Reede, 17. oktoober 2008

Evi Arujärv: nõrgemast (?) poolest

Eesti Päevaleht 17.10.2008

Taas läbivad meediat igituttavad arutlused, et mehed on natukene teistmoodi ja et teistmoodi olemisega on seotud suur hulk sotsiaalseid probleeme.
Lahendust nagu poleks ega saakski olla, sest nagu ütles tuntud psühholoog rahvusringhäälingu hommikusaates: mehed lihtsalt on juba looduse poolt sellised – stressile reageerivad nad agressiivsuse, riskikäitumise ja eraldumise või lausa põgenemisega. Seepärast tuleb nad lihtsalt rahule jätta.
Mis puutub riskikäitumisse ning iseenda ja ümbritsevate vastu suunatud agressiooni, siis seda mehelikkuse stereotüüpi kinnitab loomulikult ka statistika. On üldteada, et enamiku liiklusõnnetuse põhjustajatest, kuritegude sooritajatest, enesetapjatest ning alko- ja narkosurma minejatest moodustavad mehed. Pole saladus, et suur hulk mehi põgeneb ka näiteks isaduse eest – ja siin ei ava statistika kaugeltki kogu tõde. Selle kohta ei ole ilmselt isegi andmeid, kui palju on naisi, kes sisuliselt kasvatavad oma lapsi üksi, kuigi statistiku paberites on kirjas korralikult funktsioneeriv perekond.
Huvitav on, et kuigi sotsiaalse käitumise statistika järgi on meeste üldine sotsiaalne “kvaliteet”, kaasa arvatud perekonnakõlblikkus, üsna halb, püsib Eestis kõikumatult müüt mehest kui tugevamast poolest, pere toitjast ning intellektuaalsest ja vaimsest liidrist. On ju põgenemine tõeluse ja vastutuse eest ning mis tahes vormis vallanduv agressiivsus tasakaalutuse, ebaküpsuse ja nõrkuse märk. Kui nii statistika kui ka argimütoloogiad ütlevad, et mees on loomult Loom ja Laps, ja neid rolle aktsepteeritakse tema puhul nii psühholoogilistel ja biogeneetilistel põhjustel – loodusliku ettemääratuse tõttu – kui ka omaks võetud kultuurinormide kohaselt, siis pole ime, et neidsamu Looma ja Lapse diskursust vahendab nii vaikimisi kui ka avalikult valdavalt meestest koosnev neoliberalistlik (võimu)eliit. Ja kuigi neoliberalistlikule tarbimisühiskonnale on niinimetatud pehmete väärtuste kultiveerimise tõttu omistatud feminiinsust, on asi tegelikult ju vastupidi. Seda ütleb kas või nüristavalt monotoonne meediapilt, mis pakub väsimatult prestiižikaupu, mängulisi agressioonipilte ja paljaid naisi, olles vaieldamatult suunatud mehele – virtuaalset võimu ihkavale Mängivale Lapsele.

Eestiaegne Mees

Kuulates psühholoogi, kes õpetab mehi rahule jätma (jätma mängima, põgenema ja ennast ning teisi vigastama?) tekkis pisuke kahtlus: kas tõesti ongi see bioloogilise algupäraga looma (agressiivsus) ja lapse (vastutamatus ja põgenemine) kombinatsioon tuum, mille alusel tuleks mehi “defineerida” ja mõista? Ja kas neoliberalistlik vabaduse diskursus ikka peab tingimata tähendama lakkamatut ja leplikku “tagasipöördumist looduse juurde”? On ju veel ka ühiskond ja kultuur. On avalikkus, mis “konstrueerib” inimest.
Täiesti olemas on isegi Eestiaegne Mees, keda kohtab siin-seal meedias kõnelemas, aga kellest suurem osa elab oma elu väljaspool meediat. Need on missioonitundega, vastutusvõimelised, perekonda ja inimlikke ühisväärtusi tähtsaks pidavad, mitte aga infantiilsetest erivajadustest pasundavad mehed. Ehk ongi kurja juur selles, et üks osa mehi on liiga rahule jäetud? Kui iga alkohooliku või paadunud narkomaaniga on seotud veel vähemasti neli-viis inimest, sealhulgas lapsed, siis on see tohutu psühholoogiline ja majanduslik koorem sajaprotsendiliselt jäetud pereliikmete kanda. Sest ametliku ideoloogia toetatav argimütoloogia mehest kui mängivast või põgenevast sõjakast lapsest annab rohelise tee mis tahes sotsiaalsele põgenemisele ja agressioonile. Selsamal põhjusel on surmaga lõppenud ja füüsilise agressiooniga seotud kuritegude karistused üksnes tinglikud. “Mehelik” ehk agressiivne konkurentsiideoloogia toidab kogu haridussüsteemi alates juba lasteaiast. Kui järjekordse koolijulmuse puhul räägitakse ohvri, mitte aga agressori hälvetest, siis peab ühiskondlikus mõtlemises ole­ma ikka midagi väga mäda.
Muidugi on “loodus” kaalukas argument. Muidugi jäävad mehed meesteks ning naised naisteks. Ja vaja oleks, et saaksid noored (peale selle, kuidas juba põhikoolis hakkama saada banaani peale kondoomi sobitamisega) teadmisi sellest, kui erinevalt mehed ja naised maailma tajuvad ja mõtestavad.
Aga ühiskondlikus plaanis on oluline igivana küsimus, mis määral aktsepteerida “loodust” kui teatud sotsiaalse käitumise õigustust ning kas ja mis viisil rakendada ühiskondlikku ja kultuurilist kehtestamist. See küsimus läbib kõiki ideoloogiaid ning ka praegusi elusituatsioone alates kooliahistamisest ja lõpetades alkoholipoliitikaga. Nii elukogemus kui ka statistika veenavad selles, et praegu on ülim aeg pigem positiivsete normide kehtestamiseks kui bioloogilise põhjaga vabadusideoloogia viljelemiseks. Kultuur ongi (ka) kehtestamine – ja kehtestatud normist saab ajapikku omaks võetud norm.

infantiilne mängur

Paljundatud sõna on üks võimsamaid kehtestajaid. Ühtviisi ohtlikud ja ebaadekvaatsed on nii patriarhaalsed kuulutused mehest kui looduse kuningast kui ka mehi vastutamatute elukatena iseloomustavad loomajutud. Nagu elu näitab, moodustavad need kaks diskursust koos eriti võika kombinatsiooni: isandaõigustega infantiilne mängur tekitab verist kaost. Seepärast tasuks bioloogiast inspireeritud argimütoloogiatele ja loomajuttudele vastukaaluks – nii avalikesse sõnumitesse kui ka seadustesse sisse kirjutades – nii lasteaias kui ka koolis arendada inimesediskursust kui lugu täiskasvanuks saamisest ja olemisest, mille puhul mis tahes sotsiaalne võim või üleolek on lahutamatult seotud vastutuse ja kohustustega. Pikas perspektiivis oleks sellel kindlasti positiivne mõju, isegi kui see näiliselt tähendaks neoliberalismi sogase supipaja ühes sopis erilise supi keetmist. Sest sõnal on õnneks üsna suuri võimalusi bioloogiat võita. Muidu ju oleksime kõik seniajani koopas.