Anette Parksepp ja Marti Aavik
nentisid, et Triin Toomesaarel oli arvamusfestivalil õigus – päevalehtede
arvamuskülgedel kirjutavad eelkõige valged keskealised mehed. Statistika vastu
ei saa, ent miks see nii on, arutleb 28. augusti Postimehes Sigrid Solnik, noor naine.
Tuleb tõdeda, et ega olukord mujal
maailmas meist ei erine – ka USA ja Suurbritannia suurte ajalehtede
arvamuskülgedel jääb naiste kirjutatud lugude arv sinna 20–30 protsendi kanti.
Ja kui mehed kirjutavad arvamusartikleid Tähtsatest Meeste Asjadest nagu
näiteks majandus, poliitika ja sõda, jäävad naised sagedamini tegelema n-ö
pehmete teemadega nagu kodu, perekond, mood jne.
Miks see nii on? Eelkirjutajad on
välja toonud, kuidas arvamustoimetused otsivad naisi tikutulega taga, ent suur
osa neist ei soovi oma mõtteid ilmarahvale lugemiseks kirja panna. Tagaplaanile
tõmbujad pigem ei kirjuta, sest «nad pole valmis» või kindlasti on kusagil
keegi, kelle arvamus on rohkem avaldamist väärt.
Teiseks peljatakse avalikus
diskussioonis osalemise varjukülge – isiku, mitte mõtete, vastu suunatud
kriitikat, või siis kõige ehtsamat materdamist ja solvamist. Naiste puhul on
negatiivne tagasiside palju sagedamini seotud nende vanuse, välimuse või
eeldatavate võimetega – meesautorite puhul kirjutavad netikommentaatorid üsna
harva avaldusi à la «sul on nii koledad jalad, pane end
põlema!»
Nii nagu naised ei kipu suurde poliitikasse, soovivad
vähesed neist meediasse, sest nad arvavad, et neil on seal läbilöömiseks vähem
võimalusi ja et võimalik saadav kasu ei kaalu potentsiaalset kahju üles.
Võimalikke põhjuseid vabatahtlikuks vaikimiseks on
veel. Loe edasi siit.__________________
Sigrid Solnik on
etnoloogiaharidusega väitluskoolitaja ning kultuuridevahelise õppimise ja
vabatahtlike juhtimise konsultant.
Samal teemal:Marti Aavik: Eesti naine oskab öelda «EI» Postimees 24.8.15
Anette Parksepp: miks on arvamusküljed keskealise valge mehe nägu? Postimees 24.8.15
****
