Reede, 17. oktoober 2014

Ivo Rull: Meedia ja poliitika vaheline piir võsastub

Õhtuleht
15.10.2014
Teoorias on kõik lihtne: sõltumatuse huvides ei tohiks ajakirjanik end poliitiliselt määratleda ega valimistel kandideerida.
Praktika on hoopis mitmekihilisem. Juba on riigikokku kandideerimisest teatanud endiselt ajakirjanike-saatejuhtidena tegutsevad Mihkel Raud ja Maire Aunaste. Tanel Talve jätkab pärast kevadist europarlamenti valimistel kandideerimist saatejuhina. Kooseluseaduse arutelus valis jõuliselt poole juhtivreporter ning ajakirjanike koolitaja Priit Pullerits. Anvar Samost korraldas tänavu aasta alguses, olles formaalselt veel ajakirjanik, kampaania oma peatse poliitilise konkurendi Andrus Ansipi vastu.
Kindlasti on väga keeruline hoida sõltumatut joont ajakirjanikel, kelle abikaasa või elukaaslane toimetab poliitikuna või kõrge riigiametnikuna. Tunnustavalt ütlen, et Priit Simsonil, Kärt Anveltil, Anneli Ammasel ja Vahur Kersnal on see enam-vähem välja tulnud.
Võrdsed tingimused kõigile kandidaatidele
Täiesti üheselt end poliitiliselt määratlenud meediakanalid (nt Tallinna Televisioon, ajaleht Pealinn, erakondade ajalehed) saavad valimiste eel tuule tiibadesse. Paljud lugejad ilmselt ei saagi aru, millist ajupesu püüavad teha sellised üllitised nagu Stolitsa või Roheline Pealinn.
Ning ikka veel tegutseb hulk tegevpoliitikuid n-ö kohakaasluse alusel meedias saatejuhtidena (Peeter Võsa, Enn Eesmaa, Maarika Tuus-Laul, Hannes Hanso jt).
Meedia ja poliitika vahelise joone hägustumisse võiks suhtuda Mart Juurelt laenatud eneseirooniaga: Eesti on nii väike, et igaüks peabki kolme eest rabama. Ent küsimus on siiski tõsisem – võrdsete tingimuste kujundamises parlamendivalimistel osalevatele erakondadele ja üksikkandidaatidele. Mõni meediakanal võib teha paar kuud enne valimisi selget promo teatud erakondade kasuks, mis aitab neil olla edukad. Ning pärast valimisi anda ohtralt sõna kaotajateks jäänud erakondadele. Poole aasta alusel on taoliselt käituvad väljaanded tegutsenud igati tasakaalustatult.
Väikeses Eestis on meedia ja poliitika piiri hägustumine osaliselt paratamatu. Poliitikud ja ajakirjanikud suhtlevad omavahel tihedalt. Ajakirjanikud sõltuvad poliitikute lekitatavast siseinfost ning poliitikud soovivad vastutasuks selliste lekete eest meediapromo. Business as usual.
Selgema eraldusjoone poole
Meedia ja poliitika vaheline piir on meil kohati sama võsastunud kui Eesti-Vene kontrolljoon. Ning see pole üksnes Peeter Võsa probleem. Kindlate reeglite ja tavade puudumine võimaldab soovijatel kummaltki poolelt teha selles võpsikus käike siia-sinna. Et täna olen saatejuht, aga homme äkki mõne erakonna kandidaat. Ning kui mandaati ei õnnestu saada, siis pöördud oma kanalisse täiesti sõltumatu näoga tagasi.
Eesti Ajalehtede Liidu ajakirjanduseetika koodeks ei käsitle ajakirjaniku ning poliitiku rolli eristamise vajalikkust. Ajakirjanikel on praegu mõne erakonna liikmeks olek antud koodeksist lähtuvalt igati moraalne. Samas ajalehe Äripäev ajakirjanike eetikakoodeksis on selgelt öeldud: „Ajakirjanik ei tohi kuuluda poliitilisse erakonda või mõnda teise organisatsiooni, millesse kuulumine seab kahtluse alla ajakirjaniku sõltumatuse."
Küllap on Ajalehtede Liidu liberaalsus tingitud soovist mitte minna vastuollu iga kodaniku põhiseadusliku vabadusega osaleda kas kandidaadi või valijana ühiskonnaelu korraldamises. Samas on ameteid, mille puhul erakonnaseadus piirab neil positsioonidel olevate kodanike parteidesse kuulumist (kohtunikud, prokurörid, tegevteenistuses kaitseväelased, politseinikud, teatud kõrgemad riigiametnikud).
Ilmselt pole võimalik seaduslikult keelata ajakirjanikel olemast mõne erakonna või valitud esinduskogu liige. Aga on kindlasti diskuteeritav, kas sellist kahel toolil korraga istumist ei võiks piirata eetikakoodeksiga. Piir ajakirjanduse ja poliitika vahel tuleb võsast puhastada.