Barbi Pilvre
foto Merike Viilup
Naine ja mees meedias.
Möödunud aasta lõpus korraldas Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) Naistoimetajate Ühendus ajakirjanikele seminari NAINE JA JA MEES MEEDIAS, alapealkirjaga Lubatavuse piirid: Mehe õiglane kujutamine meedias. Esinejaks valdkonna üks kompetentsemaid asjatundjaid Barbi Pilvre, kes pärjatud ka Ajakirjanike Liidu Aasta Ajakirjaniku väärika tiitliga.
Seminari eesmärgiks oli arendada stereotüübivaba sugude kujutamise mõtteviisi, mis on oluline element kvaliteetses meedias ja juhtida ajakirjanike tähelepane sugude kujutamisele ajakirjanduses ning kuidas ollakse sageli kinni vanades stereotüüpides.
Pildi kasutamine
Barbi Pilvre sõnul vääriks pildi kasutamine meedias omaette detailset analüüsi - kuidas naisi kasutatakse illustratsioonina või kontekstist lahti kistult. Poliitiline võim meeste puhul on seksikas, poliitiline võim naiste puhul aga kahemõtteline. Kui näidatakse naise seksikaid kehaosi, siis see vähendab tema usaldusväärsust võimukandjana, meeste puhul vastupidi – võimendab.
Diskrimineerimiseks võib pidada ka seda, kui operaatorid filmivad naisi ülevalt alla, sest on tavaliselt naistest pikemad. Kuigi algvõte on tehniline, lisandub sisuline tähendus - keda jäädvustatakse ülevalt alla, kaotab usaldusväärsuses. Näiteks lüheldast kasvu Putin kontrollib väga täpselt, kelle kõrval teda pildistatakse. Ka prints Charles sätiti pulmapiltidel Diana kõrvale selliselt, et ta naisest lühem ei paistaks.
EPL ajakirjaniku Rain Kooli sõnul on leitud, et kirjutamisel kujutavad nii naised kui mehed naisi seksistlikult, stereotüüpselt, kuigi see ei ole Helsingin Sanomate näitel üldsegi mitte vältimatu.
Väljaannetel suured käärid
Pilvre arvates on Eesti väljaannete vahel kohutavalt suured käärid. Täiesti eristuvad Postimees, Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress. Kuigi naise kujutamine on mitmekesisem, kuid samas suhteliselt stereotüüpne, ei ole Postimehes ega Arteris mingit progressi näha. Eesti Päevaleht on selles osas veidi kaasaegsem. Harjutud ollakse ka sellega, et poliitikasaadetes, näiteks Foorumis, räägivad valdavalt mehed.
Tüüpiline meeste kujutamise viis on näiteks Postimehe majanduslisa Otsustaja - intervjuud erinevate võtmefiguuridega, millega antakse avalikkusele kujutis, et mehed ongi otsustajad. Naisi kujutatakse meedias inimestena, nii nõrkade kui tugevatena, aga mehi kui üldise printsiibi kandjaid, majandus- ja poliitikategureid. Mis saab aga siis, kui hakata kujutama mehi kui inimesi? Kas see on õige ja õiglane ja kas see on üldse võimalik? – tõstatas Barbi Pilvre küsimuse.
Projekt Jobu sündis äratundmisest, et Eestis on tegelikult otsustajateks väike hulk mehi. Jobu oleks ajakiri tavalisele mehele, kelle eest otsustavad teised - enamiku meeste ja naiste eest otsustavad ju teised.
Vaikuse tsoon ühiskonnas
Jobu näitas, et mehi on väga raske kujutada vastu konventsioone. See osutus valusaks, aga tekitas ka elevust ja huvi. Konventsioonide murdmine, mis puudutab naiste ja meeste kujutamist, on riskantne ja valus.
Probleem on ehk selles, et kuskil on õhku visatud tohutud normatiivid - mees on see, kes on otsustaja ja kui ta on teistsugune, siis peab temast vaikima – tema probleemid kuuluvad ainult androloogi, psühhiaatri või Anonüümsete Alkohoolikute valdkonda - nagu vaikuse tsoon ühiskonnas. Jobu püüdis seda tsooni murda ja tulemus oli natuke ootamatu. Mõned mehed tunnistasid, et see aitas neid ennast ära tunda ja teatud mõttes kapist välja tulla.Täiesti uus aspekt oli positiivne tagasiside naistelt, kellel samasugune mees kodus, sest nad arvasid, et on oma probleemiga üksi. Lõpptulemus oli ju väga sõbralik - traagilised asjad läbi huumori.
Siin ongi suur erinevus - kui ilmub ajakiri Blondiin, siis kõik naeravad ja ei võta isikliku solvanguna, sest sellega ollakse harjunud. Kui aga ilmub ajakiri Jobu, Luuser, Tuhvlialune kus räägitakse mehe tüübist, mida kõik teavad, reageeritakse üldjuhul väga valuliselt.See ongi kultuuri ja arengu faas.Aeg on nagu küps, midagi on õhus, inimesed juba julgevad selliste asjade üle naerda.
Merike Viilup
Naistoimetajate Ühenduse esinaine
