SELLISEST huumorist aru saamine on tõelise täiskasvanud ja väljakujunenud isiksuse esimene tunnus?!!!

Hei kõigile!
Kivisildniku Delfi-loo kommentaare (neid on üle 1000! vaat kui hästi "roll"
töötab!) kiiruga silmitsedes jäi mulle eriti meelde üks väide: SELLISEST huumorist aru saamine on tõelise täiskasvanud ja väljakujunenud isiksuse esimene tunnus.
Mina igatahes pole veel täiskasvanu ega isiksus. Lohutab see, et nii mõnigi lugupeetud kultuuriinimene pole niisamuti.
Muidugi saan ma aru, et kivisildnikega võitlusse asumine teeks meid praeguses kultuuri- ja arenguolukorras naeruväärseks. Samas arvan ma omas südames, et ajakirjanikuna oleksin lausa kohustatud seda tegema ja põhiliselt on see hirm ja kartus saada naeruvääristatud, mis meid (mind) takistab.
Jään siiski ses asjas eriarvamusele, st:
¤ seesugune huumor on arusaadav vähestele ¤ pigem on tegemist labase, isegi ohtliku nähtusega (silmas pidades ennekõike lapsi ja noori, aga ka kõiki teisi väljakujunemata isiksusi) ¤ isegi kui see on nali, siis on teatud asju, mis nalja, eriti aga iroonia valdkonda ei kuulu. Mille üle saab iroonitseda, seda peaks ütlema kirjutaja sisemine, eetiline mina. Väljakujunenud isiksuse esimeseks tunnuseks ongi pigem selle mina olemasolu.

Õigupoolest mul ongi mure laste pärast - kas ja kuidas nemad teavad, mis või kes on roll ja mis on väärt järelelausumist, mis mitte? Eesti pere, millele me väga loodame, ei ole praegusajal siiski see võimas ja tugev laev, mis kõik persetormid vastu peab ja uhkelt edasi purjetab.
Kuna oleme omakeskiski eri meelt, siis teen ettepaneku persse-teema siinkohal lõpetada (mina ju see olin, kes seekord džinni pudelist välja laskis!). Naisühenduse sildi all ma kindlasti teemat ei jätka, kuid oma isiklikes kirjatükkides teen küll seda, mida pean isiklikult õigeks. Kui otse ei julge (ausõna, kardan samuti naeruvääristamist!), siis kaudselt ja n.ö ridade vahel - ja niisugune vist ongi (sõna)vabadus...
Hille