Eesti keel ei kohtle mehi ja naisi võrdselt

Ülle-Marike Papp
16.03.2013

Delfi

Keel on kummaline asi. Kasutame seda igapäevaselt, aga harva paneme tähele, kui palju tähendusi iga sõna üksikult või mingis kontekstis tähendab. Kuivõrd üldse teadvustame, et ainult keel annabki võimaluse mõtestada ümbritsevat tegelikkust?

Keel on omamoodi tava, mida peame loomulikuks, seetõttu pole ka keelelised valikud alati teadlikud. Tihti järgime keelde jäänud ajaloolis-kultuuriliste olude, väärtuste ja uskumuste peegeldusi.

Eriti siis kui märgime inimeste soolisust – olgu naiste ja meeste oletatavate omaduste või tegevusalade puhul. Sageli ei pane me tähele, et mõned sõnad aeguvad, kaotavad oma olulisuse. Näiteks ei pea me enam eriti vajalikuks teha vahet õdedel ja sõtsedel, onudel ja lelledel, nääludel ja küdidel või kälidel ja nadudel, sest hõimusuhete nais- või meesliinide tähistamine pole nüüdisajal kuigi tähtis. Ajahõlma on kadumas ka aidamehed, voorimehed ja möldrimehed, pesunaised ja köögitüdrukud.

Tekstid ja keelekasutus mitte ainult ei anna edasi väärtusi, tõekspidamisi ja kehtivaid norme, vaid ka mõjutavad neid. Keel loob tähendusi. Viisid, kuidas asjadest räägitakse, milliseid sõnu kasutatakse, muutuvad vastavalt sellele, mida antud kultuuris ja ajalooetapil oluliseks peetakse. See, milliste mõistetega tavatsetakse asjadest ja inimestest rääkida, vormib märkamatult ka viise, kuidas nendest mõelda.

Keelekasutus mõjutab ka seda, kuidas nähakse ja taasluuakse soogruppide vahelisi suhteid ja rolle ning seda, kuidas kujuneb inimese minapilt, sh. tema sooline või muu identiteet. Kuidas peaks üks noor tütarlaps valima eriala, mille esindajaid kutsutakse itimeesteks või „patsiga poisteks“?

Seksistlik keelekasutus

Euroopalikud ühiskonnad on liikumas selliste väärtuste suunas, kus ühiskondlikus elus ja ametites ei peeta vajalikuks pöörata tähelepanu inimese soole. Soolise võrdsuse nimel on paljudes riikides aastakümneid tegeletud keelehooldega, et vältida seksistlikku sõnavalikut ja keelekasutust.

Seksistlik on keelekasutus, mida võib tõlgendada erapooliku, diskrimineeriva või halvustavana, ja mis annab kaudselt märku, et üks sugupool on teisest parem, kuigi enamikul juhtudel on – või peaks olema – isiku sugu tähtsusetu. Paljudes Euroopa keeltes on suund vähendada soospetsiifiliste terminite kasutamist ja seda eriti seoses tööturu ja ametinimetustega.

Lihtsakoelise loogika põhjal armastatakse tihti väita, et eestlaste jaoks pole soolised erinevused ja soolise ebavõrdsuse nägemine olulised, sest eesti keeles puudub grammatiline sugu või et eesti keeles pole nais- ja meessoost sõnu. Nii lihtne see kahjuks ei ole.
Eesti keeles grammatiline sugu küll puudub, aga see ei tähenda, et meie keel sooliselt neutraalsem oleks kui need keeled, milles sõnadel grammatiline sugu on.

Eesti keel ei kohtle mehi ja naisi võrdselt

Eesti keel ei kohtle mehi ja naisi võrdselt vaid kajastab ühiskonnas juurdunud stereotüüpe, edastab suhtumist ja kujundab hoiakuid nii oma sõnavara kui väljendite poolest. Just keel märgib ära ühiskonnas naiste- ja meesterahvaste vahel kehtivaid sotsiaalseid suhteid. Tavaline kõneleja või keelekasutaja ei märka ega mõtle selle üle, et kasutab keelt, millesse seksism on juba kodeeritud.

Selliste varjatud tähenduste leidmine on seni jäänud keele- ja sotsiaalteadlaste ning soouurijate pärusmaaks. Uurimustest on ilmnenud, et ka eesti keeles tähendab sõna mees omamoodi normi, millest erinemist peab tähistama nais-liitega – poliitikud ja naispoliitikud, ettevõtjad ja naisettevõtja. Sellised ametitega seotud lüpsjad ja meeslüpsjad, modellid ja meesmodellid tähistavad juhtumeid ja protsesse, kus naised või mehed on liikunud vastassugupoolele omaseks peetavale ametialale.

Ja alles siis kui tegija soolist kuuluvust ei peeta enam nii oluliseks, et seda keeleliselt rõhutada, võib väita, et ühiskonnaelus on ilmselgelt toimunud mingid muutused. Just ühiskonnas kehtinud soorollide muutumise tulemusena ei kasuta me enam selliseid sõnu nagu õpetajanna, tantsijanna ja näitlejanna.

Esimees ja esinaine

Sooneutraalse eesti keele kasutamise osas on meie keeleteadlased seisukohal, et kui võimalik, tuleb ametinimetustes kasutada mõlemast soost töötajatele sobivat sõna (nt. turvamehe või turvanaise asemel turvatöötaja), võimalusel jätta soole viitav sõna mõnest väljendist välja ning vältida ametlikes tekstides härra ja proua kasutamist.

Euroopa Parlamendi sooneutraalse keelekasutuse suunistes on aga jäädud seisukohale, et mees-liitelisi ametinimetusi, mis on traditsioonilised ja lugupidamist väljendavad (nt. esimees) on soovitav kasutada ka siis, kui ametikohal on naine. Nii et naise staatust nagu tõstaks, kui teda meheks nimetatakse, aga mida teha siis, kui juhtub vastupidine? Kas mees oleks nõus olema esinaine?

Sooneutraalse eesti keele soovitustest on sellegi lahendus – soovitatakse kasutada meessoolisuse tähistamist - näiteks meessoost medõde, meessoost ämmaemand. Analoogiliselt peaksime siis ju rääkima ka näiteks naissoost meremehest? Miks mees-liiteline sõna võib olla üldistav mõlemale soogrupile, aga naissoole viitav mitte?

Igaüks võiks ka arutleda, miks sageli mehega seotu annab positiivse tähendusvarjundi (vanapoiss, mehejutt), aga naisega seotu hoopis negatiivse (vanatüdruk, naiste jutt). Ja miks on näiteks eduka ärimehe ja karjäärinaise vahel nii erinevad tähendusvarjundid?

Naisedki võivad mehetegudega tegeleda

Meie mees- lõpulised ametinimetused tuletavad meelde, et oli aeg, mil mehed käisid tööl väljaspool kodu ja naised toimetasid kodu- ja pereringis. Just seetõttu on praegugi on ametlikus keelepruugis olemas valijamehed, esimehed, vahemehed, argikeelsetest riigi- ja rahvameestest ning võimumeestest rääkimata.

Kui tahame, et sugu poleks oluline, siis võiksime lahti saada ka naissoost isikute esimeheks nimetamisest – valik on ju olemas – eestkõneleja, spiiker, eesistuja, juhataja, juht jne. Küllap paljud naisedki oma direktori, juhi, ettevõtja ja poliitiku rollis „mehetegudega“ hakkama saavad. Ka riigitegelased, kelle hulgas juba palju naisi, võivad olla võitjad. Aga võidumeesteks ja asjameesteks neid küll ei sobiks enam nimetada.

Loomulikult ei hakka keegi muutma kõnekujundeid – ole meheks, või mehetegu, need kas vaibuvad ajahõlma või muutuvad ühise keeleloome käigus ühiskonnas niikuinii. Ja küllap jäävad alles nii rammu- kui ka näpu-, nupu- ja ninamehed, aga kindlasti tuleb juurde värvikamaidki keelelisi võimalusi.

Keel kannab endas ajalugu ja kultuurikogemusi, aga elu muutub kiiresti ja oluline on, et ka keel muutuks vastavalt vajadustele.