Sugude akadeemiline asümmeetria

Marek Strandberg
Sirp 27.10.2011

Kurb lugu on see, et naisõppejõud ja -teadlased väga mehistest ülikoolidest ei nõustu oma nime all kirjutama-rääkima soolisest võrdõigusetusest. Keegi ei takista kandideerimast valitavatele ametikohtadele. Formaalselt on naiste ja meeste võrdsus tagatud, kuidas muidu. Õppetoolides täidetakse vabanenud õppejõukohad teaduskonna dekaani ettevõtmisel – dekaan kutsub kokku asjakohase eksperdikomisjoni. Kolmeliikmeline komisjon vaatab läbi avaliku info ja teeb siis oma otsuse.
Esimest korda professori või dotsendi ametisse kandideerijale korraldatakse avalik loeng. Sellele loengule tulevad kohale ka komisjoni liikmed. Nii professori kui ka dotsendi kohale kandideerinud naisteadlased kurdavad, et üsna sageli on saadud eksperdikomisjoni hinnanguks „mitte valida”. Eksperdikomisjoni arvamus mõjutab omakorda akadeemilist komisjoni ja akadeemiline komisjon (ülikoolides täidab see oma otsusega vabad ametikohad) üldjuhul toetab eksperdikomisjoni arvamust.
Akadeemiliste komisjonide sooline koosseis on järgmine: Tartu Ülikoolis kümnest liikmest kaks naised, Maaülikoolis seitsmest kolm naised, Tallinna Tehnikaülikoolis 14st üks naine, Tallinna Ülikoolis viiest kaks naist. Naissoost akadeemiliste ja teadusjuhtide vähesus torkab eriti silma tehnikateaduste valdkonnas ja Tallinna Tehnikaülikoolis. Akadeemilise karjääri mõttes on sugude võrdne kohtlemine arusaadavalt oluline ka üliõpilaste koolituses. Üliõpilaste hoiakud ja arusaamad vermitakse käitumismustriks õpingute ajal ja arvata võib, et mees- ja naisõppejõudude suhe ei jää neile märkamata. Loomulikult ei ole akadeemiline sooline diskrimineerimine vahetu. See kujuneb välja mitmesuguste protsesside koosmõjus.
Eravestluses kurdavad naisteadlased ja -õppejõud, et probleemiks on kujunenud nende ignoreerimine mitmel moel: ei kaasata, ei informeerita, ei kutsuta uurimisgruppidesse. Võite küsida, et miks siis need inimesed ise oma probleemidest ei kirjuta. Nad pelgavad. Pelgavad ilma jääda olemasolevastki tööst ja võimalustest, pensionilisast.
Kõigist minu vestlustest tuli välja, et naisõppejõudude faktiline töökoormus on paraku suurem kui nende meeskolleegidel. Juriidilist palgavahet meeste ja naiste vahel enamjaolt ehk polegi, kuid naised on väidetavalt sagedamini määratud osakoormusele. Teadus on mainekesksuselt lähedane poliitikale, kus näokaotust välditakse iga hinna eest. Meenutan siinkohal Nobeli 2011. aasta keemiapreemia saajat, kes on tunnistanud, et ei julgenud näokaotuse kartuses avaldada oma tavatuid uurimistulemusi. Eesti akadeemilises keskkonnas on paraku oma koha leidnud hirm avaldada arvamust selle keskkonna kohta.
Loomuldasa ei peaks teadus olema võitlustanner, vaid koostöökoht. Rohkem kui meeskolleegidel on akadeemilistel naistel ootusi ja lootusi suuremaks akadeemiliseks vabaduseks. Vähemalt selline mulje on mulle jäänud peetud vestlustest. Akadeemiline vabadus on lahutamatu akadeemilisest vastutustundest. See on õigus isiklikule arvamusele, kuid avalikul loengul tuleb esitada ainult tõestatud ja argumenteeritud materjale ning teha ka oma teadustööd samal moel. Akadeemiliselt vaba õppejõud ja teadur teeb oma uurimistööd absoluutselt vabalt, sõltumata ettevõtetest ja ärihuvidest, usulistest, erakondlikest jm ühendustest.
Akadeemiline vabadus kindlustatakse sõltumatu palgapoliitikaga, aga loomulikult ka õhkkonnaga, kus sallitakse, isegi oodatakse sõnavõtte ülikooli ja teaduse kui institutsiooni kohta, administreerimisprobleemide ja muu sellise kohta.
Ühe Eesti ülikooli igati edukas, hästi toimetulev naisteadlane võttis küsimuse selle kohta, kas Eestis on piisavalt akadeemilist vabadust, kokku nii: „Minu arvamus on, et mitte mingisugust. Palk sõltub ei tea kellest. Teaduskorralduses otsustavad projektide saatuse tihti mittekompetentsed inimesed. Otsustajad on kas liiga huvitatud ühest või teisest otsusest või pole lihtsalt selle ala inimesed. Väike riik ja vähe rahvast…”
Akadeemilised olud on kujunenud aastate vältel, sealhulgas ka valmidus toimida vabalt ja sugusid võrdselt koheldes. Tegelikult on teadmata, kui olulised akadeemilist elu puudutavad otsused sünnivad klubilises tegevuses ja siseringis. Saunaskäigud ja jahilkäigud, sooliselt iseloomulikud meelelahutused... Ega mitteformaalne suhtlus ole kuidagimoodi halb, kuid selle soolise kallutatuse korral pole lootagi sooliselt tasakaalukaid otsuseid.
Akadeemiline demokraatia on mehhanism, mis pole orienteeritud mitte revolutsioonile, vaid olude jätkumisele. Olude muutmiseks on aga vaja tahet. Kas rohkem akadeemilist vabadust ja soolist võrdusust saab ülikoolidesse tuua vaid seadusandja sekkumisega? See riivaks ülikoolide autonoomiat. Rohkem akadeemilist vabadust ja sugude võrdsust rikastaks oluliselt meie akadeemilist maailma.