Reede, 5. detsember 2008

Naiste- ja lastevastane vägivald: miks süüdistame ohvrit?

Eesti Ekspress 5.12.2008

Pikka aega on seksuaalvägivalda ja perevägivalda peetud põhjendatuks ning lapsi ja naisi on ikka olnud "vaja" karistada. Masendav on lugeda, kuidas üleriigiline päevaleht ohvri üle meediakohut mõistab.

21 lähisuhtevägivalla vastu võitlevat ja vägivallaohvreid aitavat organisatsiooni kaebasid ajalehe Postimees Pressinõukokku. Kaebuse ajendas viis, kuidas Postimees kajastas mõrvajuhtumit Tartus, kus 57-aastane mees tappis 21-aastase naise. Ilma pikema sissejuhatuseta ja asja sisusse tungimata alustati loo käsitlust sellest, kuidas mõrvaohvrit ennast peeti kuriteo põhjustajaks.
Juba Postimehe pealkirjad „Arsti viis mõrvani kannatuse katkemine" ja „Kadi kasutas teda jõhkralt ära!" annavad lugejale suuna kätte, kuidas uudiselooga suhestuda. Edasi saame teada, et aluse selliseks arvamuseks andis neiu „taust, mis on kõike muud kui korralik". Misjaoks keskendutakse sellises uudises ohvri isikule ja tema „paturegistrile"? Ajakirjanik peab mõistma, et sellise taustainfo edastamine paistab välja soovina anda uudise kajastusele teatud vaatenurka. Antud juhul näiteks seda, kui palju võime ohvrile kaasa tunda. Samuti, mida lugeja alusinformatsiooniga oma peas edasi teeb: "Oli pätt tüdruk, seega sai oma teenete kohaselt!"
Kahe inimese surmaga lõppenud tragöödiast kirjutati toonil, mis oli sobimatu. Kajastati rasket isikuvastast kuritegu, ilma et oleks toetutud tõenditele või kontrollitud informatsioonile. Loo põhjustest kirjutades tegeleti pigem spekulatsioonide ja fantaasiatega.

Paratamatult tekib paralleel hiljuti ühiskonda raputanud Oru mõrvajuhtumiga, kus arvatava tapja kohta sai avalikkus teada kui hea, korralik, töökas ja kaine ta oli. Vastukaaluks ebakainele ja valjuhäälsele tapetud naisele ja tema sõbrannale. Lisati, et väike laps langes ohvriks kogemata. Naise ja tema sõbranna tapmine oleks justkui põhjendatud olnud, sest mehel oli nendega raske?

Veel hiljuti oli tavaks panna seksuaalkuritegude ohvreid vastutama vägivalla eest, viidates nende eluviisidele, kommetele ja muudele, tõeliselt "olulistele" asjaoludele. Näiteks riietus, alkoholijoove või varasemate seksuaalkontaktide arv. Lühikese seelikuga naist oli võimalik vägistada, sest ta oleks ju pidanud aru saama, milliseid instinkte see meestes esile kutsub.
Mõnes riigis kehtib ohvri vastutus siiamaani, näiteks loobiti Somaalias kuu aega tagasi noor naine abielurikkumise eest kividega surnuks. Amnesty sõnul oli aga tegemist 13-aastase tüdrukuga, kes oli kaevanud kolm meest vägistamise eest politseisse. Somaalias arvati, et naine (või tüdruk?) oli toonud suguvõsale häbi kaela. Eestis arvavad mõned ajakirjanikud, et täiesti mõistetav on tappa elukaaslane/ sõber juhul kui ta on lärmakas või armastab pidutseda. Milline saab olema järgmine samm? Kas ohver on probleemne ka siis, kui ta on liiga vaikne või jääb lihtsalt vanaks kätte?

Artiklite autorid ei näidanud vähimatki pieteeditunnet kannatanute ja nende lähedaste suhtes, kirjutajaid oli justkui kannustanud üksnes sensatsioonihimu. Koheselt avalikustati ohvri täisnimi, pildid ja hulgaliselt eraellu kuuluvaid detaile, mille osas avalikkuse õigustatud huvi puudub. (Haiglane huvi kahtlemata on!) Kõik need asjaolud ajendasid lähisuhtevägivallaga tegelevaid organisatsioone kaebust esitama. Lisaks veel üks asjaolu.

Mitte miskit ei võta ära vastustust sellelt, kes vägivalda kasutas ja Eestis ei kehti siiski Somaalia seadused. Või kas Postimees tahab teha riigikogule ettepaneku karistusõiguses kaaluda Somaalia õiguse ülevõtmist?

Autorid:
Kadi Viik, Soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja
Sirje Otstavel Eesti Naiste Varjupaikade Liit
Eha Reitelmann Eesti Naiste Varjupaikade Liit
Toimetas: Askur Alas