Laupäev, 17. oktoober 2015

Meediapäeva "Vihakõne - päriselt ka" jälgedes

Pagulasteema erutab jätkuvalt meeli ja kütab kirgi. Kui valitsus ja parlamendi koalitsioon tüürivad kindlalt pagulaste vastuvõtu ettevalmistuste tuules, ei tea päriselt keegi, mis tegelikult juhtuma hakkab - olukord muutub mitte ainult kuude või nädalate, vaid lausa päevade ja tundidega. Isegi optimistlikult Saksamaalt on tasapidi hakanud kostuma murelikke noote Euroopa Liidu välispiiride kaitse ja üha suureneva  pagulaste voo  osas. 
Koos kõige sellega on eesti keelde hakanud imbuma uued sõnad ja väljendid, mis rohkem või vähem viitavad pagulastemaatikale. Õhus on tunda pingestatust, kahtlusi ja kõhklusi, kas ja kuidas suudame olla piisavalt kaastundlikud ja külalislahked ning samal ajal säilitada  kindlust eesti keele, kultuuri ja rahvuse kestmajäämises. On ju Eesti ainuke koht maailmas, kus riigikeel on eesti keel ja kui eestlased ei suuda oma kultuuri eest seista, ei suuda seda mitte keegi.

Üsna väikese ajavahega toimusid Avatud Eesti Fondi „Avatud ühiskonna foorum“  ja Eesti Naistoimetajate meediapäev sarjast "Kära meedia pärast", kandes tänavu pealkirja "Vihakõne - päriselt ka?".   Kokkuvõtliku ülevaate kahest sündmusest kirjutas ajakirjanik Madli Vitismann Stockholmi Eesti Päevalehes 14.oktoobril pealkirja all "Pagulasarutelu Eestis kõikjal".
Merike Viilup

********

Pagulasarutelu Eestis kõikjal
Stockholmi Eesti Päevaleht
14. oktoober 2015

Avatud Eesti Fondi foorum, mis oli kavandatud aruteludeks islami üle Euroopas ja meedia rolli üle äärmusliikumiste tõusu ajal, maandus paraku sinna, kuhu praegused arutelud Eestis maanduvadki. Ükskõik mis nurgast arutelu ei alusta, paratamatult jõuab see hirmu tekitava põgenikevooluni.

Laste hariduse pärast
Tänavu korraldati „Avatud ühiskonna foorum“ kahekümnendat korda. Ühiskonnategelaste ja ajakirjanike ees oli peaesinejana Pakistani ajakirjanik Ahmed Rashid, kel kahest varasemast reisist Eestisse väga head muljed. Ta pani kuulajaile südamele, et Eesti ei kordaks teiste riikide varem tehtud vigu, vaid töötaks välja omaenda lõimimispoliitika ja valmistaks selleks ette õpetajaid. Põgenikekriisi tagamaid selgitas Ahmed Rashid nii, et mõnigi meid hämmastanud asjaolu on tingitud sellest, et Saksamaale jõudnud inimesed on Süüria keskklassist. Nad muretsevad esmajoones selle pärast, et nende lapsed saaksid hea hariduse. Kui näiteks põgenikelaagris on laste kooliskäimine poolikuks jäänud, siis võib see saada ajendiks, miks vanemad laste tuleviku nimel kaugele teele asuvad. Pärast Teist maailmasõda endistest kolooniatest tööjõudu vastu võtnud Euroopa ei tegelnud integratsiooniga, mistõttu immigrantide teise ja kolmanda põlvkonna hulgas on ISiga liitujaid, praegused põgenikud aga jooksevad ära just ISi eest.

Kuidas põgeniketeemat käsitleda
Ajakirjanikud arutlesid foorumil pagulasteema kajastamise üle. Norra ajakirjanik Bernt Olufsen, Soome uudistekontserni STT-Lehtikuva peatoimetaja Mika Pettersson, endine Rootsi Raadio lätikeelsete saadete ajakirjanik Didzis Melbiksis, uudisteagentuuri BNS juhataja Anvar Samost ja Postimehe ajakirjanik Urve Eslas leidsid üksmeele selles, et vale on põgenike üle sotsiaalmeedias arutleda ja kohati ka vaenu õhutada, näiteks ekstremistidega tuleb avalikult meedias vaielda. Seejuures tuleb teabe tasakaalustamisel loobuda mehaanilisest tasakaalust. Mõni kärarikas huvirühm saavutab sageli meediahuvi, mistõttu pilt läheb tasakaalust välja, seega ei või tasakaalustamine minna liiga kaugele.
Infosõjas on IS ja Venemaa olnud kiired õppijad, esitades fakte läbisegi „mittefaktidega“ ja tekitades sel viisil kahtlust, nagu polekski tõde olemas, vaid igaühel on oma tõde. Ajakirjandusel pole siis muud teha kui tõestada, et vale on vale ja tõde on tõde, aga paraku ei suudeta nüüd enam fakte nii hästi kontrollida kui varem. Venemaa propagandakanalite sisu peaks lausa iga päev kommenteerima, aga selle rahaga, mis nende toimimisse pannakse, ei jõua teiste riikide ajakirjandus võistelda.
Üksmeelel olid ajakirjanikud ka selles, et modereerimata anonüümsed kommentaarid toovad väljaannetele suure vastutuse ja hea rohi oleks vaenu õhutavad anonüümsed kommeteerijad või Facebooki-kontode omanikud avalikustada. Kriitiline tuleb aga olla kõigi suhtes ja nii ei saa ka põgenike kohta käivaid negatiivse varjundiga fakte varjata.

Vihakõne või vihane kõne
Eesti Naistoimetajate iga-aastane seminar „Kära meedia pärast“, mis tänavu toimus üheksandat korda, läks eelnenust mõnevõrra edasi. Ajakirjanik Juune Holvandus kirjeldas kultuuride kokkupuuteid ja põrkeid, kui põhjaeurooplased suhtlevad lõunamaiste rahvastega nende kodumail. Ajakirjanik Katrin Lust andis edasi värskeid muljeid Ungaris edasisõitu ootavaist, enamikust ungarlastest jõukamaist põgenikest. Tal tuli ka kaamera tõttu tõesti ohtlikus olukorras olla, sest sattus filmima ilmset inimsmugeldajate kampa.
Kolm aastat tagasi Eestis ette valmistatud seaduseelnõu, mis oleks Karistusseadustikku toonud uue mõiste „vihakõne“, leidis muuhulgas ka ajakirjanike liidult vastuseisu. Toona seaduseelnõu arutelu korraldanud justiitsministeeriumi osakonnajuhataja Tanel Kalmet nentis nüüd, et kui mõni aasta tagasi võis ehk arvata, et Eesti inimesed on nii haritud ja hästi kasvatatud, et sellist seadust polekski võib-olla tarvis, siis nüüd on keskendutud „vaenu õhutamise“ paragrahvide täpsustamisele. Olukord on paari viimase aasta jooksul muutunud, aga senisel kujul eeldab vaenuõhutamissäte kahju tekitamist, mistõttu selle rakendusala on piiratud.
Keeleteadlane Reet Kasik analüüsis Eesti väiksusest tulenevat muret, mis võib olla eksistentsiaalne hirm, kui ei saa adekvaatseid vastuseid. Nende puudumisel võib aga ka mure muutuda vihaks, sestap leidis ta, et meedia peaks olema nõudlikum nende vastu, kelle otsused võivad inimeste elu muuta. Hirm eesti keele väljasuremise pärast ei ole aga põhjendatud seni, kuni Eestis on eestikeelne kõrgharidus. Muutus kõrghariduses muudaks keskharidust, see omakorda põhiharidust ja nii võikski eesti keel muutuda köögikeeleks, mille iga on vaid paar põlvkonda.
Europarlamendi liige Marju Lauristin võttis arutelu kokku väitega, et kuigi oleme väga väike ja väga haavatav maa, mis asub ohtlikus kohas ja seejuures jääb n.ö nurga taha, peame olema enesekindlamad. Ta rõhutas, et kui Eesti on maailma 40 jõukaima ja 25 arenenuima rahva hulgas, siis on meil põhjust olla kindel oma püsimajäämises.

* * *
Üsna avameelne arutelu Eesti ajakirjanduses on samal ajal jõudnud sinnani, et kuidas saavad Eesti väikeasulates hakkama inimesed, kes kardavad metsa. Või kuidas suhelda inimestega, kes oskavad vaid araabia keelt, mille tõlke pole piisavalt. Või kuidas õpetada eesti keelt inimestele, kes ei oska lugeda isegi oma emakeeles. Aga mis juhtub veel siis, kui metsa kartev inimene kohtab metslooma?


Madli Vitismann