1. mail täitus kümme aastat soolise võrdõiguslikkuse seaduse kehtima hakkamisest, Eesti riik tunnistas sellega esmakordselt sugude võrdsust olulise eesmärgina. Võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepperi hinnangul on aeg hakata seadust täielikult rakendama. Seni on seda takistanud ebapiisav poliitiline tahe ning madal teadlikkus sellest, millised on riigi ja tööandjate kohustused soolise võrdõiguslikkuse edendamisel.
„Kümne aastaga on avalikkuse teadmised ja hoiakud soolise võrdõiguslikkuse küsimustest paranenud. Üha enam mõistetakse, miks on sooline ebavõrdsus kahjulik nii meestele kui ka naistele, miks on vaja vähendada soolist palgalõhet või võidelda selle vastu, et naisi diskrimineeritakse nende lapsevanemaks olemise tõttu. Eelmisel aastal loodi valitsuse nõustamiseks viimaks ka seaduses ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu. Need on märgid edasiminekust, kuid võrdse ühiskonnani on veel pikk tee,“ ütles võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper.
Töö hoiakute ja eelarvamustega, mis on sugude võrdsuse poole püüdlemise keskne küsimus, peab olema pidev ja süstemaatiline.
Voliniku hinnangul ei ole soolise võrdõiguslikkuse seadus rakendunud takistusteta. Seda eelkõige vähese poliitilise tahte tõttu, ehkki seadus näeb just avalikul sektoril suurt rolli võrdõiguslikkuse edendamisel.
Lisaks diskrimineerimise keelamise näeb soolise võrdõiguslikkuse seadus ette, et sugude võrdõiguslikkus peab olema läbiv põhimõte, mis juhib teiste väärtuste kõrval avaliku sektori toimimist ja tööd. Seadus paneb kohustuse haridus- ja teadusasutustele ning tööandjatele süstemaatiliselt edendada soolist võrdõiguslikkust.
„Paljud ametnikud ja tööandjad ei tea aga endiselt, et neil selline kohustus on ning neil pole ka piisavalt oskusi soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks,“ märkis Sepper.
Viimastel aastatel on võrdõigusvoliniku kantselei panustanud ametnike ja tööandjate üldise teadlikkuse tõstmisse ning töö selle nimel jätkub.
„Inimesed ise võiksid olla julgemad ja aktiivsemad oma õiguste eest seismisel, aga suuri muutusi saab esile kutsuda just valitsus, kes peaks nii sõnas kui ka tegudes väljendama tahet tasandada sugude ebavõrdsust nii tööturul, tervise näitajates kui ka ressursside jagunemise küsimuses. On aeg hakata soolise võrdõiguslikkuse seadust täies mahus rakendama,“ ütles võrdõigusvolinik.
Töö hoiakute ja eelarvamustega, mis on sugude võrdsuse poole püüdlemise keskne küsimus, peab olema pidev ja süstemaatiline.
Voliniku hinnangul ei ole soolise võrdõiguslikkuse seadus rakendunud takistusteta. Seda eelkõige vähese poliitilise tahte tõttu, ehkki seadus näeb just avalikul sektoril suurt rolli võrdõiguslikkuse edendamisel.
Lisaks diskrimineerimise keelamise näeb soolise võrdõiguslikkuse seadus ette, et sugude võrdõiguslikkus peab olema läbiv põhimõte, mis juhib teiste väärtuste kõrval avaliku sektori toimimist ja tööd. Seadus paneb kohustuse haridus- ja teadusasutustele ning tööandjatele süstemaatiliselt edendada soolist võrdõiguslikkust.
„Paljud ametnikud ja tööandjad ei tea aga endiselt, et neil selline kohustus on ning neil pole ka piisavalt oskusi soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks,“ märkis Sepper.
Viimastel aastatel on võrdõigusvoliniku kantselei panustanud ametnike ja tööandjate üldise teadlikkuse tõstmisse ning töö selle nimel jätkub.
„Inimesed ise võiksid olla julgemad ja aktiivsemad oma õiguste eest seismisel, aga suuri muutusi saab esile kutsuda just valitsus, kes peaks nii sõnas kui ka tegudes väljendama tahet tasandada sugude ebavõrdsust nii tööturul, tervise näitajates kui ka ressursside jagunemise küsimuses. On aeg hakata soolise võrdõiguslikkuse seadust täies mahus rakendama,“ ütles võrdõigusvolinik.
