Igaüks meist vajab kodusoojust,

Südamesse päikest, mis ei looju.

Puhtaid mõtteid,

Millest hing saab valgust.

KAUNIST JÕULUAJA ALGUST!

 



John või Jennifer?

Helen Walden: John või Jennifer?

25.11.2012

Helen Walden Postimees

Ma olen teadlane. Ühtlasi olen ma naine. Kaitsesin doktorikraadi 2001. aastal, mil ligikaudu 45 protsenti kõigist Briti biomeditsiinidoktorantidest olid naised. Järgmisel tasandil, doktorijärgses õppes, oli naisi 45 protsendi lähedal. Nooremprofessoritest oli naisi vaid 30 protsendi ringis. Kõige kõrgemal, professorite tasandil, jagus naisi ainult 15 protsendi jagu. Täpne statistika muidugi erineb riigiti, aga üldiselt võib öelda, et vahekorrad on arenenud riikides laias laastus samasugused.

Niisugust erinevust on ikka ja jälle püütud seletada. Üks levinud hüpoteese väidab, et naised jäävad ise kõrvale, langetades valiku laste saamise kasuks (keskmiselt lõpetatakse doktorijärgne õpe 28. ja 35. eluaasta vahel), ning tõepoolest tundub, et akadeemilises seltskonnas on suhteliselt palju lastetuid naisi. Teaduslikku tööd peetakse sageli kokkusobimatuks tasakaalustatud perekonnaeluga. Ometi on piisavalt vastupidiseid näiteid, mis muudavad selle seletuse parimal juhul vaid osaliseks.

Mõnikord käiakse välja ka hüpotees, et meestel ja naistel on juba kaasasündinult erinev võime teadust teha, mis on kindlasti kena hüpotees, aga millest paraku ei jää kuigi palju järele, kui võtta hoolika vaatluse alla kõik tegurid, mis mõjutavad edukat teadlaskarjääri.

Mõistagi on üks tegur, mis oma suuruse tõttu võib kergesti kahe silma vahele jääda, võimalus, et naisi ei kohelda samamoodi nagu mehi. Ma võin enda kohta öelda, et olen karjääri algusest peale olnud täiesti teadlik, et pean olema meestest parem, et mul oleks võimalik saada pakkumine enne neid. See on muidugi ainult mu isiklik kogemus ega pälvi niisugusena teaduslikku üldistavat väärtust.

On aga uurimus, mis pälvib. Möödunud kuul avaldati USA teaduste akadeemia toimetistes rühma Yale’i ülikooli teadlaste töö, milles leiti, et teaduses valitseb kerge sooline eelarvamus naiste suhtes. Sellele järeldusele jõudsid autorid elegantse eksperimendiga, mille käigus loodi kraadiõppes nooreteadlase CV ja saadeti see 127-le nii mees- kui naissoost ülikoolitöötajale, paludes neil hinnata kandidaadi kompetentsust, teha palgapakkumine, hinnata soovi teda juhendada ja kandidaadi üldist meeldivust. Uurijad rõhutasid uuringus osalevatele teadlastele, et tegu on tudengiga, kes vajab tagasisidet «näidisõppejõult», ja õhutasid neid olema tagasisides, mis jõuab tudengi kätte anonüümselt, võimalikult aus. 63 taotlust saadeti kandidaadi John ja 64 taotlust kandidaadi Jennifer nimel. Taotluste ainuke erinevus oli taotleja nimi.

Tulemused olid väga selged. Jenniferi ei hinnatud nii kompetentseks kui Johni ning talle pakuti keskmiselt peaaegu 4000 dollarit väiksemat esialgset palka kui Johnile. Lisaks olid teadlased vähem valmis Jenniferi juhendama, aga iseäralikult leidsid, et ta meeldib neile rohkem kui John.

Ja kõike seda vaid üheainsa dokumendi põhjal! Ma pean siinkohal märkima, et mees- ja naisteadlastest vastajate vahel puudus statistiliselt märkimisväärne erinevus, samuti ei erinenud eri tasandi teadlaste arvamused, mis annab mõista, et eelarvamused ei ole hierarhiliselt jagunenud.

Milliseid järeldusi saab sellest siis teha? Uuringul oli oma nüanss: CV oli spetsiaalselt loodud selline, et kandidaat oleks hea, aga mitte täht. Ma usun, et see oligi kõige tähtsam. Kui tegu on ilmselgelt erakordse kandidaadiga, ei arvestata sugu kuigi sageli. Hiilgavad anded lihtsalt torkavad kohe tugevasti silma. Samamoodi heidetakse üsna kergesti kõrvale kandidaat, kelle kehvus on ilmselge. Ent suur osa inimesi langeb omamoodi halli tsooni, kus muutub oluliseks subjektiivne ja objektiivne hindamine, ning siin näitaski uuring, et meestel on kergem läbi murda, naistel raskem.

Ma olen arutanud seda uuringut paljude sõprade ja kolleegidega, kes on olnud nii mees- kui naissoost, ning nende reaktsioon on olnud paljuski õpetlik. Paljud, sealhulgas mina ise, ei olnud sugugi üllatunud. Uuring kinnitas nähtust, millega me iga päev kokku puutume. Aga isegi need, keda see ei üllatunud, olid rõõmsad, et lõpuks on nende käsutuses konkreetsed andmed, mis toetavad seniseid tähelepanekuid.

Osa inimesi sai aga uuringu tulemustest vapustuse. Paljud, eriti mitteteadlased, ei tahtnud kuidagi uskuda, et üht ja sama CVd võidakse erinevalt hinnata ja veel nii suure vahega palgas ja juhendamisvalmiduses. Mitte nii meeldiv reageering, mis tuli eranditult meestelt (aga igal juhul mitte kõigilt meestelt), oli ärritumine ja tulemuste kohe kõrvaleheitmine (isegi ilma uuringut ennast lugemata), mõnikord isegi vihastamine.

Minu jaoks oli raske ühitada niisugust reageeringut inimestega, kes seda väljendasid: lõppeks olid paljud neist teadlased, kes peaksid ju teadma, et andmed on asjad, millega on raske vaielda. Ma oskan seda seletada vaid sellega, et alateadlikult käsitavad nad neid andmeid tõendina, et mehi ei hinnata teaduses alati ainult saavutuste põhjal ja veel enam, et nende naissoost konkurente lausa diskrimineeritakse. See tundub nähtavasti ohtlikuna, mistõttu reageeritaksegi kaitsesse tõmbudes.

Mida nende tulemustega peale hakata? See on üpris keeruline. Tulemused näitavad, et kõigest naiste osakaalu suurendamine töölevõtukomisjonides probleemi nähtavasti ei lahenda, sest eelarvamus on omane meile kõigile. Uuringu autorid ise pakuvad välja teadlaste seas selgitustöö tegemise, et nad oskaksid paremini mõista neis endas peituda võivat eelarvamust.

Mina astuksin sammukese kaugemale. Kuna uuring näitas, et diskrimineerimine toimub vähemalt osaliselt kandidaadi dokumentide hindamise etapil, siis ma soovitaksin töölevõtukomisjonidel koostada «parimate» naiskandidaatide edetabeli. Ma mõistan, et see tähendab positiivset diskrimineerimist, mis on iseenesest väga suuri vastuolusid tekitav nähtus.

Aga kui taotluse esitab näiteks sada kandidaati ja nende seast valitakse välja kuus, siis kui raske peaks olema neile lisada kaks parimat naiskandidaati? See tagaks nende pääsu järgmisse etappi, kus kohtutakse kandidaatidega juba näost näkku ja mille puhul alateadvuslikud mõjutegurid on väiksema tähtsusega. Üks asi, mis on mind kogu mu teadlaskarjääri vältel masendanud, on seisukoht, et «head naised taotlusi ei esita». Kõnealune uuring näitab, et vähemalt osaliselt võib see olla subjektiivne seisukoht.

Lõpuks tuleb öelda, et naiste kestev puudumine teadlaste kõrgemas ešelonis on tekitanud sama kestvalt elavat arutelu. Mõned mu vanemad kolleegid on veendumusel, et on vaid aja küsimus, kuni kaalukausid tasakaalu langevad ja et erinevus püsib veel ainult sellepärast, et see oli varem olemas. Kuid mulle tundub, et see uuring näitab: naiste diskrimineerimine algab juba nende karjääri avaetapil ja et see on süstemaatiline. Ilma probleemile proaktiivselt lähenemata püsime praeguste suhtarvude juures veel sadakond aastat. See ei ole just asi, mida ma tahaksin selgitada oma pojale või tütrele.

Helen Walden on Suurbritannia vähiuuringute organisatsiooni Londoni uurimisinstituudi teadlane. Ta kaitses doktorikraadi 2001. aastal St Andrewsi ülikoolis ja läbis doktorijärgse õppe USAs Memphise St Jude’i lasteuuringute haiglas. 2005. a asutas ta nooremrühmajuhina oma uurimisrühma, sai 2008. a esimese ja 2010. a teise lapse ning on alates 2012. aastast vanemrühmajuht.