Demokraatia
ei talu naistevastast vägivalda
- Sotsiaaldemokraat Marianne
Mikko riigikogu Euroopa asjade komisjonist räägib sellest, miks demokraatlik
ühiskond ei saa taluda naistevastast vägivalda
Marianne Mikko kõne naisevastase vägivalla konverentsil AVA SILMAD, 25.11.2014
Kolmandik Eesti inimesi teab
oma pere või sõprade ringis kedagi, kes on oma naise suhtes kasutanud vägivalda
– Euroopa Liidu riikidest on see näitaja kõrgem vaid Leedus ja Soomes. Samal
ajal ei pea Eesti elanikud füüsilist perevägivalda sama tõsiseks kui teiste
riikide elanikud.
Jah, numbrid on jubedad –
maailmas, Euroopas, Eestis.
Käesoleva aasta alguses pidin naistevastase vägivalla vastast One Billion
Rising ühistantsimist korraldades ja küsimustele vastates tõdema, et üldist
Eesti naistevastase vägivalla statistikat vaadates pole võimatu, et ka Riigikogu
liikmete seas leidub mõni, kes oma naist peksab - mul pole selles suhtes mingeid
illusioone. Veebruaris tantsis koos meiega naistevastase vägivalla vastu üle
5000 organisatsiooni 190st riigist – kolme kuu pärast kindlasti veel rohkem.
Kordan veel kord, et igasuguse
vägivalla suhtes peab valitsema nulltolerants ning igaühel peab olema
valmisolek ja võimalus vägivallasituatsioonis sekkuda.
Kahjuks on naistevastane
vägivald ühiskonnas endiselt peidetud probleem ja tabuteema. Levinud on
väärarusaam, et tegemist on väikese arvu naiste probleemiga. Justnimelt naiste
probleemiga, mitte kõigi probleemiga. Kallid naised, mehed – tegemist on ka
meeste probleemiga. Tegemist ei ole “naiste teemaga”, milles kaasa räägivad
vaid üksikud “valgustatud mehed”.
Vastupidiseid näiteid ei tule
aga kaugelt otsida, alles eile suutis Türgi president Erdoğan võrdõiguslikkuse
teemadel sõna võtta ning teatada, et mehi ja naisi ei saa kuidagi võrdsetena
kohelda, see olevat loomuvastane. No, ei ole!
Seda enam on mul eriti hea
meel, et tänase konverentsi esinejate seas on enamus just meeste käes. Täna,
loodetavasti mitte kauaks, on endiselt tõsi, et mehed saavad öelda asju, mida
naised ei saa ning neid kuuldakse asjades, milledes naisi ei kuulda.
Ka Eesti riiki ja rahvast
puudutavaid otsuseid võtavad endiselt vastu eelkõige mehed. President Ilves on
tabavalt öelnud, et “iga mees teab, milline on tema auto seisukord ja mis
olukorras on auto rehvid, aga oleks väga hea, kui mees teaks sama hästi ka oma
tervise seisukorda”.
Sõnastan tänast teemat
arvestades veidi ümber – oleks väga hea, kui mees teaks sama hästi, et naist ei
lööda. Jah, muidugi ka mitte meest.
-
Sooline ebavõrdsus, seksism, vägivald,
perevägivald, lähisuhtevägivald on tervet ühiskonda rängalt kahjustav probleem
ning sellel ei ole demokraatlikus, mitmekesises, avatud ja tolerantses
ühiskonnas kohta!
Ka lähisuhtevägivalla hind on
ühiskonnale äärmiselt kõrge ning üksnes koduvägivalla põhjustatud kulusid
Euroopa Liidus hinnatakse 16 miljardile eurole aastas. See on ligikaudu Eesti
kahe aasta riigieelarve.
Lähisuhtevägivalla psüühilised
tagajärjed on aga oluliselt valusamad.
-
Tänase konverentsi teemaks ja
käimas oleva sotsiaalkampaania hüüdlauseks on “Ava silmad!”. Ainuüksi silmade
avamisest on aga vähe.
Päriselt kipuvad nad lahti
olema vaid juhtudel, kui vägivalla ohvriks satuvad ja sellest räägivad tuntud ja suure publikuni
jõudvad inimesed. Laiemat nähtavust omavate ohvrite julgus rääkida ja tegutseda
olgu meile kõigile eeskujuks ning ka mina kiidan nende tugevust, kuid
tegelikult peame märkama iga ohvrit.
Mul on hea meel, et enne mind kõnelenud
justiitsminister on lubanud allkirjastada Euroopa Nõukogu naistevastase
vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooni.
Eesti ei saa endale lubada
jätkuvat lähisuhtevägivalla kasvutrendi. Istanbuli konventsiooniga võtab riik
endale kohustuse tagada vajalikud muudatused seadusandluses ja kõik
tugiteenused naistevastase ja perevägivalla ohvritele. Teenused, millest täna
on hädasti puudus, mis kõigi abivajajateni jõudmiseks vajavad hädasti lisatuge-
ja tähelepanu.
Riik võtab kohustuse kaitsta oma
inimesi – kohustuse, mis meil kõigil tegelikult alati olnud on.
Meie rolliks on rõhutada, et
lähisuhtevägivald ei ole inimeste eraelu – ei, oma kodus, oma naisega ei või
kõike. Lähisuhtevägivald on kogu ühiskonna probleem ning sõnum on selge –
nulltolerants. Seda sama sõnumit kannab ju ka “Ava Silmad!” kampaania.
Veel kord - silmade avamisest,
nägemisest, mõistmisest, kaasa tundmisest, on vähe – reaalset abi on vaid
tegudest!
Riik peab leidma tahtmise ja
võimalused nii vägivalla ennetamiseks, kui ka ohvrite toetamiseks ja
abistamiseks. Lisaks lähisuhtevägivalla “kapist välja” toomisele on vaja astuda
ka konkreetseid samme ja mitmed võimalused on meile juba teada.
Näiteks.
Käesoleva aasta esimesel
poolaastal läbi viidud lähisuhtevägivalla teemaline uuring näitas, et vaid 34 %
tervishoiutöötajatest on veendunud, et perearstide poolne järelvalve on vajalik
ja lähisuhtevägivalla korral tuleks teavitada politseid. Kõige rohkem jääb
puudu Eesti tervishoiusüsteemi toest ja nõust. Probleemiks on ka koolitamata
arstid — 75 % Eesti perearstidest ei ole lähisuhtevägivalla koolitusel käinud.
Kui probleemiks on koolitamata
arstid, tuleb neid koolitada – kõik esmatasandi abi andvad arstid - aga ka
sotsiaaltöötajad, õpetajad, nõustajad – peavad olema võimelised
lähisuhtevägivalda märkama ja oskama sellele reageerida.
Kolmteist Eestis tegutsevat
tugikeskust peavad omama kõiki võimalikke vahendeid, et pakkuda ohvritele
turvalist varjupaika, kriisiabi, nõustamist ning vajadusel ka reaalset tuge uue
elu alustamisel. Nende eluliste teenuste kättesaadavus ei tohi sõltuda heatahtlike
inimeste või Norra riigi annetustest. Riik ja omavalitsused peavad tegema kõik
endast oleva, et tegemist oleks igale võimalikule ohvrile teada ja kindlust
pakkuva võimalusega.
Ka Euroopa Liit on omalt poolt
kaasa aidanud õiguste ja kodakondsuse programmiga., konkreetsemalt Daphne
programmiosa. 2000. aastast toiminud Daphne on olnud tõeliselt mõjukas, ainuke
omataoline Euroopas ning üheks prioriteediks on teadlikkuse tõstmine, meedias,
tervisesektoris ning poliitilises- ja õigussüsteemis.
Loodetavasti suudavad Eestis
tegutsevad organisatsioonid ka edaspidi lisaks kohalikele võimalustele kasutada
kõiki rahvusvahelisi ressursse – riik peab omalt poolt tegema kõik, et neil
oleks selleks võimalus ja vajalik tugi.
Kui tahame, et meie ühiskonnas
valitseks lähisuhtevägivallas nulltolerants, peame looma selleks kõik
võimalused. Mehed, naised, nagu öeldakse - we
can do it! Where there's a will,
there's a way.
-
Valikuid ju tegelikult ei ole.
Lähisuhtevägivalla levik räägib meile ka meeste ja naiste vahelisest
võrdõiguslikkusest, võrdsusest ühiskonnas, soorollidest, stereotüüpidest ja
paljust muust, mille järgi tänapäeval ühte küpset, demokraatlikku, riiki hinnatakse.
Tänan omalt poolt Eesti Naiste
Varjupaikade Liitu, Eesti Naisteühenduste Ümarlauda ja võrgustikku Mehed
Vägivalla Vastu juba praegu tänaste arutelude, aga ka tänaseni ja tulevikus
tehtava töö eest ja loodan, et teile, meile, tekib aina enam toetajaid.
Sotsiaaldemokraatide
naisühendus Kadri on täna kutsunud kõiki Eesti mehi ja naisi süütama Kadripäeva
õhtul küünla, nagu sotsiaaldemokraadid teevad seda üle Euroopa. Läidame tule väljendamaks
solidaarsust kõigi vägivalda kogenud naistega.
Kutsun teidki tulema täna kell
17:30 koos minuga Tammsaare pargis toimuvale “Vaikiva tunnistaja” aktsioonile
ning süütama küünla, mille leek sümboliseerib valguse võitu pimeduse üle,
naistevastase vägivalla vastu.
Soovin teile tõsiste
aruteludega täidetud ja asjalikku konverentsi. Eriti selles osas, mis puudutab
avaliku arvamuse rolli võitluses naistevastase vägivallaga – vägivalla
ennetamisel, sellest rääkimisel on üks võtmetest just avaliku arvamuse ja suhtumise kujundamises.
