Võitlus soopõhise vägivalla vastu - Hispaania näide

Anna-Maria Penu

Hispaania feministid olid juba aastakümneid kaevanud soopõhist lähisuhtevägivalda tuimalt pealt vaatavate ametivõimude peale. Valitsev ükskõiksus lubas vägivallatsejatel karistamatult tegutseda jättes ohvrid kaitseta, oma piinajaga üksi. Neid ei võetud kuulda, neid ei võetud tõsiselt. Üldine seisukoht väitis kõiketeadvalt, et tegemist on üksikjuhtumitega, anomaaliatega ning mitte mingil juhul naiste ja meeste ajaloolisest ebavõrdusest tuleneva sotsiaalse probleemiga. Suhtumine, mis selgitas ka politseinike ja kohtunike apaatsust selle „vähetähtsa” probleemiga tegelemisel, abi otsivatele naistele pakutud isalik soovitus vägivallatsejaga „sõbralik lahendus leida” ja ohvri kannatuste naeruvääristamine, tühiseks pidamine ning kohati isegi õigustamine.

Kuid 1997. aasta tõi traagilise muutuse. Hispaanlaste ühisteadvuse tärkamist soopõhise lähisuhtevägivalla eksisteerimise kohta tähistab kindel nimi ja kuupäev. 17. detsembril 1997. aastal rääkis 60-aastane Ana Orantes Ruiz Andaluusia telesaates kohutavast situatsioonist, milles ta on aastakümneid elanud: abikaasa psüholoogilise ja füüsilise vägivalla all. Ana oli vägivaldse mehe peale kaevanud ka politseile, kuid tema juhtumiga tegelenud kohtunik määras tolleks ajaks juba endise abikaasa elukohaks ikkagi Anaga sama elamu. Tegemist oli esimese naisega, kes rääkis oma isiklikust põrgust avalikult, miljonite silmapaaride ees. Ja paljud tundsid Ana loos ära iseenda.
Pärast saadet läks Ana koju, kus endine abikaasa ta bensiiniga üle valas ning põlema pani. Ana suri. Endine abikaasa tappis naise pärast aastakümneid kestnud terrorit.
Korraga seisis Ana Orantes Ruizi lugu suurimate ajalehtede esikaantel tekitades arvukalt vastukaja ja avalikke diskussioone. Sajandeid varjatud probleem, pere siseasjaks tituleeritud nii paljude naiste süstemaatiline piinamine sai lõpuks avalikkuse tähelepanu, mille eest feministid olid nii kaua ja väsimatult võidelnud.

Seitse aastat hiljem, 28. detsembril 2004. aastal, võttis Hispaania parlament ühehäälselt vastu orgaanilise seaduse 1/2004, soopõhise vägivalla vastase täieliku kaitse meetmete kohta. Seaduse lõppeesmärgiks on soopõhise vägivalla progressiivne välja juurimine: „Käesoleva seaduse eesmärgiks on kaitsta vägivalla eest, mis on diskrimineerimise, ebavõrdsuse ning meeste võimusuhete ilming ning mille all kannatavad naised oma lähisuhetes, nii kooselus kui väljaspool seda. Sest tegemist on naistel suunatud vägivalalga ainuüksi seetõttu, et nad on naised, mis tähendab nende agressorite jaoks, et neil naistel pole kõige vähimaidki õigusi vabadusele, austusele ja neil puudub otsustusvõime.”

Põhjalik seadus
Tegemist on ennetavate, informatiivsete, sotsiaalsete, juriidiliste, meditsiiniliste, tööõiguslike, hariduslike, karistusseadustikku ning ohvrite kaitset puudutavate abinõude kogumiga. Loodi soopõhise vägivallaga vastu võitlev valitsusdelegatsioon ning Riiklik Naistevastase Vägivalla Observatoorium. Keskkoolidesse viidi sisse eraldi kohustuslik ainetund – keskendunud võrdsusele ja soopõhise vägivalla vastu. Haridusasutustelt nõutakse õpetajaskonna koolitamist antud teemal. Lähisuhte vägivalla ohvritele pakutakse koolitusprogramme, et saavutada oma piinajast majanduslik sõltumatus, ning neid palkavatele ettevõtetele teeb riik lisasoodustusi. Ohvrid, kel puudub vajalik ettevalmistus või takistavad teda töö leidmisel teised sotsiaalsed tingimused, on ettenähtud töötushüvitis. Kallaletungist põhjustatud töölt puudumisel on ohvril õigus töövõimetuspensionile. Meditsiinitöötajad, kes näevad ohvril vägivalla märke, on kohustatud sellest teatama ametivõimudele ning andma läbivaatuse kohta tõendi. Karmistati karistusi. 2005. aastal viidi karistusseadustikku muudatus, mis lubab määrata raskemaid karistusi, kui agressoriks on mees ja ohvriks naine. Vahet tehakse ka esmakordsel või tavapärasel vägivallal, ka ähvardused, sundimine ja vabaduse piiramine on karistatavad. Loodi 400 spetsiaalselt koduvägivallaga tegelevat kohust, kusjuures kohtuotsused viiakse läbi kiirmenetluse korras. Kinnitati politseinikele suunatud soopõhise vägivalla erikoolitus ning eriüksuste moodustamine. Ohvritele pakutakse igakülgset ja väikse või sissetulekuta naistele ka täiesti tasuta juriidilist nõustamist ning abi. Pealegi ei pea ohver ise mööda erinevaid asutusi jooksma vaid saab kõik vajaliku ühest ja samast kohast. Riik hoolitseb kõikide ettenähtud osakeste tööle panemise eest.

Kaks aastat hiljem, 2006. aastal, anti lisaks välja ambitsioonikas Riiklik Soopõhise Vägivalla Teadvustamis- ja Ennetusprogramm, mis on suunatud kõikides vanustes meestele ja naistele. Programmi eessõnas selgitatakse, et soopõhise vägivalla puhul on tegemist „meie ühiskonnas eksisteeriva ebavõrdsuse kõige brutaalsema sümboli ilminguga”.
Käivitatud on mitmeid reklaamikampaaniaid tutvustamaks olemasolevaid riiklikke tugipunkte ning ohvrile korratakse ikka uuesti ja uuesti, et vägivaldsest suhtest on väljapääs. Julugustatakse lakkamatult, et politseile tuleb avaldus teha, et nad saaksid tegutsema hakata. Ka naabreid, perekonnaliikmeid, sõpru, ametnikke, kes on olnud vägivalla tunnistajaks, õhutatakse politseid kutsuma, kaebust esitama ning ohvrile igakülgset toetust pakkuma. Meestele suunatud kampaaniad rõhuvad mehelikkuse uuele identiteedile, uut tüüpi suhetele, võrdsuse võtmes ja mitte naiste vastase vägivallaga. Lisaks on avaldatud kümneid trükiseid soopõhise vägivalla ohvritele mõeldud õiguste, informatsiooni ja tegutsemisjuhenditega.

Revolutsiooniline teadvuse muutus
Seadus on julge, revolutsiooniline ja seetõttu ajalooline. Riiklikul tasemel tunnistatakse, et soopõhise vägivalla juured peituvad ühiskonna enda korralduses, tema märkidesüsteemis, mis on põlvkonnalt põlvkonnale edasi kandnud meeste ülemvõimu „loomulikkust” naiste üle. Naiste ja meeste vaheline ebavõrdsus on osa ühiskonna struktuurist ja suurte tähtedega sisse kirjutatud kultuuriliselt konstrueeritud soorollidesse, mille vaimus meid haritakse-kasvatatakse perekonnas, koolis, sotsiaalgruppides, meedias, läbi raamatute, filmide, kiriku. Mehelikkust seostatakse avaliku sfääri ja võimuga (peamiselt instrumentaalsete omadustega aktiivne, karm, domineeriv, tugev, riskialdis, usaldusväärne või otsusekindel) ning naiselikkust koduse maailma ja teiste eest hoolitsemisega (peamiselt väljendusrikaste või emotsionaalsete omadustega nagu sulnidus, mõistvus, tundlikkus, kannatlikkus, kuulekus ja alistumine), kuigi mitte ükski poisslaps ei sünni eneseteadliku, otsusekindla või domineerivana nagu mitte ükski tüdruk ei sünni sulni ega allaheitlikuna. Lisaks toimub see kõik ühiskonnas, kus teatud juhtudel on konfliktide - ükskõik, kas siis isiklikke, perekondlike, poliitiliste või riiklike – lahendamine vägivalla abil õigustatud ja isegi seaduslik.

Vastuvõetud seadus ulatab ohvritele abikäe, lubab kaitset, pakub toetust õhutades neid endale täisväärtusliku elu tagasi saamise teele. Seadus rõhutab, et tähtis on end sellest seksistlike müütide, suhtumiste, eelarvamuste ja uskumuste rägastikust välja võidelda, mis meie teadvuses justkui õigustavad igasugust naiste vastast vägivalda, diskrimineerimist, naeruvääristamist, objektistamist jne. Selleks aga tuleb muuta valitsevat patriarhaalselt meestekeskset arusaama, loogikat suhetest ja identiteetidest, mis määravad jäigalt, mida tähendab „olla mees” ja „olla naine”, mis ülesanded meil on, mida tohime, mida ei tohi teha, mis on sobilik, mis mitte. Muuta tuleb ka soopõhise vägivalla probleemi nimetamist ainult „naiste probleemiks”, nagu meestel poleks sellega mingisugust pistmist. Igasuguse vägivalla vastu võitlemiseks ja ennetamisse tuleb kaasata terve ühiskond, see kehtib ka soopõhise vägivalla kohta, sest see on kõigi tema liikmete probleem.

Tulemused
Soopõhise vägivalla vastaste täieliku kaitse meetmete seadus on tänaseks kehtinud pea viis aastat ja Hispaania kuningriigi seadusandluses pole ühtegi teist, ühehäälselt vastuvõetud seadust, mis on olnud nii pidevate rünnakute märklauaks. Hispaania kuningriigi põhiseaduslikule kohtule on esitatud üle 200 kaebuse. Enim poleemikat tekitas Murcia kohtuniku väide paar aastat tagasi, et määrates meestele raskemaid karistusi rikutakse sugude vahelise võrdsuse printsiipi. Põhiseaduse kohus leidis - 7 poolt ja 5 vastuhäälega -, et seda printsiipi ei rikuta, sest karmimad karistused naiste kallal vägivallatsevatele meestele täidavad „ebavõrdses ühiskondlikus kontekstis sündinud ja kestva soopõhise vägivalla vastu võitlemise eesmärki”.

Küllaga on kuhjunud kaebusi ka süsteemi korralduse üle, nagu näiteks vabade kohtade vähesus varjupaikades, raskused riiklike toetuste saamiseks, politsei aeglus, politseinike vähesus ning sellest tulenev ohvrite kaitsetus jne. Praktikas on leitud palju vajakajäämisi, mida siis parandatakse, täiustatakse või hinnatakse ümber. Näiteks esialgu tuli ühisest kodust ära minna ohvril, kuid nüüd tuleb kodust lahkuda vägivallatsejal ja mitte ohvril, kui ta seda just ise ei soovi. Viimane uuendus on kinnitada lähenemiskeeluga vägivallatseja randmele GPS, mis saadab turvafirma keskusesse häire, kui mees läheneb ohvrile rohkem kui 500 meetrit. Erinevatest sektoritest tulenev kriitika viimase abinõu kohta ulatub turvafirma reageerimiseks vajaminevast ajast kuni GPS tootva erafirma kasumini välja. Sest niikaua kui häire keskusesse jõuab ja turvafirma kohale sõidab, jõuab vägivallatseja teha, mida iganes. Mis puutub erafirma kasutamisse, siis pole osade naiste organisatsioonide meelest eetiline teha nii tõsisest probleemist kellegi järjekordset eraäri.

Ka naiste esitatud kaebuste tagasi võtmine, sest „mees palus andeks ja lubas, et enam ei tee”, on suureks mureallikaks. Kuna naised on oma piinajast nii majanduslikus kui ka emotsionaalses sõltuvuses, siis nad usuvad teda. Siin aitab vaid töö naiste enesehinnangu ja eneseteadlikkusega, nende informeerimisega sellest, mis juhtub siis, kui nad vägivallatsejaga edasi kokku jäävad. Noorematele aga mõjub ennetustöö.

Käesolevat teemat käsitlev statistika on samuti tekitanud erinevaid tõlgendusi. Surmade arv pole suuri muutusi läbi teinud: 2003. aastal suri 71 naist oma kaaslase käe läbi, samas 2005. aastal 57 aga 2008. aastal 75. Samas on politseisse esitatud avalduste arv hüppeliselt suurenenud: 2008. aastal registreeriti keskelt läbi 400 kaebust päevas ja 8 kõnet tunnis vägivalla ohvritele mõeldud abitelefonile.

Seaduse kriitikute sõnul näitavad need arvud vastuvõetud abinõude paketi äraspidist mõju ehk soopõhise vägivalla elimineerimise asemel õhutavat ta sellele. Kuid enamus tõlgendavad politseisse esitatud avalduste kasvu naiste teadlikkuse tõusuga ja riikliku toetuse olemasoluga. Kui enne naine kannatas vaikides hirmu tõttu, majanduslikel ja/või sotsioloogilistel põhjustel, siis täna ta pisut suurema tõenäosusega seda enam ei tee. Surmade arv on aga enam-vähem samadesse piiridesse jäänud, sest tegemist on ühiskonna niivõrd sügava probleemiga, et selle välja juurimine võib võtta aastakümneid. Uute põlvkondade seas on naiste vastane vägivald (nii psüühiline, füüsiline kui ka seksuaalne) endiselt suur ja murettekitavad uuringud näitavad, et poisid on palju tugevamalt traditsioonilistes soorollides kinni, kui tüdrukud.
Suurem osa hispaania eksperte on aga veendunud, et seadus on probleemi laialdaseks, ühiskondlikuks teadvustamiseks, ohvrite kaitseks ja vägivallatsejate karistamiseks olnud elulise tähtsusega. Endisest veelgi suuremat rõhku tuleb panna ennetustööle ja nii naiste kui meeste sotsiaalkultuurilisele harimisele. Tööpõld on lai, kuid hädavajalik algus on tehtud ja töö soopõhise vägivalla välja juurimiseks on riiklikul tasemel alanud.

* Hispaania meediale on tehtud soovitusi juhuks, kui uudis räägib soopõhisest vägivalla juhtumist: hoiduda jõhkratest detailidest; mitte õigustada vägivallatsejat süüdistades ohvrit stiilis naine provotseeris või anda teisiti mõista, et naine oli selle kuidagi viisi välja teeninud või ise esile kutsunud; uudisele tuleb alati lisada abitelefoni number ning juhtumit tuleb nimetada, kui ründajaks on mees ja ohvriks naine, soopõhiseks vägivallaks.

* Koduvägivalla alla kuuluvad kõik vägivalla tüübid, mis leiavad aset kodus. Taoline definitsioon viitab asukohale, kuid ei too selgelt välja, kes on vägivalla ohvrid ning millised on põhjused.

Üldiselt perevägivallast rääkides võib kõne all olla nii lähisuhte vägivald kui ka laste ja/või vanurite väärkohtlemine. Jällegi vajab täpsustamist. Lähisuhtevägivald viitab suhte iseloomule, kus eksisteerib vägivald, kas siis mehe poolt naisele, naiselt mehele, samasooliste vahel või on see vastastikune. Ometi ei ole seegi väga täpne määratlus, sest statistika kohaselt on võimsas ülekaalus naisohvrid (läänemaailmas vahemikus 75% - 91%), siis tuleb protsentuaalselt vastastikuse vägivalla esinemine ja alles siis meesohvrid. Seega tuleb soovituslikult rääkida soopõhisest vägivallast, seksistlikust vägivallast või meeste vägivallast naiste vastu, et toonitada patriarhaalse kultuuri osatähtsust, ideoloogilist tausta taolise vägivalla sünnil ja pikaajalisel kestvusel (konstrueeritud soorollid, struktrueeritud sooline ebavõrdsus ühiskonna korralduses, mis toetavad meeste ülemvõimu naiste üle). Ning muidugi selle vastu võitlemiseks.

* Soopõhise vägivalla all mõistetakse igasugust vägivalda naiste peal sel lihtsal põhjusel, et nad on naised ja teda esineb nii avalikus kui privaatsfääris olenemata sotsiaalsest klassist, vanusest või rahvusest. Soopõhine vägivald pole ainult psüholoogiline, füüsiline ja seksuaalne vaid ka emotsionaalne. Tema definitsioon seadusandluses on riigiti aga erinev. Näiteks Hispaanias haaratakse soopõhise vägivalla statistikasse hetkel vaid lähisuhte vägivalla ohvrid, kuid Rootsis on nendes arvudes välja toodud ka prostituutide tapmised. Hispaania karistusseadustikus läheks taoline kuritegu täna mõrva alla.

* Euroopa Liidus on iga kolmas naine viiest mingil momendil oma elus kannatanud soopõhise vägivalla all.

24. 08.2009 Postimehes ilmunud artikkel: http://www.postimees.ee/?id=155329

ENÜ suvekooli ajakava

Laupäev, 15. august
10.00-12.00 Saabumine, majutamine, tervituskohv
12.00-14.00 Ettevõtluskonsultant Olavi Kärsna räägib väikeettevõtluse problemaatikast, sealhulgas FIEde ja naisettevõtjate probleemidest
14.00-15.00 Lõuna
15.00-17.00 Majandusteadlane Paul Tammert räägib praegusest majanduslikust olukorrast Eestis, majandusmudelitest ja ühistegevusest
17.00-17.15 Kohvipaus
17.15- 19.00 Ülevaade ENÜ liikmesorganisatsioonide tegevusest ja ENÜ senistest ühisaktsioonidest
19.30 Õhtusöök

Pühapäev, 16. august
8.30 hommikusöök
9.00- 10.30 Ülle-Marike Papp - Sisustamata normid ja avastamata võimalused – mida tähendab poiste ja tüdrukute võrdne õigus võrdväärsele haridusele
10.30-10.45 Kohvipaus
10.45-11.30 Riina Kütt- 21. sajandi tüdrukute ja poiste kasvatamine ning kogemusi Rootsi lasteaiast ja koolist
11.30-12.30 Rühmatöö
12.30-13-30 Lõuna
13.30-14.15 Euroopa Women’s Lobby tegemistest; Euroopa Liiidu soolise võrdõiguslikkuse raport 2009: jätkuvad väljakutsed
14.15-15.30 ENÜ tegevusplaanid
15.30-16.00 Kokkuvõtted

Täpsema asukoha info leiate kõige paremini Luua Metsanduskooli kodulehelt http://www.luua.edu.ee

Miks on ENÜ ühise strateegia koostamise vastu

Inimkaubanduse, lähisuhtevägivalla ja alaealiste kuritegevuse ennetamise ning tõkestamise ühise arengukava koostamine on ebamõistlik.

Strateegia koostamine paneb paika tegevussuunad ja prioriteedid paljudeks aastateks, sellega määratakse üldkjoontes ära ka ressursside jaotus erinevate valdkondade vahel (vähemalt peaks see nii olema), aga samuti sotsiaalsete probleemide ja inimõiguste käsitlusviisid. Praegusel kujul põlistab strateegia ebaselge terminikasutuse ja seniste uuringutulemuste ning seaduspärasuste eiramise ning sugupoolte aspekti ignoreerimise. Tegelemine nn. haavatavate ehk ohvritega jätab strateegia vaateväljast välja struktuursed ja sotsiaalsed mõjutegurid, mis kuritegevust ja vägivalda toodavad ja taastoodavad.

Leiame, et haavatavate kaitse riiklik strateegia peaks eelkõige tegelema haavatavuse põhjustega, et seda ennetada. Seostades meelevaldselt nii erinevaid valdkondi, nagu seda on alaealiste kuritegevus, inimkaubandus ja perevägivald, on tegelike põhjusteni võimatu jõuda.
Justiitsministeeriumi ettepanekut võiks võrrelda sooviga leiutada tablett , mis ühtaegu raviks nii grippi, tuberkuloosi kui pimesoolepõletikku . Tõsi, kõik need haigused võivad tekitada palavikku ja palaviku alandamiseks sobiliku ühise ravimi võib ju tõepoolest leida, haigus ise jääb aga niiviisi välja ravimata. Aga ega see vist justiitsministeeriumis kedagi ei huvitagi.
Tundub, et ministeerium soovib ühise arengukava koostamisega lihtsalt luua nii Eesti avalikkusele kui rahvusvahelistele organisatsioonidele muljet, et erinevate sihtgruppide probleemidega tegeletakse. Kuidas teisiti saaks tõlgendada pealkirja ja sisu erinevust (pealkirjas räägitakse haavatavatest sihtrühmadest, sisus keskendutakse eeskätt alaealiste probleemidele). Järjekindlalt ja küüniliselt on seejuures eiratud sotsiaalministeeriumi sisulisi seisukohti, mis on ühise arengukava koostamise vastu, rääkimata ohvreid vahetult abistavate organisatsioonide samasisulistest ettepanekutest.

ENÜ on kindlal seisukohal, et ka Eestis on vaja lisaks alaealiste teemaga tegelemisele selget strateegiat, võitlemaks naistevastase vägivalla vastu. Seejuures ei vaidlusta me kuidagi alaealiste kaitsmise erakordset olulisust, kuid oleme veendunud, et laste kaitsmise eelduseks on kõigile naistele, sealhulgas nii praegustele kui tulevastele emade kaitse tagamine igasuguse vägivalla eest.

Vägivald on kõige otsesem ja lihtsam võimu saavutamise ja säilitamise ning kontrolli vahend. On ju mõttetu tegeleda teiste vägivallavormidega, kui kahe sotsiaalse grupi vahelised võimusuhted on vägivaldsed ja seda ühiskonnas aktsepteeritakse.
Loodame, et Justiitsministeerium õiguskuuleka institutsioonina viiks läbi vastava strateegia mõjude hindamise sugupoolte aspektist ning tooks välja need eesmärgid, mis oleksid suunatud vägivalda põhjustavatele väärtustele ja hoiakutele ja mis arvestaksid vajadusega muuta ettekujutusi mehelikkusest ja selle säilitamiseks kasutatavast vägivallast.
Nii ÜRO, Euroopa Nõukogu, Euroopa komisjon kui Euroopa Parlament rõhutavad riikide kohustust võidelda vägivallaga, mis hõlmab nii peresisest vägivalda kui muid vägivalla vorme, mis on suunatud naise vastu põhjusel, et ta on naine või mis mõjutavad naisi ebaproportsionaalselt suurel määral.

Leiame, et Justiitsministeeriumi eestvedamisel püüab Eesti riik oma kohustuste täitmisest lihtsalt mööda hiilida.

Eha Reitelmann
ENÜ peasekretär

Nais­teühen­du­sed oo­ta­vad rii­gilt eral­di nais­te­vas­ta­se vä­gi­val­la vas­tast st­ra­tee­giat

Kadri Ibrus
Eesti Päevaleht 3.08.09

Jus­tiits­mi­nis­tee­rium on il­ma oma ala spet­sia­lis­ti­de ja sot­siaal­mi­nis­tee­riu­mi­ga aru­ta­ma­ta koos­ta­nud plaa­ni, kui­das kaits­ta haa­va­ta­vaid ku­ri­teo ohv­reid. As­ja­tund­ja­te sõnul on do­ku­ment puu­du­lik ega pa­ku ohv­ri­te­le sel­li­sel ku­jul kind­lat kait­set.

Ni­melt on jus­tiits­mi­nis­tee­riu­mi kaks amet­nik­ku, kri­mi­naal­po­lii­ti­ka osa­kon­na nõuni­kud Brit Tam­mis­te ja Kai­re Tamm koos­ta­nud riik­li­ku aren­gu­ka­va, ku­hu on kok­ku pan­nud kolm laiau­la­tus­lik­ku sot­siaal­set prob­lee­mi. Esi­teks alaea­lis­te poolt ja vas­tu toi­me pan­dud ku­ri­te­ge­vus – sin­na al­la kuu­lu­vad kõikvõima­li­kud ku­ri­teod. Tei­sena ko­duvä­gi­val­la, kol­man­da­na inim­kau­ban­du­se vas­tu võit­le­mi­se. Aren­gu­ka­va­ga sä­tes­tab riik, kui­das kõigi nen­de prob­lee­mi­de­ga võit­le­ma ha­ka­ta ja kui pal­ju ra­ha sel­leks ku­lu­ta­tak­se.

Kokku ei saa panna
Do­ku­ment on sündi­nud, il­ma et oleks kon­sul­tee­ri­tud sot­siaal­mi­nis­tee­riu­mi­ga, kel­le vald­kond see suu­res­ti on. Sa­mu­ti ei ole kaa­sa­tud spet­sia­lis­te, kes tee­vad en­ne­tustööd ja abis­ta­vad ohv­reid te­ge­li­kult.
Sot­siaal­mi­nis­ter Han­no Pev­kur on saat­nud jus­tiits­mi­nis­ter Rein Lan­gi­le ju­ba kaks kir­ja, kus ütleb, et ta on sel­le aren­gu­ka­va vas­tu. Sot­siaal­mi­nis­tee­riu­mi soo­li­se võrdõigus­lik­ku­se osa­kon­na peas­pet­sia­listi Kat­ri Ees­pe­re sõnul leia­vad nad, et nii eri­ne­vaid tee­ma­sid ei saa ühe müt-si al­la pan­na, kui eesmärk on te­gel­da prob­lee­mi­de tek­kepõhjus­te­ga ja ohv­reid kaits­ta. „Va­ja oleks te­ha kaks eri aren­gu­ka­va: pe­revä­gi­val­la ja inim­kau­ban­du­se koh­ta üks ning alaea­lis­te ku­ri­te­ge­vu­se koh­ta tei­ne,” sõnas Ees­pe­re. „Ku­na prob­lee­mi­de põhju­sed on eri­ne­vad, on va­ja eral­di stra­tee­giaid,” sel­gi­tas ta.

Sot­siaal­mi­nis­tee­riu­mi hin­nan­gul on algp­rob­lee­miks see, et jus­tiits­mi­nis­tee­riu­mi plaan kes­ken­dub üks­nes ohv­ri­te­le, mit­te ei vaat­le sot­siaal­se­te prob­lee­mi­de tek­kepõhju­si ja mõju­te­gu­reid, mis vä­gi­val­da too­da­vad.
Spet­sia­lis­tid leia­vad, et teis­me­li­se mo­pee­di­var­gu­se ja lä­hi­suh­tevä­gi­val­la põhju­sed on vä­ga eri­ne­vad ning sel­leks et pe­revä­gi­val­la vas­tu võidel­da, peab riik sel­le prob­lee­mi eral­di et­te võtma – nii na­gu se­da oo­ta­vad ka inimõigus­te­ga te­ge­le­vad rah­vus­va­he­li­sed or­ga­ni­sat­sioo­nid.

„Nais­te­vas­ta­se vä­gi­val­la tõkes­ta­mi­se st­ra­tee­gia on pi­sut eluvõõras, et mit­te öel­da ham­bu­tu,” sõnas Vi­ru nais­te var­ju­pai­ga juht An­ge­la Olt, kel­le­ga st­ra­tee­gia koos­ta­jad po­le kon­sul­tee­ri­nud. Üld­se ei küsi­tud ka näi­teks MTÜ Elu­liin ar­va­must, ome­ti abis­ta­sid ne­mad eel­mi­sel aas­tal 55 nais­soost inim­kau­ban­du­se ohv­rit.
Prae­gu­ne st­ra­tee­gia kes­ken­dub peaas­ja­li­kult las­test ku­ri­teo ohv­ri­te­le – pe­revä­gi­vald on sin­na sis­se too­dud vaid sel­gi­tu­sel, et las­te ku­ri­te­ge­li­ku käi­tu­mi­se põhju­sed võivad pei­tu­da ka ko­duvä­gi­val­las. Sot­siaal­mi­nis­tee­riu­mi hin­nan­gul on kit­sen­dav, et ka­su­tatakse mõis­tet „ko­duvä­gi­vald”, sest pe­revä­gi­vald on ku­ri­teo­liik, mis leiab aset ka väl­jas­pool ko­du: õigem oleks see ni­me­ta­da lä­hi­suh­tevä­gi­val­laks.
Eraldi strateegiat pole vaja?
•• Tõsiasi, et uus arengukava keskendub alaealiste probleemidele, selgub ka justiitsministeeriumi selgitusest, mille edastas kriminaalteabe ja analüüsi talituse juhataja Mari-Liis Sööt.
•• Seos nende kolme sotsiaalse probleemi vahel seisneb tema sõnul selles, et kui laps kogeb kodus vägivalda, siis on suur tõenäosus, et ta võib sattuda kuritegelikule teele. „Ei saa ka välistada, et inimkaubanduse ohvriks satub noor just seetõttu, et on kodus kogenud vägivalda või jäänud ilma vanemliku toeta,” kirjutas Sööt. Seega vaatleb arengukava ka perevägivalda eeskätt lapse vaatevinklist.
•• Naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks eraldi kava ette nähtud ei ole, kinnitas Sööt.
•• „Lisaks lapsi puudutavale arengukavale, mis on ülioluline, on Eestis vaja ka strateegiat võitlemaks naistevastase vägivalla vastu,” kinnitas Eesti naisteühenduste ümarlaua juht Eha Reitelmann. „Laste kaitsmise eelduseks on kõigile naistele kaitse tagamine igasuguse vägivalla eest."