Vaikuse ja sirelite saar Vormsi

Juuni keskpaiku käisid naistoimetajad Vormsit avastamas, võõrustajaks Barbi Pilvre. Kuigi Barbi oli samal ajal hoopis Kreeka majandust turgutamas, saime mõneks päevaks mõnusa pesapaiga tema saarekodus, lopsakate sirelipõõsaste peidus.

Sirelilõhnaline Vormsi

Lahke naabrimemm oli külaliste tulekuks toad talvisest rõskusest puhtaks tuulutanud, nobe naabrimees aiarohu madalamaks trimminud, meil jäi üksnes elekter sisse lükata ja õdusa saaretunde mekkimiseks ahjulõõride tõmmet tuletegemisega katsetada. Tänu majaemanda täpsetele juhistele toimus sisseelamine kohalikku õhustikku tõrgeteta ja seejärel oligi viimane aeg sukelduda sirelilõhnalise vaikusesaare sisemusse, kaasas minu esimesed ja viimased Vormsi mälestused hääbuva punavõimu lõpuaastatest. See oli aeg, kui piirid olid juba lõdvemad ja saartele pääsuks polnud enam vaja punapiirivalve luba. Oli aeg, kui Haapsalu-Rohuküla teed palistasid lõputuna näivad vene armee nukravõitu kasarmud ja okastraatidest piiratud tarad. Oli aeg, kui Vormsil elas veel legendaarne Maria Murman, kes külaliste saabudes pani rootsi rahvariided üll, jalga pastlad  ja tõmbas kandletaolise pilli - tsitriga laulugi üles, teadagi rootsi keeles. Oli aeg, kui Vormsi külakesed olid äsja saanud tagasi oma rootsikeelsed nimed ja renoveerimisjärgus Olavi kirikus esimene  sõjajärgne jõulu jumalateenistuski peetud. Oli märtsikuu ja minu reisikaaslaseks oli YLE rootsikeelsete uudiste reporter Patrick Holmström. Õigemini küll olin mina tõlk-toimetajana Patricku saatjaks. Aga see on juba teine jutt.

Kui mandril on tulpide-nartsisside aeg ammu läbi,
õitsevad need Vormsil veel täies ilus

Majaka juurest sai kimbukese
imeliselt lõhnavaid maikellukesi

Enne saare ellu sukeldumist jõudsime maitsta Eve kokkamise suurepäraseid vilju, mis seekord väljendus isuäratava plohvi näol. Kuumale pannile leidsime pannialuseks teadagi ajalehe - Äripäeva Puhkepäev. See oli absoluutselt teemakohane - tegime ju meiegi äripäevast puhepäeva. Ja mis võis olla paremat, kui vabaõhu lõunasöök õiteilus viirpuu all.

Et tegemist on viirpuuga, saime kinnituse otse Kreekas viibivalt majaperenaiselt.

Viirpuu

Edasi aitas juba Vikipeedia:
Viirpuu (Crataegus L.) on roosõieliste sugukonda kuuluv puittaimede perekond. 
Viirpuu on väga liigirohke perekond kuni 1500 liigiga. Eesti kodumaiseid liike on R.Cinovskise (1971) järgi 9, neist sagedasim on harilik viirpuu, mis on tavaline Saaremaal. Üldse on Eestis üle 60 liigi viirpuid.
Viirpuu on hästi ära tuntav okstel asuvate astelde järgi, mis on tavaliselt 1–3 cm pikad, aga mõõdetud on ka 11,5 cm pikkune astel.
Vili näeb välja nagu mari, kuid on botaanilises mõttes õunvili. Maitselt on viljad läägemagusad kuni mõrkjad, osal liikidel lihakad, hapukad ja maitsvad. Värvuselt on vili kollane, punane või must. Vili sisaldab 1–5 kõva seemet, mis meenutavad ploomide ja virsikute luuvilju. Viirpuud kuuluvadki ploomide ja virsikutega samasse roosõieliste alamsugukonda.

Kõhud head-paremat täis, oli viimane aeg minna uudistama, mis elu saarel elatakse.
Vormsi, rootsi keeles Ormsö võib jaotada kaheks - lääneringiks ja idaringiks. Mõlemad ringid viivad läbi saare pealinna e. Hullo küla. Meie võtsime suuna majakale, st lääneringile. 
Autode liikumiskiirus on saarel lubatud kuni 50 km/h, külades 30 km/h. Teed on suhteliselt head, saare sisemuses tuleb ette ka kruusateid, needki kenasti korras. Liiklus on enam kui hõre. Kolme päeva jooksul tuli meile vastu vaid mõni üksik sõiduk ja harv rattaline. Ilmselt märk, et suvehooaeg polnud veel alanud. Jahe kevad näitas sel aastal suvele veel pikalt hambaid.

Viitade post Hullo keskplatsil

Esimesena võtsime suuna idaringile, täpsemalt Saxby neemele ja tuletornile.

Tee viis läbi Hullo küla, kuhu on koondunud saare kesksed tegevused - kool, kirik, vallamaja, pood, käsitöökeskus jm saareelanike kesksed tegevused. Esimese peatuse tegime Püha Olavi kiriku aias.

14. saj pärit Vormsi kirik on saare ajaloo ja kultuuri peamine mälestis.  Pärast rootslaste põgenemist saarelt II Maailmasõja lõpul seisis kirik pikalt tühjana, taasõnnistati 1990. aasta Olavipäeval. 

Püha Olavi kirik

Kiriku iseärasuseks on torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all. Uudistamist väärib omapärane ruudukujuline põhiplaaniga pikihoone ja vanad laemaalingud altariruumi laes.  Kiriku väravas on kaks jändrikku mändi, mille all asunud häbipost.

Kiriku kõrval asuv Vormsi kalmistu on Eestis ainulaadsemaid. Vanemas osas leiab hulgaliselt pae- ja liivakivist rõngasriste, säilinud on kogunisti üle 330 rõngasristi ning palju tavapärase kujuga riste.

Vanim säilinud hauatähis on aastaarvuga 1743. Kirikaiast väljas on üks väheseid kogu nõukogude aja omal kohal seisnud vabadussambaid Eestis.

JÄTKUB 

Veidi oli ka kodutööd tehtud ja