Pühapäev, 22. mai 2016

Kuhu küll kõik mehed jäid ...

Kuhu küll kõik mehed jäid, küsib mammi
Ene Pajula

Küllap mammi-ealised mäletavad Pete Seegeri laulu Kuhu küll kõik lilled jäid, sest see oli väheseid Ameerika lugusid, mis oli nii progressiivne, et seda võis ka Nõukogude inimesel kuulata lubada. Selles oli salm, mis küsis: kuhu küll kõik mehed jäid, mis on neist küll saanud? Ja vastas: sõtta läksid püstipäi. Tänased 60+ mehed ei ole sõjas käinud ja kaugeltki kõik neist ei ole surnud, aga nad on ikkagi kuskile kadunud.

Mammi ei saa üldse aru, mis värk see meestega on. Tema on kasvanud teadmisega, et mees on see tugevam pool. Aga miks siis on vangide, alkohoolikute, kodutute hulgas palju rohkem mehi kui naisi? Ja miks kipuvad mehed elule palju kergemini alla andma? Mammi mäletab veel 1990-ndate algust, kui kõik meie ümber ära lagunes. Üks tema tuttav meesterahvas poos ennast lihtsalt kuuri üles, jättes oma naise kolme väikese järeltulijaga, kes olid sündinud „maa tuleb täita lastega“ laineharjal, üksi edasi võitlema. Kui sellele mõelda, siis ei imesta mammi üldse, et naised on laste sünnitamisega ettevaatlikud. Või teine tuttav mees, kes oli tolleks ajaks juba pikalt olnud suure ettevõtte juht. Ettevõte pani teadagi pillid kotti ja mees jäi koju sohvale lakke vahtima. Oleks ta siis vähemalt kodused töödki enda peale võtnud, oleks ta siis vähemalt kartuleidki praadinud, sest nainegi visati oma töökohalt üle parda. See oli aeg, kus neljakümneaastaste (naiste) „parim enne“ oli  raudselt möödas, aga tema ju ei saanud kahe teismelise lapse ja alla andnud mehe kõrvalt lihtsalt mitte midagi tegema jääda. Ta ei jäänudki, ja muidugi vedas ta oma pere august välja. Tema toel võttis meeski ennast lõpuks käsile ja leidis endale meelepärase töökoha.

Mõni aeg tagasi oli Mammil juhus sattuda Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse (ENUT) konverentsile, kus arutleti aktiivsena vananemise üle. Sinna tuli kokku saalitäis 70+ vanuses naisi, aga oli nooremaidki.  Ka mehi oli kutsutud, aga nemad hoidsid millegipärast eemale. Nii ei jäänudki naistel  muud üle, kui arutada seda teemat meesteta, isekeskis, rohkem nagu eneseabi andmise võtmes, kuigi mammile on jäänud mulje, et meestel on aktiivsena vananemisega palju rohkem tegemist kui naistel. Tartu rahvaülikooli õppeosakonna juht Ingrid Leinus kirjeldas, kuidas nad otsisid nö seltsidaame, kes oleksid nõus hoolitsema üksikute vanainimeste eest. Selliseid abivalmis naisi oli leitud päris palju. Kui  aga Ingridilt küsiti, et  kuidas on lood seltsihärradega, siis ütles ta, et ei, mitte üks mees ei olnud nõus midagi sellist tegema, palutagu või põlvili.

Kui aktiivsena vananev mammi jõudis möödunud sügisel Viljandisse, siis oli seal Eesti Kultuuri Koja vastutuse üle arutlev konverents juba alanud. Registreerunud oli umbes 200 osavõtjat, aga kui mammi saali sisenes, siis esimesel pilgul ei hakanud talle silma ühtki meesterahvast. Pikemal silmitsemisel ta mõnda siiski märkas, aga vaevalt oli neid rohkem kui kümme. Kui ta siis kohvipausi ajal Ülo Vooglaiult küsis, et kus siis mehed on, siis vastas prof Vooglaid, et meestele ei meeldi mõttetu heietamine. Eks ta ole õige ju ka, kuigi mammile on jäänud pigem mulje, et kui vanahärradele üldse midagi teha meeldib, siis on see just nimelt heietamine. Aga neile meeldib heietada mingist kindlast asjast, ja sellest teavad nad kõike. Nad teavad täpselt, kuidas asjad on ja vastuvaidlemist ei salli. Aga noh, see selleks. Kui mammi sõitis omaealistega Pärnu teatrisse Boybandi vaatama, mis muide oli väga lõbus etendus, siis oli bussis nelikümmend naist ja kaks meest, neist teine oli roolis. Nii et mõned mehed ikka veavad ennast kodunt välja, aga teevad seda pigem naise rõõmuks ja kodurahu huvides, kui huvist asja vastu. Kadriorus on üks vahva keskus, mille ametlik nimi on vanurite eneseabi- ja nõustamisühing, mida veab juba kakskümmend aastat Heino Hankewitz. Ühingul on viissada liiget, neist tervelt nelikümmend on mehed. „Mehed ei taha tulla, kui eeldatakse, et nad teevad midagi ka teiste heaks,“ ütleb Heino. Aga ta lisas, et need, kes tulevad, on jälle väga tublid.
Mõni aeg tagasi otsustas Tallinna ülikooli Haapsalu kolledž välja uurida, kuidas saaks vanainimeste elu kergemaks teha. Nad kutsusid suurde saali kokku kõigi oma erialade esindajad ja üritasid kohale saada ka need, kellele mõeldes üritus oli korraldatud. Kohale tuli üheksa naist ja üks mees. Mõtted, mis liikvele lükati, olid päris vahvad, näiteks tahetaks jalgratast, millel oleksid suunatuled, aga ka mingit abivahendit, mis aitaks poekoti viiendale korrusele tarida. Kuna viiekordsetes nõukogudeaegsetes majades ju lifti teadagi pole. Ja veel – kui looks asumipõhised võrgustikud, et kui mõnel üksikul vanadaamil kodus midagi katki või rikki läheb, siis leiduks kohapealt mõni meesterahvas, kes selle asja käbedasti korda teeks. Daam võiks talle selle eest piruka küpsetada või lõunat pakkuda. Aga kus on need mehed, kellega sel teemal rääkidagi saaks?
Nagu ikka, on mammil näide ka oma perekonnast. Tema enda isagi ei  läinud pärast pensionile jäämist enam toast välja. Ta luges, vaatas seebioopereid ja lahendas ristsõnu, sujuvalt sohva, külmkapi ning kempsu vahet kulgedes. Ja mammi ema, kes elas aktiivset seltsielu elu lõpuni, andis head nõu: kui tahad sellist abikaasat, kes retkleks koos sinuga ka  vanemas eas, siis otsi endale vähemalt kümme aastat noorem mees. Aga kes siis ema sõna kuulab!

Samas ei saa öelda, et kõik mehed kohe kaduma lähevad, kui 60. eluaasta ette lööb. Arne Mikk sõidab 81-aastaselt mööda maailma ringi ja korraldab Saaremaa ooperipäevi, 79-aastane Neeme Järvi dirigeerib ikka veel, Eino Baskin lavastas, kuni elupäevi anti. Ja selleks, et elu lõpuni aktiivne olla, ei pea olema tingimata kunstiinimene. Teletehnik Jüri Pääro hoiab ikka veel korras ETV tehnikat, kuigi on juba 83-aastane. Tasub jälgida ajalehtede surmakuulutusi ja need ütlevad, et ka mehed elavad järjest sagedamini üle üheksakümneseks.
Igatahes oleks mammi meelest ütlemata tore kohata seltskonnas ka omaealisi või veidi vanemaid mehi. Ega tal ole põhimõtteliselt ka noorte vastu midagi, aga kas tal oleks nendega millestki rääkida? Ja tal on hästi meeles ühe ammuse meeskolleegi uljas kinnitus, et maailmas on ainult kolm asja, mille väärtus ajas kasvab – need on vanad veinid, vanad viiulid ja vanad mehed. Mammi ei tea, mida võrdõigusvolinik sellest arvab, tõenäoliselt peab seksistlikuks või matšolikuks, aga mammi meelest võiks selles ju tõetera olla – aastatega kogutud tarkuses ja tasakaalukuses on suur võlu; ja tarkust ning tasakaalu saabki lisanduda vaid aastatega. Kui seda vaid kibeduse alla mattuda ei lastaks.
Mammi mõtleb juba ammu, et kas poleks tore uuesti armuda? Olid ajad, kus ta armus kaks korda aastas. Aga nüüd ta lihtsalt ei ole Eestis enam ammu ühtki armumisväärset meesterahvast kohanud. Türgis oleks see peaaegu juhtunud, aga reis jäi lühikeseks. EKRE  omade meelest oleks türklasesse armumine muidugi amoraalne, aga ega nad viitsi sellegipoolest armastusväärsed olla, nad lihtsalt ütlevad, et armumine eesti mehesse, olgu too milline lontrus tahes, on patriootlik tegu. Mammi ei taha lontrust, kuigi armumine paneb silmad särama ja vere kiiremini käima, laiendab veresooni, vähendab insuldi- ja infarktiohtu  ning pikendab eluiga. Ja mis siis viga, kui olekski  nii, nagu Varro ütleb, et annad korraks kiusatusele järele ja oledki mõnesse omasoolisse armunud. Sest kauneid, intelligentseid, haritud, hoolitsetud ja huvitavaid naisi on Eestis ka üle kuuekümneste hulgas terve ookeanitäis, aga mehi… Ega siis kohe voodisse minema pea, võib ju ka omaette unistada, uuesti 13-aastane olla…
Kui elus vähegi õnne on, siis vananemisest ei pääse keegi, aga kuidas Peeter Volkonski hästi ütleski: vanaks ei tohi jääda, vanaks tuleb saada.

Lugu ilmus Postimehe Arvamus&aKultuuris 14.5.2016

Kommentaare ei ole: