Eesti Naisteühenduste Ümarlaua pöördumine 10.09.2015
Eesti Naisteühenduste Ümarlaua
liikmesorganisatsioonid tunnevad sügavat muret olukorra üle, kus sajad tuhanded
inimesed otsivad Euroopas pelgupaika majandusliku viletsuse, poliitilise
ebastabiilsuse ja sõjategevuse eest. Oleme kindlal seisukohal, et Euroopa
Komisjoni poolt kavandatud põgenike
automaatse ümberjaotamise süsteem suurendab massilist ja kontrollimatut sisserännet Euroopasse ning muudab selle pöördumatuks. Samal ajal ei leevenda see miljonite Lähis-Ida ja Aafrika inimeste
isiklikke tragöödiaid. Leiame, et Eesti riik ei tohiks mingil juhul nõustuda põgenike automaatse ümberjaotamise süsteemi loomisega.
Oleme seisukohal, et Euroopa Liidu
piirid ei pea olema avatud kõigile, kellel tekib soov siia ümber asuda. Eriti
olukorras, kus puudub võimekus kontrollida inimeste tausta ja selgitada välja
tõelised abivajajad.
Praegu näeme iga päev telepildis
järjest uute migrantide kolonnide saabumist Euroopasse. Neist paljud ei
ole valmis järgima euroopalikke reegleid ja suunduvad sihikindlalt riiki, kuhu
ise soovivad. Mis annab alust loota, et nad on nõus ümberpaigutamisega ühest
riigist teise? Mis annab meile alust arvata, et nad on nõus edaspidi meie
kultuuris kehtivaid norme ja väärtusi tunnustama?
Oleme täielikult nõus, et iga
inimelu on väärtus ja abivajajaid tuleb abistada. Aga seda tuleb teha
läbimõeldult ja arukalt, et lõppkokkuvõttes mitte suurendada inimlike
tragöödiate arvu, mitte toetada
terrorismi, soosida inimsmugeldajaid ja neid, kes pagulaste
vastuvõtu pealt kasumeid teenivad.
Aidata tuleb tõelisi abivajajaid,
eelkõige lapsi, naisi, vanureid, puudega inimesi. Ja seda tuleb teha nende inimeste endi kodumaal või vähemalt
kodupiirkonnas. Euroopa kõrgeimal
poliitilisel tasandil ei tohiks julgustada hädas olevaid inimesi oma
kodumaalt lahkuma ning võtma
ette pikka ja riskantset teekonda, lubades neile Euroopas jagada kõiki hüvesid.
Nagu näeme, on Euroopasse jõudvate migrantide seas ülekaalus täies elujõus mehed,
kes on jätnud perekonnad maha ohuolukorda,
mille eest nad ise põgenevad. Kellega oleme siis solidaarsed, kelle inimõigusi
kaitseme?
Euroopa Liit peaks peaks viivitamatult suunama kõik võimalikud
ressursid turvatsoonide ja põgenikelaagrite loomisele ja olemasolevate
toetamisele kriisipiirkondades või nendega piirnevates riikides. Euroopa Liidu
välispoliitika peaks olema suunatud nende riikidega vastavate kokkulepete
sõlmimisele ja loomulikult relvakonfliktide lõpetamisele.
Euroopa välispiir tuleb muuta
toimivaks ja lõpetada kontrollimatu migrantide,
kelle isikuid ei ole võimalik parimalgi tahtmisel tuvastada, sissevool.
Inimsmugeldajate maffia tegevus Vahemerel tuleb jõuliselt lõpetada. Tuleb
toetada piiririike, mis on
langenud kõige suurema surve alla, ja tunnustada riike, mis on astunud piiride turvamiseks selgeid samme.
Euroopa Liidu senised rahvusvahelise kaitse andmist
reguleerivad nõuded tuleb üle vaadata, kaitse saamise tingimusi tuleb
karmistada ja leevendada kõrgeid standardeid abile, mida pagulastele pakutakse.
Seejuures tuleb arvestada, et
Euroopa riikide võimekus ei ole ühesugune. Nimetatud nõuete väljatöötamise ajal
oli tegemist üksikute tagakiusatud inimeste vastuvõtmisega, kelle abistamine ja
ühiskonda lõimimine ei tekitanud üheski riigis erilisi probleeme kohalikele elanikele.
Praegu on aga tegemist hoopis uue olukorraga.
Eesti on alles hakanud looma
võimekust põgenike vastuvõtmiseks. Seda,
kui palju inimesi ja keda oleme valmis vastu võtma, saab igal ajahetkel öelda
ainult Eesti rahvas, seda ei tohi peale sundida Euroopa Komisjon. Just need sunnimeetodid lähevad vastuollu sellise Euroopa Liidu põhiväärtustega, millega
liitusime 2004. aastal. Euroopat tabanud rändekriisi probleemidele tuleb läheneda
sisuliselt ja tegeleda tuleb kriisi põhjustega.
Põgenike liikmesriikide vahel
ringijaotamise püsisüsteemi
loomine ei ole jätkusuutlik lahendus.
Pöördumine on saadetud Eesti Vabariigi peaministrile, siseministrile,
sotsiaalkaitse ministrile ja välisministrile, samuti Eestist valitud
Europarlamendi liikmetele.
