Teisipäev, 25. november 2008

Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni juhised naistevastase vägivalla kajastamiseks meedias

Head ajakirjanikud!

On väga oluline, et täna, 25. novembril, ülemaailmsel naistevastase
vägivalla vastu võitlemise päeval võtab Rahvusvaheline Ajakirjanike
Föderatsioon teemaks naistevastase vägivalla kajastamise meedias.
Eestis kannatab lähisuhtevägivalla all ligi 40 000 naist.
Viimastel aastatel on sellele pööratud üha kasvavat tähelepanu. Avatud on
kuus varjupaika, töötab abitelefon, korraldatakse seminare ja konverentse.
Suur roll naistevastase vägivalla vastu võitlemisel on ajakirjandusel.
Naistoimetajate Ühenduse koostöös tõlkisime IFJ juhised eesti keelde.
Paneme ajakirjanikele südamele selle teema sensitiivsust ja spetsiifilist
käsitlusoskust.

Merike Viilup
Naistoimetajate Ühenduse esinaine

********

Rahvusvaheline Ajakirjanike Föderatsioon

Naistevastase vägivalla kajastamisest

Mis on naistevastane vägivald?
  • ÜRO 1993. a deklaratsioonis naistevastase vägivalla likvideerimise kohta määratletakse naistevastane vägivald mis tahes teona, mis põhjustab või võib tõenäoliselt põhjustada naistele füüsilist, seksuaalset või psühholoogilist kahju või kannatusi, kaasa arvatud sellise teoga ähvardamine, sundimine või meelevaldne vabaduse võtmine, olenemata sellest, kas see leiab aset avalikus või eraelus. Selle hulka kuuluvad:
    koduvägivald, seksuaalvägivald, emotsionaalne ja psühholoogiline väärkohtlemine, sunnitud prostitutsioon, inimkaubandus sunnitöö või -prostitutsiooni eesmärgil, seksuaalne ekspluateerimine, seksuaalne ahistamine, kannatusi põhjustavad kombetalitused (k.a aumõrvad ja lapsetapud) ning muud soolisusest lähtuvad diskrimineerivad tegevused.
  • Maailma Terviseorganisatsioon loetleb lisakategooriatena järgmisi naistevastase seksuaalvägivalla näiteid:
  1. vägistamine, mille paneb toime elukaaslane, kohtamispartner või võõras;
  2. süstemaatiline vägistamine relvakonflikti ajal (k.a noorte tütarlaste röövimine nende rasestamise eesmärgil);
  3. soovimatu seksuaalne lähenemine või ahistamine, k.a seksi nõudmine vastutasuks heateo eest;
  4. sunnitud abielu või kooselu, kaasa arvatud laste abielu;
  5. rasestumisvastaste vahendite kasutamise või sugulisel teel levivate haiguste vastase kaitse muude meetmete rakendamise õiguse mitteaustamine;
  6. naise seksuaalse (või kehalise) puutumatuse vastu suunatud vägivaldne tegevus, kaasa arvatud naise suguorganite vigastamine, kohustuslik süütuse kontrollimine ja pealesunnitud abort;
  7. sunnitud prostitutsioon ja inimkaubandus seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil.
  • Human Rights Watch väidab: Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel kogeb kogu maailmas ligikaudu neljandik naisi oma elu jooksul seksuaalset vägivalda. Kuni kolmandikku kõigist naistest on meessoost intiimpartner füüsiliselt rünnanud. Vägivalla läbi elanud naised ei teata kogetust piisavalt, kartes sotsiaalset märgistamist (nende enda kogukonna siseselt), oma turvalisuse pärast ning neid kaitsma pidavate institutsioonide asjakohaselt reageerimata jätmise tõttu.


Kus see aset leiab?

Amnesty International teatab:
- Euroopas on koduvägivald 16-44-aastaste naiste seas oluline surma ja puuete põhjustaja;
- USA-s langeb iga 6 minuti järel üks naine vägistamise ja iga 15 sekundi järel üks naine peksmise ohvriks;
- naiste vägistamine on laialt levinud relvakonfliktide (nt Colombia ja Darfur) ajal;
- inimkaubandusest naistega on kujunenud üleilmne nähtus: ohvritele saab osaks seksuaalne ekspluateerimine, sunnitöö ja väärkohtlemine. Naiste mõrvu Guatemalas, Venemaal, Indias ja muudes riikides tihtipeale ei uuritagi ning süüdlased jäävad karistamata.
- Paljudes maades ei ole koduvägivald isegi mitte seadusevastane ning tööseadustes on türanniseerimise ja ahistamise vastased sätted nõrgad või pole neid üldse.

Mida saab meedia ära teha?
Selle teema põhjaliku ja tundlikuma kajastamise kõrval peab meedia juurutama sisekultuuri, lähtudes respektist, mis välistaks igasuguses vormis ahistamise ja türannia ning mis tahes kujul soolise diskrimineerimise. Ajakirjandus peab tagama, et kui kusagil esineb naistevastast vägivalda, siis kajastatakse seda erapooletult, adekvaatselt ja asjakohaselt.
Uudistes ei kajastata naiste ja tütarlaste vastast vägivalda piisavalt või siis tehakse seda halvasti. Väga sageli ei võeta ajakirjanduses arvesse relvakonfliktide tagajärjel aset leidvat ja tihtipeale mõlemapoolset süstemaatilist seksuaalvägivalda või ei tõsteta seda küllaldaselt esile.
Lisaks ilmneb 2005. aasta globaalse meediamonitooringu projekti tulemustest, et teemade seas, mille puhul naisi kujutatakse ohvri rollis, on kodu- ja seksuaalvägivald kõige vähem kajastatavad valdkonnad.


Ajakirjandus peab rohkem ära tegema, tagamaks, et üldsusel oleks naistevastase vägivalla hirmuäratavast levikust rahvusvahelises mastaabis realistlik, kõikehõlmav ning täpne ülevaade.
Samas ei saa sellise tundliku teema kajastamine olla improviseeritud. See eeldab asjatundlikkust, inimlikkust ja austust. Kui kannatanutega tegelemisel ei järgita kõrgeimaid standardeid (näiteks halvasti korraldatud usutlused), siis võib see traumat süvendada ja põhjustada raskeid katsumusi üleelanuile isegi täiendavaid kannatusi ning halvendada nende katsumuste pikaajalisi mõjusid.


Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni juhised naistevastase vägivalla
kajastamiseks


1. Naistevastane vägivald tuleb tuvastada täpselt, vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud määratlusele, mis on sätestatud ÜRO 1993. a deklaratsioonis naistevastase vägivalla likvideerimise kohta.
2. Kasutage täpset, mitte hinnanguid andvat keelt. Näiteks vägistamist või seksuaalset rünnet ei või mitte mingisugusel viisil seostada normaalse seksuaalkäitumisega ning inimkaubandust naistega ei tohi segamini ajada prostitutsiooniga.

Otsustamisel, kui palju kujukaid detaile esitada, lähtub hea ajakirjanik tasakaalustatusest. Liiga palju oleks võib-olla sensatsioonijanune ja tarbetu, liiga vähe võib aga ohvri kaasust nõrgestada. Kajastuse keeles tuleb alati vältida vihjeid, et võib-olla oli läbielanu ise süüdi või muul viisil rünnaku või temavastase vägivallateo eest vastutav.
3. Niisuguse raske katsumuse läbi elanud inimene ei soovi, et teda kirjeldatakse "ohvrina", välja arvatud juhul, kui ta ise kasutab seda sõna. Siltide kleepimine võib olla valus. Sel viisil kannatanud inimese tegelikkust kirjeldab täpsemalt termin "läbielanu".
4. Tundlik kajastamine tähendab kindlustamist, et meediaintervjuuks kohtumine vastab läbielanu vajadustele. Ligiduses peab olema naissoost intervjueerija ning intervjuu koht peab alati olema turvaline ja privaatne, lähtuvalt mõistmisest, et läbielanule võidakse külge kleepida
sotsiaalne stigma. Ajakirjanikud peavad tegema kõik, mis nende võimuses, vältimaks võimalust, et intervjueeritav seatakse täiendava väärkohtlemise ohtu. Selle hulka kuulub niisuguse tegevuse vältimine, mis võib õõnestada tema elukvaliteeti või kogukondlikku staatust.
5. Kohelge läbielanut austusega. Ajakirjaniku jaoks tähendab see privaatsuse austamist ning üksikasjalikku ja täielikku teavitamist nii igas intervjuus käsitletavatest teemadest kui ka selle kohta, kuidas see esitatakse. Läbielanul on õigus keelduda vastamast mis tahes küsimusele
ning mitte avaldada rohkem teavet, kui ta sobivaks peab. Ajakirjanik peab olema hilisemaks ühendusevõtmiseks kättesaadav: kontaktandmete andmine intervjueeritavale tagab, et tal on võimalik hoida kontakti, kui ta seda soovib või vajab.
6. Kasutage statistikat ja sotsiaalset taustteavet, et asetada juhtum kogukonnas esineva vägivalla või konflikti konteksti. Lugejale ja meediapublikule tuleb anda laiem pilt. Mõistmist süvendavad alati naistevastase vägivalla ekspertide, nagu näiteks DART-keskuse (Dart Center
for Journalism and Trauma) ekspertide arvamused, mis annavad asjakohast ja kasulikku teavet. See tagab ühtlasi, et ajakirjandusest ei jää kunagi niisugust muljet, et naistevastane vägivald kätkeb endas seletamatut tragöödiat, millele pole võimalik lõppu teha.
7. Jutustage terviklik lugu. Mõnikord kirjeldatakse ajakirjanduses ainult teatud juhtumeid, keskendudes nende traagilistele külgedele, kuid oleks hea, kui ajakirjanik mõistaks, et väärkohtlemine võib olla ühiskonna pikaajalise probleemi, relvakonflikti või kogukonna ajaloo osa.
8. Säilitage konfidentsiaalsus. Osana kohusest olla ettevaatlik lasub meedial ja ajakirjanikel eetiline vastutus mitte avalikustada trükis ega eetris konkreetseid nimesid ega kohti, mis võiks hiljem mis tahes viisil vähendada läbielanute või tunnistajate ohutust ja turvalisust. See on
eriti oluline juhul, kui vägivalla taga on politsei, konfliktis osalevad väeosad, riigi- või valitsusametnikud või muude suurte ja mõjuvõimsate organisatsioonidega seotud isikud.
9. Kasutage kohalikke allikaid. Ajakirjanik, kes võtab sobiva intervjuutehnika, -küsimuste ja -koha üle otsustamiseks ühendust kohapeal viibivate ekspertide, naisühenduste või -organisatsioonidega, teeb alati head tööd ning suudab vältida niisuguseid olukordi, kus meesoperaatori või -reporteri sisenemine eraldatud kohta ei ole aktsepteeritav või mis võiks
põhjustada piinlikkust või vaenulikkust. Alati tuleb kasuks, kui ajakirjanik harib ennast konkreetse kultuurikonteksti valdkonnas ja suhtub sellesse lugupidavalt.
10. Esitage kasulikku teavet. Meediakajastus, mis sisaldab allikate andmeid ja kohalike tugiorganisatsioonide või -teenistuste kontaktandmeid, pakub läbielanutele ja tunnistajatele ning nende perekondadele ja teistele, kes võivad olla juhtumiga seotud, eluliselt tähtsat ja kasulikku
teavet.

KUI ARMASTUS TEEB HAIGET - II

Konverents lähisuhtevägivallast 30. novembril 2008
Tallinna Ülikooli auditooriumis U-134 Uus-Sadama 5, Tallinn
Korraldajad Eesti Naisteühenduste Ümarlaud
Eesti Naiste Varjupaikade Liit
Esialgne kava
10.00-10.30 Osavõtjate registreerimine, tervituskohv

10.30 Avasõnad, tervitused
Siiri Oviir, Euroopa Parlamendi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komitee liige

10.50 Rootsi kogemus naistevastase vägivalla vastases töös, seadusandluse osatähtsus - Ebon Kram, Rootsi naiste varjupaikade katusorganisatsiooni ROKS asutaja ja esimene president, Europeen Women’s Lobby naistevastase vägivalla seirerühma kauaaegne liige

11.20 Soome olukord naistevastase vägivalla vastases töös rahvusvahelisest perspektiivist nähtuna - Leena Ruusuvuori, EWL naistevastase vägivalla seirerühma kauaaegne liige

11.50 KOHVIPAUS

12.10 Ungari kogemus - Györgyi Tóth (NANE Naiste Õiguste Assotsiatsioon)

12.40 Eesti naistevastase vägivalla alane seadusandlus rahvusvahelises perspektiivis - Merle Albrant, Ülikool Audentes

13.00 Eesti Naisteühenduste Ümarlaua Valge Lindi Auhinna 2008 üleandmine

13.25 AVON Eesti kampaania tutvustus tugitelefoni 1492 toetuseks

13.40 LÕUNA

14.30 Kui armastus teeb haiget- esineja kokku leppimisel

15.00 Lähisuhtevägivald. Olukord Eestis - Sirje Otstavel, Tartu Naiste Varjupaiga juhataja, EWL naistevastase vägivalla seirerühma liige

15.45 Kas Eesti vajab tõhusamat õiguspoliitikat, et kaitsta naisi vägivalla eest- Tiina Oraste, Riigikogu õiguskomisjoni liige

16.00 Diskussioon, küsimused-vastused

16.30 Konverentsi lõpetamine
Toetajad: Hasartmängumaksu Nõukogu AVON
Info ja registreerimine Eha Reitelmann, 5265927, eha.reitelmann@gmail.com

Neljapäev, 20. november 2008

Naiste panus 21.sajandi maailma arengusse

24.november 2008, Tallinn

Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni toetusel
toimub 24.novembril Tallinnas konverents
“Naiste panus 21.sajandi maailma arengusse”.
Konverentsi peaesinejaks on
endine ÜRO eriesindaja ning endine Soome kaitseminister pr. Elisabeth Rehn.
Üritus toimub Radisson SAS hotelli konverentsiruumides.

Ajakava
11:00-11:10 Tervitussõnad
11:10-11:40 Peaesineja kõne “Naised konflikte lahendamas” – pr. Elisabeth Rehn, endine ÜRO eriesindaja ning endine Soome kaitseminister
11:40-12:00 Küsimused Pr. Rehnile publiku seast
12:00-12:30 Kohvipaus
12:30-13:45 Paneel “Naiste panus 21.sajandi maailma arengusse”
Moderaator: Pr. Marica Lillemets, ajakirjanik
-Osalusest poliitikas: Pr. Marianne Mikko, Euroopa Parlamendi liige
-Väljakutsetest ärimaailmas: Hr. Tiit Vapper, AS Reaalsüsteemid tegevjuht
-Naiste rollist diplomaatias: Pr. Marina Kaljurand, Välisministeeriumi
asekantsler, suursaadik
-Naised otsustajatena: Pr. Elisabeth Rehn, endine ÜRO eriesindaja ning endine Soome kaitseminister
Interaktiivne arutelu, küsimused publiku seast

13:45-14:00 Kokkuvõte ning lõppsõnad

Lugupidamisega, Marianne Mikko Euroopa Parlamendi liige
NB! Kuna kohtade arv on väga piiratud, siis palume osalejatel end
registreerida hiljemalt 21.novembriks e-mailitsi
või telefoni teel 53 607 167.

Esmaspäev, 10. november 2008

Välismaale läinud eesti naised

Riputan siia tõe huvides üles 07.11.08 Delfi arvamusrubriigis ilmunud artikli originaalversiooni:


Välismaale läinud eesti naised: litsid, reeturid või isiksused?


"Ja ma ei taha ennast tituleerida järjekordseks välismaale mehele läinud eesti naiseks, mis mängib ainult ühte väravasse: eesti meeste vastu… Ma ei taha seda. Mu isa oli ju ka eesti mees!"

See kolleegi poolt väljahüütud lause kummitab mind juba mitu päeva. Miks ei taha naine, kes elab välismaal teisest rahvusest mehega, end „välismaale mehele läinud eesti naiseks” tituleerida? Selge see, et taolise definitsiooni negatiivse alatooni tõttu. Fakt, mille põhjalik analüüs nõuaks eraldi, tunduvalt pikemat artiklit, kuid osasid mõtlemapanevaid nüansse saab juba esmapilgul esile tuua.

Tegelikult võib selles lauses leida isegi vastuhakku arhailistele arusaamadele, ka keeles korralikult kinnistunud väljenditele nagu „mees võtab naise” (subjekti otsus-aktsioon) ja „naine läheb mehele” (tagajärg). Kuid sel juhul, miks näeb ta eesti naise abiellumist teisest rahvusest inimesega kui eesti meestega seotud, neist tingitud otsust, isegi rünnakuna eesti meeste vastu? Nagu oleks eesti mees eesti naise elu, mõtete ja otsuste keskpunkt, kelle käitumisest-olemusest lähtuvalt, kas siis jäädakse või minnakse ning kelle arvamusega tuleks otsuseid vastu võttes alati arvestada. Taoline mõttekäik välistab naise kui iseseisva, sõltumatu, mõtlemis-, tegutsemis-, arenemis- ja otsustusvõimelise isiksuse olemasolu.

Siinkohal võiks meenutada möödunud aastal Postimehes (10.11.07) samal teemal ilmunud Priit Pulleritsu artiklit, mille pealkiri „Eesti mehed, meie pruute röövitakse!” on üritanud tuua fenomeni analüüsi uue süüdlase-vaenlase: naiste asemel teised mehed. Pealkirjas seisab selge üleskutse, suurte, rasvaste tähtedega äratus eesti meestele, et „võõrad mehed varastavad meilt midagi, mis kuulub meile, mis on meie oma”. See on justkui kahe subjekti, eesti mehed versus välismaamehed, omavaheline probleem, kes peaksid nüüd hakkama läbirääkimisi, nõupidamisi pidama, sõlmima ehk kokkuleppeidki ühe objekti, siinkohal siis eesti naiste, omanikuõiguste üle, sest see „meie naiste näppamise”-nähtus on hakanud üle käte minema ja mis on liig on liig on liig!

Pullerits muidugi arvab, et äkki naised lähevad sellepärast, et „eesti mehed on jobud”. Sidudes eesti naiste otsuseid (tagajärg) ikkagi subjekti ehk meeste olemiste ja tegemistega (põhjus) ja mitte naiste enda isiklike ambitsioonide, unistuste või pealehakkamise tulemusena, mille motivaator pole sugugi alati mees ega „mehele saamine”.

Samas on päris palju ka neid, kes kalduvad uskuma, et noil minejatel-naistel on ikka pigem endal midagi tõsist viga: naiivsed, koledad, paksud (Eestis elades suur möödalask, sest teeb häbi kogu eesti naissoole, kes me oleme maailma kõige ilusamad ja saledamad! Mõni arvab, et parem ongi, et lähevad ja keskmist ilunormi allapoole ei tõmba...) ja litsid, seda niikuinii. Kõik puha takistused ühele naisele „hea partii” tegemiseks!

Nagu arvas ühe mu sõbranna meestuttav: „Ta on ju ilus ja tore, kas ta siis tõesti ei leidnud endale Eestist meest?” Nojah, oleks inetu ja rumal, siis on veel arusaadav, et kõrgliigas mängiv eesti mees teda ei taha ja ta peab minema teise liiga meeste juurde, aga olles täitsa kobe, siis... Tolle mehe jaoks, kes peab end täiesti põhjendamatult teistest rahvustest paremaks, on tegemist murettekitava loogikaveaga!

Äramineku-teemaga seostub tihedalt ka eestlaste iibe-küsimus ja see on üks põhjustest, miks „välismaalasele mehele läinud eesti naistest” räägitakse negatiivse alatooniga: tegemist on reeturitega! Reeturitega, kes mitte ainult ei astunud raamidest välja, kontrolli alt ära, ettenähtud rollist kõrvale vaid läksid „teisele (vaenlase?) poole üle”. Sest lisaks tõsiasjale, et tänapäeva eesti naised üldse sünnitavad vähe, siis need, kes ära lähevad, nemad ju sünnitavad need vähesedki teistele! Aga neist lastest enam eestlasi ei kasva (ja me vangutame pead, kuid Mena Suvari eesti juurtest räägime igal pool ning ka kõigist nendest, kelle vanavanavanavanatädi oli eestlane ja kes nüüd on kuulsad miljonärid siin- ja sealpool ookeani, sest nad on 0,0001% rohkem eestlased kui näiteks juba mitu põlve Eestis elanud teiste rahvuste esindajad).

Teisisõnu lapsed eestlastele meeldivad, lapsi on vaja aga ainult siis, kui nad on puhastverd eestlased. Muudel juhtudel: kas te ei arva, et planeet on juba niigi ülerahvastatud?

Siit võiks edasi ja edasi minna, kraapida aina sügavamale, uurida aina detailsemalt miks, miks, miks, sest neid mikse on sadu, kuid artikliks etteantud ruum ei võimalda hetkel lahata kõiki sotsiaalkultuurilisi, poliitilisi, isiklikke ja majanduslikke faktoreid, mis rohkemal või vähemal määral migratsioone ja täpsemalt näiteks eesti naiste minekuid mõjutavad. Kuid viimase mõttena lisaksin, et hiljuti, lugedes argentiina sotsiaalteadlase Dolores Juliano analüüsi antud teemal, leidsin ühe võimaliku kodumaalt äramineku põhjuse veel, mida aga inimesed enesele tihti ei teadvusta ega tunnista.

Dolores Juliano nimetas „soorollipagulasteks” neid inimesi(suuremas osas naised, kuid on ka mehi), kes emigreeruvad vabanemaks alaväärsustundest, allasurutu staatusest oma soo tõttu ja/või viimaks ellu unistusi, elamaks vabalt, saavutamaks eesmärke, mis ei sobi kokku tema päritolumaa traditsiooniliste reeglite, arusaamadega. Juliano pidas silmas Aafrikast ja araabiamaadest pärit inimesi, kus sooline diskrimineerimine on nähtav ja teada-tuntud, kuid mina jäin mõtesse. Huvitav, kui palju on eesti naisi, kes on lahkunud Eestist just sel põhjusel, et neid ei väärtustata inimestena, isiksustena, et nad ei saa elada oma elu nagu nad tegelikult soovivad?


Postitas: Anna-Maria Penu

Välismaale läinud eesti naised

Riputan siia tõe huvides üles 07.11.08 Delfi arvamusrubriigis ilmunud artikli originaalversiooni:


Välismaale läinud eesti naised: litsid, reeturid või isiksused?


"Ja ma ei taha ennast tituleerida järjekordseks välismaale mehele läinud eesti naiseks, mis mängib ainult ühte väravasse: eesti meeste vastu… Ma ei taha seda. Mu isa oli ju ka eesti mees!"

See kolleegi poolt väljahüütud lause kummitab mind juba mitu päeva. Miks ei taha naine, kes elab välismaal teisest rahvusest mehega, end „välismaale mehele läinud eesti naiseks” tituleerida? Selge see, et taolise definitsiooni negatiivse alatooni tõttu. Fakt, mille põhjalik analüüs nõuaks eraldi, tunduvalt pikemat artiklit, kuid osasid mõtlemapanevaid nüansse saab juba esmapilgul esile tuua.

Tegelikult võib selles lauses leida isegi vastuhakku arhailistele arusaamadele, ka keeles korralikult kinnistunud väljenditele nagu „mees võtab naise” (subjekti otsus-aktsioon) ja „naine läheb mehele” (tagajärg). Kuid sel juhul, miks näeb ta eesti naise abiellumist teisest rahvusest inimesega kui eesti meestega seotud, neist tingitud otsust, isegi rünnakuna eesti meeste vastu? Nagu oleks eesti mees eesti naise elu, mõtete ja otsuste keskpunkt, kelle käitumisest-olemusest lähtuvalt, kas siis jäädakse või minnakse ning kelle arvamusega tuleks otsuseid vastu võttes alati arvestada. Taoline mõttekäik välistab naise kui iseseisva, sõltumatu, mõtlemis-, tegutsemis-, arenemis- ja otsustusvõimelise isiksuse olemasolu.

Siinkohal võiks meenutada möödunud aastal Postimehes (10.11.07) samal teemal ilmunud Priit Pulleritsu artiklit, mille pealkiri „Eesti mehed, meie pruute röövitakse!” on üritanud tuua fenomeni analüüsi uue süüdlase-vaenlase: naiste asemel teised mehed. Pealkirjas seisab selge üleskutse, suurte, rasvaste tähtedega äratus eesti meestele, et „võõrad mehed varastavad meilt midagi, mis kuulub meile, mis on meie oma”. See on justkui kahe subjekti, eesti mehed versus välismaamehed, omavaheline probleem, kes peaksid nüüd hakkama läbirääkimisi, nõupidamisi pidama, sõlmima ehk kokkuleppeidki ühe objekti, siinkohal siis eesti naiste, omanikuõiguste üle, sest see „meie naiste näppamise”-nähtus on hakanud üle käte minema ja mis on liig on liig on liig!

Pullerits muidugi arvab, et äkki naised lähevad sellepärast, et „eesti mehed on jobud”. Sidudes eesti naiste otsuseid (tagajärg) ikkagi subjekti ehk meeste olemiste ja tegemistega (põhjus) ja mitte naiste enda isiklike ambitsioonide, unistuste või pealehakkamise tulemusena, mille motivaator pole sugugi alati mees ega „mehele saamine”.

Samas on päris palju ka neid, kes kalduvad uskuma, et noil minejatel-naistel on ikka pigem endal midagi tõsist viga: naiivsed, koledad, paksud (Eestis elades suur möödalask, sest teeb häbi kogu eesti naissoole, kes me oleme maailma kõige ilusamad ja saledamad! Mõni arvab, et parem ongi, et lähevad ja keskmist ilunormi allapoole ei tõmba...) ja litsid, seda niikuinii. Kõik puha takistused ühele naisele „hea partii” tegemiseks!

Nagu arvas ühe mu sõbranna meestuttav: „Ta on ju ilus ja tore, kas ta siis tõesti ei leidnud endale Eestist meest?” Nojah, oleks inetu ja rumal, siis on veel arusaadav, et kõrgliigas mängiv eesti mees teda ei taha ja ta peab minema teise liiga meeste juurde, aga olles täitsa kobe, siis... Tolle mehe jaoks, kes peab end täiesti põhjendamatult teistest rahvustest paremaks, on tegemist murettekitava loogikaveaga!

Äramineku-teemaga seostub tihedalt ka eestlaste iibe-küsimus ja see on üks põhjustest, miks „välismaalasele mehele läinud eesti naistest” räägitakse negatiivse alatooniga: tegemist on reeturitega! Reeturitega, kes mitte ainult ei astunud raamidest välja, kontrolli alt ära, ettenähtud rollist kõrvale vaid läksid „teisele (vaenlase?) poole üle”. Sest lisaks tõsiasjale, et tänapäeva eesti naised üldse sünnitavad vähe, siis need, kes ära lähevad, nemad ju sünnitavad need vähesedki teistele! Aga neist lastest enam eestlasi ei kasva (ja me vangutame pead, kuid Mena Suvari eesti juurtest räägime igal pool ning ka kõigist nendest, kelle vanavanavanavanatädi oli eestlane ja kes nüüd on kuulsad miljonärid siin- ja sealpool ookeani, sest nad on 0,0001% rohkem eestlased kui näiteks juba mitu põlve Eestis elanud teiste rahvuste esindajad).

Teisisõnu lapsed eestlastele meeldivad, lapsi on vaja aga ainult siis, kui nad on puhastverd eestlased. Muudel juhtudel: kas te ei arva, et planeet on juba niigi ülerahvastatud?

Siit võiks edasi ja edasi minna, kraapida aina sügavamale, uurida aina detailsemalt miks, miks, miks, sest neid mikse on sadu, kuid artikliks etteantud ruum ei võimalda hetkel lahata kõiki sotsiaalkultuurilisi, poliitilisi, isiklikke ja majanduslikke faktoreid, mis rohkemal või vähemal määral migratsioone ja täpsemalt näiteks eesti naiste minekuid mõjutavad. Kuid viimase mõttena lisaksin, et hiljuti, lugedes argentiina sotsiaalteadlase Dolores Juliano analüüsi antud teemal, leidsin ühe võimaliku kodumaalt äramineku põhjuse veel, mida aga inimesed enesele tihti ei teadvusta ega tunnista.

Dolores Juliano nimetas „soorollipagulasteks” neid inimesi(suuremas osas naised, kuid on ka mehi), kes emigreeruvad vabanemaks alaväärsustundest, allasurutu staatusest oma soo tõttu ja/või viimaks ellu unistusi, elamaks vabalt, saavutamaks eesmärke, mis ei sobi kokku tema päritolumaa traditsiooniliste reeglite, arusaamadega. Juliano pidas silmas Aafrikast ja araabiamaadest pärit inimesi, kus sooline diskrimineerimine on nähtav ja teada-tuntud, kuid mina jäin mõtesse. Huvitav, kui palju on eesti naisi, kes on lahkunud Eestist just sel põhjusel, et neid ei väärtustata inimestena, isiksustena, et nad ei saa elada oma elu nagu nad tegelikult soovivad?


Postitas: Anna-Maria Penu

Teisipäev, 4. november 2008

Rahvusvaheline seminar Seadusandlikud lahendused inimkaubanduse peatamiseks.

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus
Soome Naisorganisatsioonide Ühendus

Pressiteade
04.11.2008

Seadusandlikud lahendused inimkaubanduse peatamiseks.

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus ENUT ning Soome Naisorganisatsioonide Ühendus NYTKIS korraldavad reedel, 7. novembril 2008.a rahvusvahelise seminari „Seadusandlikud lahendused inimkaubanduse peatamiseks” Rahvusraamatukogu väikeses saalis.

Seminari eesmärgiks on hinnata olukorda, mis valitseb seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil toimuval inimkaubitsemisel Põhjamaades ja Eestis, rõhutada vajadust rakendada tõhusamaid seadusandlikke meetmeid inimkaubanduse ja prostitutsiooni vastu võitlemisel ning arutleda vajalikest abinõudest inimkaubanduse vastases tegevuses.

Rootsis möödub 1. jaanuaril seksiteenuse ostmise keelustamisest 10 aastat. Norra parlamendis on samasisuline seadus arutusel neil päevil.

Rootsi kogemusest inimkaubanduse ja prostitutsiooni vastu võitlemisel räägib seminaril Rahvusvahelise Naistega Inimkaubitsemise Vastase Koalitsiooni kaasdirektor Gunilla Ekberg. Lisaks esinevad Norra, Taani, Soome, Gruusia, Venemaa ja Eesti teadlased, juhtivspetsialistid, riigi- ja ühiskonnategelased.

Seminarist on kutsutud osa võtma valdkonna asjatundjad nii riigisektorist ja mittetulundusühingutest, kui ka teisi avalikkuse esindajaid.

Reet Laja
ENUT-i juhatuse esinaine

Täpsem informatsioon:
Reet Laja, tel. 51 82818, e-post: laja@laja.pri.ee
Liivi Pehk tel. 55 45615, e-post: liivi.pehk@enut.ee

ENUT (www.enut.ee) on pühendanud oma tegevuse soolise võrdõiguslikkuse ja demokraatia arendamisele. ENUT toetab ja koordineerib koostööd sugupoole küsimustes ning tegutseb nais- ja meesuurimuse teabekeskusena. ENUT-i raamatukogu sisaldab üle 3000 raamatu nais-, mees- ja soouuringute vallast

NYTKIS (
www.nytkis.org), Soome naisorganisatsioonide ühendus tegeleb inimõiguste kaitse, naiste diskrimineerimise, soolise võrdõiguslikkuse ja seadusandluse järelevalve küsimustega. NYTKIS-e organisatsioonidesse kuulub 600 000 naist



Programm


“Seadusandlikud lahendused inimkaubanduse peatamiseks”

Reedel 7. novembril 2008.a., 10:00-16:00
Eesti Rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis,
Tõnismägi 2, Tallinn, Eesti
________________________________________________________________________

9:30-10:00 Registreerimine ja tervituskohv

10:00-10:15 Avasõnad
Carita Pettersson, Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktor

10:15-10:45 Norra valik – seksuaalteenuste ostmise kriminaliseerimine, Synnøve Økland Jahnsen Bergeni Ülikooli sotsioloog, Norra Soouuringute Instituudi projekti „Prostitutsioon Põhjamaades“ uurija

10:45-11:15 Taani dilemma- mis on naiste jaoks parim lahendus?, Anne Sina, Taani Sotsiaaldemokraatliku Partei Soolise Võrdõiguslikkuse Võrgustiku juhatuse esinaine

11:15-11:55 Rootsi 10- aastane kogemus inimkaubanduse ja prostitutsiooni vastu võitlemisel, Gunilla Ekberg, Rahvusvahelise Naistega Inimkaubitsemise Vastase Koalitsiooni kaasdirektor

11:55-12:15 Kohvipaus

12:15-13:30 Paneeeldiskussioon: Valitsuse ja valitsusväliste organisatsioonide vaheline koostöö naistega inimkaubitsemise vastases võitluses
Moderaator: Kristiina Luht, Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialist
Diskussioonis osalevad:
Brit Tammiste, Justiitsministeeriumi kriminaalteabe ja analüüsitalituse nõunik
Leena Ruusuvuori, Soome Naisorganisatsioonide Ühenduse peasekretär
Nino Okribelashvili, Gruusia Sotsiaaltöötajate Kooli direktor
Eha Reitelmann, Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juhatuse liige
Eda Mölder, MTÜ Eluliin juhatuse liige
Vladimir Orlov, V. Novgorodi linnavalitsuse Novgorodi juubeli ja Hansa päevade osakonna juhataja
________________________________________________________________________

13:30-14:30 Lõuna

14:30-15:50 Paneeldiskussioon: Seadusandlikud lahendused inimkaubanduse peatamiseks Põhjamaades ja Eestis
Moderaator: Marianne Mikko, Euroopa Parlamendi liige
Diskussioonis osalevad:
Eesti : Maret Merisaar, Riigikogu kultuurikomisjoni liige
Urmas Reinsalu, Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni liige, Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige
Indrek Saar, Riigikogu õiguskomisjoni liige
Karel Rüütli, Riigikogu kultuurikomisjoni liige
Soome: Tarja Filatov, Soome Parlamendi liige, Soome Naisorganisatsioonide Ühenduse NYTKIS president
15:50-16:00 Seminari lõpetamine, Reet Laja, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse juhatuse esinaine


Seminar on eesti-inglise-eesti sünkroontõlkega, osalemine tasuta.
Seminari rahastatakse Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Friedrich Eberti Fondi poolt