Feminism ja naisõiguslus

27.nov. toimunud Feminari jälgedes.

Dagmar Kase ettekanne tänases Sirbis lühendatud kujul:
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11732%3Afeminism-ja-naisoiguslus-&catid=6%3Akunst&Itemid=10&issue=3325

Kuigi nii feminismi kui naisõigusluse eesmärgiks on subjekti ja objekti suhte ümbersõnastamine ja määratlemine, on nende mõistete tähendused, nendest arusaamine ja nende kasutamine deformeerunud. Ettekanne põhineb eestikeelsetel internetikommentaaridel, käsitledes teadvustamata ja deformeeritud mütoloogiat muuhulgas läbi järgnevate küsimuste: miks ja kuidas eristatakse feminismi/feministe ja naisõiguslust/naisõiguslasi; mida ja milliseid väiteid me usume; millele toetub tähenduste muutmine ja kinnistamine? Ettekandes vaadeldakse eelarvamuste, hirmu ja võimu vahelisi suhteid meie tavamõistete maailmas.


Feminism ja naisõiguslus
Sirp 10.12.2010


Kuigi feminism esineb mitmesuguses vormis, on enamiku jaoks feminist see, kes arvab, et naised on ahistatud olukorras ning tahab parandada naiste positsiooni, naisõiguslus on sellega võrdlusmärgilises suhtes.

Kas keeles kasutatav naise mõiste ja selle sotsiaalse tähendusega seotud mõisted on ikka ühesugused? Kui pidada (keele)konstruktsioone tegelikkuseks, siis loome taas juba eksisteerivat mõistete ja tähenduste võrgustikku, küsimata, kas, miks ja kuidas eristatakse feminismi (feministi) ja naisõiguslust (naisõiguslast); kes seda diskursust toodab; kelle või mille huvides deformeeritakse tähendusi ja millises kontekstis teatud sõnu kasutatakse?

Kui vaadata viimasel ajal avaldatud inimõigusi ja soolist võrdõiguslikkust käsitlevaid artikleid ning nende Interneti-kommentaare, võib väita, et tähendusi tahavad muuta emotsionaalsed inimesed, kes konstrueerivad tegelikkust iseseisvalt ja kindlustavad seda konstruktsiooni sotsiaalselt. Tegelikkuse iseseisva konstrueerimise all pean ma silmas seda, et iga kommentaator võtab aluseks mõne teksti ja selle esitusviisi, vaadeldes seda enda valitud vaatepunktist, tihtipeale kaotab kommentaar oma tähenduse, sõnumi ja mõtte, saades artiklist endast olulisemaks.

Müütide elushoidmine on seotud ühise arusaamise, ühtekuuluvuse loomise ja hoidmisega. Ameerika Ühendriikide teoreetik James Carey on väitnud, et rituaalne vaade ei ole suunatud sõnumite levitamisele ruumis, vaid ühiskonna säilitamisele ajas

1. 2. novembri Postimehe artiklist „Gümnasistidele õpetatakse soolist võrdõiguslikkust” võib lugeda, et „sotsiaalministeerium korraldab novembris kõigi maakondade koolides gümnaasiumiõpilastele infotunnid, mille eesmärk on püüda vähendada naiste ja meeste ebavõrdsust Eesti tööturul. [---] samuti saab ministeerium infotundide tulemusel teha plaane, kuidas viia haridusprogrammi soolise võrdõiguslikkuse temaatikat”.

2 See tekitas elava keskustelu. Kommentaator, kes esines nime all „Häbematu vaenu külvamine” … leidis, et „see salakaval feministlik õõnestustöö ühiskonna lõhestamiseks ja noorte inimeste meelekindluse kõigutamiseks on lausa kuritegelik! -- Selline on tulemus, kui riigiametites on juba ca 75% naisi... [---]” (kommentaaride kirjapilt muutmata – D. K.).

3 Nuhkija.blogspot. com teatas, et „lastele tuleb hoopis õpetada, et meeste ja naiste vahelist võrdõiguslikkust ei ole kunagi olnud, ei ole ka praegu ning ei saa ka kunagi olema. [---].
Õpetada on vaja aga AUSTUST teineteise suhtes sest IGA naine on potentsiaalne EMA ja see on iga naise kõige püham kohus. Naise KOHUS inimkonna ees on kasvatada last ning mehe KOHUS on see teha naise jaoks võimalikult kergeks materiaalselt. See nn „võrdõiguslikkus” aga TOO DAB homoraste, rullnokki ning südametuid kesksoost olendeid kellele pole püha muud kui ainult oma ihad ja seda kõigi teiste arvel.”

4 Kommentaatorite tahe luua endale sobiv reaalsus viib eneserahulduseni, mille puhul tegelikkusekäsitlus sõltub suures osas ühiskonna soovist ja võimest kõiki väärtusi tendeerida ja determineerida.

Tähenduste muutmine ja kinnistamine kannab eneses ohtralt subjektiivseid tähendusi, mis tulenevad eelkõige eelarvamustest, hirmust ja võimu(iha)st. Rohkem kui kolmkümmend aastat on feministlike teooriate keskpunktis olnud võim, selle hindamine ja analüüs. Prantsuse filosoof Michel Foucault on leidnud, et diskursuse distsiplineeritud teadvus on kõige tõhusam kontrollivorm.

Üks nn moraalse paanika tekkemehhanism on konstrueeritud draama ja põnevus. Kui olukord või isik on määratletud kui ühiskonna väärtustele ja huvidele ohtlik, siis esitatakse seda tavaliselt stereotüüpsel kujul, „õigesti” mõtlevad inimesed on selle vastu ja tõusevad n-ö barrikaadidele.

Barrikaadidele sundis kommentaatorid minema 15. oktoobril Eesti Päevalehes ilmunud Brigitta Davidjantsi artikkel „Viha õhutamise õigus pole inimõigus”, milles autor mainib, et „sõnavabadus ei vabanda seda, miks meedia avaldab regulaarselt viha külvavaid sõnavõtte. Neid lugedes tundub vahel, et artiklite taga on vähemusteviha, mida kirjutajad endale isegi ei teadvusta. [---] Ja vähemalt Eestis ei suhtu valitseva mehelikkuse esindajad erinevustesse sõbralikult, olgu tegu välismaalaste, naiste või homodega.”

5 Oma arvamust avaldab teiste hulgas Heiki Suurkask, kelle sõnul „[---] käesolevast artiklist võiks aru saada vaid ühel tingimusel: kui siin ei väljenduks taas feministlik meestevihkamine, võiks ehk sallivusest edasigi arutada. [---] praegu käib üheaegselt kaks kampaaniat – „väikekodanliku peremudeli” vastu ja homoseksuaalse peremudeli poolt. Ehk iga feminist peaks jätma mehe maha ja parem kui üldse mitte sünnitama, samas kui abielu jääks juba puhtalt homode päralt.”

6 1998. aastal Tartu ülikooli poliitilise ideoloogia kursusel koostatud Tõnis Sae, Peeter Undi ja Karin Muoni referaadiga „Mida mõista feminismi all?” kaasnes tudengite seas küsitlus, mis või kes seostub mõistega „feminism”. „Mis” küsimusele vastati „naine”, „iseteadlikkus”, „võrdõiguslikkus”, „sõltumatus”, „võitlus”, „võitleja” ja „naisõiguslus”. [---] Üldine hoiak feminismi suhtes oli negatiivne. Naistudengid nimetasid feministe „jobudeks naisteks”, „mõttetuks jamaks”, „naisteks, kes ei suuda ennast mujal realiseerida.
Meeste hoiak oli veel negatiivsem: „hull naine”, „naised, kes arvavad, et nad on pahade meeste poolt rõhutud”, „meestevaenulikkus”, „alaväärsuskompleksi põdevad naised”, „agressiivne naine”, „tühja koha pealt probleemide tekitamine”, „üleliigne iseteadlikkus ja kiuslik naisideoloogia”.

7 Küsitluse käigus selgus, et tudengid ei taha n-ö feminismiparteiga ühineda, sest „Eestis pole feminism võimalik, kuna [---] eesti keeles ei eristata mees- ja naissugu; kuna 50 aastat on tulnud olla nõukogude naine, kes juhtis traktorit ja pole justkui millegi eest võidelda”. Lisaks seostus meessoo esindajatel feminismiga ka seks või siis selle puudumine: „mitteseksivad naised”, „lesbism” ja „porno”. Naistel ei seostunud feminism kordagi sõnaga „seks”, küll aga märgiti ahistamist ja diskrimineerimist.”

8 Lugedes praegu kaksteist aastat tagasi kirjapandut, tuleb tõdeda, et kui selle aja jooksul on midagi Eestis muutunud, siis vaid see, et „feminismi/feministi” ja „naisõigusluse/naisõiguslase” tähendus on veelgi kaugenenud: juurde on haaratud kaasmõisteid, kuid tähenduste negatiivsed varjundid on alles. Seega tollane arusaam ei ole minevik, see on praegu meiega siin.

Kuidas tähendusi positiivsemaks muuta? Üheks võimaluseks on häbi ja kartuseta koondada üritused ja inimesed loosungi „Feministid tulevad kell kolm” alla, mis muu hulgas tõendab feministide olemasolu ja nende saabumist ning mitte vähem tähtis ei ole fakt, et feministid ei saabu pimedas ja nad ei lahku.

1 Raivo Palmaru, Munakivitee lõpus. Keele ja kommunikatsiooni mõjust ühiskonna terviklikkusele. – Keel ja Kirjandus 2005, nr 1, lk 44. http://www.ceeol.com/aspx/ getdocument.aspx?logid=5&id=526C9DD4-76D2-11D9AA90-0080AD3A5A91 [11/24/10].

2 Gümnasistidele õpetatakse soolist võrdõiguslikkust. – Postimees. http://www.postimees.ee/?id=335526, 02.11.2010. [26/11/10].

3 Häbematu vaenu külvamine... Gümnasistidele õpetatakse soolist võrdõiguslikkust. – Postimees. http://www. postimees.ee/?id=335526&com=1, 02.11.2010. [26/11/10].

4 nuhkija.blogspot.com. Gümnasistidele õpetatakse soolist võrdõiguslikkust. – Postimees. http://www.postimees. ee/?id=335526&com=1, 02.11.2010. [26/11/10].

5 Brigitta Davidjants, Viha õhutamise õigus pole inimõigus. – Eesti Päevaleht. http://www.epl.ee/artikkel/585352, 15.10.2010. [26/11/10].

6 Heiki Suurkask, Brigitta Davidjants, Viha õhutamise õigus pole inimõigus. – Eesti Päevaleht. http://www.epl.ee/ artikkel/585352&kommentaarid=0, 15.10.2010. [26/11/10].

7 T. Saag, P. Unt, K. Muoni, Mida mõista „feminismi” all? Referaat kursusel „Poliitilised ideoloogiad”. TÜ, 1998.

8 Samas. Lühendatud ettekanne 27. X feminaril „Feministid tulevad kell kolm”.