Esmaspäev, 30. mai 2016

Rootsis Nõukogude saatkonnas


Kauaaegse ajakirjaniku, välis- ja majanduskommentaatori Tiit Made raamatu 
"Rootsis Nõukogude saatkonnas" 
esitlus toimub teisipäeval, 7.juunil kell 16 
Viru Keskuse Rahva Raamatus. 


Tiit Made on Eesti majandusteadlane, ajakirjanik, publitsist ja poliitik.
Ta oli 1987. aastal üks neljast Isemajandava Eesti (IME) idee autorist. Oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi liige ning kuulus aastatel 1992–1999 Riigikokku.
Made kuulub 20. Augusti Klubisse, mis koondab 20. augustil 1991 Eesti Vabariigi Ülemnõukogus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsuse poolt hääletanuid.
Tiit Made on alates 1974. aastast avaldanud Eestis, Soomes ja Rootsis majandus-, välispoliitika- ja ajalooalaseid monograafiaid, ooperi- ja operetimuusikat ning rahvusvahelisi suheteid käsitlevaid leksikone, reisiraamatuid ja publitsistika kogumikke – kokku 33 teost. 1984. aastal ilmus tal pseudonüümi Peeter Gustavsson nime all Stockholmis Lembit Kriisa kirjastuses Välis-Eesti & EMP okupeeritud Eesti siseolukorda kirjeldav raamat "Tänapäeva mured Eestis", mille autorit tollastel nõukogude jälitusorganitel ei õnnestunudki välja selgitada.
Tiit Made on Eesti ning välismaa ajalehtedes ja ajakirjades avaldanud alates 1967. aastast üle 1000 teadusliku, populaarteadusliku ja olustikulise majandus-, välis- ja sisepoliitika, ooperimuusika jne alast artiklit, kirjutist ja intervjuud.

Neljapäev, 26. mai 2016

Vabakutselised ajakirjanikud on jäänud õigusvaakumisse.

Eesti Ajakirjanike Liit
Pressiteade
25.05.2016

Eesti Ajakirjanike Liidu eestvedamisel toimus täna Euroopa Liidu majas arutelu ajakirjanduses vabakutselisena tegutsemise võimalustest ja probleemidest „Vabapidamise võlu ja valu“. Arutelul osales nii liidu liikmeid ja vabakutselisi ajakirjanikke väljastpoolt liitu kui ka Soome, Läti ja Leedu Ajakirjanike Liidu esindajad. Juriidilistesse küsimustesse tõi selgust EMSA õigusbüroo jurist Tiia E. Tammeleht.

Vabakutselised ajakirjanikud on püsiva töölepinguta, erinevate tellijatega sõlmitud mitmesuguste lepingute alusel töötavad või ise oma ajakirjanduslikule loomingule ostjaid ning avaldajaid leidvad isikud. Ajakirjanike Liidu liikmeskonnas on vabakutseliste osakaal viimase kümne aastaga märkimisväärselt tõusnud. Praegu on vabakutselisena arvel iga kolmas liidu liige. „Seetõttu ongi tekkinud vajadus tegelda vabakutseliste probleemide süsteemse ja õigusliku lahendamisega,“ ütles Ajakirjanike Liidu juhatuse liige Madli Vitismann.

Arutelul selgus, et suured probleemid, nagu sotsiaalsete garantiide olemasolu ja sissetulekute suurus ning korrapärasus, on ajakirjanikel ühised teiste vabakutseliste loovisikutega. Erinevalt teistest ei reguleeri vabakutselise ajakirjanikuna tegutsemist aga ükski seadus. Vabakutseliste loovisikute tegevust reguleeriv „Loovisikute ja loomeliitude seadus“ ajakirjandust loomealana ei nimeta. „Vabakutseliste ajakirjanike mittekuulumine ühegi seaduse alluvusse on loonud õigusselgusetuse ja see olukord tuleks lahendada“, ütles EMSA õigusbüroo jurist Tiia E.Tammeleht.


Ajakirjanike Liit kuulus omal ajal Kultuurkapitali asutajate hulka, kuid praegu puudub ajakirjanikel  oma sihtkapital, kust pikemate projektide jaoks toetust taotleda. „Meil oleks ka ebaeetiline esitada taotlusi kirjanduse sihtkapitalile, mis on mõeldud ilukirjanduse jaoks,“ sõnas Ajakirjanike Liidu ja vabakutseliste sektsiooni algatusrühma liige Piret Mäeniit.

Eesti Ajakirjanike Liit on ajakirjanikke esindav ja koondav loome- ja kutseliit, mis on 1919. aastal loodud Ajakirjanikkude Ühingu õigusjärglane.

Lisateave:
Helle Tiikmaa
Eesti Ajakirjanike Liidu juhatuse aseesimees

53339699

Kolmapäev, 25. mai 2016

Korruptsiooni soosib naiste puudumine juhtkondadest

Ilvi-Jõe Cannon
politoloog

Eesti naisuurimus- ja teabekeskuse kevadkonverentsil 10. mail oli taas üheks teemaks naiste kaasamine suurfirmade juhatustesse ja nõukogudesse. Taas, sest see teema on olnud meiega viimased viis aastat. Sellest peale, kui toonane Euroopa Liidu õigusküsimuste volinik Viviane Reding kutsus börsil noteeritud ettevõtteid suurendama naiste osalust oma juhatustes 2015. aastaks 30%-ni ja 2020. aastaks 40%-ni. 2011. aasta juulis kiitis ka Euroopa Parlament õigusküsimuste voliniku ettepaneku heaks.

Riigiettevõtete juhtkondades naiste osakaalu suurendamise asemel saime hoopis suure korruptsiooniskandaali ja pankroti.

Minul ilmus 2011. aasta novembris selleteemaline artikkel. Tegin ettepaneku, et Eestis oleks mõistlik alustada avalikust sektorist, s.t riigile kuuluvatest ettevõtetest, sest palga- ja personalipoliitika poolest peaks riik eeskujuks olema. Analüüsisin juhatuse ja nõukogu koosseisu neljas suures riigiettevõttes: Eesti Energia, Tallinna Sadam, Eesti Raudtee ja Estonian Air.
Kirjutasin: „Eesti Energia juhatuses on viis liiget ja nõukogus kaheksa liiget – kõik mehed. Tallinna Sadama juhatuses on kaks meest ja nõukogus kaheksa meest. Eesti Raudtee juhatuses on ka kaks meest ja nõukogus kaheksa meest. Estonian Airi juhtimises toimus sel aastal muudatusi ja hetkel on juhatuses viis inimest, üks nendest on naine. 2010. aasta majandusaruanne veebilehel näitab, et nõukogu koosneb kaheksast mehest.”
Tuleme nüüd tänapäeva. Eesti Energia juhatuses on viis meest ja nõukogus kaheksa meest, Eesti Raudtee juhatuses on kolm meest ja nõukogus neli meest, Tallinna Sadama juhatuses on kaks meest ja kuueliikmelises nõukogus on üks naine. Estonian Airi enam ei eksisteeri. Ehk tekkis seal osa probleemi sellest, et juhatuses oli ainult üks naine?

Viis aastat hiljem on kõik endine

Teatavasti on 30–40% suurune koosseisu osa, nn kriitiline mass, võimeline mõjutama otsuseid ning üksikliikme hääl, olgu see kui tahes arukas, on sama hästi kui olematu. Sellel tõsiasjal põhineski Redingu 2011. aasta ettepanek.
Redingu ettepanekus märgitud 2015. aasta on juba möödas, aga Eesti riigiettevõtete juhatustes ja nõukogudes pole praktiliselt midagi muutunud. Selle asemel et meil oleks olnud Tallinna Sadama juhtkonnas 30% naisi, leidis aset hoopis kahe juhatuseliikme arreteerimine suures ulatuses altkäemaksu võtmise eest. Veel läks 2015. aasta ajalukku Estonian Airi pankrotiga.
Ilmselgelt nii edasi minna ei saa ja ilmselge on ka see, et praegusel valitsusel puudub poliitiline tahe teha vajalikke samme selleks, et kõlberüüste – korruptsioon Jaan Tõnissoni sõnastuses – riigiettevõtete juhtkondadest kaoks. Eestis on tippjuhtide kohtadele piisavalt kvalifitseeritud naisi. Estonian Business Schooli magistri- või doktoritasemel lõpetanute hulgas on viimastel aastatel olnud vahest rohkem naisi kui mehi ning palju naisi õpib majandusteadust ka mujal. Aga me ei näe neid naisi riigiettevõtete juhtivatel kohtadel enne, kui poliitikud on juhtivatelt kohtadelt välja vahetatud.
Kirjutis on avaldatud
Eesti Päevalehes 26.05.2016

Pühapäev, 22. mai 2016

Kuhu küll kõik mehed jäid ...

Kuhu küll kõik mehed jäid, küsib mammi
Ene Pajula

Küllap mammi-ealised mäletavad Pete Seegeri laulu Kuhu küll kõik lilled jäid, sest see oli väheseid Ameerika lugusid, mis oli nii progressiivne, et seda võis ka Nõukogude inimesel kuulata lubada. Selles oli salm, mis küsis: kuhu küll kõik mehed jäid, mis on neist küll saanud? Ja vastas: sõtta läksid püstipäi. Tänased 60+ mehed ei ole sõjas käinud ja kaugeltki kõik neist ei ole surnud, aga nad on ikkagi kuskile kadunud.

Mammi ei saa üldse aru, mis värk see meestega on. Tema on kasvanud teadmisega, et mees on see tugevam pool. Aga miks siis on vangide, alkohoolikute, kodutute hulgas palju rohkem mehi kui naisi? Ja miks kipuvad mehed elule palju kergemini alla andma? Mammi mäletab veel 1990-ndate algust, kui kõik meie ümber ära lagunes. Üks tema tuttav meesterahvas poos ennast lihtsalt kuuri üles, jättes oma naise kolme väikese järeltulijaga, kes olid sündinud „maa tuleb täita lastega“ laineharjal, üksi edasi võitlema. Kui sellele mõelda, siis ei imesta mammi üldse, et naised on laste sünnitamisega ettevaatlikud. Või teine tuttav mees, kes oli tolleks ajaks juba pikalt olnud suure ettevõtte juht. Ettevõte pani teadagi pillid kotti ja mees jäi koju sohvale lakke vahtima. Oleks ta siis vähemalt kodused töödki enda peale võtnud, oleks ta siis vähemalt kartuleidki praadinud, sest nainegi visati oma töökohalt üle parda. See oli aeg, kus neljakümneaastaste (naiste) „parim enne“ oli  raudselt möödas, aga tema ju ei saanud kahe teismelise lapse ja alla andnud mehe kõrvalt lihtsalt mitte midagi tegema jääda. Ta ei jäänudki, ja muidugi vedas ta oma pere august välja. Tema toel võttis meeski ennast lõpuks käsile ja leidis endale meelepärase töökoha.

Mõni aeg tagasi oli Mammil juhus sattuda Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse (ENUT) konverentsile, kus arutleti aktiivsena vananemise üle. Sinna tuli kokku saalitäis 70+ vanuses naisi, aga oli nooremaidki.  Ka mehi oli kutsutud, aga nemad hoidsid millegipärast eemale. Nii ei jäänudki naistel  muud üle, kui arutada seda teemat meesteta, isekeskis, rohkem nagu eneseabi andmise võtmes, kuigi mammile on jäänud mulje, et meestel on aktiivsena vananemisega palju rohkem tegemist kui naistel. Tartu rahvaülikooli õppeosakonna juht Ingrid Leinus kirjeldas, kuidas nad otsisid nö seltsidaame, kes oleksid nõus hoolitsema üksikute vanainimeste eest. Selliseid abivalmis naisi oli leitud päris palju. Kui  aga Ingridilt küsiti, et  kuidas on lood seltsihärradega, siis ütles ta, et ei, mitte üks mees ei olnud nõus midagi sellist tegema, palutagu või põlvili.

Kui aktiivsena vananev mammi jõudis möödunud sügisel Viljandisse, siis oli seal Eesti Kultuuri Koja vastutuse üle arutlev konverents juba alanud. Registreerunud oli umbes 200 osavõtjat, aga kui mammi saali sisenes, siis esimesel pilgul ei hakanud talle silma ühtki meesterahvast. Pikemal silmitsemisel ta mõnda siiski märkas, aga vaevalt oli neid rohkem kui kümme. Kui ta siis kohvipausi ajal Ülo Vooglaiult küsis, et kus siis mehed on, siis vastas prof Vooglaid, et meestele ei meeldi mõttetu heietamine. Eks ta ole õige ju ka, kuigi mammile on jäänud pigem mulje, et kui vanahärradele üldse midagi teha meeldib, siis on see just nimelt heietamine. Aga neile meeldib heietada mingist kindlast asjast, ja sellest teavad nad kõike. Nad teavad täpselt, kuidas asjad on ja vastuvaidlemist ei salli. Aga noh, see selleks. Kui mammi sõitis omaealistega Pärnu teatrisse Boybandi vaatama, mis muide oli väga lõbus etendus, siis oli bussis nelikümmend naist ja kaks meest, neist teine oli roolis. Nii et mõned mehed ikka veavad ennast kodunt välja, aga teevad seda pigem naise rõõmuks ja kodurahu huvides, kui huvist asja vastu. Kadriorus on üks vahva keskus, mille ametlik nimi on vanurite eneseabi- ja nõustamisühing, mida veab juba kakskümmend aastat Heino Hankewitz. Ühingul on viissada liiget, neist tervelt nelikümmend on mehed. „Mehed ei taha tulla, kui eeldatakse, et nad teevad midagi ka teiste heaks,“ ütleb Heino. Aga ta lisas, et need, kes tulevad, on jälle väga tublid.
Mõni aeg tagasi otsustas Tallinna ülikooli Haapsalu kolledž välja uurida, kuidas saaks vanainimeste elu kergemaks teha. Nad kutsusid suurde saali kokku kõigi oma erialade esindajad ja üritasid kohale saada ka need, kellele mõeldes üritus oli korraldatud. Kohale tuli üheksa naist ja üks mees. Mõtted, mis liikvele lükati, olid päris vahvad, näiteks tahetaks jalgratast, millel oleksid suunatuled, aga ka mingit abivahendit, mis aitaks poekoti viiendale korrusele tarida. Kuna viiekordsetes nõukogudeaegsetes majades ju lifti teadagi pole. Ja veel – kui looks asumipõhised võrgustikud, et kui mõnel üksikul vanadaamil kodus midagi katki või rikki läheb, siis leiduks kohapealt mõni meesterahvas, kes selle asja käbedasti korda teeks. Daam võiks talle selle eest piruka küpsetada või lõunat pakkuda. Aga kus on need mehed, kellega sel teemal rääkidagi saaks?
Nagu ikka, on mammil näide ka oma perekonnast. Tema enda isagi ei  läinud pärast pensionile jäämist enam toast välja. Ta luges, vaatas seebioopereid ja lahendas ristsõnu, sujuvalt sohva, külmkapi ning kempsu vahet kulgedes. Ja mammi ema, kes elas aktiivset seltsielu elu lõpuni, andis head nõu: kui tahad sellist abikaasat, kes retkleks koos sinuga ka  vanemas eas, siis otsi endale vähemalt kümme aastat noorem mees. Aga kes siis ema sõna kuulab!

Samas ei saa öelda, et kõik mehed kohe kaduma lähevad, kui 60. eluaasta ette lööb. Arne Mikk sõidab 81-aastaselt mööda maailma ringi ja korraldab Saaremaa ooperipäevi, 79-aastane Neeme Järvi dirigeerib ikka veel, Eino Baskin lavastas, kuni elupäevi anti. Ja selleks, et elu lõpuni aktiivne olla, ei pea olema tingimata kunstiinimene. Teletehnik Jüri Pääro hoiab ikka veel korras ETV tehnikat, kuigi on juba 83-aastane. Tasub jälgida ajalehtede surmakuulutusi ja need ütlevad, et ka mehed elavad järjest sagedamini üle üheksakümneseks.
Igatahes oleks mammi meelest ütlemata tore kohata seltskonnas ka omaealisi või veidi vanemaid mehi. Ega tal ole põhimõtteliselt ka noorte vastu midagi, aga kas tal oleks nendega millestki rääkida? Ja tal on hästi meeles ühe ammuse meeskolleegi uljas kinnitus, et maailmas on ainult kolm asja, mille väärtus ajas kasvab – need on vanad veinid, vanad viiulid ja vanad mehed. Mammi ei tea, mida võrdõigusvolinik sellest arvab, tõenäoliselt peab seksistlikuks või matšolikuks, aga mammi meelest võiks selles ju tõetera olla – aastatega kogutud tarkuses ja tasakaalukuses on suur võlu; ja tarkust ning tasakaalu saabki lisanduda vaid aastatega. Kui seda vaid kibeduse alla mattuda ei lastaks.
Mammi mõtleb juba ammu, et kas poleks tore uuesti armuda? Olid ajad, kus ta armus kaks korda aastas. Aga nüüd ta lihtsalt ei ole Eestis enam ammu ühtki armumisväärset meesterahvast kohanud. Türgis oleks see peaaegu juhtunud, aga reis jäi lühikeseks. EKRE  omade meelest oleks türklasesse armumine muidugi amoraalne, aga ega nad viitsi sellegipoolest armastusväärsed olla, nad lihtsalt ütlevad, et armumine eesti mehesse, olgu too milline lontrus tahes, on patriootlik tegu. Mammi ei taha lontrust, kuigi armumine paneb silmad särama ja vere kiiremini käima, laiendab veresooni, vähendab insuldi- ja infarktiohtu  ning pikendab eluiga. Ja mis siis viga, kui olekski  nii, nagu Varro ütleb, et annad korraks kiusatusele järele ja oledki mõnesse omasoolisse armunud. Sest kauneid, intelligentseid, haritud, hoolitsetud ja huvitavaid naisi on Eestis ka üle kuuekümneste hulgas terve ookeanitäis, aga mehi… Ega siis kohe voodisse minema pea, võib ju ka omaette unistada, uuesti 13-aastane olla…
Kui elus vähegi õnne on, siis vananemisest ei pääse keegi, aga kuidas Peeter Volkonski hästi ütleski: vanaks ei tohi jääda, vanaks tuleb saada.

Lugu ilmus Postimehe Arvamus&aKultuuris 14.5.2016

Reede, 20. mai 2016

Mondo kuulutab välja stipendiumikonkursi ajakirjaniketandemile

MTÜ Mondo avas täna stipendiumikonkursi ajakirjaniketandemile, et kajastada arengukoostööd ning arenguteemasid. Kandideerima oodatakse ühest fotograafist ning ühest kirjutavast ajakirjanikust koosnevaid tandemeid. Stipendiumi suurus on kuni 5000 eurot ning see on eelkõige mõeldud reisikulude katmiseks.

Alates tänasest, 20. maist, on avatud MTÜ Mondo stipendiumikonkurss arengukoostöö ning arenguteemade kajastamiseks. Stipendium on mõeldud kahe ajakirjaniku (kirjutav ajakirjanik ning fotograaf) reisikulude katmiseks riiki, kus olles või kust naasedes avaldab ajakirjaniketandem paberväljaannetes ja/või online-keskkondades vähemalt kaheksa erinevat artiklit, fotoreportaaži või multimeediareportaaži, mis kajastavad arengukoostööd, kestlike arengu eesmärke või muid globaalseid teemasid.

Stipendiumile kandideerima oodatakse eelkõige välispoliitikast ning arengukoostööst ka varem kirjutanud ajakirjanikke, kuid tugeva motivatsiooni korral on võimalik stipendium pälvida ka muudele teemadele keskendunutel. Stipendiumile kandideerimiseks on vajalik esitada järgnevad dokumendid:
  • Ajakirjaniku ning fotograafi CVd
  • Vähemalt kolm näidist varasematest teemakohastest töödest (fotograafil võimalik asendada ka porftoolio esitamisega)
  • Motivatsioonikiri koos stipendiumi kasutusettepanekuga (sh: teemad, mida soovitakse artiklites kajastada; riik, kuhu soovitakse reisida; aeg, millal reis aset leiaks; väljaanded, milles artiklid ja reportaažid ilmuksid)
  • Stipendiumi kasutamise eelarveettepanek (vabas vormis, infoga eeldatavatast kulude jaotuvusest).

Stipendiumile kandideerimise tingimused:
  • Stipendiume jagatakse eelisjärjekorras Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) areguabi komitee (DAC) arenguabi sihtriikidesse reisimiseks. Riikide nimekirja leiab siit:http://www.oecd.org/dac/stats/documentupload/DAC%20List%20of%20ODA%20Recipients%202014%20final.pdf
  • Stipendiumi pälvivad ajakirjanikud nõustuvad osalema MTÜ Mondo korraldatavatel asjakohastel kohtumistel ja üritustel.
  • Stipendiumi kasutamise kord kinnitatakse stipendiumi saajate ja MTÜ Mondo vahelise vastava lepinguga.

Kandideerimiseks palume saata vajalikud dokumendid aadressil aliine@mondo.org.ee e-maili pealkirjaga “Stipendiumikonkurss” hiljemalt 10.06.2016. 


Stipendiumikonkursi žüriis on: Sigrid Solnik (Arengukoostöö Ümarlaua tegevjuht), Johanna Helin (MTÜ Mondo juhatuse liige), Aliine Lotman (MTÜ Mondo projektijuht) ning kaks vabakutselist ajakirjanikku, kes on varasemate stipendiumitekonkurside võtjad: Hille Hanso ja Peeter Raudsik.

Vajadusel korraldatakse kandidaatidega ka vestlusvoorud.

Stipendiumikonkurss on osa Euroopa Komisjoni poolt rahastatavast projektist "Media4Development".

Konkursi korraldajatel on õigus vajadusel konkursi korda muuta või sobivate kandidaatide olemasolu puudumisel stipendiumi väljaandmisest loobuda. Edasised voorud kuulutatakse välja MTÜ Mondo kodulehel aadressil mondo.org.ee.

Küsimused ning täpsustav info:
Aliine Lotman
MTÜ Mondo
+37258416717
***

Toeta Mondo Tarkusefondi! 
Iga annetusega aitad tublisid õpilasi ja koole Ghanas, Keenias, Birmas ja Afganistanis