Pühapäev, 25. mai 2008

Kivisildnik - rolliga või rollita?

Persse see eetika?!!
Valdkond puudutab tõesti meid kõiki, sest kes meist poleks viimasel ajal tundnud tülgastust ja sõnulseletamatut häbi, justkui oleks ise süüdi selles, mis ümberringi toimub.
See, mis hetkel meie omavahelises suhtluses üles kerkinud, on aga üksnes protsesside pealispind, ütleme vaht. Seal all on sügav vesi, siis mudane põhi ja mitu tasandit erinevat põhja. Mida me hetkel tahame: vahus ujuda, mudas mütata või jõuda asjade olemuseni?
Või veel enam - puudutada sügavamalt kogu mehhanismi? On meil selleks üksmeelt, tahet, ühist arusaamist asjade olemusest?
Riik, kus naiste haridustase Euroopa kõrgeim, naiste tööhõive maksimaalne (milline jõud!) on tegelikult selle jõu purki pannud, kõrvale lükanud ja kõik algas juba viisteist aastat tagasi, kus kusagil otsustati, et nii teeme.
Otsustamise juures olid siiski ka väga lugupeetud naised? Kogu naisliikumine, üle 100 organisatsiooni oli end loonud - naised olid valmis oma riiki ehitama. Kõik lükati kõrvale - tulid jutud eesti naise äraütlemata ilust, kuni selleni, et see on "meie rikkus, mida müüa...". Tuli kogu see seksism. Ja see praaliv matslus. Kõik meie naiste põlvkonnad saavad osa sellest praalivast alandusest - neiust eaka naiseni. Sest meil ei ole ka intelligentsi, mis minu jaoks on ausalt õeldes kõige suurem vapustus. (Kuidas säästa praegust tütarlaste põlvkonda totaalse ajupesu eest?) Kes meist tahaks olla praegu teismeline?
Oma riik, kus naise koht on täitmata, ei saa ju olla riigi vääriline, mehe vääriline ka mitte, sest selle kõige taga on mehe sügav alaväärsus, mis alandab nii meest kui naist.
Selle alaväärsuse taustaga,
vajadusega teisi alavääristada, me muudkui langeme ja langeme...
Mingi üksik ülesastumine teeb ilmselt kasu asemel kahju, sest protsessid on sügavad ja see protsess, mis praegu käib, peab ilmselt jõudma oma loomulikku põhja, sootsium vajab võimalust seda kogeda? Et lõpuks ärgata?
Ilma kavandatud ning mõtestatud tegevuseta pole meil vist mõtet ühiselt mudas sumada. Hetkel selline sisetunne. Kui enamusel teisiti, siis oleks vist vaja enne süveneda, et mitte hakata lahmima. Üks asjalik seminar, alles siis artiklid, erinevad kanalid jne. Kamakas on suur ja äge ning mädanev.
Mis puutub rolli ja rollimängudesse, siis see on jällegi üks huvitav valdkond. Kui algatama peaks, siis oleks vaja ka ajaloolist tagasivaadet - millal on need olnud eriti päevakorral, milliste reziimide ajal jne. Millal vajatakse rollimänge ja kuidas on rollid manipuleeritavad.
Meil on eriliselt huvitav amet, aga ka eriline vastutus, igaühel samas vaba valik.
Andestust, et mullegi väga olulisest nii pealispindselt ja ülelibisevalt.
Säravat ja sooja kevadet!
Milla