In 2006 women from all over the world pressured the United Nations to add the reform of its gender equality bodies on the agenda of its current reform process.
The GEAR Campaign, a network of more than 310 civil society organizations, was formally launched in 2008 to follow up this process.
Specifically, the GEAR Campaign is demanding:
- The consolidation of the existing UN agencies addressing gender equality into a single improved and independent entity.
- The new entity to be headed by an Under Secretary-General in order to secure a higher level of authority for the new entity within the UN.
- An annual budget starting at $1 billion, increasing over time.
- Universal field presence and strong policy and programmatic mandate.
The involvement of women’s organisations and global civil society in its processes.The strategies and the positions of the campaign are determined by the GEAR Campaign Working Group, which is co-facilitated by Center for Women's Global Leadership (CWGL) and Women's Environment and Development Organization (WEDO).
The working group brings together the New York based organizations who are the global focal points of the campaign, the regional focal points of the campaign, and the members of the New York based UN Lobbying Strategy Group.
The European Focal Point of the GEAR Campaign, lobby the European Union and European governments to support these demands.
Join the global GEAR Campaign and send the following letter to the Foreign Minister and the UN mission of your country, urging your government to support the creation of the strong new UN gender equality entity http://www.un-gear.eu/takeaction.shtml
laupäev, 5. september 2009
pühapäev, 16. august 2009
Võitlus soopõhise vägivalla vastu - Hispaania näide
Anna-Maria Penu
Hispaania feministid olid juba aastakümneid kaevanud soopõhist lähisuhtevägivalda tuimalt pealt vaatavate ametivõimude peale. Valitsev ükskõiksus lubas vägivallatsejatel karistamatult tegutseda jättes ohvrid kaitseta, oma piinajaga üksi. Neid ei võetud kuulda, neid ei võetud tõsiselt. Üldine seisukoht väitis kõiketeadvalt, et tegemist on üksikjuhtumitega, anomaaliatega ning mitte mingil juhul naiste ja meeste ajaloolisest ebavõrdusest tuleneva sotsiaalse probleemiga. Suhtumine, mis selgitas ka politseinike ja kohtunike apaatsust selle „vähetähtsa” probleemiga tegelemisel, abi otsivatele naistele pakutud isalik soovitus vägivallatsejaga „sõbralik lahendus leida” ja ohvri kannatuste naeruvääristamine, tühiseks pidamine ning kohati isegi õigustamine.
Kuid 1997. aasta tõi traagilise muutuse. Hispaanlaste ühisteadvuse tärkamist soopõhise lähisuhtevägivalla eksisteerimise kohta tähistab kindel nimi ja kuupäev. 17. detsembril 1997. aastal rääkis 60-aastane Ana Orantes Ruiz Andaluusia telesaates kohutavast situatsioonist, milles ta on aastakümneid elanud: abikaasa psüholoogilise ja füüsilise vägivalla all. Ana oli vägivaldse mehe peale kaevanud ka politseile, kuid tema juhtumiga tegelenud kohtunik määras tolleks ajaks juba endise abikaasa elukohaks ikkagi Anaga sama elamu. Tegemist oli esimese naisega, kes rääkis oma isiklikust põrgust avalikult, miljonite silmapaaride ees. Ja paljud tundsid Ana loos ära iseenda.
Pärast saadet läks Ana koju, kus endine abikaasa ta bensiiniga üle valas ning põlema pani. Ana suri. Endine abikaasa tappis naise pärast aastakümneid kestnud terrorit.
Korraga seisis Ana Orantes Ruizi lugu suurimate ajalehtede esikaantel tekitades arvukalt vastukaja ja avalikke diskussioone. Sajandeid varjatud probleem, pere siseasjaks tituleeritud nii paljude naiste süstemaatiline piinamine sai lõpuks avalikkuse tähelepanu, mille eest feministid olid nii kaua ja väsimatult võidelnud.
Seitse aastat hiljem, 28. detsembril 2004. aastal, võttis Hispaania parlament ühehäälselt vastu orgaanilise seaduse 1/2004, soopõhise vägivalla vastase täieliku kaitse meetmete kohta. Seaduse lõppeesmärgiks on soopõhise vägivalla progressiivne välja juurimine: „Käesoleva seaduse eesmärgiks on kaitsta vägivalla eest, mis on diskrimineerimise, ebavõrdsuse ning meeste võimusuhete ilming ning mille all kannatavad naised oma lähisuhetes, nii kooselus kui väljaspool seda. Sest tegemist on naistel suunatud vägivalalga ainuüksi seetõttu, et nad on naised, mis tähendab nende agressorite jaoks, et neil naistel pole kõige vähimaidki õigusi vabadusele, austusele ja neil puudub otsustusvõime.”
Põhjalik seadus
Tegemist on ennetavate, informatiivsete, sotsiaalsete, juriidiliste, meditsiiniliste, tööõiguslike, hariduslike, karistusseadustikku ning ohvrite kaitset puudutavate abinõude kogumiga. Loodi soopõhise vägivallaga vastu võitlev valitsusdelegatsioon ning Riiklik Naistevastase Vägivalla Observatoorium. Keskkoolidesse viidi sisse eraldi kohustuslik ainetund – keskendunud võrdsusele ja soopõhise vägivalla vastu. Haridusasutustelt nõutakse õpetajaskonna koolitamist antud teemal. Lähisuhte vägivalla ohvritele pakutakse koolitusprogramme, et saavutada oma piinajast majanduslik sõltumatus, ning neid palkavatele ettevõtetele teeb riik lisasoodustusi. Ohvrid, kel puudub vajalik ettevalmistus või takistavad teda töö leidmisel teised sotsiaalsed tingimused, on ettenähtud töötushüvitis. Kallaletungist põhjustatud töölt puudumisel on ohvril õigus töövõimetuspensionile. Meditsiinitöötajad, kes näevad ohvril vägivalla märke, on kohustatud sellest teatama ametivõimudele ning andma läbivaatuse kohta tõendi. Karmistati karistusi. 2005. aastal viidi karistusseadustikku muudatus, mis lubab määrata raskemaid karistusi, kui agressoriks on mees ja ohvriks naine. Vahet tehakse ka esmakordsel või tavapärasel vägivallal, ka ähvardused, sundimine ja vabaduse piiramine on karistatavad. Loodi 400 spetsiaalselt koduvägivallaga tegelevat kohust, kusjuures kohtuotsused viiakse läbi kiirmenetluse korras. Kinnitati politseinikele suunatud soopõhise vägivalla erikoolitus ning eriüksuste moodustamine. Ohvritele pakutakse igakülgset ja väikse või sissetulekuta naistele ka täiesti tasuta juriidilist nõustamist ning abi. Pealegi ei pea ohver ise mööda erinevaid asutusi jooksma vaid saab kõik vajaliku ühest ja samast kohast. Riik hoolitseb kõikide ettenähtud osakeste tööle panemise eest.
Kaks aastat hiljem, 2006. aastal, anti lisaks välja ambitsioonikas Riiklik Soopõhise Vägivalla Teadvustamis- ja Ennetusprogramm, mis on suunatud kõikides vanustes meestele ja naistele. Programmi eessõnas selgitatakse, et soopõhise vägivalla puhul on tegemist „meie ühiskonnas eksisteeriva ebavõrdsuse kõige brutaalsema sümboli ilminguga”.
Käivitatud on mitmeid reklaamikampaaniaid tutvustamaks olemasolevaid riiklikke tugipunkte ning ohvrile korratakse ikka uuesti ja uuesti, et vägivaldsest suhtest on väljapääs. Julugustatakse lakkamatult, et politseile tuleb avaldus teha, et nad saaksid tegutsema hakata. Ka naabreid, perekonnaliikmeid, sõpru, ametnikke, kes on olnud vägivalla tunnistajaks, õhutatakse politseid kutsuma, kaebust esitama ning ohvrile igakülgset toetust pakkuma. Meestele suunatud kampaaniad rõhuvad mehelikkuse uuele identiteedile, uut tüüpi suhetele, võrdsuse võtmes ja mitte naiste vastase vägivallaga. Lisaks on avaldatud kümneid trükiseid soopõhise vägivalla ohvritele mõeldud õiguste, informatsiooni ja tegutsemisjuhenditega.
Revolutsiooniline teadvuse muutus
Seadus on julge, revolutsiooniline ja seetõttu ajalooline. Riiklikul tasemel tunnistatakse, et soopõhise vägivalla juured peituvad ühiskonna enda korralduses, tema märkidesüsteemis, mis on põlvkonnalt põlvkonnale edasi kandnud meeste ülemvõimu „loomulikkust” naiste üle. Naiste ja meeste vaheline ebavõrdsus on osa ühiskonna struktuurist ja suurte tähtedega sisse kirjutatud kultuuriliselt konstrueeritud soorollidesse, mille vaimus meid haritakse-kasvatatakse perekonnas, koolis, sotsiaalgruppides, meedias, läbi raamatute, filmide, kiriku. Mehelikkust seostatakse avaliku sfääri ja võimuga (peamiselt instrumentaalsete omadustega aktiivne, karm, domineeriv, tugev, riskialdis, usaldusväärne või otsusekindel) ning naiselikkust koduse maailma ja teiste eest hoolitsemisega (peamiselt väljendusrikaste või emotsionaalsete omadustega nagu sulnidus, mõistvus, tundlikkus, kannatlikkus, kuulekus ja alistumine), kuigi mitte ükski poisslaps ei sünni eneseteadliku, otsusekindla või domineerivana nagu mitte ükski tüdruk ei sünni sulni ega allaheitlikuna. Lisaks toimub see kõik ühiskonnas, kus teatud juhtudel on konfliktide - ükskõik, kas siis isiklikke, perekondlike, poliitiliste või riiklike – lahendamine vägivalla abil õigustatud ja isegi seaduslik.
Vastuvõetud seadus ulatab ohvritele abikäe, lubab kaitset, pakub toetust õhutades neid endale täisväärtusliku elu tagasi saamise teele. Seadus rõhutab, et tähtis on end sellest seksistlike müütide, suhtumiste, eelarvamuste ja uskumuste rägastikust välja võidelda, mis meie teadvuses justkui õigustavad igasugust naiste vastast vägivalda, diskrimineerimist, naeruvääristamist, objektistamist jne. Selleks aga tuleb muuta valitsevat patriarhaalselt meestekeskset arusaama, loogikat suhetest ja identiteetidest, mis määravad jäigalt, mida tähendab „olla mees” ja „olla naine”, mis ülesanded meil on, mida tohime, mida ei tohi teha, mis on sobilik, mis mitte. Muuta tuleb ka soopõhise vägivalla probleemi nimetamist ainult „naiste probleemiks”, nagu meestel poleks sellega mingisugust pistmist. Igasuguse vägivalla vastu võitlemiseks ja ennetamisse tuleb kaasata terve ühiskond, see kehtib ka soopõhise vägivalla kohta, sest see on kõigi tema liikmete probleem.
Tulemused
Soopõhise vägivalla vastaste täieliku kaitse meetmete seadus on tänaseks kehtinud pea viis aastat ja Hispaania kuningriigi seadusandluses pole ühtegi teist, ühehäälselt vastuvõetud seadust, mis on olnud nii pidevate rünnakute märklauaks. Hispaania kuningriigi põhiseaduslikule kohtule on esitatud üle 200 kaebuse. Enim poleemikat tekitas Murcia kohtuniku väide paar aastat tagasi, et määrates meestele raskemaid karistusi rikutakse sugude vahelise võrdsuse printsiipi. Põhiseaduse kohus leidis - 7 poolt ja 5 vastuhäälega -, et seda printsiipi ei rikuta, sest karmimad karistused naiste kallal vägivallatsevatele meestele täidavad „ebavõrdses ühiskondlikus kontekstis sündinud ja kestva soopõhise vägivalla vastu võitlemise eesmärki”.
Küllaga on kuhjunud kaebusi ka süsteemi korralduse üle, nagu näiteks vabade kohtade vähesus varjupaikades, raskused riiklike toetuste saamiseks, politsei aeglus, politseinike vähesus ning sellest tulenev ohvrite kaitsetus jne. Praktikas on leitud palju vajakajäämisi, mida siis parandatakse, täiustatakse või hinnatakse ümber. Näiteks esialgu tuli ühisest kodust ära minna ohvril, kuid nüüd tuleb kodust lahkuda vägivallatsejal ja mitte ohvril, kui ta seda just ise ei soovi. Viimane uuendus on kinnitada lähenemiskeeluga vägivallatseja randmele GPS, mis saadab turvafirma keskusesse häire, kui mees läheneb ohvrile rohkem kui 500 meetrit. Erinevatest sektoritest tulenev kriitika viimase abinõu kohta ulatub turvafirma reageerimiseks vajaminevast ajast kuni GPS tootva erafirma kasumini välja. Sest niikaua kui häire keskusesse jõuab ja turvafirma kohale sõidab, jõuab vägivallatseja teha, mida iganes. Mis puutub erafirma kasutamisse, siis pole osade naiste organisatsioonide meelest eetiline teha nii tõsisest probleemist kellegi järjekordset eraäri.
Ka naiste esitatud kaebuste tagasi võtmine, sest „mees palus andeks ja lubas, et enam ei tee”, on suureks mureallikaks. Kuna naised on oma piinajast nii majanduslikus kui ka emotsionaalses sõltuvuses, siis nad usuvad teda. Siin aitab vaid töö naiste enesehinnangu ja eneseteadlikkusega, nende informeerimisega sellest, mis juhtub siis, kui nad vägivallatsejaga edasi kokku jäävad. Noorematele aga mõjub ennetustöö.
Käesolevat teemat käsitlev statistika on samuti tekitanud erinevaid tõlgendusi. Surmade arv pole suuri muutusi läbi teinud: 2003. aastal suri 71 naist oma kaaslase käe läbi, samas 2005. aastal 57 aga 2008. aastal 75. Samas on politseisse esitatud avalduste arv hüppeliselt suurenenud: 2008. aastal registreeriti keskelt läbi 400 kaebust päevas ja 8 kõnet tunnis vägivalla ohvritele mõeldud abitelefonile.
Seaduse kriitikute sõnul näitavad need arvud vastuvõetud abinõude paketi äraspidist mõju ehk soopõhise vägivalla elimineerimise asemel õhutavat ta sellele. Kuid enamus tõlgendavad politseisse esitatud avalduste kasvu naiste teadlikkuse tõusuga ja riikliku toetuse olemasoluga. Kui enne naine kannatas vaikides hirmu tõttu, majanduslikel ja/või sotsioloogilistel põhjustel, siis täna ta pisut suurema tõenäosusega seda enam ei tee. Surmade arv on aga enam-vähem samadesse piiridesse jäänud, sest tegemist on ühiskonna niivõrd sügava probleemiga, et selle välja juurimine võib võtta aastakümneid. Uute põlvkondade seas on naiste vastane vägivald (nii psüühiline, füüsiline kui ka seksuaalne) endiselt suur ja murettekitavad uuringud näitavad, et poisid on palju tugevamalt traditsioonilistes soorollides kinni, kui tüdrukud.
Suurem osa hispaania eksperte on aga veendunud, et seadus on probleemi laialdaseks, ühiskondlikuks teadvustamiseks, ohvrite kaitseks ja vägivallatsejate karistamiseks olnud elulise tähtsusega. Endisest veelgi suuremat rõhku tuleb panna ennetustööle ja nii naiste kui meeste sotsiaalkultuurilisele harimisele. Tööpõld on lai, kuid hädavajalik algus on tehtud ja töö soopõhise vägivalla välja juurimiseks on riiklikul tasemel alanud.
* Hispaania meediale on tehtud soovitusi juhuks, kui uudis räägib soopõhisest vägivalla juhtumist: hoiduda jõhkratest detailidest; mitte õigustada vägivallatsejat süüdistades ohvrit stiilis naine provotseeris või anda teisiti mõista, et naine oli selle kuidagi viisi välja teeninud või ise esile kutsunud; uudisele tuleb alati lisada abitelefoni number ning juhtumit tuleb nimetada, kui ründajaks on mees ja ohvriks naine, soopõhiseks vägivallaks.
* Koduvägivalla alla kuuluvad kõik vägivalla tüübid, mis leiavad aset kodus. Taoline definitsioon viitab asukohale, kuid ei too selgelt välja, kes on vägivalla ohvrid ning millised on põhjused.
Üldiselt perevägivallast rääkides võib kõne all olla nii lähisuhte vägivald kui ka laste ja/või vanurite väärkohtlemine. Jällegi vajab täpsustamist. Lähisuhtevägivald viitab suhte iseloomule, kus eksisteerib vägivald, kas siis mehe poolt naisele, naiselt mehele, samasooliste vahel või on see vastastikune. Ometi ei ole seegi väga täpne määratlus, sest statistika kohaselt on võimsas ülekaalus naisohvrid (läänemaailmas vahemikus 75% - 91%), siis tuleb protsentuaalselt vastastikuse vägivalla esinemine ja alles siis meesohvrid. Seega tuleb soovituslikult rääkida soopõhisest vägivallast, seksistlikust vägivallast või meeste vägivallast naiste vastu, et toonitada patriarhaalse kultuuri osatähtsust, ideoloogilist tausta taolise vägivalla sünnil ja pikaajalisel kestvusel (konstrueeritud soorollid, struktrueeritud sooline ebavõrdsus ühiskonna korralduses, mis toetavad meeste ülemvõimu naiste üle). Ning muidugi selle vastu võitlemiseks.
* Soopõhise vägivalla all mõistetakse igasugust vägivalda naiste peal sel lihtsal põhjusel, et nad on naised ja teda esineb nii avalikus kui privaatsfääris olenemata sotsiaalsest klassist, vanusest või rahvusest. Soopõhine vägivald pole ainult psüholoogiline, füüsiline ja seksuaalne vaid ka emotsionaalne. Tema definitsioon seadusandluses on riigiti aga erinev. Näiteks Hispaanias haaratakse soopõhise vägivalla statistikasse hetkel vaid lähisuhte vägivalla ohvrid, kuid Rootsis on nendes arvudes välja toodud ka prostituutide tapmised. Hispaania karistusseadustikus läheks taoline kuritegu täna mõrva alla.
* Euroopa Liidus on iga kolmas naine viiest mingil momendil oma elus kannatanud soopõhise vägivalla all.
24. 08.2009 Postimehes ilmunud artikkel: http://www.postimees.ee/?id=155329
Hispaania feministid olid juba aastakümneid kaevanud soopõhist lähisuhtevägivalda tuimalt pealt vaatavate ametivõimude peale. Valitsev ükskõiksus lubas vägivallatsejatel karistamatult tegutseda jättes ohvrid kaitseta, oma piinajaga üksi. Neid ei võetud kuulda, neid ei võetud tõsiselt. Üldine seisukoht väitis kõiketeadvalt, et tegemist on üksikjuhtumitega, anomaaliatega ning mitte mingil juhul naiste ja meeste ajaloolisest ebavõrdusest tuleneva sotsiaalse probleemiga. Suhtumine, mis selgitas ka politseinike ja kohtunike apaatsust selle „vähetähtsa” probleemiga tegelemisel, abi otsivatele naistele pakutud isalik soovitus vägivallatsejaga „sõbralik lahendus leida” ja ohvri kannatuste naeruvääristamine, tühiseks pidamine ning kohati isegi õigustamine.
Kuid 1997. aasta tõi traagilise muutuse. Hispaanlaste ühisteadvuse tärkamist soopõhise lähisuhtevägivalla eksisteerimise kohta tähistab kindel nimi ja kuupäev. 17. detsembril 1997. aastal rääkis 60-aastane Ana Orantes Ruiz Andaluusia telesaates kohutavast situatsioonist, milles ta on aastakümneid elanud: abikaasa psüholoogilise ja füüsilise vägivalla all. Ana oli vägivaldse mehe peale kaevanud ka politseile, kuid tema juhtumiga tegelenud kohtunik määras tolleks ajaks juba endise abikaasa elukohaks ikkagi Anaga sama elamu. Tegemist oli esimese naisega, kes rääkis oma isiklikust põrgust avalikult, miljonite silmapaaride ees. Ja paljud tundsid Ana loos ära iseenda.
Pärast saadet läks Ana koju, kus endine abikaasa ta bensiiniga üle valas ning põlema pani. Ana suri. Endine abikaasa tappis naise pärast aastakümneid kestnud terrorit.
Korraga seisis Ana Orantes Ruizi lugu suurimate ajalehtede esikaantel tekitades arvukalt vastukaja ja avalikke diskussioone. Sajandeid varjatud probleem, pere siseasjaks tituleeritud nii paljude naiste süstemaatiline piinamine sai lõpuks avalikkuse tähelepanu, mille eest feministid olid nii kaua ja väsimatult võidelnud.
Seitse aastat hiljem, 28. detsembril 2004. aastal, võttis Hispaania parlament ühehäälselt vastu orgaanilise seaduse 1/2004, soopõhise vägivalla vastase täieliku kaitse meetmete kohta. Seaduse lõppeesmärgiks on soopõhise vägivalla progressiivne välja juurimine: „Käesoleva seaduse eesmärgiks on kaitsta vägivalla eest, mis on diskrimineerimise, ebavõrdsuse ning meeste võimusuhete ilming ning mille all kannatavad naised oma lähisuhetes, nii kooselus kui väljaspool seda. Sest tegemist on naistel suunatud vägivalalga ainuüksi seetõttu, et nad on naised, mis tähendab nende agressorite jaoks, et neil naistel pole kõige vähimaidki õigusi vabadusele, austusele ja neil puudub otsustusvõime.”
Põhjalik seadus
Tegemist on ennetavate, informatiivsete, sotsiaalsete, juriidiliste, meditsiiniliste, tööõiguslike, hariduslike, karistusseadustikku ning ohvrite kaitset puudutavate abinõude kogumiga. Loodi soopõhise vägivallaga vastu võitlev valitsusdelegatsioon ning Riiklik Naistevastase Vägivalla Observatoorium. Keskkoolidesse viidi sisse eraldi kohustuslik ainetund – keskendunud võrdsusele ja soopõhise vägivalla vastu. Haridusasutustelt nõutakse õpetajaskonna koolitamist antud teemal. Lähisuhte vägivalla ohvritele pakutakse koolitusprogramme, et saavutada oma piinajast majanduslik sõltumatus, ning neid palkavatele ettevõtetele teeb riik lisasoodustusi. Ohvrid, kel puudub vajalik ettevalmistus või takistavad teda töö leidmisel teised sotsiaalsed tingimused, on ettenähtud töötushüvitis. Kallaletungist põhjustatud töölt puudumisel on ohvril õigus töövõimetuspensionile. Meditsiinitöötajad, kes näevad ohvril vägivalla märke, on kohustatud sellest teatama ametivõimudele ning andma läbivaatuse kohta tõendi. Karmistati karistusi. 2005. aastal viidi karistusseadustikku muudatus, mis lubab määrata raskemaid karistusi, kui agressoriks on mees ja ohvriks naine. Vahet tehakse ka esmakordsel või tavapärasel vägivallal, ka ähvardused, sundimine ja vabaduse piiramine on karistatavad. Loodi 400 spetsiaalselt koduvägivallaga tegelevat kohust, kusjuures kohtuotsused viiakse läbi kiirmenetluse korras. Kinnitati politseinikele suunatud soopõhise vägivalla erikoolitus ning eriüksuste moodustamine. Ohvritele pakutakse igakülgset ja väikse või sissetulekuta naistele ka täiesti tasuta juriidilist nõustamist ning abi. Pealegi ei pea ohver ise mööda erinevaid asutusi jooksma vaid saab kõik vajaliku ühest ja samast kohast. Riik hoolitseb kõikide ettenähtud osakeste tööle panemise eest.
Kaks aastat hiljem, 2006. aastal, anti lisaks välja ambitsioonikas Riiklik Soopõhise Vägivalla Teadvustamis- ja Ennetusprogramm, mis on suunatud kõikides vanustes meestele ja naistele. Programmi eessõnas selgitatakse, et soopõhise vägivalla puhul on tegemist „meie ühiskonnas eksisteeriva ebavõrdsuse kõige brutaalsema sümboli ilminguga”.
Käivitatud on mitmeid reklaamikampaaniaid tutvustamaks olemasolevaid riiklikke tugipunkte ning ohvrile korratakse ikka uuesti ja uuesti, et vägivaldsest suhtest on väljapääs. Julugustatakse lakkamatult, et politseile tuleb avaldus teha, et nad saaksid tegutsema hakata. Ka naabreid, perekonnaliikmeid, sõpru, ametnikke, kes on olnud vägivalla tunnistajaks, õhutatakse politseid kutsuma, kaebust esitama ning ohvrile igakülgset toetust pakkuma. Meestele suunatud kampaaniad rõhuvad mehelikkuse uuele identiteedile, uut tüüpi suhetele, võrdsuse võtmes ja mitte naiste vastase vägivallaga. Lisaks on avaldatud kümneid trükiseid soopõhise vägivalla ohvritele mõeldud õiguste, informatsiooni ja tegutsemisjuhenditega.
Revolutsiooniline teadvuse muutus
Seadus on julge, revolutsiooniline ja seetõttu ajalooline. Riiklikul tasemel tunnistatakse, et soopõhise vägivalla juured peituvad ühiskonna enda korralduses, tema märkidesüsteemis, mis on põlvkonnalt põlvkonnale edasi kandnud meeste ülemvõimu „loomulikkust” naiste üle. Naiste ja meeste vaheline ebavõrdsus on osa ühiskonna struktuurist ja suurte tähtedega sisse kirjutatud kultuuriliselt konstrueeritud soorollidesse, mille vaimus meid haritakse-kasvatatakse perekonnas, koolis, sotsiaalgruppides, meedias, läbi raamatute, filmide, kiriku. Mehelikkust seostatakse avaliku sfääri ja võimuga (peamiselt instrumentaalsete omadustega aktiivne, karm, domineeriv, tugev, riskialdis, usaldusväärne või otsusekindel) ning naiselikkust koduse maailma ja teiste eest hoolitsemisega (peamiselt väljendusrikaste või emotsionaalsete omadustega nagu sulnidus, mõistvus, tundlikkus, kannatlikkus, kuulekus ja alistumine), kuigi mitte ükski poisslaps ei sünni eneseteadliku, otsusekindla või domineerivana nagu mitte ükski tüdruk ei sünni sulni ega allaheitlikuna. Lisaks toimub see kõik ühiskonnas, kus teatud juhtudel on konfliktide - ükskõik, kas siis isiklikke, perekondlike, poliitiliste või riiklike – lahendamine vägivalla abil õigustatud ja isegi seaduslik.
Vastuvõetud seadus ulatab ohvritele abikäe, lubab kaitset, pakub toetust õhutades neid endale täisväärtusliku elu tagasi saamise teele. Seadus rõhutab, et tähtis on end sellest seksistlike müütide, suhtumiste, eelarvamuste ja uskumuste rägastikust välja võidelda, mis meie teadvuses justkui õigustavad igasugust naiste vastast vägivalda, diskrimineerimist, naeruvääristamist, objektistamist jne. Selleks aga tuleb muuta valitsevat patriarhaalselt meestekeskset arusaama, loogikat suhetest ja identiteetidest, mis määravad jäigalt, mida tähendab „olla mees” ja „olla naine”, mis ülesanded meil on, mida tohime, mida ei tohi teha, mis on sobilik, mis mitte. Muuta tuleb ka soopõhise vägivalla probleemi nimetamist ainult „naiste probleemiks”, nagu meestel poleks sellega mingisugust pistmist. Igasuguse vägivalla vastu võitlemiseks ja ennetamisse tuleb kaasata terve ühiskond, see kehtib ka soopõhise vägivalla kohta, sest see on kõigi tema liikmete probleem.
Tulemused
Soopõhise vägivalla vastaste täieliku kaitse meetmete seadus on tänaseks kehtinud pea viis aastat ja Hispaania kuningriigi seadusandluses pole ühtegi teist, ühehäälselt vastuvõetud seadust, mis on olnud nii pidevate rünnakute märklauaks. Hispaania kuningriigi põhiseaduslikule kohtule on esitatud üle 200 kaebuse. Enim poleemikat tekitas Murcia kohtuniku väide paar aastat tagasi, et määrates meestele raskemaid karistusi rikutakse sugude vahelise võrdsuse printsiipi. Põhiseaduse kohus leidis - 7 poolt ja 5 vastuhäälega -, et seda printsiipi ei rikuta, sest karmimad karistused naiste kallal vägivallatsevatele meestele täidavad „ebavõrdses ühiskondlikus kontekstis sündinud ja kestva soopõhise vägivalla vastu võitlemise eesmärki”.
Küllaga on kuhjunud kaebusi ka süsteemi korralduse üle, nagu näiteks vabade kohtade vähesus varjupaikades, raskused riiklike toetuste saamiseks, politsei aeglus, politseinike vähesus ning sellest tulenev ohvrite kaitsetus jne. Praktikas on leitud palju vajakajäämisi, mida siis parandatakse, täiustatakse või hinnatakse ümber. Näiteks esialgu tuli ühisest kodust ära minna ohvril, kuid nüüd tuleb kodust lahkuda vägivallatsejal ja mitte ohvril, kui ta seda just ise ei soovi. Viimane uuendus on kinnitada lähenemiskeeluga vägivallatseja randmele GPS, mis saadab turvafirma keskusesse häire, kui mees läheneb ohvrile rohkem kui 500 meetrit. Erinevatest sektoritest tulenev kriitika viimase abinõu kohta ulatub turvafirma reageerimiseks vajaminevast ajast kuni GPS tootva erafirma kasumini välja. Sest niikaua kui häire keskusesse jõuab ja turvafirma kohale sõidab, jõuab vägivallatseja teha, mida iganes. Mis puutub erafirma kasutamisse, siis pole osade naiste organisatsioonide meelest eetiline teha nii tõsisest probleemist kellegi järjekordset eraäri.
Ka naiste esitatud kaebuste tagasi võtmine, sest „mees palus andeks ja lubas, et enam ei tee”, on suureks mureallikaks. Kuna naised on oma piinajast nii majanduslikus kui ka emotsionaalses sõltuvuses, siis nad usuvad teda. Siin aitab vaid töö naiste enesehinnangu ja eneseteadlikkusega, nende informeerimisega sellest, mis juhtub siis, kui nad vägivallatsejaga edasi kokku jäävad. Noorematele aga mõjub ennetustöö.
Käesolevat teemat käsitlev statistika on samuti tekitanud erinevaid tõlgendusi. Surmade arv pole suuri muutusi läbi teinud: 2003. aastal suri 71 naist oma kaaslase käe läbi, samas 2005. aastal 57 aga 2008. aastal 75. Samas on politseisse esitatud avalduste arv hüppeliselt suurenenud: 2008. aastal registreeriti keskelt läbi 400 kaebust päevas ja 8 kõnet tunnis vägivalla ohvritele mõeldud abitelefonile.
Seaduse kriitikute sõnul näitavad need arvud vastuvõetud abinõude paketi äraspidist mõju ehk soopõhise vägivalla elimineerimise asemel õhutavat ta sellele. Kuid enamus tõlgendavad politseisse esitatud avalduste kasvu naiste teadlikkuse tõusuga ja riikliku toetuse olemasoluga. Kui enne naine kannatas vaikides hirmu tõttu, majanduslikel ja/või sotsioloogilistel põhjustel, siis täna ta pisut suurema tõenäosusega seda enam ei tee. Surmade arv on aga enam-vähem samadesse piiridesse jäänud, sest tegemist on ühiskonna niivõrd sügava probleemiga, et selle välja juurimine võib võtta aastakümneid. Uute põlvkondade seas on naiste vastane vägivald (nii psüühiline, füüsiline kui ka seksuaalne) endiselt suur ja murettekitavad uuringud näitavad, et poisid on palju tugevamalt traditsioonilistes soorollides kinni, kui tüdrukud.
Suurem osa hispaania eksperte on aga veendunud, et seadus on probleemi laialdaseks, ühiskondlikuks teadvustamiseks, ohvrite kaitseks ja vägivallatsejate karistamiseks olnud elulise tähtsusega. Endisest veelgi suuremat rõhku tuleb panna ennetustööle ja nii naiste kui meeste sotsiaalkultuurilisele harimisele. Tööpõld on lai, kuid hädavajalik algus on tehtud ja töö soopõhise vägivalla välja juurimiseks on riiklikul tasemel alanud.
* Hispaania meediale on tehtud soovitusi juhuks, kui uudis räägib soopõhisest vägivalla juhtumist: hoiduda jõhkratest detailidest; mitte õigustada vägivallatsejat süüdistades ohvrit stiilis naine provotseeris või anda teisiti mõista, et naine oli selle kuidagi viisi välja teeninud või ise esile kutsunud; uudisele tuleb alati lisada abitelefoni number ning juhtumit tuleb nimetada, kui ründajaks on mees ja ohvriks naine, soopõhiseks vägivallaks.
* Koduvägivalla alla kuuluvad kõik vägivalla tüübid, mis leiavad aset kodus. Taoline definitsioon viitab asukohale, kuid ei too selgelt välja, kes on vägivalla ohvrid ning millised on põhjused.
Üldiselt perevägivallast rääkides võib kõne all olla nii lähisuhte vägivald kui ka laste ja/või vanurite väärkohtlemine. Jällegi vajab täpsustamist. Lähisuhtevägivald viitab suhte iseloomule, kus eksisteerib vägivald, kas siis mehe poolt naisele, naiselt mehele, samasooliste vahel või on see vastastikune. Ometi ei ole seegi väga täpne määratlus, sest statistika kohaselt on võimsas ülekaalus naisohvrid (läänemaailmas vahemikus 75% - 91%), siis tuleb protsentuaalselt vastastikuse vägivalla esinemine ja alles siis meesohvrid. Seega tuleb soovituslikult rääkida soopõhisest vägivallast, seksistlikust vägivallast või meeste vägivallast naiste vastu, et toonitada patriarhaalse kultuuri osatähtsust, ideoloogilist tausta taolise vägivalla sünnil ja pikaajalisel kestvusel (konstrueeritud soorollid, struktrueeritud sooline ebavõrdsus ühiskonna korralduses, mis toetavad meeste ülemvõimu naiste üle). Ning muidugi selle vastu võitlemiseks.
* Soopõhise vägivalla all mõistetakse igasugust vägivalda naiste peal sel lihtsal põhjusel, et nad on naised ja teda esineb nii avalikus kui privaatsfääris olenemata sotsiaalsest klassist, vanusest või rahvusest. Soopõhine vägivald pole ainult psüholoogiline, füüsiline ja seksuaalne vaid ka emotsionaalne. Tema definitsioon seadusandluses on riigiti aga erinev. Näiteks Hispaanias haaratakse soopõhise vägivalla statistikasse hetkel vaid lähisuhte vägivalla ohvrid, kuid Rootsis on nendes arvudes välja toodud ka prostituutide tapmised. Hispaania karistusseadustikus läheks taoline kuritegu täna mõrva alla.
* Euroopa Liidus on iga kolmas naine viiest mingil momendil oma elus kannatanud soopõhise vägivalla all.
24. 08.2009 Postimehes ilmunud artikkel: http://www.postimees.ee/?id=155329
kolmapäev, 12. august 2009
ENÜ suvekooli ajakava
Laupäev, 15. august
10.00-12.00 Saabumine, majutamine, tervituskohv
12.00-14.00 Ettevõtluskonsultant Olavi Kärsna räägib väikeettevõtluse problemaatikast, sealhulgas FIEde ja naisettevõtjate probleemidest
14.00-15.00 Lõuna
15.00-17.00 Majandusteadlane Paul Tammert räägib praegusest majanduslikust olukorrast Eestis, majandusmudelitest ja ühistegevusest
17.00-17.15 Kohvipaus
17.15- 19.00 Ülevaade ENÜ liikmesorganisatsioonide tegevusest ja ENÜ senistest ühisaktsioonidest
19.30 Õhtusöök
Pühapäev, 16. august
8.30 hommikusöök
9.00- 10.30 Ülle-Marike Papp - Sisustamata normid ja avastamata võimalused – mida tähendab poiste ja tüdrukute võrdne õigus võrdväärsele haridusele
10.30-10.45 Kohvipaus
10.45-11.30 Riina Kütt- 21. sajandi tüdrukute ja poiste kasvatamine ning kogemusi Rootsi lasteaiast ja koolist
11.30-12.30 Rühmatöö
12.30-13-30 Lõuna
13.30-14.15 Euroopa Women’s Lobby tegemistest; Euroopa Liiidu soolise võrdõiguslikkuse raport 2009: jätkuvad väljakutsed
14.15-15.30 ENÜ tegevusplaanid
15.30-16.00 Kokkuvõtted
Täpsema asukoha info leiate kõige paremini Luua Metsanduskooli kodulehelt http://www.luua.edu.ee
10.00-12.00 Saabumine, majutamine, tervituskohv
12.00-14.00 Ettevõtluskonsultant Olavi Kärsna räägib väikeettevõtluse problemaatikast, sealhulgas FIEde ja naisettevõtjate probleemidest
14.00-15.00 Lõuna
15.00-17.00 Majandusteadlane Paul Tammert räägib praegusest majanduslikust olukorrast Eestis, majandusmudelitest ja ühistegevusest
17.00-17.15 Kohvipaus
17.15- 19.00 Ülevaade ENÜ liikmesorganisatsioonide tegevusest ja ENÜ senistest ühisaktsioonidest
19.30 Õhtusöök
Pühapäev, 16. august
8.30 hommikusöök
9.00- 10.30 Ülle-Marike Papp - Sisustamata normid ja avastamata võimalused – mida tähendab poiste ja tüdrukute võrdne õigus võrdväärsele haridusele
10.30-10.45 Kohvipaus
10.45-11.30 Riina Kütt- 21. sajandi tüdrukute ja poiste kasvatamine ning kogemusi Rootsi lasteaiast ja koolist
11.30-12.30 Rühmatöö
12.30-13-30 Lõuna
13.30-14.15 Euroopa Women’s Lobby tegemistest; Euroopa Liiidu soolise võrdõiguslikkuse raport 2009: jätkuvad väljakutsed
14.15-15.30 ENÜ tegevusplaanid
15.30-16.00 Kokkuvõtted
Täpsema asukoha info leiate kõige paremini Luua Metsanduskooli kodulehelt http://www.luua.edu.ee
teisipäev, 11. august 2009
Miks on ENÜ ühise strateegia koostamise vastu
Inimkaubanduse, lähisuhtevägivalla ja alaealiste kuritegevuse ennetamise ning tõkestamise ühise arengukava koostamine on ebamõistlik.
Strateegia koostamine paneb paika tegevussuunad ja prioriteedid paljudeks aastateks, sellega määratakse üldkjoontes ära ka ressursside jaotus erinevate valdkondade vahel (vähemalt peaks see nii olema), aga samuti sotsiaalsete probleemide ja inimõiguste käsitlusviisid. Praegusel kujul põlistab strateegia ebaselge terminikasutuse ja seniste uuringutulemuste ning seaduspärasuste eiramise ning sugupoolte aspekti ignoreerimise. Tegelemine nn. haavatavate ehk ohvritega jätab strateegia vaateväljast välja struktuursed ja sotsiaalsed mõjutegurid, mis kuritegevust ja vägivalda toodavad ja taastoodavad.
Leiame, et haavatavate kaitse riiklik strateegia peaks eelkõige tegelema haavatavuse põhjustega, et seda ennetada. Seostades meelevaldselt nii erinevaid valdkondi, nagu seda on alaealiste kuritegevus, inimkaubandus ja perevägivald, on tegelike põhjusteni võimatu jõuda.
Justiitsministeeriumi ettepanekut võiks võrrelda sooviga leiutada tablett , mis ühtaegu raviks nii grippi, tuberkuloosi kui pimesoolepõletikku . Tõsi, kõik need haigused võivad tekitada palavikku ja palaviku alandamiseks sobiliku ühise ravimi võib ju tõepoolest leida, haigus ise jääb aga niiviisi välja ravimata. Aga ega see vist justiitsministeeriumis kedagi ei huvitagi.
Tundub, et ministeerium soovib ühise arengukava koostamisega lihtsalt luua nii Eesti avalikkusele kui rahvusvahelistele organisatsioonidele muljet, et erinevate sihtgruppide probleemidega tegeletakse. Kuidas teisiti saaks tõlgendada pealkirja ja sisu erinevust (pealkirjas räägitakse haavatavatest sihtrühmadest, sisus keskendutakse eeskätt alaealiste probleemidele). Järjekindlalt ja küüniliselt on seejuures eiratud sotsiaalministeeriumi sisulisi seisukohti, mis on ühise arengukava koostamise vastu, rääkimata ohvreid vahetult abistavate organisatsioonide samasisulistest ettepanekutest.
ENÜ on kindlal seisukohal, et ka Eestis on vaja lisaks alaealiste teemaga tegelemisele selget strateegiat, võitlemaks naistevastase vägivalla vastu. Seejuures ei vaidlusta me kuidagi alaealiste kaitsmise erakordset olulisust, kuid oleme veendunud, et laste kaitsmise eelduseks on kõigile naistele, sealhulgas nii praegustele kui tulevastele emade kaitse tagamine igasuguse vägivalla eest.
Vägivald on kõige otsesem ja lihtsam võimu saavutamise ja säilitamise ning kontrolli vahend. On ju mõttetu tegeleda teiste vägivallavormidega, kui kahe sotsiaalse grupi vahelised võimusuhted on vägivaldsed ja seda ühiskonnas aktsepteeritakse.
Loodame, et Justiitsministeerium õiguskuuleka institutsioonina viiks läbi vastava strateegia mõjude hindamise sugupoolte aspektist ning tooks välja need eesmärgid, mis oleksid suunatud vägivalda põhjustavatele väärtustele ja hoiakutele ja mis arvestaksid vajadusega muuta ettekujutusi mehelikkusest ja selle säilitamiseks kasutatavast vägivallast.
Nii ÜRO, Euroopa Nõukogu, Euroopa komisjon kui Euroopa Parlament rõhutavad riikide kohustust võidelda vägivallaga, mis hõlmab nii peresisest vägivalda kui muid vägivalla vorme, mis on suunatud naise vastu põhjusel, et ta on naine või mis mõjutavad naisi ebaproportsionaalselt suurel määral.
Leiame, et Justiitsministeeriumi eestvedamisel püüab Eesti riik oma kohustuste täitmisest lihtsalt mööda hiilida.
Eha Reitelmann
ENÜ peasekretär
Strateegia koostamine paneb paika tegevussuunad ja prioriteedid paljudeks aastateks, sellega määratakse üldkjoontes ära ka ressursside jaotus erinevate valdkondade vahel (vähemalt peaks see nii olema), aga samuti sotsiaalsete probleemide ja inimõiguste käsitlusviisid. Praegusel kujul põlistab strateegia ebaselge terminikasutuse ja seniste uuringutulemuste ning seaduspärasuste eiramise ning sugupoolte aspekti ignoreerimise. Tegelemine nn. haavatavate ehk ohvritega jätab strateegia vaateväljast välja struktuursed ja sotsiaalsed mõjutegurid, mis kuritegevust ja vägivalda toodavad ja taastoodavad.
Leiame, et haavatavate kaitse riiklik strateegia peaks eelkõige tegelema haavatavuse põhjustega, et seda ennetada. Seostades meelevaldselt nii erinevaid valdkondi, nagu seda on alaealiste kuritegevus, inimkaubandus ja perevägivald, on tegelike põhjusteni võimatu jõuda.
Justiitsministeeriumi ettepanekut võiks võrrelda sooviga leiutada tablett , mis ühtaegu raviks nii grippi, tuberkuloosi kui pimesoolepõletikku . Tõsi, kõik need haigused võivad tekitada palavikku ja palaviku alandamiseks sobiliku ühise ravimi võib ju tõepoolest leida, haigus ise jääb aga niiviisi välja ravimata. Aga ega see vist justiitsministeeriumis kedagi ei huvitagi.
Tundub, et ministeerium soovib ühise arengukava koostamisega lihtsalt luua nii Eesti avalikkusele kui rahvusvahelistele organisatsioonidele muljet, et erinevate sihtgruppide probleemidega tegeletakse. Kuidas teisiti saaks tõlgendada pealkirja ja sisu erinevust (pealkirjas räägitakse haavatavatest sihtrühmadest, sisus keskendutakse eeskätt alaealiste probleemidele). Järjekindlalt ja küüniliselt on seejuures eiratud sotsiaalministeeriumi sisulisi seisukohti, mis on ühise arengukava koostamise vastu, rääkimata ohvreid vahetult abistavate organisatsioonide samasisulistest ettepanekutest.
ENÜ on kindlal seisukohal, et ka Eestis on vaja lisaks alaealiste teemaga tegelemisele selget strateegiat, võitlemaks naistevastase vägivalla vastu. Seejuures ei vaidlusta me kuidagi alaealiste kaitsmise erakordset olulisust, kuid oleme veendunud, et laste kaitsmise eelduseks on kõigile naistele, sealhulgas nii praegustele kui tulevastele emade kaitse tagamine igasuguse vägivalla eest.
Vägivald on kõige otsesem ja lihtsam võimu saavutamise ja säilitamise ning kontrolli vahend. On ju mõttetu tegeleda teiste vägivallavormidega, kui kahe sotsiaalse grupi vahelised võimusuhted on vägivaldsed ja seda ühiskonnas aktsepteeritakse.
Loodame, et Justiitsministeerium õiguskuuleka institutsioonina viiks läbi vastava strateegia mõjude hindamise sugupoolte aspektist ning tooks välja need eesmärgid, mis oleksid suunatud vägivalda põhjustavatele väärtustele ja hoiakutele ja mis arvestaksid vajadusega muuta ettekujutusi mehelikkusest ja selle säilitamiseks kasutatavast vägivallast.
Nii ÜRO, Euroopa Nõukogu, Euroopa komisjon kui Euroopa Parlament rõhutavad riikide kohustust võidelda vägivallaga, mis hõlmab nii peresisest vägivalda kui muid vägivalla vorme, mis on suunatud naise vastu põhjusel, et ta on naine või mis mõjutavad naisi ebaproportsionaalselt suurel määral.
Leiame, et Justiitsministeeriumi eestvedamisel püüab Eesti riik oma kohustuste täitmisest lihtsalt mööda hiilida.
Eha Reitelmann
ENÜ peasekretär
teisipäev, 4. august 2009
Naisteühendused ootavad riigilt eraldi naistevastase vägivalla vastast strateegiat
Kadri Ibrus
Eesti Päevaleht 3.08.09
Justiitsministeerium on ilma oma ala spetsialistide ja sotsiaalministeeriumiga arutamata koostanud plaani, kuidas kaitsta haavatavaid kuriteo ohvreid. Asjatundjate sõnul on dokument puudulik ega paku ohvritele sellisel kujul kindlat kaitset.
Nimelt on justiitsministeeriumi kaks ametnikku, kriminaalpoliitika osakonna nõunikud Brit Tammiste ja Kaire Tamm koostanud riikliku arengukava, kuhu on kokku pannud kolm laiaulatuslikku sotsiaalset probleemi. Esiteks alaealiste poolt ja vastu toime pandud kuritegevus – sinna alla kuuluvad kõikvõimalikud kuriteod. Teisena koduvägivalla, kolmandana inimkaubanduse vastu võitlemise. Arengukavaga sätestab riik, kuidas kõigi nende probleemidega võitlema hakata ja kui palju raha selleks kulutatakse.
Kokku ei saa panna
Dokument on sündinud, ilma et oleks konsulteeritud sotsiaalministeeriumiga, kelle valdkond see suuresti on. Samuti ei ole kaasatud spetsialiste, kes teevad ennetustööd ja abistavad ohvreid tegelikult.
Sotsiaalminister Hanno Pevkur on saatnud justiitsminister Rein Langile juba kaks kirja, kus ütleb, et ta on selle arengukava vastu. Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialisti Katri Eespere sõnul leiavad nad, et nii erinevaid teemasid ei saa ühe müt-si alla panna, kui eesmärk on tegelda probleemide tekkepõhjustega ja ohvreid kaitsta. „Vaja oleks teha kaks eri arengukava: perevägivalla ja inimkaubanduse kohta üks ning alaealiste kuritegevuse kohta teine,” sõnas Eespere. „Kuna probleemide põhjused on erinevad, on vaja eraldi strateegiaid,” selgitas ta.
Sotsiaalministeeriumi hinnangul on algprobleemiks see, et justiitsministeeriumi plaan keskendub üksnes ohvritele, mitte ei vaatle sotsiaalsete probleemide tekkepõhjusi ja mõjutegureid, mis vägivalda toodavad.
Spetsialistid leiavad, et teismelise mopeedivarguse ja lähisuhtevägivalla põhjused on väga erinevad ning selleks et perevägivalla vastu võidelda, peab riik selle probleemi eraldi ette võtma – nii nagu seda ootavad ka inimõigustega tegelevad rahvusvahelised organisatsioonid.
„Naistevastase vägivalla tõkestamise strateegia on pisut eluvõõras, et mitte öelda hambutu,” sõnas Viru naiste varjupaiga juht Angela Olt, kellega strateegia koostajad pole konsulteerinud. Üldse ei küsitud ka näiteks MTÜ Eluliin arvamust, ometi abistasid nemad eelmisel aastal 55 naissoost inimkaubanduse ohvrit.
Praegune strateegia keskendub peaasjalikult lastest kuriteo ohvritele – perevägivald on sinna sisse toodud vaid selgitusel, et laste kuritegeliku käitumise põhjused võivad peituda ka koduvägivallas. Sotsiaalministeeriumi hinnangul on kitsendav, et kasutatakse mõistet „koduvägivald”, sest perevägivald on kuriteoliik, mis leiab aset ka väljaspool kodu: õigem oleks see nimetada lähisuhtevägivallaks.
Eraldi strateegiat pole vaja?
•• Tõsiasi, et uus arengukava keskendub alaealiste probleemidele, selgub ka justiitsministeeriumi selgitusest, mille edastas kriminaalteabe ja analüüsi talituse juhataja Mari-Liis Sööt.
•• Seos nende kolme sotsiaalse probleemi vahel seisneb tema sõnul selles, et kui laps kogeb kodus vägivalda, siis on suur tõenäosus, et ta võib sattuda kuritegelikule teele. „Ei saa ka välistada, et inimkaubanduse ohvriks satub noor just seetõttu, et on kodus kogenud vägivalda või jäänud ilma vanemliku toeta,” kirjutas Sööt. Seega vaatleb arengukava ka perevägivalda eeskätt lapse vaatevinklist.
•• Naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks eraldi kava ette nähtud ei ole, kinnitas Sööt.
•• „Lisaks lapsi puudutavale arengukavale, mis on ülioluline, on Eestis vaja ka strateegiat võitlemaks naistevastase vägivalla vastu,” kinnitas Eesti naisteühenduste ümarlaua juht Eha Reitelmann. „Laste kaitsmise eelduseks on kõigile naistele kaitse tagamine igasuguse vägivalla eest."
Eesti Päevaleht 3.08.09
Justiitsministeerium on ilma oma ala spetsialistide ja sotsiaalministeeriumiga arutamata koostanud plaani, kuidas kaitsta haavatavaid kuriteo ohvreid. Asjatundjate sõnul on dokument puudulik ega paku ohvritele sellisel kujul kindlat kaitset.
Nimelt on justiitsministeeriumi kaks ametnikku, kriminaalpoliitika osakonna nõunikud Brit Tammiste ja Kaire Tamm koostanud riikliku arengukava, kuhu on kokku pannud kolm laiaulatuslikku sotsiaalset probleemi. Esiteks alaealiste poolt ja vastu toime pandud kuritegevus – sinna alla kuuluvad kõikvõimalikud kuriteod. Teisena koduvägivalla, kolmandana inimkaubanduse vastu võitlemise. Arengukavaga sätestab riik, kuidas kõigi nende probleemidega võitlema hakata ja kui palju raha selleks kulutatakse.
Kokku ei saa panna
Dokument on sündinud, ilma et oleks konsulteeritud sotsiaalministeeriumiga, kelle valdkond see suuresti on. Samuti ei ole kaasatud spetsialiste, kes teevad ennetustööd ja abistavad ohvreid tegelikult.
Sotsiaalminister Hanno Pevkur on saatnud justiitsminister Rein Langile juba kaks kirja, kus ütleb, et ta on selle arengukava vastu. Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialisti Katri Eespere sõnul leiavad nad, et nii erinevaid teemasid ei saa ühe müt-si alla panna, kui eesmärk on tegelda probleemide tekkepõhjustega ja ohvreid kaitsta. „Vaja oleks teha kaks eri arengukava: perevägivalla ja inimkaubanduse kohta üks ning alaealiste kuritegevuse kohta teine,” sõnas Eespere. „Kuna probleemide põhjused on erinevad, on vaja eraldi strateegiaid,” selgitas ta.
Sotsiaalministeeriumi hinnangul on algprobleemiks see, et justiitsministeeriumi plaan keskendub üksnes ohvritele, mitte ei vaatle sotsiaalsete probleemide tekkepõhjusi ja mõjutegureid, mis vägivalda toodavad.
Spetsialistid leiavad, et teismelise mopeedivarguse ja lähisuhtevägivalla põhjused on väga erinevad ning selleks et perevägivalla vastu võidelda, peab riik selle probleemi eraldi ette võtma – nii nagu seda ootavad ka inimõigustega tegelevad rahvusvahelised organisatsioonid.
„Naistevastase vägivalla tõkestamise strateegia on pisut eluvõõras, et mitte öelda hambutu,” sõnas Viru naiste varjupaiga juht Angela Olt, kellega strateegia koostajad pole konsulteerinud. Üldse ei küsitud ka näiteks MTÜ Eluliin arvamust, ometi abistasid nemad eelmisel aastal 55 naissoost inimkaubanduse ohvrit.
Praegune strateegia keskendub peaasjalikult lastest kuriteo ohvritele – perevägivald on sinna sisse toodud vaid selgitusel, et laste kuritegeliku käitumise põhjused võivad peituda ka koduvägivallas. Sotsiaalministeeriumi hinnangul on kitsendav, et kasutatakse mõistet „koduvägivald”, sest perevägivald on kuriteoliik, mis leiab aset ka väljaspool kodu: õigem oleks see nimetada lähisuhtevägivallaks.
Eraldi strateegiat pole vaja?
•• Tõsiasi, et uus arengukava keskendub alaealiste probleemidele, selgub ka justiitsministeeriumi selgitusest, mille edastas kriminaalteabe ja analüüsi talituse juhataja Mari-Liis Sööt.
•• Seos nende kolme sotsiaalse probleemi vahel seisneb tema sõnul selles, et kui laps kogeb kodus vägivalda, siis on suur tõenäosus, et ta võib sattuda kuritegelikule teele. „Ei saa ka välistada, et inimkaubanduse ohvriks satub noor just seetõttu, et on kodus kogenud vägivalda või jäänud ilma vanemliku toeta,” kirjutas Sööt. Seega vaatleb arengukava ka perevägivalda eeskätt lapse vaatevinklist.
•• Naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks eraldi kava ette nähtud ei ole, kinnitas Sööt.
•• „Lisaks lapsi puudutavale arengukavale, mis on ülioluline, on Eestis vaja ka strateegiat võitlemaks naistevastase vägivalla vastu,” kinnitas Eesti naisteühenduste ümarlaua juht Eha Reitelmann. „Laste kaitsmise eelduseks on kõigile naistele kaitse tagamine igasuguse vägivalla eest."
reede, 24. juuli 2009
Televisioon ja Ameerika pereelu
Alates klassikalisest situatsioonikomöödiast „I love Lucy“ („Ma armastan Lucyt“) kuni kaasaegse draamani „Mad men“ („Hullud mehed“) on Ameerika teleprogramme televisiooni leiutamisest saadik valitsenud saated ja sarjad, milles portreteeritakse Ameerika perekonnaelu musttuhandet erinevat külge. Alates süngelt masendavatest nägemustest ühisest võitlusest ellujäämise nimel kuni muretute, ning sageli suisa rämedate lõbutsemisteni situatsioonikomöödiates, heidavad need näiliselt otsekohesed peredünaamika ja peresuhete kajastused tõenäoliselt valgust varjatud suhtumisele Ameerika kultuuri, ühiskonda ja poliitikasse.
Konverentsi eesmärgiks on uurida Ameerika perekonna kajastamist televisioonis kogu televisiooni ajaloo vältel.
Filmi- ja Meediauuringute Ühingu paneelkonverents "Oh seda Ameerika elu: televisioon ja Ameerika pereelu" toimub 17.—21. märtsil 2010 Los Angeleses.
Näited võimalike teemade kohta:
- Konkreetsete telesaadete teoreetiline analüüs
- Reklaam ja turundus
- Ideaalperekonna (utoopilise perekonna) ja võimalikult hirmsa perekonna (düstoofilise perekonna) variandid
- Emaduse ja isaduse kajastamine
- Perekond ja identiteedi loomine
- Perekond ja demokraatia
- Perekond ja „Ameerika unelm“
- Televisioon ja laste kasvatamine
- Laste ja teismeliste saated
- „Alternatiivsete“ perekondade kajastamine
- Bioloogiline perekond versus „perekond, mille me ise valime“
- Teleri vaatamine ja perekonna liitmine
- Soolised ja rassilised pinged ja läbirääkimised
- Feminism ning „perekond versus karjäär“ debatt
- Avaliku ja privaatse dihhotoomia
- Koduse ruumi funktsioon televisioonis
CALL FOR PAPERS
Society for Cinema and Media Studies Conference PANEL
2010 Conference in Los Angeles, March 17-21
*******************
This American Life: Television and the American Family From I LOVE LUCY to MAD MEN, shows portraying the myriad facets of American family life have dominated television programming since the medium's inception. Ranging from darkly dystopian visions of a unified struggle for survival to the lighthearted, and often downright raucous, hijinks of sitcoms, seemingly straightforward representations of family dynamics and familial relationships may reveal underlying commentaries on American culture, society, and politics. This panel aims to explore representations of the American family on television throughout the medium's history.
Topics may include, but are not limited to
- Theoretical analyses of specific television shows
- Advertising and marketing
- Utopian and dystopian versions of familial units
- Representations of motherhood or fatherhood
- Family and the construction of identity
- Family and democracy
- Family and the "American Dream"
- Television and parenting
- Programming for children and teenagers
- The representation of "alternative" families
- Biological family vs. the "families we choose"
- Watching television and family bonding
- Gender and racial tensions and negotiations
- Feminism and the family vs. career debate
- The dichotomy between public and private
- The function of domestic spaces on television
Please send abstracts or proposals (250-500 words) to
adovevie@mail.rochester.edu by July 31, 2009.
(Accepted presenters will be notified prior to August 15 and the panel will be
submitted to SCMS by September 1. Acceptance of your proposal does not guarantee that SCMS will accept the panel as a whole.)
----------------------------------------------------------------------
Nico Carpentier (Phd)
-----------------------------------------------------------------------
Vrije Universiteit Brussel - Free University of Brussels
Centre for Studies on Media and Culture (CeMeSO)
Pleinlaan 2 - B-1050 Brussels - Belgium
T: ++ 32 (0)2-629.18.56
F: ++ 32 (0)2-629.36.84
Office: 5B.401a
-----------------------------------------------------------------------
European Communication Research and Education Association
Web: http://www.ecrea.eu/
-----------------------------------------------------------------------
E-mail: Nico.Carpentier@vub.ac.be
Web: http://homepages.vub.ac.be/~ncarpent/
-----------------------------------------------------------------------
ECREA - European Communication Research and Education Association
Postal address:
ECREA
Universit? Libre de Bruxelles
c/o Dept. of Information and Communication Sciences
CP123, avenue F.D. Roosevelt 50, b-1050 Bruxelles, Belgium
Email: info@ecrea.eu
URL: http://www.ecrea.eu/
----------------
Konverentsi eesmärgiks on uurida Ameerika perekonna kajastamist televisioonis kogu televisiooni ajaloo vältel.
Filmi- ja Meediauuringute Ühingu paneelkonverents "Oh seda Ameerika elu: televisioon ja Ameerika pereelu" toimub 17.—21. märtsil 2010 Los Angeleses.
Näited võimalike teemade kohta:
- Konkreetsete telesaadete teoreetiline analüüs
- Reklaam ja turundus
- Ideaalperekonna (utoopilise perekonna) ja võimalikult hirmsa perekonna (düstoofilise perekonna) variandid
- Emaduse ja isaduse kajastamine
- Perekond ja identiteedi loomine
- Perekond ja demokraatia
- Perekond ja „Ameerika unelm“
- Televisioon ja laste kasvatamine
- Laste ja teismeliste saated
- „Alternatiivsete“ perekondade kajastamine
- Bioloogiline perekond versus „perekond, mille me ise valime“
- Teleri vaatamine ja perekonna liitmine
- Soolised ja rassilised pinged ja läbirääkimised
- Feminism ning „perekond versus karjäär“ debatt
- Avaliku ja privaatse dihhotoomia
- Koduse ruumi funktsioon televisioonis
CALL FOR PAPERS
Society for Cinema and Media Studies Conference PANEL
2010 Conference in Los Angeles, March 17-21
*******************
This American Life: Television and the American Family From I LOVE LUCY to MAD MEN, shows portraying the myriad facets of American family life have dominated television programming since the medium's inception. Ranging from darkly dystopian visions of a unified struggle for survival to the lighthearted, and often downright raucous, hijinks of sitcoms, seemingly straightforward representations of family dynamics and familial relationships may reveal underlying commentaries on American culture, society, and politics. This panel aims to explore representations of the American family on television throughout the medium's history.
Topics may include, but are not limited to
- Theoretical analyses of specific television shows
- Advertising and marketing
- Utopian and dystopian versions of familial units
- Representations of motherhood or fatherhood
- Family and the construction of identity
- Family and democracy
- Family and the "American Dream"
- Television and parenting
- Programming for children and teenagers
- The representation of "alternative" families
- Biological family vs. the "families we choose"
- Watching television and family bonding
- Gender and racial tensions and negotiations
- Feminism and the family vs. career debate
- The dichotomy between public and private
- The function of domestic spaces on television
Please send abstracts or proposals (250-500 words) to
adovevie@mail.rochester.edu by July 31, 2009.
(Accepted presenters will be notified prior to August 15 and the panel will be
submitted to SCMS by September 1. Acceptance of your proposal does not guarantee that SCMS will accept the panel as a whole.)
----------------------------------------------------------------------
Nico Carpentier (Phd)
-----------------------------------------------------------------------
Vrije Universiteit Brussel - Free University of Brussels
Centre for Studies on Media and Culture (CeMeSO)
Pleinlaan 2 - B-1050 Brussels - Belgium
T: ++ 32 (0)2-629.18.56
F: ++ 32 (0)2-629.36.84
Office: 5B.401a
-----------------------------------------------------------------------
European Communication Research and Education Association
Web: http://www.ecrea.eu/
-----------------------------------------------------------------------
E-mail: Nico.Carpentier@vub.ac.be
Web: http://homepages.vub.ac.be/~ncarpent/
-----------------------------------------------------------------------
ECREA - European Communication Research and Education Association
Postal address:
ECREA
Universit? Libre de Bruxelles
c/o Dept. of Information and Communication Sciences
CP123, avenue F.D. Roosevelt 50, b-1050 Bruxelles, Belgium
Email: info@ecrea.eu
URL: http://www.ecrea.eu/
----------------
esmaspäev, 20. juuli 2009
Hüvasti Topu
meie esimene näitus ...
... "Molbertiga mere ääres"
ühispilt Haapsalu kunstileedidega
Merike ja Vaike Õlekõrs
näkimadalikul 
... ja võttiski Madli pintsli kätte ... tema töötab tekstiga ...
viimast korda Topu trepil 
hüvasti Topu!Maalilaager sai selleks korraks jälle läbi.
Topu majakese imeline merevaade oli jätkuvaks inspiratsiooniallikaks tänavugi. Kahjuks aga ei ole meil siia enam asja - nõukaaegne Haapsalu rajooni „tsiviilkaitse objekt” on rändamas uue omaniku valdusesse.
Kindlasti jäädvustub viimasest Topulaagrist Naistoimetajate ajalukku meie esimene maalinäitus Haapsalu kuulsa linnusemüüri ääres koos kohaliku kunstiklubi energiliste daamidega Vaike Õlekõrrega eesotsas, Ene Pajula lugu meie tegemistest maakonnalehes Lääne Elu ning ühe jäärapäise veinipudeli pikavõitu avanemisprotseduuriga.
Kaunist suve jätku kõigile!
Merike
Topu majakese imeline merevaade oli jätkuvaks inspiratsiooniallikaks tänavugi. Kahjuks aga ei ole meil siia enam asja - nõukaaegne Haapsalu rajooni „tsiviilkaitse objekt” on rändamas uue omaniku valdusesse.
Kindlasti jäädvustub viimasest Topulaagrist Naistoimetajate ajalukku meie esimene maalinäitus Haapsalu kuulsa linnusemüüri ääres koos kohaliku kunstiklubi energiliste daamidega Vaike Õlekõrrega eesotsas, Ene Pajula lugu meie tegemistest maakonnalehes Lääne Elu ning ühe jäärapäise veinipudeli pikavõitu avanemisprotseduuriga.
Kaunist suve jätku kõigile!
Merike
fotod: Aita Nurga, Riina Vällo, Merike Viilup
kolmapäev, 8. juuli 2009
Perevägivalla debatt jätkub
Perevägivalla teema kütab ajakirjanduses jätkuvalt kirgi. Allpool mõned näited.
Lugege ja otsustage ise.
Indrek Schwede: vägivaldsed naised
18.06.2009
http://www.postimees.ee/?id=133127
Anna-Maria Penu: aitab naistevastase vägivalla õigustamisest!
19.06.2009
http://www.postimees.ee/?id=133607
Evelyn Sepp: head lapsed kasvavad vitsata
Kuidas on võimalik last kaitsta, kui ei kaitsta tema ema ja nende turvalist kooselu!?
07.07.2009
http://www.postimees.ee/?id=138961
Urve Eslas: pole numbrit, pole probleemi
Kuritegevuse statistikas liigitatakse perevägivald üldjuhul «kehalise väärkohtlemise», vahel «avaliku korra raske rikkumise» või «surma põhjustamine ettevaatamatusest» alla.
07.07.2009
http://www.postimees.ee/?id=138965
Lugege ja otsustage ise.
Indrek Schwede: vägivaldsed naised
18.06.2009
http://www.postimees.ee/?id=133127
Anna-Maria Penu: aitab naistevastase vägivalla õigustamisest!
19.06.2009
http://www.postimees.ee/?id=133607
Evelyn Sepp: head lapsed kasvavad vitsata
Kuidas on võimalik last kaitsta, kui ei kaitsta tema ema ja nende turvalist kooselu!?
07.07.2009
http://www.postimees.ee/?id=138961
Urve Eslas: pole numbrit, pole probleemi
Kuritegevuse statistikas liigitatakse perevägivald üldjuhul «kehalise väärkohtlemise», vahel «avaliku korra raske rikkumise» või «surma põhjustamine ettevaatamatusest» alla.
07.07.2009
http://www.postimees.ee/?id=138965
neljapäev, 25. juuni 2009
Volinik: Eesti politsei peab sekkuma perevägivalda
Kadri Ibrus
Eesti Päevaleht
26. juuni 2009
Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik Thomas Hammarberg ütleb, et perevägivalla puhul ei pea ootama kannatanu avaldust, sekkuda tuleb kohe.
•• Eestis ei ole perevägivald seadustes ära mainitud, seda nagu ei eksisteerigi. Seetõttu ei ole see ka eraldi kuriteoliik, milles kedagi saaks süüdi mõista. Ja meie justiitsminister arvab, et seda pole vaja ka. Kas teie arvates peaks perevägivald olema seadustes defineeritud?
Jah peab. Meie kogemus on, et töö perevägivalla vastu võitlemisel on palju tõhusam, kui see kuritegu on selgelt seaduses defineeritud. Igal juhul on perevägivalla kuritegu väga eriline. Sellega tegelemiseks on eelistatav, et oleks selge definitsioon ja karistused selle kuriteo vastu seaduses endas.
•• Selgitage palun, miks see on oluline ohvritele?
See annab kohtutele selgemad juhtnöörid, et võtta seisukoht. Meil on kogemusi, et mõnes riigis kohtud trivialiseervad või ei võta seda teemat väga tõsiselt. Kui see oleks selgelt seaduses sõnastatud, aitaks see sellist praktikat ära hoida.
•• Ma kirjutasin hiljuti artikli, milleks olin läbi vaadanud viimase kolme aasta kohtuotsused, kus mees oli tapnud oma naise. Osal juhtumitel, mis aset oli leidnud, oli ilmselt tegemist perevägivallaga – see oli tõestatud, et mees peksis oma naist ja naine lõpuks suri. Ja leidis tõestust, et perevägivald oli kestnud seal aastaid. Aga kuna meil ei ole perevägivald kuritegu, käsitas kohus seda kui õnnetusjuhtumit, surma põhjustamist ettevaatamatusest. Kuna mees ei kavatsenud naist tappa, vaid lihtsalt peksta. Ning seega need mehed ei saanud karistust. Mida te sellisest situatsioonist arvate?
Ma arvan, et üks probleem on see, et endiselt on säilinud eelarvamus: see, mis juhtub perekonnas kahe osapoole vahel, on perekonna siseasi ja seda ei vaadelda kui kuritegu. Kuid isiku väärkohtlemine – nii perekonnas kui ka väljaspool seda, on mõlemad väga tõsised nähtused. Kuna on kalduvus trivialiseerida perevägivalda, on minu arvates eelistatav, et seaduses oleks selle spetsiifilise kuriteo väga selge definitsioon.
•• Eestis sõltub kõik ohvri avaldusest, et politsei üldse alustaks uurimist ja prokurör menetlust. Ja kui tema ei anna nõusolekut, siis politsei ei tee midagi. Samal ajal Euroopa riikides politsei sekkub, kui vägivald on toimunud, kas ohver tahab seda või mitte. Riik näeb oma kohustusena teha midagi selle inimesega, kes on vägivaldne ja nad teineteisest lahutada. Mis te arvate, kas riik peab alati ootama ohvri arvamust või mitte?
Probleem on siin selles, et osal juhtudel ei ole naisel mingit vaba tahet. Sest ta on teatud mõttes pantvang. Seega, kui ta palub sekkumist, siis tema meespartner karistab teda selle eest. Ta ei ole vabas positsioonis. Ma arvan, et lähenemine peaks olema vastupidine. Prokurör ja politsei ei pea ootama initsiatiivi ohvrilt, vaid sekkuma. Seda selleks, et ära hoida tõenäoliselt kõige tõsisem olukord, kus naisel on oht saada veel rohkem peksa politseile ettekandmise eest. Igas olukorras peaks politsei tegutsema ohvri huvides, mitte tema huvide vastu. See ei ole enam vastuvõetav, et politsei hoidub sekkumisest lihtsalt seetõttu, et pole saanud ohvrilt avaldust.
•• Loomulikult on oluline, mis juhtub siis, kui politsei on sekkunud. Osas riikides nad lahutatakse teatud ajaks ja naine saab mõelda selgemalt asjad läbi. Eestis seda ei ole. Politsei võib küll mehe kaasa viia, aga ta võib juba samal õhtul koju tagasi jõuda.
Ma olin Eestis paar aastat tagasi ja siis tehti lähenemiskeelu süsteem. Selle eesmärk on hoida meest naisega kontaktis olemast. Tavaline süsteem on varjupaigad, kuid nendega on rahastamise probleeme nii Eestis kui ka teistes riikides. Neid juhivad väikeste ressurssidega MTÜ-d. Me kardame, et majanduskriisi ajal on liiga vähe raha, et neid üleval pidada.
•• Eestis on varjupaigad seotud hasartmängumaksu rahaga. Kuna nüüd on see allikas kokku kuivanud, ei ole neil enam üldse raha ja varjupaigad on sunnitud uksed sulgema.
Sellest on väga kahju. Peamine põhimõte on, et kui paar elab majas või korteris ja mees kasutab naise kallal vägivalda, siis peaks see olema mees, kes välja kolib, mitte naine. See süsteem on sisse viidud osas riikides. Samuti saab siis esitada piiranguid selle isiku õigusele minna tagasi. Kõik selleks, et kaitsta naist.
•• Kuidas see on neis riikides organiseeritud? Meie politsei ütleb, et seda on võimatu teha enne kohut. Enne kui inimene on süüdi mõistetud.
On olemas kiirendatud protseduurid. Tehakse kiired otsused. Ja kui siis tuleb kohtumenetluses välja, et nad on teinud vea, siis nad parandavad selle. Aga parem on teha viga selles suunas, kui teha viga, millega seatakse ohtu naise elu. On võimalusi kiireteks otsusteks. Nende tegemises võib osaleda ka kohtunik. Niimoodi me päästame teatud olukordades elusid.
Peamine põhimõte on ära hoida kahju. Ja kui nad on kahtlevad, peavad nad tagama, et väärkohtlemist enam ette ei tule. Ja tavaliselt tähendab see seda, et nad peavad usaldama naise ütlusi.
•• Kuidas politsei tegutseb neis olukordades?
Kui politseid on informeeritud, et tegemist on tõsise kuriteoga, peavad nad ka vastavalt käituma. See on üks põhjustest, miks politseisse on vaja mitte ainult üksikuid naisi, vaid naiste suurt osakaalu, et tagada naiste panus. Samuti peavad kõik politseinikud saama spetsiifilise koolituse, kuidas neis olukordades käituda, et naise olukorda mitte hullemaks ajada.
Teine probleem on, et mis juhtub siis, kui asi jõuab kohtusse. Meie kogemus üle Euroopa näitab, et kohtutel on probleeme, kuidas läbi viia koduvägivalla juhtumite kohtumenetlusi nii, et need ei traumeeriks naist ega asetaks teda uuesti ohtu pärast kohtumenetluse lõppu. On vaja leida meetod tõendite kogumiseks ja esitamiseks ning ristküsitluseks, nii et see naist ei traumeeriks. Näiteks kui prokurör või advokaat esitab küsimusi, mees istub naise ees, vahtides talle otsa, siis võib naisel olla väga raske. On eri viise kaitsta naist, aga samal ajal tuleb tagada õiglane kohtupidamine, et isik, keda süüdistatakse, saaks ka ennast kaitsta.
Lubadus
Eesti on lubanud perevägivallaga võidelda
•• Eelmise nädala lõpus võtsid Euroopa Nõukogu liikmesriikide justiitsministrid Norras Tromsøs vastu deklarastiooni, millega lubatakse paremini kaista perevägivalla ohvreid. Kohtumisel esindas Eestit justiitsminister Rein Langi asemel kantsleri abi Maria Suurna.
•• „Eesti ühines nõukogu deklaratsiooniga tõhustada võitlust koduvägivallaga ning parandada ohvrite, eriti naiste ja laste, kaitset,” kinnitati justiitsministeeriumist. Osas Euroopa riikides on perevägivald seadustes juba defineeritud, Hammarbergi sõnul on nende eesmärk, et seda tehtaks kõikides liikmesriikides.
•• Rootsist pärit Thomas Hammarberg alustas tööd Euroopa Nõukogu inimõiguste volinikuna 2006. aastal.
•• Ta on käinud ka Eestis, kus külastas naiste varjupaiku ja tutvus nende tööga.
Inimõiguste volinik on sõltumatu institutsioon Euroopa Nõukogus. Tal on mandaat levitada teadlikkust inimõigustest.
Eesti Päevaleht
26. juuni 2009
Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik Thomas Hammarberg ütleb, et perevägivalla puhul ei pea ootama kannatanu avaldust, sekkuda tuleb kohe.
•• Eestis ei ole perevägivald seadustes ära mainitud, seda nagu ei eksisteerigi. Seetõttu ei ole see ka eraldi kuriteoliik, milles kedagi saaks süüdi mõista. Ja meie justiitsminister arvab, et seda pole vaja ka. Kas teie arvates peaks perevägivald olema seadustes defineeritud?
Jah peab. Meie kogemus on, et töö perevägivalla vastu võitlemisel on palju tõhusam, kui see kuritegu on selgelt seaduses defineeritud. Igal juhul on perevägivalla kuritegu väga eriline. Sellega tegelemiseks on eelistatav, et oleks selge definitsioon ja karistused selle kuriteo vastu seaduses endas.
•• Selgitage palun, miks see on oluline ohvritele?
See annab kohtutele selgemad juhtnöörid, et võtta seisukoht. Meil on kogemusi, et mõnes riigis kohtud trivialiseervad või ei võta seda teemat väga tõsiselt. Kui see oleks selgelt seaduses sõnastatud, aitaks see sellist praktikat ära hoida.
•• Ma kirjutasin hiljuti artikli, milleks olin läbi vaadanud viimase kolme aasta kohtuotsused, kus mees oli tapnud oma naise. Osal juhtumitel, mis aset oli leidnud, oli ilmselt tegemist perevägivallaga – see oli tõestatud, et mees peksis oma naist ja naine lõpuks suri. Ja leidis tõestust, et perevägivald oli kestnud seal aastaid. Aga kuna meil ei ole perevägivald kuritegu, käsitas kohus seda kui õnnetusjuhtumit, surma põhjustamist ettevaatamatusest. Kuna mees ei kavatsenud naist tappa, vaid lihtsalt peksta. Ning seega need mehed ei saanud karistust. Mida te sellisest situatsioonist arvate?
Ma arvan, et üks probleem on see, et endiselt on säilinud eelarvamus: see, mis juhtub perekonnas kahe osapoole vahel, on perekonna siseasi ja seda ei vaadelda kui kuritegu. Kuid isiku väärkohtlemine – nii perekonnas kui ka väljaspool seda, on mõlemad väga tõsised nähtused. Kuna on kalduvus trivialiseerida perevägivalda, on minu arvates eelistatav, et seaduses oleks selle spetsiifilise kuriteo väga selge definitsioon.
•• Eestis sõltub kõik ohvri avaldusest, et politsei üldse alustaks uurimist ja prokurör menetlust. Ja kui tema ei anna nõusolekut, siis politsei ei tee midagi. Samal ajal Euroopa riikides politsei sekkub, kui vägivald on toimunud, kas ohver tahab seda või mitte. Riik näeb oma kohustusena teha midagi selle inimesega, kes on vägivaldne ja nad teineteisest lahutada. Mis te arvate, kas riik peab alati ootama ohvri arvamust või mitte?
Probleem on siin selles, et osal juhtudel ei ole naisel mingit vaba tahet. Sest ta on teatud mõttes pantvang. Seega, kui ta palub sekkumist, siis tema meespartner karistab teda selle eest. Ta ei ole vabas positsioonis. Ma arvan, et lähenemine peaks olema vastupidine. Prokurör ja politsei ei pea ootama initsiatiivi ohvrilt, vaid sekkuma. Seda selleks, et ära hoida tõenäoliselt kõige tõsisem olukord, kus naisel on oht saada veel rohkem peksa politseile ettekandmise eest. Igas olukorras peaks politsei tegutsema ohvri huvides, mitte tema huvide vastu. See ei ole enam vastuvõetav, et politsei hoidub sekkumisest lihtsalt seetõttu, et pole saanud ohvrilt avaldust.
•• Loomulikult on oluline, mis juhtub siis, kui politsei on sekkunud. Osas riikides nad lahutatakse teatud ajaks ja naine saab mõelda selgemalt asjad läbi. Eestis seda ei ole. Politsei võib küll mehe kaasa viia, aga ta võib juba samal õhtul koju tagasi jõuda.
Ma olin Eestis paar aastat tagasi ja siis tehti lähenemiskeelu süsteem. Selle eesmärk on hoida meest naisega kontaktis olemast. Tavaline süsteem on varjupaigad, kuid nendega on rahastamise probleeme nii Eestis kui ka teistes riikides. Neid juhivad väikeste ressurssidega MTÜ-d. Me kardame, et majanduskriisi ajal on liiga vähe raha, et neid üleval pidada.
•• Eestis on varjupaigad seotud hasartmängumaksu rahaga. Kuna nüüd on see allikas kokku kuivanud, ei ole neil enam üldse raha ja varjupaigad on sunnitud uksed sulgema.
Sellest on väga kahju. Peamine põhimõte on, et kui paar elab majas või korteris ja mees kasutab naise kallal vägivalda, siis peaks see olema mees, kes välja kolib, mitte naine. See süsteem on sisse viidud osas riikides. Samuti saab siis esitada piiranguid selle isiku õigusele minna tagasi. Kõik selleks, et kaitsta naist.
•• Kuidas see on neis riikides organiseeritud? Meie politsei ütleb, et seda on võimatu teha enne kohut. Enne kui inimene on süüdi mõistetud.
On olemas kiirendatud protseduurid. Tehakse kiired otsused. Ja kui siis tuleb kohtumenetluses välja, et nad on teinud vea, siis nad parandavad selle. Aga parem on teha viga selles suunas, kui teha viga, millega seatakse ohtu naise elu. On võimalusi kiireteks otsusteks. Nende tegemises võib osaleda ka kohtunik. Niimoodi me päästame teatud olukordades elusid.
Peamine põhimõte on ära hoida kahju. Ja kui nad on kahtlevad, peavad nad tagama, et väärkohtlemist enam ette ei tule. Ja tavaliselt tähendab see seda, et nad peavad usaldama naise ütlusi.
•• Kuidas politsei tegutseb neis olukordades?
Kui politseid on informeeritud, et tegemist on tõsise kuriteoga, peavad nad ka vastavalt käituma. See on üks põhjustest, miks politseisse on vaja mitte ainult üksikuid naisi, vaid naiste suurt osakaalu, et tagada naiste panus. Samuti peavad kõik politseinikud saama spetsiifilise koolituse, kuidas neis olukordades käituda, et naise olukorda mitte hullemaks ajada.
Teine probleem on, et mis juhtub siis, kui asi jõuab kohtusse. Meie kogemus üle Euroopa näitab, et kohtutel on probleeme, kuidas läbi viia koduvägivalla juhtumite kohtumenetlusi nii, et need ei traumeeriks naist ega asetaks teda uuesti ohtu pärast kohtumenetluse lõppu. On vaja leida meetod tõendite kogumiseks ja esitamiseks ning ristküsitluseks, nii et see naist ei traumeeriks. Näiteks kui prokurör või advokaat esitab küsimusi, mees istub naise ees, vahtides talle otsa, siis võib naisel olla väga raske. On eri viise kaitsta naist, aga samal ajal tuleb tagada õiglane kohtupidamine, et isik, keda süüdistatakse, saaks ka ennast kaitsta.
Lubadus
Eesti on lubanud perevägivallaga võidelda
•• Eelmise nädala lõpus võtsid Euroopa Nõukogu liikmesriikide justiitsministrid Norras Tromsøs vastu deklarastiooni, millega lubatakse paremini kaista perevägivalla ohvreid. Kohtumisel esindas Eestit justiitsminister Rein Langi asemel kantsleri abi Maria Suurna.
•• „Eesti ühines nõukogu deklaratsiooniga tõhustada võitlust koduvägivallaga ning parandada ohvrite, eriti naiste ja laste, kaitset,” kinnitati justiitsministeeriumist. Osas Euroopa riikides on perevägivald seadustes juba defineeritud, Hammarbergi sõnul on nende eesmärk, et seda tehtaks kõikides liikmesriikides.
•• Rootsist pärit Thomas Hammarberg alustas tööd Euroopa Nõukogu inimõiguste volinikuna 2006. aastal.
•• Ta on käinud ka Eestis, kus külastas naiste varjupaiku ja tutvus nende tööga.
Inimõiguste volinik on sõltumatu institutsioon Euroopa Nõukogus. Tal on mandaat levitada teadlikkust inimõigustest.
kolmapäev, 17. juuni 2009
Ajakirjanike hauaplats sai jälle korda
Rehad, lilled, küünlad ja mu tarvilik ühes, sammusime reipalt ajakirjanike viimset puhkepaika korrastama. Seekord ei tulnudki õige koha otsingul ekselda - ikkagi kolmas kord juba!
Ilmaga läks samuti täppi. Kuigi jahe ja tuulisevõitu, oli pärast vihmasadusid ometi üks kuiv ja päikeseline päev. Metsakalmistu mändide all ei pääsenud tuulgi eriti ligi.
Pikka arupidamist polnud - kes haaras reha, kes seadis lilli, kes küünlaid, kes kandis kokkuriisutud prahi kontenerisse ja valmis oligi.
Piknikukoht oli seekord varem valmis vaadatud. Pireti pitsa ja Aita kook maitsesid Pirita kloostri siseõuel oivaliselt.
Tekst ja fotod
Merike Viilup
Ilmaga läks samuti täppi. Kuigi jahe ja tuulisevõitu, oli pärast vihmasadusid ometi üks kuiv ja päikeseline päev. Metsakalmistu mändide all ei pääsenud tuulgi eriti ligi.
Pikka arupidamist polnud - kes haaras reha, kes seadis lilli, kes küünlaid, kes kandis kokkuriisutud prahi kontenerisse ja valmis oligi.
Piknikukoht oli seekord varem valmis vaadatud. Pireti pitsa ja Aita kook maitsesid Pirita kloostri siseõuel oivaliselt.
Tekst ja fotod
Merike Viilup
Perekonnaseaduse eelnõust
Riigikogu pressiteade
16.06.2009
Õiguskomisjon algatas 15. juunil perekonnaseaduse eelnõu (543 SE),milles esitatakse uus terviklik perekonnaõiguse regulatsioon, mis hõlmab abikaasadevahelisi õigussuhteid, vanemate ja laste vahelisiõigussuhteid ning alaealiste ja täisealiste eestkoste puhul tekkivaidõigussuhteid. Juhtivkomisjoniks määrati õiguskomisjon.
16.06.2009
Õiguskomisjon algatas 15. juunil perekonnaseaduse eelnõu (543 SE),milles esitatakse uus terviklik perekonnaõiguse regulatsioon, mis hõlmab abikaasadevahelisi õigussuhteid, vanemate ja laste vahelisiõigussuhteid ning alaealiste ja täisealiste eestkoste puhul tekkivaidõigussuhteid. Juhtivkomisjoniks määrati õiguskomisjon.
teisipäev, 16. juuni 2009
Ümarlaud „50:50 perekonnas- võrdselt jagatud vanemlik vastutus"
Kutse
Ootame Teid osa võtma Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuses (ENUT) toimuvast ümarlauast
„50:50 perekonnas- võrdselt jagatud vanemlik vastutus"
18. juunil 2009a. algusega kell 14: 00 Tallinna Ülikoolis Narva mnt. 25 ruumis 410.
Osalemiseks palume registreerida e-maili aadressil: liivi.pehk@enut.ee
Ootame osalema ka kõiki teisi huvilisi keda antud teema huvitab.
Kava
14.00- 14.15 Tervituskohv
14.15-14.30 50:50 perekonnas-millest me räägime?, Liivi Pehk, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse projektijuht
14.30-15.15 Palgatöö ja majapidamistöö ühitamine Eestis: hoiakud ja tegelikkus, Dr. Mare Ainsaar, Rahvastikuministri nõunik
15.15-16.00 Isa eeskuju perekonnas: Kuidas tunda ära poissi, kellest võib saada vägivaldne mees?, Valter Parve , TÜ Pärnu kolledži sotsiaaltöö lektor
16.00-16.15 Kohvipaus
16.15-17.00 „50:50 peale lahutust- isade hooldusõigus“ Kaido Kallikorm, MTÜ Isade eest
17.00-18.00 ESF projektikavandi arutelu ja ümarlaua lõpetamine, Reet Laja, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse esinaine
Ümarlauda rahastab Hasartmängumaksu Nõukogu
Ootame Teid osa võtma Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuses (ENUT) toimuvast ümarlauast
„50:50 perekonnas- võrdselt jagatud vanemlik vastutus"
18. juunil 2009a. algusega kell 14: 00 Tallinna Ülikoolis Narva mnt. 25 ruumis 410.
Osalemiseks palume registreerida e-maili aadressil: liivi.pehk@enut.ee
Ootame osalema ka kõiki teisi huvilisi keda antud teema huvitab.
Kava
14.00- 14.15 Tervituskohv
14.15-14.30 50:50 perekonnas-millest me räägime?, Liivi Pehk, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse projektijuht
14.30-15.15 Palgatöö ja majapidamistöö ühitamine Eestis: hoiakud ja tegelikkus, Dr. Mare Ainsaar, Rahvastikuministri nõunik
15.15-16.00 Isa eeskuju perekonnas: Kuidas tunda ära poissi, kellest võib saada vägivaldne mees?, Valter Parve , TÜ Pärnu kolledži sotsiaaltöö lektor
16.00-16.15 Kohvipaus
16.15-17.00 „50:50 peale lahutust- isade hooldusõigus“ Kaido Kallikorm, MTÜ Isade eest
17.00-18.00 ESF projektikavandi arutelu ja ümarlaua lõpetamine, Reet Laja, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse esinaine
Ümarlauda rahastab Hasartmängumaksu Nõukogu
esmaspäev, 15. juuni 2009
ANALÜÜS: Kas naisi tapetakse kogemata?
Kadri Ibrus
Eesti Päevaleht
15. juuni 2009
Korduva koduvägivalla järel naise tapnud mehi ei anta tapmissüüdistusega kohtu alla. Prokurörid näevad selles surma põhjustamist ettevaatamatusena nagu tööõnnetustel. Mis aitaks süüdlasi reaalselt vangi mõista?
Mullu juunis sidus 54-aastane tallinlane Toivo oma korteris rihmadega kinni abikaasa käed ja jalad, sulges teibi ja peapaelaga suu ning hoidis teda selliselt kinniseotuna umbes kümme minutit. Hingamisteede sulguse tõttu naine lämbus ja suri mõne päeva pärast haiglas.
Tema karistus? Karistust ei tulnudki. Prokurör Toomas Tomberg kvalifitseeris kuriteo mitte tapmise, vaid ettevaatamatusest surma põhjustamisena. Kohtusse viis prokurör juhtumi kaitsjaga kokkuleppel lühimenetlusena. See tähendas, et sellise kogemata surmamise eest mõistis kohus talle küll ühe aasta ja kuus kuud vangistust, kuid seda ei pööratud täitmisele. Tapmise eest näeks seadus ette vangistust 6–15 aastat.
Uurimaks, kas tegu on üksnes ühe äärmusliku juhtumiga, võttis Eesti Päevaleht kohtulahendite registrist välja kõik viimase kolme aasta jooksul tehtud kohtuotsused, kus süüdimõistmine tuleb karistusseadustiku paragrahvi 117 järgi – surma põhjustamine ettevaatamatusest. Tuli välja, et see polnud kaugeltki mitte ainukordne juhtum. Ka üksteist teist meest on aastatel 2006–2008 surmanud kodus oma naise ja kohus on seda vaadelnud kui õnnetusjuhtumit.
loe edasi Eesti Päevalehest http://www.epl.ee/artikkel/471282
Eesti Päevaleht
15. juuni 2009
Korduva koduvägivalla järel naise tapnud mehi ei anta tapmissüüdistusega kohtu alla. Prokurörid näevad selles surma põhjustamist ettevaatamatusena nagu tööõnnetustel. Mis aitaks süüdlasi reaalselt vangi mõista?
Mullu juunis sidus 54-aastane tallinlane Toivo oma korteris rihmadega kinni abikaasa käed ja jalad, sulges teibi ja peapaelaga suu ning hoidis teda selliselt kinniseotuna umbes kümme minutit. Hingamisteede sulguse tõttu naine lämbus ja suri mõne päeva pärast haiglas.
Tema karistus? Karistust ei tulnudki. Prokurör Toomas Tomberg kvalifitseeris kuriteo mitte tapmise, vaid ettevaatamatusest surma põhjustamisena. Kohtusse viis prokurör juhtumi kaitsjaga kokkuleppel lühimenetlusena. See tähendas, et sellise kogemata surmamise eest mõistis kohus talle küll ühe aasta ja kuus kuud vangistust, kuid seda ei pööratud täitmisele. Tapmise eest näeks seadus ette vangistust 6–15 aastat.
Uurimaks, kas tegu on üksnes ühe äärmusliku juhtumiga, võttis Eesti Päevaleht kohtulahendite registrist välja kõik viimase kolme aasta jooksul tehtud kohtuotsused, kus süüdimõistmine tuleb karistusseadustiku paragrahvi 117 järgi – surma põhjustamine ettevaatamatusest. Tuli välja, et see polnud kaugeltki mitte ainukordne juhtum. Ka üksteist teist meest on aastatel 2006–2008 surmanud kodus oma naise ja kohus on seda vaadelnud kui õnnetusjuhtumit.
loe edasi Eesti Päevalehest http://www.epl.ee/artikkel/471282
pühapäev, 14. juuni 2009
Mother Jones ja seksuaalne ahistamine
Barbi Pilvre blogi 9.06. sissekandest koolitusreisil USA-sse
Täna näitas USA oma varjukülge: toimus meie ajakirjanikegrupi naiste instrueerimine seksuaalse ahistamise teemal! Põhjust selleks andis üks intsident, üllatus-üllatus, mitte minuga! Poleks uskunudki, et ühest tühiasjast läheb lahti selline moraalne paanika, maal, kus "kõik võimalik", kus publik saab vaadata elektritoolil hukkamist ja telekas lendab igal kanalil mõni keha tükkideks. Püüdsin seletada Eesti positsiooni: et oleme harjunud tõrjuma soome ja briti turistide lähenemiskatseid jooksu pealt ja et meie kultuuris pole flirt häbiasi. Tõeline kultuurierinevus, tõepoolest.
Arvatavasti kukkus lääne feminism Eestis ja Ida-Euroopas just tänu seksuaalse ahistamise teemale läbi. Nii visati välja laps koos pesuveega ja tõsiselt ei võeta ka täiesti mõistlikke teemasid, mida feminism puudutab, nagu tööjõuturg, naiste-meeste palgad jms. Ka mõiste ahistamine on Eestis kasutusel k...t teab, mis tähenduses, näiteks saab ahistamiseks, kogu võrdõiguslikkuse poliitikat teadagi naeruvääristades, nimetada ukse avamist naistele.
Päeva esimene pool oli õnneks igati tõhus: kohtumine kvaliteetajakirjandust (ja uurivat ajakirjandust) viljeleva ajakirja Mother Jones veebitoimetaja Laura McClurega.
Kuulun ajakirja sihtgruppi, ehk sellepärast näiski MoJo nii huvitav: keskmine lugeja on sotsiaalselt tundlik, keskkonnateadlik, sekkuv neljakümnendates naine, nagu mina!
MoJo elektrooniline väljaanne ilmub muide aastast 1993, oli esimene ajakiri, mis sisu netti riputas. Palju lugusid keskkonna, ravimite toime, tervise kohta - naisi on toimetuses palju ja ilmne on teemavalikute seos ajakirja tegijate sooga, kinnitas mu tähelepanekut ka Laura McClure. Vihje eesti lehetegijatele: globaalne keskkond, tervis, tarbijakaitse lähevad korda inimestele, eriti naistele. Kõige kuumem uuriva ajakirjanduse osas maailmas ongi keskkonnaajakirjandus: suured sigadused, suured rahad, ja sigaduste tulemused mõjutavad kõikide elu.
Täna näitas USA oma varjukülge: toimus meie ajakirjanikegrupi naiste instrueerimine seksuaalse ahistamise teemal! Põhjust selleks andis üks intsident, üllatus-üllatus, mitte minuga! Poleks uskunudki, et ühest tühiasjast läheb lahti selline moraalne paanika, maal, kus "kõik võimalik", kus publik saab vaadata elektritoolil hukkamist ja telekas lendab igal kanalil mõni keha tükkideks. Püüdsin seletada Eesti positsiooni: et oleme harjunud tõrjuma soome ja briti turistide lähenemiskatseid jooksu pealt ja et meie kultuuris pole flirt häbiasi. Tõeline kultuurierinevus, tõepoolest.
Arvatavasti kukkus lääne feminism Eestis ja Ida-Euroopas just tänu seksuaalse ahistamise teemale läbi. Nii visati välja laps koos pesuveega ja tõsiselt ei võeta ka täiesti mõistlikke teemasid, mida feminism puudutab, nagu tööjõuturg, naiste-meeste palgad jms. Ka mõiste ahistamine on Eestis kasutusel k...t teab, mis tähenduses, näiteks saab ahistamiseks, kogu võrdõiguslikkuse poliitikat teadagi naeruvääristades, nimetada ukse avamist naistele.
Päeva esimene pool oli õnneks igati tõhus: kohtumine kvaliteetajakirjandust (ja uurivat ajakirjandust) viljeleva ajakirja Mother Jones veebitoimetaja Laura McClurega.
Kuulun ajakirja sihtgruppi, ehk sellepärast näiski MoJo nii huvitav: keskmine lugeja on sotsiaalselt tundlik, keskkonnateadlik, sekkuv neljakümnendates naine, nagu mina!
MoJo elektrooniline väljaanne ilmub muide aastast 1993, oli esimene ajakiri, mis sisu netti riputas. Palju lugusid keskkonna, ravimite toime, tervise kohta - naisi on toimetuses palju ja ilmne on teemavalikute seos ajakirja tegijate sooga, kinnitas mu tähelepanekut ka Laura McClure. Vihje eesti lehetegijatele: globaalne keskkond, tervis, tarbijakaitse lähevad korda inimestele, eriti naistele. Kõige kuumem uuriva ajakirjanduse osas maailmas ongi keskkonnaajakirjandus: suured sigadused, suured rahad, ja sigaduste tulemused mõjutavad kõikide elu.
teisipäev, 9. juuni 2009
Fotodel eelmise aasta talgulised
Nagu traditsiooniks saamas - kolmas kord ikkagi! - tähistame 16. juunil EAL aastapäeva talgutöö vormis mõnusa liigutamisega Metsakalmistul ajakirjanike hauaplatsil ja toreda piknikuga Pirita kloostri kaunil siseõuel.
Kogunemine kell 16.00 Metsakalmistu peavärava juures.
Kaasa töökindad, kalmuküünlad, koduaia lilled. Muude vahendite eest hoolitsevad Merike ja Piret.
Linna poolt tulijad saavad küüdi suhtes kokku leppida Piretiga (kui auto täis, siis Riinaga tel.52 93519) , Pirita poolt Merikesega.
Piknikuks vajamineva ostame Pirita selverist. Ja loodetavasti on ka ilmataat meiega - nagu alati.
Vaata fotomeenutust eelmisest aastast http://naistoimetajad.blogspot.com/2008/06/ajakirjanike-hauaplats-sai-vrskema-ilme.html
Kohtumiseni!
Aita, Piret,
Nagu traditsiooniks saamas - kolmas kord ikkagi! - tähistame 16. juunil EAL aastapäeva talgutöö vormis mõnusa liigutamisega Metsakalmistul ajakirjanike hauaplatsil ja toreda piknikuga Pirita kloostri kaunil siseõuel.
Kogunemine kell 16.00 Metsakalmistu peavärava juures.
Kaasa töökindad, kalmuküünlad, koduaia lilled. Muude vahendite eest hoolitsevad Merike ja Piret.
Linna poolt tulijad saavad küüdi suhtes kokku leppida Piretiga (kui auto täis, siis Riinaga tel.52 93519) , Pirita poolt Merikesega.
Piknikuks vajamineva ostame Pirita selverist. Ja loodetavasti on ka ilmataat meiega - nagu alati.
Vaata fotomeenutust eelmisest aastast http://naistoimetajad.blogspot.com/2008/06/ajakirjanike-hauaplats-sai-vrskema-ilme.html
Kohtumiseni!
Aita, Piret,
reede, 29. mai 2009
Hispaania edusammudest soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus
Pressiteade
29.05.2009
T.E. Hispaania Suursaadik esineb Tallinna Ülikoolis ettekandega Hispaania edusammudest soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse (ENUT) kutsel esineb 1. juunil 2009 kell 14.30 Tallinna Ülikooli auditooriumis U-648 Hispaania Suursaadik, Tema Ekstsellents hr. Eduardo Ibáñez López-Dóriga ettekandega „Hispaania edusammudest soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel” („The way toward gender equality in Spain“), kus ta käsitleb Hispaania seadusandluse viimase kümnendi edusamme, mis on riigis taganud edu demokraatlikuma, võrdõiguslikult tasakaalustatuma ühiskonna poole ning räägib institutsionaalsetest mehhanismidest soolise diskrimineerimise juhtumitega tegelemiseks.
Ettekanne toimub inglise keeles sünkroontõlkega eesti keelde.
Hispaanias on tänaseks avalik arvamus ja valupiir tuntavalt arenenud. Laiahaardelise teavitustööga on tekitatud ühiskondlik hukkamõist vägivallatsejate vastu ja poolehoid ning kaitse ohvrite suhtes. Inimesed on muutunud enesekindlamaks, teadlikumaks oma õigustest ja väärtusest.
Lisaks meeste kultuurilisele ja kasvatuslikule arusaamale naiste-meeste rollidest, on siiski veel suur tööpõld ees ka naiste eneseteadvuse tõstmiseks ja kasvatamiseks.
Osalema oodatakse kõikide huvigruppide esindajaid, kes soovivad laiendada oma arusaamist demokraatia olemusest ja on teadvustanud, et naistele ja meestele võrdsete võimaluste loomine on valdkond, kus ka väikesed muudatused võivad viia ühiskonna olulistele arengutele.
Üritust toetavad Tallinna Ülikool ja Hasartmängumaksu Nõukogu.
Täpsem informatsioon:
Ilvi Jõe-Cannon, tel. 5345 1146, e-post ilvi.joe-cannon@enut.ee
ENUT (www.enut.ee) on pühendanud oma tegevuse soolise võrdõiguslikkuse ja demokraatia arendamisele. ENUT toetab ja koordineerib koostööd sugupoole küsimustes ning tegutseb nais- ja meesuurimuse teabekeskusena. ENUT-i raamatukogu sisaldab üle 3000 raamatu nais-, mees- ja soouuringute vallast.
Pressiteade
29.05.2009
T.E. Hispaania Suursaadik esineb Tallinna Ülikoolis ettekandega Hispaania edusammudest soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse (ENUT) kutsel esineb 1. juunil 2009 kell 14.30 Tallinna Ülikooli auditooriumis U-648 Hispaania Suursaadik, Tema Ekstsellents hr. Eduardo Ibáñez López-Dóriga ettekandega „Hispaania edusammudest soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel” („The way toward gender equality in Spain“), kus ta käsitleb Hispaania seadusandluse viimase kümnendi edusamme, mis on riigis taganud edu demokraatlikuma, võrdõiguslikult tasakaalustatuma ühiskonna poole ning räägib institutsionaalsetest mehhanismidest soolise diskrimineerimise juhtumitega tegelemiseks.
Ettekanne toimub inglise keeles sünkroontõlkega eesti keelde.
Hispaanias on tänaseks avalik arvamus ja valupiir tuntavalt arenenud. Laiahaardelise teavitustööga on tekitatud ühiskondlik hukkamõist vägivallatsejate vastu ja poolehoid ning kaitse ohvrite suhtes. Inimesed on muutunud enesekindlamaks, teadlikumaks oma õigustest ja väärtusest.
Lisaks meeste kultuurilisele ja kasvatuslikule arusaamale naiste-meeste rollidest, on siiski veel suur tööpõld ees ka naiste eneseteadvuse tõstmiseks ja kasvatamiseks.
Osalema oodatakse kõikide huvigruppide esindajaid, kes soovivad laiendada oma arusaamist demokraatia olemusest ja on teadvustanud, et naistele ja meestele võrdsete võimaluste loomine on valdkond, kus ka väikesed muudatused võivad viia ühiskonna olulistele arengutele.
Üritust toetavad Tallinna Ülikool ja Hasartmängumaksu Nõukogu.
Täpsem informatsioon:
Ilvi Jõe-Cannon, tel. 5345 1146, e-post ilvi.joe-cannon@enut.ee
ENUT (www.enut.ee) on pühendanud oma tegevuse soolise võrdõiguslikkuse ja demokraatia arendamisele. ENUT toetab ja koordineerib koostööd sugupoole küsimustes ning tegutseb nais- ja meesuurimuse teabekeskusena. ENUT-i raamatukogu sisaldab üle 3000 raamatu nais-, mees- ja soouuringute vallast.
pühapäev, 24. mai 2009
Kutse kohtumisele Hispaania Suursaadikuga
Head naistoimetajad!
Olete oodatud Hispaania suursaadik H.E. Eduardo Ibanez Lopez-Doriga loengule Tallinna Ülikooli ruumis U-648, esmaspäeval 01. juunil kell 14.30.
Suursaadik Ibanez käsitleb soolise võrdõiguslikkuse teemat oma kodumaal käesoleval sajandil.
Palume teatada osalemisest: ilvi.joe-cannon@enut.ee või 5345 1146.
Ilvi Cannon
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse (ENUT)
projektijuht
Olete oodatud Hispaania suursaadik H.E. Eduardo Ibanez Lopez-Doriga loengule Tallinna Ülikooli ruumis U-648, esmaspäeval 01. juunil kell 14.30.
Suursaadik Ibanez käsitleb soolise võrdõiguslikkuse teemat oma kodumaal käesoleval sajandil.
Palume teatada osalemisest: ilvi.joe-cannon@enut.ee või 5345 1146.
Ilvi Cannon
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse (ENUT)
projektijuht
neljapäev, 21. mai 2009
Postimees rikkus head ajakirjandustava
Tallinn, 20. mai 2009.
Pressinõukogu arutas naisteühenduste ja lähisuhtevägivallaga tegelevate organisatsioonide kaebust Postimehe peale ning tegi tauniva otsuse.
14. novembril 2008 Postimehes ilmunud artiklites „Arsti viis mõrvani kannatuse katkemine“ ja „Kadi kasutas teda jõhkralt ära!“ on erinevad osapooled kommenteerinud Tartus 2008. aasta novembri alguses asetleidnud tragöödiat, kus eakas arst lasi maha oma korteris elanud noore naise.
Lähisuhtevägivallaga tegelevad organisatsioonid leidsid, et Postimees on artiklites kirjutanud mõrvast moel, mis on rikkunud avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet. Samuti leidsid kaebajad, et leht käsitles naistevastast vägivalda väga stereotüüpselt ja lugejatele püüti tekitada arusaam, et teo eest vastutas ohver, mitte kurjategija. Samuti ei pidanud kaebajad õigeks ohvri täisnime, piltide ja eraeluliste faktide avalikustamist.
Postimees selgitas, et vahendas allikatelt saadud infot, kontrollis seda ega mõelnud fakte välja. Postimehe hinnangul oli tegu võika ja kõneainet pakkunud kuriteoga, mille põhjuste toomine lugejateni on ajakirjanduse ülesanne. Postimees lisas, et avaldas järgmise päeva lehes ohvri tädi seisukohad, mis näitasid, et tegu polnud must-valge juhtumiga.
Pressinõukogu otsustas, et Postimees rikkus ajakirjanduseetika koodeksi punkti 1.4., mis näeb ette, et ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest ning ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav info. Pressinõukogu hinnangul on Postimees allikatele toetudes loonud kuriteost ühekülgse pildi.
Postimees rikkus ka eetikakoodeksi punkti 4.1., mis näeb ette, et uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad. Pressinõukogu hinnangul oli tegu uudislooga, mis ei oleks tohtinud sisaldada ajakirjaniku oletusi. Samuti rikkus leht koodeksi punkti 4.8., mille järgi ohvreid üldjuhul avalikkuse jaoks ei identifitseerita. Pressinõukogu hinnangul ei olnud põhjendatud nimede, fotode ja eraeluliste detailide avaldamine.
Postimees rikkus ka koodeksi punti 4.11., mille järgi ei või pealkirjad ja juhtlaused auditooriumi eksitada. Pressinõukogu hinnangul oli artikli „Arsti viis mõrvani kannatuse katkemine“ pealkiri ja juhtlause lugejaid eksitav, sest seal väidetav pole artiklis faktidega tõestatud.
Pressinõukogu otsuse allkirjastas nõukogu aseesimees Ivi Proos. Postimees avaldas otsuse 20. mail.
PN
Pressinõukogu arutas naisteühenduste ja lähisuhtevägivallaga tegelevate organisatsioonide kaebust Postimehe peale ning tegi tauniva otsuse.
14. novembril 2008 Postimehes ilmunud artiklites „Arsti viis mõrvani kannatuse katkemine“ ja „Kadi kasutas teda jõhkralt ära!“ on erinevad osapooled kommenteerinud Tartus 2008. aasta novembri alguses asetleidnud tragöödiat, kus eakas arst lasi maha oma korteris elanud noore naise.
Lähisuhtevägivallaga tegelevad organisatsioonid leidsid, et Postimees on artiklites kirjutanud mõrvast moel, mis on rikkunud avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet. Samuti leidsid kaebajad, et leht käsitles naistevastast vägivalda väga stereotüüpselt ja lugejatele püüti tekitada arusaam, et teo eest vastutas ohver, mitte kurjategija. Samuti ei pidanud kaebajad õigeks ohvri täisnime, piltide ja eraeluliste faktide avalikustamist.
Postimees selgitas, et vahendas allikatelt saadud infot, kontrollis seda ega mõelnud fakte välja. Postimehe hinnangul oli tegu võika ja kõneainet pakkunud kuriteoga, mille põhjuste toomine lugejateni on ajakirjanduse ülesanne. Postimees lisas, et avaldas järgmise päeva lehes ohvri tädi seisukohad, mis näitasid, et tegu polnud must-valge juhtumiga.
Pressinõukogu otsustas, et Postimees rikkus ajakirjanduseetika koodeksi punkti 1.4., mis näeb ette, et ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest ning ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav info. Pressinõukogu hinnangul on Postimees allikatele toetudes loonud kuriteost ühekülgse pildi.
Postimees rikkus ka eetikakoodeksi punkti 4.1., mis näeb ette, et uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad. Pressinõukogu hinnangul oli tegu uudislooga, mis ei oleks tohtinud sisaldada ajakirjaniku oletusi. Samuti rikkus leht koodeksi punkti 4.8., mille järgi ohvreid üldjuhul avalikkuse jaoks ei identifitseerita. Pressinõukogu hinnangul ei olnud põhjendatud nimede, fotode ja eraeluliste detailide avaldamine.
Postimees rikkus ka koodeksi punti 4.11., mille järgi ei või pealkirjad ja juhtlaused auditooriumi eksitada. Pressinõukogu hinnangul oli artikli „Arsti viis mõrvani kannatuse katkemine“ pealkiri ja juhtlause lugejaid eksitav, sest seal väidetav pole artiklis faktidega tõestatud.
Pressinõukogu otsuse allkirjastas nõukogu aseesimees Ivi Proos. Postimees avaldas otsuse 20. mail.
PN
teisipäev, 19. mai 2009
SEMINAR EESTI NAISKIRJANDUSEST
Tallinna ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi
SEMINAR EESTI NAISKIRJANDUSEST
21. mail kell 14.30-16.30
ruumis U-649, Uus-Sadama 5
Seminari eesmärk on tutvustada naiskirjanduse mõiste tähendust ning keskendada tähelepanu eesti naiskirjanike loomingu peamistele teemadele ja problemaatikale viimase kümne aasta jooksul. Arutleme naiskogemuse, naishääle ja naisidentiteedi kujutamise üle kirjandustekstides; küsime, keda näevad naisautorid oma lugejaina ning kas nad tunnevad end tänases kirjanduselus tõrjutuna. Eesti filoloogia üliõpilaste ettekandeid kommenteerivad kirjanikud.
KAVA
14.30 Elo Lindsalu. Naiskirjandus – kellele ja milleks.
14.45 Merlin Piirve. Maimu Bergi sõltuvad/sõltumatud naisekujud.
15.00 Erika Pääbus. Naiselik enesekehtestus Eeva Pargi novellides.
15.15 Mari Peegel. „Oma“ ja „võõras“ Kristiina Ehini luuleilmas.
15.30 – 15.45 Kohvipaus
15.45 Karin Pallon. Huntnaine Helga Nõu romaanis „Hundi silmas”.
16.00 Elinor Taluste. Naiskirjaniku portree: Kärt Hellerma.
16. 15 Gerli Punison. Elo Viidingu feministlik kirjutus.
Diskussioon jätkub kohvilauas.
Kõik huvilised on oodatud!
Kontaktisik: Elo Lindsalu elo@tlu.ee
SEMINAR EESTI NAISKIRJANDUSEST
21. mail kell 14.30-16.30
ruumis U-649, Uus-Sadama 5
Seminari eesmärk on tutvustada naiskirjanduse mõiste tähendust ning keskendada tähelepanu eesti naiskirjanike loomingu peamistele teemadele ja problemaatikale viimase kümne aasta jooksul. Arutleme naiskogemuse, naishääle ja naisidentiteedi kujutamise üle kirjandustekstides; küsime, keda näevad naisautorid oma lugejaina ning kas nad tunnevad end tänases kirjanduselus tõrjutuna. Eesti filoloogia üliõpilaste ettekandeid kommenteerivad kirjanikud.
KAVA
14.30 Elo Lindsalu. Naiskirjandus – kellele ja milleks.
14.45 Merlin Piirve. Maimu Bergi sõltuvad/sõltumatud naisekujud.
15.00 Erika Pääbus. Naiselik enesekehtestus Eeva Pargi novellides.
15.15 Mari Peegel. „Oma“ ja „võõras“ Kristiina Ehini luuleilmas.
15.30 – 15.45 Kohvipaus
15.45 Karin Pallon. Huntnaine Helga Nõu romaanis „Hundi silmas”.
16.00 Elinor Taluste. Naiskirjaniku portree: Kärt Hellerma.
16. 15 Gerli Punison. Elo Viidingu feministlik kirjutus.
Diskussioon jätkub kohvilauas.
Kõik huvilised on oodatud!
Kontaktisik: Elo Lindsalu elo@tlu.ee
laupäev, 9. mai 2009
MTÜ Eesti Naistoimetajad!
Fotol vasakult: Merike (ees), Imbi, Madli, Aita, Piret. Tiina ja Ljuda andsid ajaloolisele dokumendile allakirjutamiseks volituse.
Fotoklõpsu tegi Aime Hendre.
Eesti Naistoimetajate eesmärgiks on:
aidata kaasa inimväärse ja demokraatliku ühiskonna kujundamisele, pidades oluliseks võrdseid võimalusi ning võrdõiguslikkust eneseteostusel;
väärtustada ajakirjanduskultuuri;
arendada koostööd naisorganisatsioonidega;
edendada liikmete loometegevust, enesetäiendamist ja koostööd ajakirjanike vahel;
kaasa rääkida ajakirjanduslikku loometegevust puudutava õigusruumi kujundamises;
väärtustada Eesti ajakirjandusajalugu.
3-liikmelise juhatusse valiti Piret Mäeniit, Aita Nurga ja Merike Viilup, sisekontrolliks Madli Vitismann.
Liikmemaksuks määrati 120 krooni aastas.
Värskelt asutatud ühingu juhatuse esimeseks ülesandeks on korraldada kõik ühingu asutamisega seotud protseduurid – registreerimine Harju Maakohtu mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris, avada pangaarve jne.
Vastavalt põhikirjale võib Naistoimetajate liikmeks olla iga Eestiga seotud isik, kes on töötanud või töötab ajakirjanduses või raamatutoimetajana ja kes soovib tegutseda kooskõlas ühingu eesmärkidega.
MTÜ-na saame olla võrdväärseks koostööpartneriks teistele ja ühtlasi iseseisvad oma projektide algatamisel!
Ootame värskeid ideid ja uusi liikmeid!
Kontaktid: tel. 5045400, e-post info (ätt) estmedia.ee
Täname heade mõtetega kaasa aitamast Aimet, Hillet, Millat, Eve, Riinat.
Fotoklõpsu tegi Aime Hendre.
5. mail kirjutasid Aita Nurga, Piret Mäeniit, Madli Vitismann, Ljudmilla Ljulko, Tiina Rebane, Imbi Ernits-Kaljuste ja Merike Viilup mittetulundusühingu Eesti Naistoimetajad asutamislepingule ja kinnitasid põhikirja.
Eesti Naistoimetajate eesmärgiks on:
aidata kaasa inimväärse ja demokraatliku ühiskonna kujundamisele, pidades oluliseks võrdseid võimalusi ning võrdõiguslikkust eneseteostusel;
väärtustada ajakirjanduskultuuri;
arendada koostööd naisorganisatsioonidega;
edendada liikmete loometegevust, enesetäiendamist ja koostööd ajakirjanike vahel;
kaasa rääkida ajakirjanduslikku loometegevust puudutava õigusruumi kujundamises;
väärtustada Eesti ajakirjandusajalugu.
3-liikmelise juhatusse valiti Piret Mäeniit, Aita Nurga ja Merike Viilup, sisekontrolliks Madli Vitismann.
Liikmemaksuks määrati 120 krooni aastas.
Värskelt asutatud ühingu juhatuse esimeseks ülesandeks on korraldada kõik ühingu asutamisega seotud protseduurid – registreerimine Harju Maakohtu mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris, avada pangaarve jne.
Vastavalt põhikirjale võib Naistoimetajate liikmeks olla iga Eestiga seotud isik, kes on töötanud või töötab ajakirjanduses või raamatutoimetajana ja kes soovib tegutseda kooskõlas ühingu eesmärkidega.
MTÜ-na saame olla võrdväärseks koostööpartneriks teistele ja ühtlasi iseseisvad oma projektide algatamisel!
Ootame värskeid ideid ja uusi liikmeid!
Kontaktid: tel. 5045400, e-post info (ätt) estmedia.ee
Täname heade mõtetega kaasa aitamast Aimet, Hillet, Millat, Eve, Riinat.
Tellimine:
Postitused (Atom)
