema sensitiivsust ja spetsiifilist
käsitlusoskust.

Merike Viilup
Naistoimetajate Ühenduse esinaine

********

Rahvusvaheline Ajakirjanike Föderatsioon

Naistevastase vägivalla kajastamisest

Mis on naistevastane vägivald?
  • ÜRO 1993. a deklaratsioonis naistevastase vägivalla likvideerimise kohta määratletakse naistevastane vägivald mis tahes teona, mis põhjustab või võib tõenäoliselt põhjustada naistele füüsilist, seksuaalset või psühholoogilist kahju või kannatusi, kaasa arvatud sellise teoga ähvardamine, sundimine või meelevaldne vabaduse võtmine, olenemata sellest, kas see leiab aset avalikus või eraelus. Selle hulka kuuluvad:
    koduvägivald, seksuaalvägivald, emotsionaalne ja psühholoogiline väärkohtlemine, sunnitud prostitutsioon, inimkaubandus sunnitöö või -prostitutsiooni eesmärgil, seksuaalne ekspluateerimine, seksuaalne ahistamine, kannatusi põhjustavad kombetalitused (k.a aumõrvad ja lapsetapud) ning muud soolisusest lähtuvad diskrimineerivad tegevused.
  • Maailma Terviseorganisatsioon loetleb lisakategooriatena järgmisi naistevastase seksuaalvägivalla näiteid:
  1. vägistamine, mille paneb toime elukaaslane, kohtamispartner või võõras;
  2. süstemaatiline vägistamine relvakonflikti ajal (k.a noorte tütarlaste röövimine nende rasestamise eesmärgil);
  3. soovimatu seksuaalne lähenemine või ahistamine, k.a seksi nõudmine vastutasuks heateo eest;
  4. sunnitud abielu või kooselu, kaasa arvatud laste abielu;
  5. rasestumisvastaste vahendite kasutamise või sugulisel teel levivate haiguste vastase kaitse muude meetmete rakendamise õiguse mitteaustamine;
  6. naise seksuaalse (või kehalise) puutumatuse vastu suunatud vägivaldne tegevus, kaasa arvatud naise suguorganite vigastamine, kohustuslik süütuse kontrollimine ja pealesunnitud abort;
  7. sunnitud prostitutsioon ja inimkaubandus seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil.
  • Human Rights Watch väidab: Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel kogeb kogu maailmas ligikaudu neljandik naisi oma elu jooksul seksuaalset vägivalda. Kuni kolmandikku kõigist naistest on meessoost intiimpartner füüsiliselt rünnanud. Vägivalla läbi elanud naised ei teata kogetust piisavalt, kartes sotsiaalset märgistamist (nende enda kogukonna siseselt), oma turvalisuse pärast ning neid kaitsma pidavate institutsioonide asjakohaselt reageerimata jätmise tõttu.


Kus see aset leiab?

Amnesty International teatab:
- Euroopas on koduvägivald 16-44-aastaste naiste seas oluline surma ja puuete põhjustaja;
- USA-s langeb iga 6 minuti järel üks naine vägistamise ja iga 15 sekundi järel üks naine peksmise ohvriks;
- naiste vägistamine on laialt levinud relvakonfliktide (nt Colombia ja Darfur) ajal;
- inimkaubandusest naistega on kujunenud üleilmne nähtus: ohvritele saab osaks seksuaalne ekspluateerimine, sunnitöö ja väärkohtlemine. Naiste mõrvu Guatemalas, Venemaal, Indias ja muudes riikides tihtipeale ei uuritagi ning süüdlased jäävad karistamata.
- Paljudes maades ei ole koduvägivald isegi mitte seadusevastane ning tööseadustes on türanniseerimise ja ahistamise vastased sätted nõrgad või pole neid üldse.

Mida saab meedia ära teha?
Selle teema põhjaliku ja tundlikuma kajastamise kõrval peab meedia juurutama sisekultuuri, lähtudes respektist, mis välistaks igasuguses vormis ahistamise ja türannia ning mis tahes kujul soolise diskrimineerimise. Ajakirjandus peab tagama, et kui kusagil esineb naistevastast vägivalda, siis kajastatakse seda erapooletult, adekvaatselt ja asjakohaselt.
Uudistes ei kajastata naiste ja tütarlaste vastast vägivalda piisavalt või siis tehakse seda halvasti. Väga sageli ei võeta ajakirjanduses arvesse relvakonfliktide tagajärjel aset leidvat ja tihtipeale mõlemapoolset süstemaatilist seksuaalvägivalda või ei tõsteta seda küllaldaselt esile.
Lisaks ilmneb 2005. aasta globaalse meediamonitooringu projekti tulemustest, et teemade seas, mille puhul naisi kujutatakse ohvri rollis, on kodu- ja seksuaalvägivald kõige vähem kajastatavad valdkonnad.


Ajakirjandus peab rohkem ära tegema, tagamaks, et üldsusel oleks naistevastase vägivalla hirmuäratavast levikust rahvusvahelises mastaabis realistlik, kõikehõlmav ning täpne ülevaade.
Samas ei saa sellise tundliku teema kajastamine olla improviseeritud. See eeldab asjatundlikkust, inimlikkust ja austust. Kui kannatanutega tegelemisel ei järgita kõrgeimaid standardeid (näiteks halvasti korraldatud usutlused), siis võib see traumat süvendada ja põhjustada raskeid katsumusi üleelanuile isegi täiendavaid kannatusi ning halvendada nende katsumuste pikaajalisi mõjusid.


Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni juhised naistevastase vägivalla
kajastamiseks


1. Naistevastane vägivald tuleb tuvastada täpselt, vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud määratlusele, mis on sätestatud ÜRO 1993. a deklaratsioonis naistevastase vägivalla likvideerimise kohta.
2. Kasutage täpset, mitte hinnanguid andvat keelt. Näiteks vägistamist või seksuaalset rünnet ei või mitte mingisugusel viisil seostada normaalse seksuaalkäitumisega ning inimkaubandust naistega ei tohi segamini ajada prostitutsiooniga.

Otsustamisel, kui palju kujukaid detaile esitada, lähtub hea ajakirjanik tasakaalustatusest. Liiga palju oleks võib-olla sensatsioonijanune ja tarbetu, liiga vähe võib aga ohvri kaasust nõrgestada. Kajastuse keeles tuleb alati vältida vihjeid, et võib-olla oli läbielanu ise süüdi või muul viisil rünnaku või temavastase vägivallateo eest vastutav.
3. Niisuguse raske katsumuse läbi elanud inimene ei soovi, et teda kirjeldatakse "ohvrina", välja arvatud juhul, kui ta ise kasutab seda sõna. Siltide kleepimine võib olla valus. Sel viisil kannatanud inimese tegelikkust kirjeldab täpsemalt termin "läbielanu".
4. Tundlik kajastamine tähendab kindlustamist, et meediaintervjuuks kohtumine vastab läbielanu vajadustele. Ligiduses peab olema naissoost intervjueerija ning intervjuu koht peab alati olema turvaline ja privaatne, lähtuvalt mõistmisest, et läbielanule võidakse külge kleepida
sotsiaalne stigma. Ajakirjanikud peavad tegema kõik, mis nende võimuses, vältimaks võimalust, et intervjueeritav seatakse täiendava väärkohtlemise ohtu. Selle hulka kuulub niisuguse tegevuse vältimine, mis võib õõnestada tema elukvaliteeti või kogukondlikku staatust.
5. Kohelge läbielanut austusega. Ajakirjaniku jaoks tähendab see privaatsuse austamist ning üksikasjalikku ja täielikku teavitamist nii igas intervjuus käsitletavatest teemadest kui ka selle kohta, kuidas see esitatakse. Läbielanul on õigus keelduda vastamast mis tahes küsimusele
ning mitte avaldada rohkem teavet, kui ta sobivaks peab. Ajakirjanik peab olema hilisemaks ühendusevõtmiseks kättesaadav: kontaktandmete andmine intervjueeritavale tagab, et tal on võimalik hoida kontakti, kui ta seda soovib või vajab.
6. Kasutage statistikat ja sotsiaalset taustteavet, et asetada juhtum kogukonnas esineva vägivalla või konflikti konteksti. Lugejale ja meediapublikule tuleb anda laiem pilt. Mõistmist süvendavad alati naistevastase vägivalla ekspertide, nagu näiteks DART-keskuse (Dart Center
for Journalism and Trauma) ekspertide arvamused, mis annavad asjakohast ja kasulikku teavet. See tagab ühtlasi, et ajakirjandusest ei jää kunagi niisugust muljet, et naistevastane vägivald kätkeb endas seletamatut tragöödiat, millele pole võimalik lõppu teha.
7. Jutustage terviklik lugu. Mõnikord kirjeldatakse ajakirjanduses ainult teatud juhtumeid, keskendudes nende traagilistele külgedele, kuid oleks hea, kui ajakirjanik mõistaks, et väärkohtlemine võib olla ühiskonna pikaajalise probleemi, relvakonflikti või kogukonna ajaloo osa.
8. Säilitage konfidentsiaalsus. Osana kohusest olla ettevaatlik lasub meedial ja ajakirjanikel eetiline vastutus mitte avalikustada trükis ega eetris konkreetseid nimesid ega kohti, mis võiks hiljem mis tahes viisil vähendada läbielanute või tunnistajate ohutust ja turvalisust. See on
eriti oluline juhul, kui vägivalla taga on politsei, konfliktis osalevad väeosad, riigi- või valitsusametnikud või muude suurte ja mõjuvõimsate organisatsioonidega seotud isikud.
9. Kasutage kohalikke allikaid. Ajakirjanik, kes võtab sobiva intervjuutehnika, -küsimuste ja -koha üle otsustamiseks ühendust kohapeal viibivate ekspertide, naisühenduste või -organisatsioonidega, teeb alati head tööd ning suudab vältida niisuguseid olukordi, kus meesoperaatori või -reporteri sisenemine eraldatud kohta ei ole aktsepteeritav või mis võiks
põhjustada piinlikkust või vaenulikkust. Alati tuleb kasuks, kui ajakirjanik harib ennast konkreetse kultuurikonteksti valdkonnas ja suhtub sellesse lugupidavalt.
10. Esitage kasulikku teavet. Meediakajastus, mis sisaldab allikate andmeid ja kohalike tugiorganisatsioonide või -teenistuste kontaktandmeid, pakub läbielanutele ja tunnistajatele ning nende perekondadele ja teistele, kes võivad olla juhtumiga seotud, eluliselt tähtsat ja kasulikku
teavet.

KUI ARMASTUS TEEB HAIGET - II

Konverents lähisuhtevägivallast 30. novembril 2008
Tallinna Ülikooli auditooriumis U-134 Uus-Sadama 5, Tallinn
Korraldajad Eesti Naisteühenduste Ümarlaud
Eesti Naiste Varjupaikade Liit
Esialgne kava
10.00-10.30 Osavõtjate registreerimine, tervituskohv

10.30 Avasõnad, tervitused
Siiri Oviir, Euroopa Parlamendi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komitee liige

10.50 Rootsi kogemus naistevastase vägivalla vastases töös, seadusandluse osatähtsus - Ebon Kram, Rootsi naiste varjupaikade katusorganisatsiooni ROKS asutaja ja esimene president, Europeen Women’s Lobby naistevastase vägivalla seirerühma kauaaegne liige

11.20 Soome olukord naistevastase vägivalla vastases töös rahvusvahelisest perspektiivist nähtuna - Leena Ruusuvuori, EWL naistevastase vägivalla seirerühma kauaaegne liige

11.50 KOHVIPAUS

12.10 Ungari kogemus - Györgyi Tóth (NANE Naiste Õiguste Assotsiatsioon)

12.40 Eesti naistevastase vägivalla alane seadusandlus rahvusvahelises perspektiivis - Merle Albrant, Ülikool Audentes

13.00 Eesti Naisteühenduste Ümarlaua Valge Lindi Auhinna 2008 üleandmine

13.25 AVON Eesti kampaania tutvustus tugitelefoni 1492 toetuseks

13.40 LÕUNA

14.30 Kui armastus teeb haiget- esineja kokku leppimisel

15.00 Lähisuhtevägivald. Olukord Eestis - Sirje Otstavel, Tartu Naiste Varjupaiga juhataja, EWL naistevastase vägivalla seirerühma liige

15.45 Kas Eesti vajab tõhusamat õiguspoliitikat, et kaitsta naisi vägivalla eest- Tiina Oraste, Riigikogu õiguskomisjoni liige

16.00 Diskussioon, küsimused-vastused

16.30 Konverentsi lõpetamine
Toetajad: Hasartmängumaksu Nõukogu AVON
Info ja registreerimine Eha Reitelmann, 5265927, eha.reitelmann@gmail.com