Kolmapäev, 3. detsember 2014

Marianne Mikko: igasuguse vägivalla suhtes peab valitsema nulltolerants

Demokraatia ei talu naistevastast vägivalda  -  Sotsiaaldemokraat Marianne Mikko riigikogu Euroopa asjade komisjonist räägib sellest, miks demokraatlik ühiskond ei saa taluda naistevastast vägivalda

Marianne Mikko kõne naisevastase vägivalla konverentsil AVA SILMAD, 25.11.2014

Kolmandik Eesti inimesi teab oma pere või sõprade ringis kedagi, kes on oma naise suhtes kasutanud vägivalda – Euroopa Liidu riikidest on see näitaja kõrgem vaid Leedus ja Soomes. Samal ajal ei pea Eesti elanikud füüsilist perevägivalda sama tõsiseks kui teiste riikide elanikud.
Jah, numbrid on jubedad – maailmas, Euroopas, Eestis.

Käesoleva aasta alguses pidin  naistevastase vägivalla vastast One Billion Rising ühistantsimist korraldades ja küsimustele vastates tõdema, et üldist Eesti naistevastase vägivalla statistikat vaadates pole võimatu, et ka Riigikogu liikmete seas leidub mõni, kes oma naist peksab - mul pole selles suhtes mingeid illusioone. Veebruaris tantsis koos meiega naistevastase vägivalla vastu üle 5000 organisatsiooni 190st riigist – kolme kuu pärast kindlasti veel rohkem.
Kordan veel kord, et igasuguse vägivalla suhtes peab valitsema nulltolerants ning igaühel peab olema valmisolek ja võimalus vägivallasituatsioonis sekkuda.

Kahjuks on naistevastane vägivald ühiskonnas endiselt peidetud probleem ja tabuteema. Levinud on väärarusaam, et tegemist on väikese arvu naiste probleemiga. Justnimelt naiste probleemiga, mitte kõigi probleemiga. Kallid naised, mehed – tegemist on ka meeste probleemiga. Tegemist ei ole “naiste teemaga”, milles kaasa räägivad vaid üksikud “valgustatud mehed”.
Vastupidiseid näiteid ei tule aga kaugelt otsida, alles eile suutis Türgi president Erdoğan võrdõiguslikkuse teemadel sõna võtta ning teatada, et mehi ja naisi ei saa kuidagi võrdsetena kohelda, see olevat loomuvastane. No, ei ole!
Seda enam on mul eriti hea meel, et tänase konverentsi esinejate seas on enamus just meeste käes. Täna, loodetavasti mitte kauaks, on endiselt tõsi, et mehed saavad öelda asju, mida naised ei saa ning neid kuuldakse asjades, milledes naisi ei kuulda.
Ka Eesti riiki ja rahvast puudutavaid otsuseid võtavad endiselt vastu eelkõige mehed. President Ilves on tabavalt öelnud, et “iga mees teab, milline on tema auto seisukord ja mis olukorras on auto rehvid, aga oleks väga hea, kui mees teaks sama hästi ka oma tervise seisukorda”.
Sõnastan tänast teemat arvestades veidi ümber – oleks väga hea, kui mees teaks sama hästi, et naist ei lööda. Jah, muidugi ka mitte meest.
-
Sooline ebavõrdsus, seksism, vägivald, perevägivald, lähisuhtevägivald on tervet ühiskonda rängalt kahjustav probleem ning sellel ei ole demokraatlikus, mitmekesises, avatud ja tolerantses ühiskonnas kohta!
Ka lähisuhtevägivalla hind on ühiskonnale äärmiselt kõrge ning üksnes koduvägivalla põhjustatud kulusid Euroopa Liidus hinnatakse 16 miljardile eurole aastas. See on ligikaudu Eesti kahe aasta riigieelarve.
Lähisuhtevägivalla psüühilised tagajärjed on aga oluliselt valusamad.
-
Tänase konverentsi teemaks ja käimas oleva sotsiaalkampaania hüüdlauseks on “Ava silmad!”. Ainuüksi silmade avamisest on aga vähe.
Päriselt kipuvad nad lahti olema vaid juhtudel, kui vägivalla ohvriks satuvad  ja sellest räägivad tuntud ja suure publikuni jõudvad inimesed. Laiemat nähtavust omavate ohvrite julgus rääkida ja tegutseda olgu meile kõigile eeskujuks ning ka mina kiidan nende tugevust, kuid tegelikult peame märkama iga ohvrit.
Mul on hea meel, et enne mind kõnelenud justiitsminister on lubanud allkirjastada Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooni.
Eesti ei saa endale lubada jätkuvat lähisuhtevägivalla kasvutrendi. Istanbuli konventsiooniga võtab riik endale kohustuse tagada vajalikud muudatused seadusandluses ja kõik tugiteenused naistevastase ja perevägivalla ohvritele. Teenused, millest täna on hädasti puudus, mis kõigi abivajajateni jõudmiseks vajavad hädasti lisatuge- ja tähelepanu.
Riik võtab kohustuse kaitsta oma inimesi – kohustuse, mis meil kõigil tegelikult alati olnud on.
Meie rolliks on rõhutada, et lähisuhtevägivald ei ole inimeste eraelu – ei, oma kodus, oma naisega ei või kõike. Lähisuhtevägivald on kogu ühiskonna probleem ning sõnum on selge – nulltolerants. Seda sama sõnumit kannab ju ka “Ava Silmad!” kampaania.
Veel kord - silmade avamisest, nägemisest, mõistmisest, kaasa tundmisest, on vähe – reaalset abi on vaid tegudest!
Riik peab leidma tahtmise ja võimalused nii vägivalla ennetamiseks, kui ka ohvrite toetamiseks ja abistamiseks. Lisaks lähisuhtevägivalla “kapist välja” toomisele on vaja astuda ka konkreetseid samme ja mitmed võimalused on meile juba teada.
Näiteks.
Käesoleva aasta esimesel poolaastal läbi viidud lähisuhtevägivalla teemaline uuring näitas, et vaid 34 % tervishoiutöötajatest on veendunud, et perearstide poolne järelvalve on vajalik ja lähisuhtevägivalla korral tuleks teavitada politseid. Kõige rohkem jääb puudu Eesti tervishoiusüsteemi toest ja nõust. Probleemiks on ka koolitamata arstid — 75 % Eesti perearstidest ei ole lähisuhtevägivalla koolitusel käinud.
Kui probleemiks on koolitamata arstid, tuleb neid koolitada – kõik esmatasandi abi andvad arstid - aga ka sotsiaaltöötajad, õpetajad, nõustajad – peavad olema võimelised lähisuhtevägivalda märkama ja oskama sellele reageerida.
Kolmteist Eestis tegutsevat tugikeskust peavad omama kõiki võimalikke vahendeid, et pakkuda ohvritele turvalist varjupaika, kriisiabi, nõustamist ning vajadusel ka reaalset tuge uue elu alustamisel. Nende eluliste teenuste kättesaadavus ei tohi sõltuda heatahtlike inimeste või Norra riigi annetustest. Riik ja omavalitsused peavad tegema kõik endast oleva, et tegemist oleks igale võimalikule ohvrile teada ja kindlust pakkuva võimalusega.
Ka Euroopa Liit on omalt poolt kaasa aidanud õiguste ja kodakondsuse programmiga., konkreetsemalt Daphne programmiosa. 2000. aastast toiminud Daphne on olnud tõeliselt mõjukas, ainuke omataoline Euroopas ning üheks prioriteediks on teadlikkuse tõstmine, meedias, tervisesektoris ning poliitilises- ja õigussüsteemis.
Loodetavasti suudavad Eestis tegutsevad organisatsioonid ka edaspidi lisaks kohalikele võimalustele kasutada kõiki rahvusvahelisi ressursse – riik peab omalt poolt tegema kõik, et neil oleks selleks võimalus ja vajalik tugi.
Kui tahame, et meie ühiskonnas valitseks lähisuhtevägivallas nulltolerants, peame looma selleks kõik võimalused. Mehed, naised, nagu öeldakse - we can do it! Where there's a will, there's a way.
-
Valikuid ju tegelikult ei ole. Lähisuhtevägivalla levik räägib meile ka meeste ja naiste vahelisest võrdõiguslikkusest, võrdsusest ühiskonnas, soorollidest, stereotüüpidest ja paljust muust, mille järgi tänapäeval ühte küpset, demokraatlikku, riiki hinnatakse.
Tänan omalt poolt Eesti Naiste Varjupaikade Liitu, Eesti Naisteühenduste Ümarlauda ja võrgustikku Mehed Vägivalla Vastu juba praegu tänaste arutelude, aga ka tänaseni ja tulevikus tehtava töö eest ja loodan, et teile, meile, tekib aina enam toetajaid.
Sotsiaaldemokraatide naisühendus Kadri on täna kutsunud kõiki Eesti mehi ja naisi süütama Kadripäeva õhtul küünla, nagu sotsiaaldemokraadid teevad seda üle Euroopa. Läidame tule väljendamaks solidaarsust kõigi vägivalda kogenud naistega.
Kutsun teidki tulema täna kell 17:30 koos minuga Tammsaare pargis toimuvale “Vaikiva tunnistaja” aktsioonile ning süütama küünla, mille leek sümboliseerib valguse võitu pimeduse üle, naistevastase vägivalla vastu.
Soovin teile tõsiste aruteludega täidetud ja asjalikku konverentsi. Eriti selles osas, mis puudutab avaliku arvamuse rolli võitluses naistevastase vägivallaga – vägivalla ennetamisel, sellest rääkimisel on üks võtmetest just avaliku arvamuse ja suhtumise kujundamises.