Eesti Naisteühenduste Ümarlaua seisukohad seoses kavandavate muudatustega HMN seaduses
1. Senine HMN toetuste jaotamine on ENÜ
võrgustikku kuuluvate organisatsioonide hinnangul üldjoontes olnud korraldatud
hästi ja me ei näe vajadust põhimõttelisteks muudatusteks.
HMN projektid sotsiaalvaldkonnas on andnud võimaluse
kiiresti ja paindlikult reageerida muutustele, rahastada ühiskondlikult
vajalikke tegevusi, milleks muudest allikatest pole olnud võimalik toetust
taotleda ja mis väga oluline- arendada välja uusi teenuseid. See on olnud väikeste
ja tegevust alustavate organisatsioonide jaoks väga hea võimalus oma ideid ellu
viia. Võrreldes teiste rahastusallikatega on HMN tunduvalt vähem bürokraatlik
ja võimaldab keskenduda pigem sisulistele tegevustele ja ühiskonna jaoks
oluliste probleemide lahendamisele kui retoorikale.
Projektide hindajateks on ministeeriumis olnud oma
valdkonnast head ülevaadet omavad spetsialistid. Meie ei ole ka kunagi puutunud
kokku poliitiliselt kallutatud otsustamisprotsessidega.
2. Põhiprobleemiks on ENÜ liikmete hinnangul
olnud soolise võrdõiguslikkuse valdkonna puudumine HMN seaduses ja sellest
tulenev liiga vähene rahastus selle teemaga tegelevatele organisatsioonidele,
eelkõige naisorganisatsioonidele.
Sotsiaalministeeriumi eelarves oli aastatel 2003-2005 kolme aasta jooksul
spetsiaalne eelarverida, kust toetati naiste koostöö projekte. 2006. aastast
kaotas ministeerium selle rea, soolise võrdõiguslikkuse edendamise
projektikonkursside korraldamine anti üle
Avatud Eesti Fondile. Raha said aastatel 2006-2008 sealt taotleda kõik
soovijad, st spetsiaalne rahastus naisorganisatsioonidele kadus. Sellest ajast
on HMN olnud naisorganisatsioonide jaoks peamiseks rahastusallikaks, kuid
võrreldes teiste valdkondade organisatsioonidega on naisorganisatsioonide
rahastus, eriti arvestades naisorganisatsioonide koguarvu, olnud
ebaproportsionaalselt väike.
Eesti Naisteühenduste Ümarlaua Sihtasutus on alates 2007.
aastast taotlenud igal aastal suurprojektidest raha ka oma
liikmesorganisatsioonide, eelkõige maakondades tegutsevate ümarlaudade, soolise
võrdõiguslikkuse teemaliste ürituste korraldamiseks. Toetusvõimalus liikmetele
on aga olnud alati väga napp, jäädes allatuhande euro aastas.
Seega näeme selget vajadust HMN seaduses selgelt sätestada
toetuse saajatena naisorganisatsioonid ja teised soolise võrdõiguslikkuse
edendamisega tegelevad organisatsioonid.
3. Me ei toeta mõtet, et ministeerium peaks
valima soolise võrdõiguslikkuse edendamisel ühe strateegilise partneri, kes
hakkaks ellu viima Heaolu arengukavas ette nähtud tegevusi.
Arengukava tegevuste loetelu on väga piiratud, seega jääksid
igasugusest toetusvõimalusest ilma paljud eriilmelised naisorganisatsioonid
(nii ENÜga liitunud kui paljud teised), kes tegelevad oma liikmete ja
ühiskonnajaoks oluliste teemadega. Muudatusega kaasneks seetõttu ilmselt
massiline naisorganisatsioonide likvideerimine. Samas on ENÜ valmis koostööks
kõigi organisatsioonidega, kellega meil on ühised eesmärgid.
4. Me oleme vastu väikeprojektide haldamise
üleandmisele Kodanikuühiskonna Sihtkapitalile.
Senise kogemuse kohaselt toob see taotlejatele kaasa olulise
bürokraatia kasvu ja seda sisuliste tegevuste arvelt. Võrreldes senisega
halveneks kindlasti projektide hindamise kvaliteet, kuna ei oleks kuidagi
võimalik kaasata piisavalt erapooletuid ja samas soolise võrdõiguslikkuse ja
naiste õiguste alal pädevaid hindajaid. Kui eesmärk on vähendada ametnike
halduskoorumust (ja sellega seotud riigi kulusid), siis tuleb meeles pidada, et
ka KÜSK peab palkama vajalikud töötajad ja maksma neile konkurentsivõimelist palka.
5. Leiame, et naiste ja meeste
võrdõiguslikkuse edendamise ja vähemusgruppide võrdse kohtlemise teemasid ei
tohiks käsitleda koos, kuna soolise võrdõiguslikkuse edendamine, mis on
sätestatud ka SVÕ seaduse eesmärgina, vajab
omaette spetsiifilisi teadmisi ning aastaid sel teemal koolitust
saanud naisorganisatsioonid saavad siin olulisel määral kaasa rääkida ja
sellesse panustada.
Eha Reitelmann
ENÜ peasekretär
