Miks on ENÜ ühise strateegia koostamise vastu

Inimkaubanduse, lähisuhtevägivalla ja alaealiste kuritegevuse ennetamise ning tõkestamise ühise arengukava koostamine on ebamõistlik.

Strateegia koostamine paneb paika tegevussuunad ja prioriteedid paljudeks aastateks, sellega määratakse üldkjoontes ära ka ressursside jaotus erinevate valdkondade vahel (vähemalt peaks see nii olema), aga samuti sotsiaalsete probleemide ja inimõiguste käsitlusviisid. Praegusel kujul põlistab strateegia ebaselge terminikasutuse ja seniste uuringutulemuste ning seaduspärasuste eiramise ning sugupoolte aspekti ignoreerimise. Tegelemine nn. haavatavate ehk ohvritega jätab strateegia vaateväljast välja struktuursed ja sotsiaalsed mõjutegurid, mis kuritegevust ja vägivalda toodavad ja taastoodavad.

Leiame, et haavatavate kaitse riiklik strateegia peaks eelkõige tegelema haavatavuse põhjustega, et seda ennetada. Seostades meelevaldselt nii erinevaid valdkondi, nagu seda on alaealiste kuritegevus, inimkaubandus ja perevägivald, on tegelike põhjusteni võimatu jõuda.
Justiitsministeeriumi ettepanekut võiks võrrelda sooviga leiutada tablett , mis ühtaegu raviks nii grippi, tuberkuloosi kui pimesoolepõletikku . Tõsi, kõik need haigused võivad tekitada palavikku ja palaviku alandamiseks sobiliku ühise ravimi võib ju tõepoolest leida, haigus ise jääb aga niiviisi välja ravimata. Aga ega see vist justiitsministeeriumis kedagi ei huvitagi.
Tundub, et ministeerium soovib ühise arengukava koostamisega lihtsalt luua nii Eesti avalikkusele kui rahvusvahelistele organisatsioonidele muljet, et erinevate sihtgruppide probleemidega tegeletakse. Kuidas teisiti saaks tõlgendada pealkirja ja sisu erinevust (pealkirjas räägitakse haavatavatest sihtrühmadest, sisus keskendutakse eeskätt alaealiste probleemidele). Järjekindlalt ja küüniliselt on seejuures eiratud sotsiaalministeeriumi sisulisi seisukohti, mis on ühise arengukava koostamise vastu, rääkimata ohvreid vahetult abistavate organisatsioonide samasisulistest ettepanekutest.

ENÜ on kindlal seisukohal, et ka Eestis on vaja lisaks alaealiste teemaga tegelemisele selget strateegiat, võitlemaks naistevastase vägivalla vastu. Seejuures ei vaidlusta me kuidagi alaealiste kaitsmise erakordset olulisust, kuid oleme veendunud, et laste kaitsmise eelduseks on kõigile naistele, sealhulgas nii praegustele kui tulevastele emade kaitse tagamine igasuguse vägivalla eest.

Vägivald on kõige otsesem ja lihtsam võimu saavutamise ja säilitamise ning kontrolli vahend. On ju mõttetu tegeleda teiste vägivallavormidega, kui kahe sotsiaalse grupi vahelised võimusuhted on vägivaldsed ja seda ühiskonnas aktsepteeritakse.
Loodame, et Justiitsministeerium õiguskuuleka institutsioonina viiks läbi vastava strateegia mõjude hindamise sugupoolte aspektist ning tooks välja need eesmärgid, mis oleksid suunatud vägivalda põhjustavatele väärtustele ja hoiakutele ja mis arvestaksid vajadusega muuta ettekujutusi mehelikkusest ja selle säilitamiseks kasutatavast vägivallast.
Nii ÜRO, Euroopa Nõukogu, Euroopa komisjon kui Euroopa Parlament rõhutavad riikide kohustust võidelda vägivallaga, mis hõlmab nii peresisest vägivalda kui muid vägivalla vorme, mis on suunatud naise vastu põhjusel, et ta on naine või mis mõjutavad naisi ebaproportsionaalselt suurel määral.

Leiame, et Justiitsministeeriumi eestvedamisel püüab Eesti riik oma kohustuste täitmisest lihtsalt mööda hiilida.

Eha Reitelmann
ENÜ peasekretär