Kolmapäev, 11. juuni 2008

ALICE IMEDEMAAL EHK KUIDAS FEMINISMIPAAVST ENNAST ISE DEMONTEERIB



ALICE IMEDEMAAL EHK KUIDAS FEMINISMIPAAVST ENNAST ISE DEMONTEERIB
Tekst Aino Siebert
4. juuni 2008

Alice Schwarzer, naisteajakirja Emma asutaja ja peatoimetaja (fotol) on saksa feminismi ikoon. Paraku on tema nimi inimeste mälestustest kadumas või tekitab pahameelt. Kunagise naisliikumise üks liidreid ei soovi ajaga kaasas käia ega saa aru, et traditsioonilise feminismi ajad on lootusetult möödas.

“Môistuse kohaselt, mida tal on teatavasti küllaldaselt, tegi Alice Schwarzer kõik õigesti,” kirjutab Saksamaa juhtiv poliitika ajakiri Der Spiegel. “65 aastane peatoimetaja sai aru, et peaks andma juhitooli noorema generatsiooni esindajale. Ta môistis sedagi, et tänapäeva “kergel” feminismil on hoopis teine pale. Ja nähtavasti aimas ta sedagi, et ajakiri, mida ta juba 31 aastat üksinda välja annab, vôib tulevikus toimida ainult värskete aktuaalsete teemadega.”

Kuidas kaasajastada feministlikku ajakirja, mida keegi enam lugeda ei taha

Ja oh imet! Alice leidiski mantlipärija - feminismi tulevikuleegi edasikandmise usaldas ta noorele, 41-aastasele kahe lapse emale Lisa Ortgiesile, kes modereeris WDR-is (Pôhja-Reini-Vestfaali liidumaa avalik-ôiguslik telekanal) saadet “FrauTV” (NaineTV). Kolleegides tekitas see otsus sügavat austust, eriti Ortgiesi vastu – môelda, et keegi julgeb alustada karjääri dominantse feministi dirigendikepi all. Samas ennustati, et naisliikumise Fidel Castro ei suuda enda kôrval kedagi kaua taluda.

Kaks kuud hiljem oligi selge, et moderniseerimisprojekt on ebaõnnestunud, feministlik tulevikulootus Ortgies loovutas vabatahtlikult peatoimetaja tooli.

Naisteajakirja “Emma” tiraaž on 46 000 eksemplari. Saksamaal, kus elab ca 86 miljonit inimest, on see nii väike, et seda väljaannet ei paneks keegi tähelegi kui selle eesotsas poleks Alice Schwarzerit. Lisa Ortgiesi tööle asumine oli ustavatele naisteajakirja lugejatele positiivseks signaaliks. Schwarzer olevat ise rôômuga teatanud: “Ta (Ortgies) on väga elav, meeldiv ja temperamentne isik, kes sobib hästi “Emma” tiimi. Nüüd vôin ma rahumeeli minna Prantsusmaale raamatuid kirjutama ja oma kassiga puu all istuda.”

Kahjuks ei toiminud Alice Schwarzer oma sõnade kohaselt. Ta ei sôitnud kassiga Prantsusmaale, vaid jäi toimetusse. Pole raske arvata, et mentaalselt ei suutnud ta oma “beebist” loobuda. 31 aastat “Emmat” tähendas seda, et Alice Schwarzer ja tema ajakiri on nagu siiami kaksikud, keda pole vôimalik lahutada.

Tôde Alice Schwarzeri silmade läbi

Feministi biograaf ja ajalehe Taz peatoimetaja Bascha Mika toob esile: “Alice Schwarzeriga suhtlemisel on ainult kaks vôimalust: kas täielik alistumine vôi distantseerumine.”
Lisa Ortgies ei ole naine, kes alistuks, seega läks ta despootlikust feministidaamist vôimalikult kaugele. “Mul ei olnud vôimalik ühtegi oma ideed läbi viia,” ütles ta lühidalt. Rohkem ei soovinud ta kommenteerida, kuid kolleegide seas ei ole saladus, et ükskôik milliseid teemasid uus peatoimetaja ka pakkus, lükati need ajakirja asutaja poolt tagasi. “Emma” pidi jääma selliseks, nagu ta oli olnud kõik need aastad.

Lisa Ortgiesi lahkumist tõlgendas aga Alice Schwarzer ebalojaalsusena. Ta saatis välja pressiteate, milles öeldi et “peale sissetöötamisfaasi jôudis Ortgies järelduseni, et ta ei ole vôimeline peatoimetaja vastutust kandma.” Paar päeva hiljem saatis “Emma” Der Spiegelile täiendava e-kirja, kus toodi esile Lisa Ortgiesi puudused. “Uus peatoimetaja ei olnud katseajal suuteline oma töösse süvenema, sest ta lapsed olid Hamburgis (“Emma” toimetus on Kölnis), isa oli haige jne. Kui ta lôpuks tööle tuli, oli mai/juuni number juba valmis. On iseenesest môistetav, et proua Schwarzer toimetas ajakirja edasi.” Veel seisis selgituses, et väljaande asutaja soovis aidata proua Ortgiesil, kellel puudusid peatoimetaja ja isegi toimetaja töökogemused, uutesse tööülesannetesse sisseelamisel.

Nähtavasti ei pannud “Emma” toimetus ise tähelegi oma argumentatsiooni vastuolu, et just feministlikul ajakirjal endal on suuri raskusi sobitada kokku kolleegi lapsi ja tööd, mida oleks hea organisatsiooni juures täiesti vôimalik korraldada, sest väljaanne ilmub ainult kuus korda aastas. Teisalt, miks kirjastaja, peatoimetaja ja väljaandja Schwarzer võttis üldse tööle niivõrd suurte kvalifikatsioonipuudustega inimese?

Kas juhi väljavahetamisega oleks üldse võimalik “Emmat” päästa? Seltskonnaajakirja “Bunte” peatoimetaja Patricia Riekel on skeptiline: “Emma esindab feminismi sellist vormi, mida ei ole vôimalik moderniseerida. Väljaandel oleks ainult siis šansse kui asutaja hing sealt kaoks. Kuid siis kaotaks “Emma” ka oma võlu.”

Der Spiegel kirjutab: Loomulikult austavad naised tänaseni Schwarzeri rolli naisliikumises, kuid vajalikuks ei pea teda enam keegi. 56 protsenti neist, kes “Emmat” loevad vôi on mônikord lugenud, teatavad, et ajakiri ei ole neile tänapäeval enam nii tähtis kui see oli selle asutamishetkel.” Üha rohkem naisi soovib, et Alice Schwarzeri hing hakkaks ära kaduma. “Ta on täielik türann”, räägib Bascha Mika, “tema käitumine Ortgiesiga oli naisi solvav, pahatahtlik ja alandav.”

Matriarh ise ei lase ennast kriitikast môjutada. “Teie lahkel loal istun ma troonil edasi„ hôikas ta uue naisgeneratsiooni esindajatele ühel üritusel. Neid modernseid eevatütreid nimetab ta “wellness-feministideks”.

Nüüd sajab kriitikat isegi naisõiguslastelt. Ajakirjanik Ingrid Kolb: “Alice vôtab vastu “kuldse sule” (Goldene Feder) auhinna Baueri kirjastuselt, kes teenib raha pornoga. Ta teeb reklaami kollasele ajalehele „Bild”, mida peetakse Saksamaa kôige seksistlikumaks väljaandeks. Mitte keegi ei vôi teda enam tôsiselt vôtta.”

Mis on selle loo ôpetus? Kuigi Alice Schwarzeril on naisliikumises kindlasti oma teened, siis elu ei jää seisma, vaid läheb edasi uute probleemidega, millele peab otsima uusi lahendusi.

Emma omanik on tekitanud irritatsiooni mitte ainult Lisa Ortgiesi lahkumisega. Môni päev tagasi said lugejad Frankfurter Allgemeine Zeitungis (FAZ) tutvuda Alice Schwarzeri följetoniga, kus ta kirjeldas oma reisielamusi Birmast. Mitmetel jäi hing kinni lugedes tema kriitikat lääne humanitaarabi ja kiitust sôjaväehunta hävituspoliitika aadressil. Feminismisôdur kirjutab kerges stiilis kohtumistest mitmete inimestega ja nende elamustest mõtlemata riskile, mida see diktatuuri kodanikele konkreetselt kaasa võib tuua. Der Spiegel-i kultuuriosakonna juhataja Matthias Matussek nôudis, et Schwarzer astuks koheselt tagasi Henri Nanneni preemia žüriist, sest tallab jalgade alla kõik vaba kriitilise ajakirjanduse printsiibid.

Alice Schwarzer

Alice Schwarzer on sündinud 3. detsembril 1942 Wuppertalis, ta on Saksamaa üks tuntuimaid uue naisliikumise (feminismi) esindajaid ja naisteajakirja Emma asutaja, väljaandja ja peatoimetaja.

Alice sündis vallaslapsena ja kasvas üles oma ateistlike vanavanemate juures. Saksamaa tolleaegsete seaduste kohaselt pidi Alice´i ema andma vanemlikud ôigused oma isale ehk Alice´i vanaisale. Vanavanematel oli väike tubakapood, kus töötas ka tüdruku ema. Peale sekretärikooli lôpetamist läks ta 1963.a. Pariisi, kus alustas keeleôpingud. Peale lühikest sisseelamisaega naases ta kodumaale. Aastatel 1963-69 töötas Schwarzer vabakutselise ajakirjanikuna, hiljem läks uuesti Pariisi, kus töötas vaba korrespondendina mitmetele meediatele ning õppis lisaks nii psühholoogiat kui sotsioloogiat, muuhulgas Michel Foucaulti juures, ning kuulus Monique Wittigi gruppi Mouvement de Libération des femmes. Selle naisliikumise initsiaatori ideed eksportis ta Saksamaale.

1971 tôusis ta kodumaal esimest korda avalikkuse teadvusesse, mil vôitles nn abordiparagrahvi 218 annulleerimise poolt, samuti kirjutas ta ühena 374 naisest alla ülestunnistusele “Me oleme teinud aborti”. Sama aasta sügisel ilmus tema esimene raamat “Vôrdsusfeminism”. Tôeliselt kuulsaks sai Alice Schwarzer aga oma raamatuga “Väike erinevus ja selle tagajärjed”, kus räägitakse väikese poisi Bruce Reimeri muutumisest operatsiooni teel tüdrukuks. Teos ilmus 1975 ja see tôlgiti üheteistkümnesse keelde.
Kaks aastat hiljem asutas ta feministlikku väljaande Emma. Feminismi pooldaja ei ole abielus ja tal ei ole lapsi.

Alice Schwarzeri eesmärgid:
- ôigus abordile
- naiste majanduslik sôltumatus
- poliitilise islami kritiseerimine: ta on selle vastu, et moslemid kannavad rätikut avalikus elus, näiteks koolis
- pornograafia keelustamine, 1987 alustas ta kampaania PorNo-Kampagne

Feministide poolt esitatud kriitika Alice Schwarzeri aadressil:

- talle heidetakse ette, et Schwarzer ja Emma on feministliku diskursi monopoliseerinud ainult iseenda pôhimôtete propageerimiseks
- kui AS vôttis vastu Liitvabariigi teenetemärgi, kritiseeriti teda “meeste ühiskonna” rituaalide soosimisest ehk mitmed nägid teenetemärgi vastuvôtmises seda, et ta reetis feminismi ideaalid – sel perioodil katkestasid mitmed Emma lugejad oma tellimuse
- mitmed lesbide aktivistid kritiseerivad, et Schwarzer julgustab homosid ja lesbisid coming out, kuna tal endal on teised seksuaalsuse kriteeriumid. Tänaseni ei ole ta ise avalikult teatanud oma seksuaalsest identiteedist. Kui ta luges Bascha Mika kirjutatud teost “Alice Schwarzer – kriitiline biograafia” , kus autor väidab feministi olevat lesbi, oli ta väga pahane ning keeldus seda kommenteerimast.
- Mitmed ajakirjanikud nagu Henryk M. Broder ja Kay Sokolowsky heidavad Schwarzerile ette “vasakpoolset antisemitismi” ja sümpatiseerimist parempoolsete sümbolfiguuridega nagu Leni Riefenstahl (Hitleri režissöör).


IGAÜKS VÕTAB ENDALE NII PALJU KUI OSKAB
ehk - Kuidas Alice Schwarzer, Charlotte Roche ja teised endale feminismiettevôttega elatust teenivad
Autor: Juli Zeh
Süddeutsche Zeitung 9. juuni 2008

Hiljuti olin sõbrannal külas. Peale õhtusööki istusime teleri ette. “Vaadake”, hüüdis sõbratari ema, “seal on Alice Schwarzer!” Olin alati mõelnud, et Alice Schwarzeri nägu on maalitud juba tehases iga ekraani peale.

“Varem oli ta alati nii agressiivne”, rääkis sõbratari ema, kes on samuti sündinud 1942. aastal nagu proua Schwarzer. “Kuid aastate jooksul on ta õppinud kõnelema ning naerab meelsasti. See naine on hästi edasi arenenud. Pealegi näeb ta oma vanuse kohta hea välja.”

“Kas te loete Emmat?”

Vaatame sõbratariga teineteisele otsa. Me ei loe Emmat, me isegi ei tunne kedagi, kes loeks. Miks me peaksimegi seda ajakirja lugema? Isegi Schwarzer valib kõnetoruks mitte Emma, vaid Frankfurter Allgemeine Zeitungi (saksa üks tõsisemaid päevalehti), kui tal on midagi provokatiivset, näiteks Birma kohta, öelda. Emma on toonud esikülje teemaks selle, milliseid ohtusid tänapäeva mehele toob kaasa online-seksihimu. Nii laseb vana hea võitlus pornograafia vastu ennast imelihtsalt moderniseerida –teemat peab lihtsalt vürtsitama internetiga. Tulemused ja ühiskondlik relevantsus jäävad aga samaks.

Põhjused, miks Alice Schwarzeri kohalolek meedias on olnud katkematu ajal, mil klassikaline feminism, mida ta esindab, on vajunud tähtsusetusesse, on tegelikult lihtsad. Proua Schwarzer esindab, kas õigustatult või mitte, naiseliku ohvriskeemi personifitseeritud tugevdamist.

Komplitseeritud, mustvalgete seoste vähendamine, mehe-naise käepäraste lepitamatute vastuolude pakkumine kõikide paroolidega sobib hästi igapäevastesse kõnetundidesse. Meediafenomen Schwarzer ongi seetõttu nii populaarne, et ta ei ohusta olemasolevaid struktuure. Kulisside taga õnnitlevad teineteist mitmed protagonistid; nad teevad vajupoksiga head äri. Ei ole mingi probleem, kui Alice Schwarzer teeb tänapäeval reklaami bulevardi päevalehele Bild ja võtab šovinistlike anekdootide vanameistrilt Harald Schmidtilt vastu publitsisti preemia.

Seni aga proovib uus generatsioon kunstliku hingamisega igivana etiketi all feminismi uuesti ellu äratada. “Uued” esindajad nimetavad ennast meelsasti “Girls” (“Tüdrukud”). Nad on õppinud kõnesid pidama, naeravad meelsasti ning olenemata vanusest näevad alati head välja. Selle kohta ei olekski midagi öelda; sama vähe kui projekti kohta, millega taastoodetakse meelelahutustööstuse soolise võitluse duaalset süsteemi ning teenitakse sellega veel korralikult raha. Minu poolest võivad noored naised ka heameelega kanda naiseliku vabaduse märgina purgis pesemata vulvat ja vagiinaeritist, sest vabaduse tegelik olemus meie maal seisnebki ju selles, et anname (peaaegu) kõikidele nürimeelsustele väljendusvõimaluse. Kuid meelehärmi tekitab see, et sõnaga “feminism” kuulutatakse ka kõik teised naised kuuluvaks sinna kildkonda ja väidetakse, nagu oleksid feministid naiste ainuesindajad. Ehk vabastaks naised psüühilisest survest see, kui nad teeksid lõpu sellele, et nende olemus piirdub ainult nende kehaga – ka intiimraseerimise võib tõsta poliitiliseks probleemiks.

On ka minusuguseid naisi, kes ei soovi sellega mingit tegemist teha. Kui iseenda avalik alandamine muutudes loomaks (Vagina Style) vôi infantiilseks (“uued” tüdrukud) oleks see, mis tähendab 21. sajandil naiselikku vabadust, siis head ööd. Mitmed naised, keda tunnen, soovivad õnneks käituda nagu täiskasvanud ja otsida oma vabadust eelkõige vaimsusest. Nad ei tunne ennast (meeste maailmas, tõlkija märkus) ei ohvritena, feministidena ega “alfanaistena” (grupi juht, tõlkija märkus). Otse vastupidi - nad peavad seda solvanguks.

Tegelikult kurb, sest selle soolise massiürituse taga on tõepoolest mitmed probleemid (ühenduse puudumine töö ja kodu vahel, meeste ja naiste töötasude hämmastav vahe), mis jäävad suuremalt osalt feminismidebattide prügimägede varju. Mis puudutab moderniseerimisoskusi, siis on saksa ühiskond enesepettuses professionaal. See, et pidime elama kaasa taolise figuuri nagu Eva Hermani esinemistele, näitas selgelt, millises olukorras me tegelikult oleme. Kahjuks aitavad kollektiivsele enesepettusele kaasa ka avalikkuses presenteeritav teineteise süüdistamine, süüdlane-ohver-skeem, põlvkonnakonfliktid ja oma õiguse tagaajamine. Need betoneerivad tarbetuid võitlusrindeid ja seisavad pragmaatiliste lahenduste otsimise teel.

“Feminism” on ideologiseeritud ja enam pole seda võimalik kergelt kopitanud lõhnast vabastada. Isegi siis mitte, kui lisada sellele atribuute nagu “uus” või “noor”. Nüüd oleks hoopis aeg vaadelda “naiste küsimusi” ühiskonna küsimustena - ainult nii võib probleemid tuua pimedusest jälle päevavalgusesse. Väljasõit Hollandisse või Rootsi annab palju parema ülevaate igapäevase töö- ja perekonnaelu võrdõiguslikkusest kui kümme šoud Alice Schwarzeri või Charlotte Rochega. Probleemid on teada ja lahenduste jaoks on olemas mitmeid eeskujusid. Mida me siis veel ootame?

“Ha!”, hüüab mu sõbratari ema ja näitab teleekraanile: “Nüüd ta andis sellele vanale šovinistile korralikult vastu vahtimist!” Küll pidi maailm olema kaunis, kui olid veel olemas vanad šovinistid ja koledad feministid. Nüüd on meil vähemalt selle asemele tulnud räpased vitud ja liiga väiksed peenised. Igatsuses lihtsuse järele kohtuvad imelikul kombel meie ühiskonna raugastumine ja infantiliseerumine. Kes on tark, mängib kaasa ja teenib selle pealt.

Juli Zeh, kirjanik, sündinud 1974.
Saksa keelest tôlkinud: Aino Siebert