Kolmapäev, 17. aprill 2013

Sookvootideta palgalõhet ei ületa

Juhan Kivirähk
Eesti Päevaleht
17.04.2013

Kuna sood on erinevad, siis pole võimalik saavutada võrdsust sugusid ühtmoodi koheldes.
Eelmisel nädalal, kui aasta algusest sai mööda 101 päeva, tähistati Eestis võrdse palga päeva. Just nii kaua tuleb naisel keskmiselt rohkem töötada, et saada sama suurt palka, kui saab mees.

Kuna sama nädala algul lahkus elavate hulgast Briti endine peaminister Margaret Thatcher, tekkis mõningatel soolist võrdõiguslikkust kommenteerinutel kiusatus need teemad omavahel ühendada ning väita, et kui suutis Thatcher omal ajal peaministriks saada, siis peaks ka Eesti naine suutma end ümbritsevast maskuliinsest keskkonnast hoolimata üles töötada ja ühiskonnaelus läbi lüüa. Kõik olevat ainult tahtmises ja motivatsioonis kinni.
Tõepoolest on ka meil Eestis olemas europarlamendi liikmed Siiri Oviir, Vilja Savisaar-Toomast ja Kristiina Ojuland, keskkonnaministri ametit peab Keit Pentus-Rosimannus, riigikogus tegutsevad Kaja Kallas, Marianne Mikko, Kadri Simson, Liisa Pakosta jt. Kuid seda on ilmselgelt vähe, et rääkida mõistlikust soolisest tasakaalust Eesti poliitikas. Küllap oskab igaüks neist tublidest aktiivsetest naistest rääkida, kui keeruline on neil olnud meestekeskses maailmas oma positsiooni saavutada. Pealegi ei suuda üksikute tippude läbilöömine eriti muuta üldist soolist palgalõhet.
See, et vabas, liberaalses ja turumajanduslikus ühiskonnas on kõik ainult inimese enda valikutes ja tahtmises kinni, on paraku üsna levinud legend. Ühiskondlikke tegureid – väärtusi, hoiakuid, stereotüüpe – valikute mõjutajana alahinnatakse. Mõne arvates olevatki palgalõhe põhjuseks just asjaolu, et naised ise valivad vabatahtlikult madalama palgaga töökohad, kuna nende ambitsioonid ongi madalamad. Nii nagu küllaltki paljud peavad õigeks ka väidet, et naised peavadki vähem palka saama, sest pere peamiseks toitjaks peab olema ikkagi mees.
Soolise võrdõiguslikkuse eest seisjates nähakse aga ohtlikke inimesi, kes traditsioonilisi soorolle kahtluse alla pannes püüavad lõhkuda ühiskonna tasakaalu, eitades meeste ja naiste vahelisi vaimseid ja füüsilisi erinevusi. Arvatakse, et võrdõiguslikkuse pooldajad peavad sugu mitte bioloogiliselt antuks, vaid sotsiaalselt konstrueerituks.

Loe edasi Eesti Päevalehest