Eesti Ekspress, 8.04.2009
Anna-Maria Penu kirjutab, et samal ajal, kui NATO 60. aastapäeval kuulutavad poliitikud välklampide sähvides Afganistani riiki ülesehituse tähtsust, toimub see äsja riigis vastu võetud seaduse hinnaga, mis viib šiidi vähemuse naised tagasi kõige hullemasse Talibani ajastusse - sõna otseses mõttes orjusesse.
NATO 60. aastapäeval tõdesid liitlased üheselt, et organisatsiooni tähtsaimaks ülesandeks on piisava julgeolekutaseme saavutamine Afganistanis ja riigi ülesehitus. Mitmed valitsused, sealhulgas ka Eesti, saadavad augustis toimuvate kohalike presidendivalimiste ajaks Afganistani lisavägesid, et päästa riigikord, eesotsas president Hamid Karzaiga, mida millegipärast nimetatakse demokraatlikuks. Sajad käepigistused, naeratused kaameratele ja NATO tunneb end jälle hästi, sest suutis „elustada ühiseid jõupingutusi" läänele strateegiliselt tähtsas piirkonnas.
Samal ajal jõuab lääne avalikkuseni info seaduse kohta, millele kirjutas just äsja alla meie suur liitlane ja lootus Afganistanis, president Karzai, ning mis viib šiidi vähemuse naised tagasi kõige hullemasse Talibani ajastusse, sõna otseses mõttes orjusesse. Šiidi naised peavad selle seaduse kohaselt oma abikaasadelt küsima luba kodust väljumiseks, arstiabi saamiseks, õppimiseks või töötamiseks. Isegi silmade värvimiseks. Seadus kiidab heaks lapsabielud, mis tähendab pea alati liitu tüdrukute ja keskealiste meeste vahel, ning naised ei tohi keelduda suguühtest oma abikaasadega, mida läänes peetakse üksmeelselt vägistamiseks.
Uue šiidi perekonnaseaduse vastu võtmist nõudsid usujuhid juba üle aasta, kuid arutelu oli unustusse vajunud. Nüüd võeti ta Kabuli parlamendis kiiresti, praktiliselt debatita vastu, kusjuures läänemaailma kriitika hirmus pole seaduse teksti tänaseni täielikult avaldatud. See hirm tundus olevat siiski asjatu, sest NATO strateegiliste huvide jaoks ei tähenda too otsus muud, kui šiidide (ainult meeste, selge see!) häälte ostmist presidendi toetuseks. Ja Lääs vaikib. Sest kui Karzail on hääli vaja ja šiidi mehed nõudsid talt selleks uut seadust, siis pigistab Lääs silmad kinni. Kas liitlased tõesti ise selle peale ei mõtle, et on vastuvõetamatu, häbiväärne ja lubamatu, et võitluses terrorismi vastu on vahetusrahaks afgaani naised ja nende õigused ning mille tagajärjel väljub võitjana teine terror: seadustatud naistevastane vägivald?
-->
-->
Orjasaatus ei pruugi oodata vaid šiidi naisi. „Lääne vaikus on afgaani naiste jaoks hukatuslik," teatas Inimõiguste Sõltumatu Komisjoni juhataja Soraya Sobhrang. Lisaks selgitab olukorda Afganistani parlamendisaadik Fauzia Koofi, kes teatas, et seadus võeti nii kiiresti ja vastuargumentideta vastu ainult seepärast, et „enamus saadikutest on äärmuslased, kes on naiste baasõiguste vastu ja ei usu ei võrdõiguslikkusesse ega inimõigustesse". Need üksikud, kes seaduse vastu häält tõstsid, sildistati islami vastasteks ja neid ähvardati surmaga. Seega taoline seadus võib kergesti laieneda ka teiste rahvusgruppide naistele.
Isegi 31. märtsil Haagis toimunud Afganistani-teemalisel rahvusvahelisel konverentsil osalenud lääne poliitikud - nende seas ka Urmas Paet - olid võimelised Karzaiga läbirääkimisi pidama ja lubadusi andma nõudmata enne selle inimõiguste vastase seaduse kohest tühistamist. Kuigi lääne avalikkuseni polnud uudis seadusest veel jõudnud, siis osalenud poliitikud teadsid sellest juba siis - Afganistani kohalikud inimõiguste ja feministide organisatsioonid olid häirekella tõstnud juba tükk aega varem. Mis on tegelikult veel hullem, näidates, et Karzail palutakse „seadus üle vaadata" (ja mitte täielikult kaotada NB!) alles siis, kui meelepaha on jõudnud meedia kaudu laiema publikuni. Kuidas on võimalik, et demokraatlike riikide ning seega demokraatlikke väärtuste esindajad ei planeeri tõkestada kõikide olemasolevate mõjutusvahenditega, eelkõige oma inimväärikuse nõudel, naiste orjastamise ja naiste vastase vägivalla seadustamist?
Afgaani naiste kirjaoskamatuse näitaja on üks suurim maailmas, nagu ka surmad sünnitustel ja otse loomulikult töötus. Kuid liitlaste raha läheb endiselt ennekõike sõduritele ja relvadele. Oxfam/Acbari viimase aruande kohaselt on lääneriigid välja käinud poole vähem raha Afganistani arengu toetuseks kui nad lubasid. Ja 40% sellestki summast tuleb nende taskutesse tagasi läbi „riigi ülesehitamisel" osalevate firmade ja „nõuandjate" palkade.
Ma ei saa aru, miks ei käi afgaani naised „Afganistani julgeoleku tagamise ja ülesehitamise" alla? Miks rääkides üllast „vabaduste ja inimõiguste kaitsest Afganistanis" ei ole šiidi naiste vabadus(t)el ja õigustel liitlaste jaoks mitte mingisugust tähtsust?
teisipäev, 14. aprill 2009
NATO kritiseeris teravalt Kabuli uut seadust naiste vägistamise kohta
Aino Siebert – Saksamaa 10.04.2009
Juba enne NATO tippkohtumise algamist teatasid ka saksa ajalehed Kabulis alla kirjatud uuest seadusest, mis lubab abielumeestel vägistada oma naisi. Uute paragrahvide kohaselt on abielunaine kohustatud „rahuldama oma mehe seksuaalseid vajadusi“ vähemalt neli korda nädalas. Samuti peavad šiidi naised (Afganistanis arvatakse elavat 32 miljonit inimest, nendest 10-20 protsenti moodustavad šiidid) küsima oma meestelt luba mh kodunt lahkumiseks.
Sôjaväelise allianssi tippkohtumise lôpppressikonverentsil, kus ma ise osalesin, tôid nii Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kui ka Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy, samuti nagu tema Ameerika Ühendriikide kolleeg Barack Obama selgelt esile, et nad ei nôustu selle seaduse eelnôuga: „Kuigi peab arvestama kohaliku kultuuriga, siis maailmas on olemas demokraatlikud pôhireeglid, mis kehtivad nii naistele kui meestele. Angela Merkel tôi Strasbourgis teiste NATO maade liidrite nimel selgelt esile, et Afganistani valitsuselt oodatakse seadusi, mille järgi vôivad nii mehed kui naised üksteist austades sôbralikult koos elada.
Naiste kohustust seksuaalteenustuste osutamiseks mägiriigis kritiseerisid ka Suurbritannia, Kanada, NATO ja ÜRO. Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier rääkis sellel teemal oma afganistani kolleegi Rangin Dadfar Spantaga. Viimastel andmetel on president Hamid Karsai lubanud maailmas terava kriitika osaliseks saanud seaduse üle kontrollida. Samaaegselt tôi Afganistani riigipea aga ka esile, et kriitika aluseks on olnud ebaprofessionaalne tôlge. President olevat palunud justiitsministril tekst veelkord pôhjalikult üle kontrollida ja vajadusel muuta. Kuigi Karsai on kära tekitanud seadusele juba alla kirjutanud, ei ole see veel jôustunud.
Šiitide kôrge vaimulik Hajatullah šeik Mohammad Asif Mohsini kaitses uut seadust: “Ajakirjanikud kritiseerivad, et naine ei vôi seksist keelduda. See ei ole aga ôige. Kui tal on “ei”-ütlemiseks môjuvad pôhjused ja ta nendest ka oma abikaasale teatab, paludes luba keelduda, siis vôib ta seda ka teha.”
Saksamaa arenguminister Heidemarie Wieczorek-Zeul teatas külaskäigul Pakistanis, et rahvusvaheline ühendus ei luba president Karsail sellist naisi alandavat seadust teostada: “Teeme kôik, et need paragrahvid ei hakkaks kehtima. Need rikuvad nii naiste- kui ka inimôigusi. Kuna Saksamaa investeerib palju Afganistani ülesehitamisele, on ka tema ôigus ja kohustus pidada hoolt selle eest, et riigis austataks inimôigusi”. Prantsusmaa riigisekretär Rama Yade, kes vastutab Sarkozy valitsuses inimôiguste eest, tôi esile, et uus seadus saadab naised tagasi orjusesse, see meenutavat talle Taliban-vôimu kôige pimedamaid aegu. Kabuli kavatsusi naiste aheldamiseks kritiseeris teravalt ka NATO peasekretär Jaap de Hoof Scheffer.
Juba enne NATO tippkohtumise algamist teatasid ka saksa ajalehed Kabulis alla kirjatud uuest seadusest, mis lubab abielumeestel vägistada oma naisi. Uute paragrahvide kohaselt on abielunaine kohustatud „rahuldama oma mehe seksuaalseid vajadusi“ vähemalt neli korda nädalas. Samuti peavad šiidi naised (Afganistanis arvatakse elavat 32 miljonit inimest, nendest 10-20 protsenti moodustavad šiidid) küsima oma meestelt luba mh kodunt lahkumiseks.
Sôjaväelise allianssi tippkohtumise lôpppressikonverentsil, kus ma ise osalesin, tôid nii Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kui ka Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy, samuti nagu tema Ameerika Ühendriikide kolleeg Barack Obama selgelt esile, et nad ei nôustu selle seaduse eelnôuga: „Kuigi peab arvestama kohaliku kultuuriga, siis maailmas on olemas demokraatlikud pôhireeglid, mis kehtivad nii naistele kui meestele. Angela Merkel tôi Strasbourgis teiste NATO maade liidrite nimel selgelt esile, et Afganistani valitsuselt oodatakse seadusi, mille järgi vôivad nii mehed kui naised üksteist austades sôbralikult koos elada.
Naiste kohustust seksuaalteenustuste osutamiseks mägiriigis kritiseerisid ka Suurbritannia, Kanada, NATO ja ÜRO. Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier rääkis sellel teemal oma afganistani kolleegi Rangin Dadfar Spantaga. Viimastel andmetel on president Hamid Karsai lubanud maailmas terava kriitika osaliseks saanud seaduse üle kontrollida. Samaaegselt tôi Afganistani riigipea aga ka esile, et kriitika aluseks on olnud ebaprofessionaalne tôlge. President olevat palunud justiitsministril tekst veelkord pôhjalikult üle kontrollida ja vajadusel muuta. Kuigi Karsai on kära tekitanud seadusele juba alla kirjutanud, ei ole see veel jôustunud.
Šiitide kôrge vaimulik Hajatullah šeik Mohammad Asif Mohsini kaitses uut seadust: “Ajakirjanikud kritiseerivad, et naine ei vôi seksist keelduda. See ei ole aga ôige. Kui tal on “ei”-ütlemiseks môjuvad pôhjused ja ta nendest ka oma abikaasale teatab, paludes luba keelduda, siis vôib ta seda ka teha.”
Saksamaa arenguminister Heidemarie Wieczorek-Zeul teatas külaskäigul Pakistanis, et rahvusvaheline ühendus ei luba president Karsail sellist naisi alandavat seadust teostada: “Teeme kôik, et need paragrahvid ei hakkaks kehtima. Need rikuvad nii naiste- kui ka inimôigusi. Kuna Saksamaa investeerib palju Afganistani ülesehitamisele, on ka tema ôigus ja kohustus pidada hoolt selle eest, et riigis austataks inimôigusi”. Prantsusmaa riigisekretär Rama Yade, kes vastutab Sarkozy valitsuses inimôiguste eest, tôi esile, et uus seadus saadab naised tagasi orjusesse, see meenutavat talle Taliban-vôimu kôige pimedamaid aegu. Kabuli kavatsusi naiste aheldamiseks kritiseeris teravalt ka NATO peasekretär Jaap de Hoof Scheffer.
neljapäev, 9. aprill 2009
reede, 3. aprill 2009
Karikatuurid ja fotod Tallinna Tervishoiumuuseumis
2. aprillil käisime Tallinna Tervishoiumuuseumis hea kolleegi, karikaturist Eduard Tüüri ja noore saksa-eesti fotograafi Jan Erik Sieberti ühisnäitust „Karikatuurid ja fotod” avamas.
Haapsalu juurtega vanameister Eduard Tüür ei vaja eesti rahvale enam tutvustamist, Saksamaal sündinud Jan-Erik Siebert ( http://www.fotografie-siebert.de/) on aga alles fotokunstniku tee alguses. Noormehe annet on aga siiski märgatud - 2007. aastal valiti ta Fotoheft Sony Corner’i augustikuu talendiks, tema fotosid on avaldatud ka mitmetes väljaannetes nii kodu- kui välismaal, sh tuntud fotoajakirjas Stern View. Noor pildikunstnik on osalenud oma töödega ka näitustel, viimane väljapanek Saksamaal Gschwendis sündis juba koostöös maestro Eduard Tüüriga.
Nagu ikka, naerutab Eduard Tüür vaatajaid oma ajatute ja samas nii ajakohaste sõnatute pilapiltidega, Jan-Erik Siebertilt on väljas valik tsirkuseteemalisi fotosid.
Haapsalu juurtega vanameister Eduard Tüür ei vaja eesti rahvale enam tutvustamist, Saksamaal sündinud Jan-Erik Siebert ( http://www.fotografie-siebert.de/) on aga alles fotokunstniku tee alguses. Noormehe annet on aga siiski märgatud - 2007. aastal valiti ta Fotoheft Sony Corner’i augustikuu talendiks, tema fotosid on avaldatud ka mitmetes väljaannetes nii kodu- kui välismaal, sh tuntud fotoajakirjas Stern View. Noor pildikunstnik on osalenud oma töödega ka näitustel, viimane väljapanek Saksamaal Gschwendis sündis juba koostöös maestro Eduard Tüüriga.
Nagu ikka, naerutab Eduard Tüür vaatajaid oma ajatute ja samas nii ajakohaste sõnatute pilapiltidega, Jan-Erik Siebertilt on väljas valik tsirkuseteemalisi fotosid.
Kui pärast tervituskõnesid ja muusikalist etteastet oli ka head-paremat maitstud, õnnestus härra Tüür ka ühispildile meelitada.
Näitus jääb avatuks kuni 23. aprillini. Kel Tallinna vanalinna asja, tasub kindlasti läbi astuda, sest ka tervishoiumuuseumis jagub põnevaid eksponaate – näiteks president Pätsi hambaarstitool või saab enda peal katsetada, millist raskust peab kaasas kandma viimast kuud lapseootel olev naine.
tekst ja foto Merike Viilup
ANDKE OMA ALLKIRI NAISTE ARVU SUURENDAMISEKS OTSUSTE TEGEMISEL
ON AEG TEHA MUUDATUSI EUROOPAS!
Euroopa Parlamendi valimised lähenevad kiiresti! Andke oma allkiri kampaaniale, mille eesmärgiks on suurendada naiste arvu otsuste tegemisel Euroopas. Klikkige siia ning kirjutage oma nimi. Teie allkiri aitab meil lähetada tugevama sõnumi selle kohta, et vajame rohkem naisi Euroopa kõige kõrgemal tasandil tehtavate poliitiliste otsuste langetamisel.
http://www.5050democracy.eu/
Euroopa Parlamendi valimised lähenevad kiiresti! Andke oma allkiri kampaaniale, mille eesmärgiks on suurendada naiste arvu otsuste tegemisel Euroopas. Klikkige siia ning kirjutage oma nimi. Teie allkiri aitab meil lähetada tugevama sõnumi selle kohta, et vajame rohkem naisi Euroopa kõige kõrgemal tasandil tehtavate poliitiliste otsuste langetamisel.
http://www.5050democracy.eu/
pühapäev, 15. märts 2009
Sirp ja vasar ning sugupoolte sõda
Postimees 14.03.2009
Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme leiab, etsugupoolestereotüübid on kui raudrüü, mis takistab vabalt hingamast ja avaramalt ilma nägemast, kui lubavad kitsad silmapilud.
Üks mõni aeg tagasi meieni jõudnud eurouudis edastas teate skandaalsest näitusest Brüsselis. Selleks oli tšehhi kunstniku kokku pandud kaart ELi riikide sõbralikust perest, kus iga auväärse rahvuse kodu tähistas mõni irooniline sümbol. Solvunud liikmesmaade esindajad saavutasid näituse kiire mahavõtmise. Siiski jõudis läbi meie meedia libiseda märk, mida kunstnik oli tunnetanud Eesti omana. Selleks oli sirp ja vasar, kummagi varred pärit modernse tehnoloogia riistvarast. Kohalik arutelu selle sündmuse üle lõppes kiiresti ja tähelepanuta jäi, kuivõrd täpselt oli inimene Tšehhimaalt tabanud meie kohalike olude tuuma.
Sirp ja vasar viitavad arhailistele tööviisidele (ka mõtteviisidele). Moodne trimmerivars (moodsad tehnoloogiad) ei suurenda sirbi tööviljakust. Sirp ja vasar on ka ühe teatud režiimi ideoloogiline märk, ja see ideoloogia on paraku jäänud kumama ka moodsa disaini tagant.Keskendaksime selle logo abil pilgu ühele kaas- ja koosolemise vormile, milleks eri sugupooled hariduses.Kindlasti ei ole see praegu teema, mis avalikkust erutaks. Kõik ju on niigi selge: haridussüsteemi aluseks euroopalikus kultuuriruumis on võrdsed võimalused igaühele. Sellega, et õpetajaskond on feminiseerunud ja poisid kukuvad hulgakaupa koolist välja, ollakse harjunud nagu loodusseadusega. Sest siiani pole midagi ette võetud. Õpetajad – kibestunud keskealised naised – eelistavad tüdrukuid ja näägutavad poisse. Kolm on koolipoisi hinne, ent elus läheb kolmelisel poisil tihti paremini kui viielisel tüdrukul. Selle kõigega ollakse leppinud.Pisut järelemõtlemist võtmes, nagu hindavad asju feministlikud filosoofid, ja nähtavaks hakkab saama, kuidas sellest mitte välja tehes toodame riskiühiskonda. Eestlaste peamine religioon on endiselt haridus, ent meeste jaoks pole haridus kuigi püüdmisväärne. Eesti naised on meestest keskmiselt mitu aastat haritumad, ent nende palk on tunduvalt väiksem. Avalikkuse arvamusliidrid ja juhid on valdavalt lipsustatud härrad. Liiga vähe pääsevad teise soo esindajad asjade käiku määrama. Hästi kõlav haridusretoorika nende härrade sõnaseades pole muutnud tõsiasja, et haridusvaldkonna palgad jäävad muudest maha seda kindlamalt, mida rohkem on seal naisi. Lasteaedades on need kõige väiksemad.Viimase aastakümne jooksul on niisuguseks haridusasutuseks hakanud kujunema ülikool. Millist tähendust ühiskonna jaoks kannab tütarlaste haridusse panustatud ressurss? Ning milline on nende valdkondade autoriteet, kus tegijateks peamiselt naised?
loe edasi Postimehest
Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme leiab, etsugupoolestereotüübid on kui raudrüü, mis takistab vabalt hingamast ja avaramalt ilma nägemast, kui lubavad kitsad silmapilud.
Üks mõni aeg tagasi meieni jõudnud eurouudis edastas teate skandaalsest näitusest Brüsselis. Selleks oli tšehhi kunstniku kokku pandud kaart ELi riikide sõbralikust perest, kus iga auväärse rahvuse kodu tähistas mõni irooniline sümbol. Solvunud liikmesmaade esindajad saavutasid näituse kiire mahavõtmise. Siiski jõudis läbi meie meedia libiseda märk, mida kunstnik oli tunnetanud Eesti omana. Selleks oli sirp ja vasar, kummagi varred pärit modernse tehnoloogia riistvarast. Kohalik arutelu selle sündmuse üle lõppes kiiresti ja tähelepanuta jäi, kuivõrd täpselt oli inimene Tšehhimaalt tabanud meie kohalike olude tuuma.
Sirp ja vasar viitavad arhailistele tööviisidele (ka mõtteviisidele). Moodne trimmerivars (moodsad tehnoloogiad) ei suurenda sirbi tööviljakust. Sirp ja vasar on ka ühe teatud režiimi ideoloogiline märk, ja see ideoloogia on paraku jäänud kumama ka moodsa disaini tagant.Keskendaksime selle logo abil pilgu ühele kaas- ja koosolemise vormile, milleks eri sugupooled hariduses.Kindlasti ei ole see praegu teema, mis avalikkust erutaks. Kõik ju on niigi selge: haridussüsteemi aluseks euroopalikus kultuuriruumis on võrdsed võimalused igaühele. Sellega, et õpetajaskond on feminiseerunud ja poisid kukuvad hulgakaupa koolist välja, ollakse harjunud nagu loodusseadusega. Sest siiani pole midagi ette võetud. Õpetajad – kibestunud keskealised naised – eelistavad tüdrukuid ja näägutavad poisse. Kolm on koolipoisi hinne, ent elus läheb kolmelisel poisil tihti paremini kui viielisel tüdrukul. Selle kõigega ollakse leppinud.Pisut järelemõtlemist võtmes, nagu hindavad asju feministlikud filosoofid, ja nähtavaks hakkab saama, kuidas sellest mitte välja tehes toodame riskiühiskonda. Eestlaste peamine religioon on endiselt haridus, ent meeste jaoks pole haridus kuigi püüdmisväärne. Eesti naised on meestest keskmiselt mitu aastat haritumad, ent nende palk on tunduvalt väiksem. Avalikkuse arvamusliidrid ja juhid on valdavalt lipsustatud härrad. Liiga vähe pääsevad teise soo esindajad asjade käiku määrama. Hästi kõlav haridusretoorika nende härrade sõnaseades pole muutnud tõsiasja, et haridusvaldkonna palgad jäävad muudest maha seda kindlamalt, mida rohkem on seal naisi. Lasteaedades on need kõige väiksemad.Viimase aastakümne jooksul on niisuguseks haridusasutuseks hakanud kujunema ülikool. Millist tähendust ühiskonna jaoks kannab tütarlaste haridusse panustatud ressurss? Ning milline on nende valdkondade autoriteet, kus tegijateks peamiselt naised?
loe edasi Postimehest
neljapäev, 26. veebruar 2009
pühapäev, 15. veebruar 2009
Hõissa, meil on vastlad!
Neljapäeval, 26. veebruaril kell 16.00 Lauluväljaku nõlval!
Kogunemine lauluisa Ernesaksa juures.
Pärast lõbusat liulaskmist
tutvustab isand Rõõmus meile
uhke uuenduskuuri läbinud Lauluväljaku ruume,
kus saame pika laua taga iseendale ka külakosti pakkuda ja
majandussurutist lahata.
Menüüks:
(Kui ei leidu vabatahtlikke hernesupi keetjaid)
Piretilt pitsa ja poola rogalikid
Lisaks
Puljong
Vastlakuklid
Kuum tee
Vastlanaps
Ekipaažide marsruut sündmuskohale:
Piret: Pelgulinn – kesklinn – Lauluväljak
Merike: Mähe – Pirita - Lauluväljak
Kõik head ettepanekud teretulnud!
Muud organisatsioonilised küsimused töö käigus.
Täpsem info:
Merike Viilup
merike.viilup@estmedia.ee
5045400
pühapäev, 8. veebruar 2009
Kutse pressikonverentsile: laste turvalisus internetis
Esmaspäeval, 9. veebruaril toimub Sotsiaalministeeriumis pressikonverents, mis on pühendatud rahvusvahelisele turvalise interneti päevale.
Turvalise interneti päeva tähistatakse 10. veebruaril ja sel aastal pühendatakse Eestis see päev lapsevanemate teadlikkuse tõstmisele lapsi varitsevatest ohtudest internetis.
Turvalise interneti päeva tähistamist alustatakse esmaspäeval pressikonverentsiga, mille avab proua Evelin Ilves. Pressikonverentsil räägib koolitaja Kalev Pihl laste käitumisest internetis, sealhulgas võimalikest ohtudest ja turvariskidest ning vanemate võimalustest oma lapsi küberruumis kaitsta. Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse (RIA) kommunikatsioonijuht Katrin Pärgmäe võtab lõpetuseks kokku, mis üritused turvalise interneti päeva puhul toimuvad.
Turvalise interneti päeva raames korraldas Tiigrihüppe SA konkursi "Lõksud internetis", kus lapsed pidid kirjeldama ohtu internetis ning lahendust, kuidas sellega toime tulla. Microsoft Eesti viib läbi teisipäeval avaliku loengu lapsevanematele, mille eesmärk on anda teadmisi ja praktilisi juhiseid, kuidas oma last interneti ohtude eest kaitsta. RIA alustab teavituskampaaniat „Sa kaitseksid oma last päris elus. Tee seda ka internetis!", mis kutsub lapsevanemaid huvi tundma oma lapse kübertegevuste vastu.
Päeva tähistamine on osa Euroopa Liidu interneti turvalisuse programmist, mille eesmärk on interneti ja uute kommunikatsioonitehnoloogiate turvalise kasutamise suurendamine, seda iseäranis laste seas. Eestis valmistab turvalise interneti päeva tähistamist ja ka Euroopa Liidu programmiga liitumist ette koostöögrupp, milles osalevad erinevad ministeeriumid, mittetulundusühendused ja erasektor. Grupi tegevust koordineerib Sotsiaalministeerium.
Lugupeetud ajakirjanikud!
Pressikonverents toimub esmaspäeval, 9. veebruaril kell 13.00 Sotsiaalministeeriumis viienda korruse saalis (Gonsiori 29).
Katrin Pärgmäe
Riigi Infosüsteemide Arenduskeskus
Kommunikatsioonijuht
+3726630233
+37256623823
katrin.pargmae@ria.ee
Tiina Viiderfeld
Haridus- ja toetusprogrammide koordinaator
Microsoft Eesti
Rävala 5, 10143 Tallinn
Tel: +372 6679 880
Mobiil: +372 5656 8899
E-mail: i-tiinav@microsoft.com
www.microsoft.ee
Jana Zdanovitð
Meedianõunik
Avalike suhete osakond
Sotsiaalministeerium
Tel 6269 323
GSM 505 7135
jana.zdanovits@sm.ee
Turvalise interneti päeva tähistamist alustatakse esmaspäeval pressikonverentsiga, mille avab proua Evelin Ilves. Pressikonverentsil räägib koolitaja Kalev Pihl laste käitumisest internetis, sealhulgas võimalikest ohtudest ja turvariskidest ning vanemate võimalustest oma lapsi küberruumis kaitsta. Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse (RIA) kommunikatsioonijuht Katrin Pärgmäe võtab lõpetuseks kokku, mis üritused turvalise interneti päeva puhul toimuvad.
Turvalise interneti päeva raames korraldas Tiigrihüppe SA konkursi "Lõksud internetis", kus lapsed pidid kirjeldama ohtu internetis ning lahendust, kuidas sellega toime tulla. Microsoft Eesti viib läbi teisipäeval avaliku loengu lapsevanematele, mille eesmärk on anda teadmisi ja praktilisi juhiseid, kuidas oma last interneti ohtude eest kaitsta. RIA alustab teavituskampaaniat „Sa kaitseksid oma last päris elus. Tee seda ka internetis!", mis kutsub lapsevanemaid huvi tundma oma lapse kübertegevuste vastu.
Päeva tähistamine on osa Euroopa Liidu interneti turvalisuse programmist, mille eesmärk on interneti ja uute kommunikatsioonitehnoloogiate turvalise kasutamise suurendamine, seda iseäranis laste seas. Eestis valmistab turvalise interneti päeva tähistamist ja ka Euroopa Liidu programmiga liitumist ette koostöögrupp, milles osalevad erinevad ministeeriumid, mittetulundusühendused ja erasektor. Grupi tegevust koordineerib Sotsiaalministeerium.
Lugupeetud ajakirjanikud!
Pressikonverents toimub esmaspäeval, 9. veebruaril kell 13.00 Sotsiaalministeeriumis viienda korruse saalis (Gonsiori 29).
Katrin Pärgmäe
Riigi Infosüsteemide Arenduskeskus
Kommunikatsioonijuht
+3726630233
+37256623823
katrin.pargmae@ria.ee
Tiina Viiderfeld
Haridus- ja toetusprogrammide koordinaator
Microsoft Eesti
Rävala 5, 10143 Tallinn
Tel: +372 6679 880
Mobiil: +372 5656 8899
E-mail: i-tiinav@microsoft.com
www.microsoft.ee
Jana Zdanovitð
Meedianõunik
Avalike suhete osakond
Sotsiaalministeerium
Tel 6269 323
GSM 505 7135
jana.zdanovits@sm.ee
Turvalise interneti päev
Avalik loeng lastevanematele laste internetiohutusest
Ürituse tüüp
Hariv ja kasulik
Piletiinfo
tasuta
10. veebruaril tähistab Eesti 50 maailma riigi seas turvalise interneti päeva.
Selle päeva puhul korraldab laste internetiturvalisuse suurendamisele suunatud algatus Veebivend lapsevanematele avaliku loengu, mille eesmärgiks on anda teadmisi ja praktilisi juhiseid, kuidas oma last interneti ohtude eest kaitsta.
Avaliku loengu avab Evelin Ilves, kes muuhulgas tutvustab Tiigrihüppe SA konkursi „Lõksud internetis" tulemusi.
Oma teadmisi internetiturvalisusest, praktilistest juhtumitest ja näpunäidetest vanematele jagavad pikaajalise interneti turvalisuse alase õpetamiskogemusega Kalev Pihl (Sertifitseerimiskeskuse juhataja) ja Viimsi kooli psühholoog Katrin Kaljula.
Lisaks saab nõu, kuidas arvutit seadistada nii, et selle kasutamine oleks võimalikult turvaline. Soovi korral saavad vanemad lapse kaasa võtta.
Lastele viikse üritusel läbi toredaid mänge ja näidatakse lastepäraseid internetiohutuse alaseid materjale.
Tasuta loengusse oodatakse osalema teisipäeval, 10. veebruaril kell 16:00 Tallinnas Nordic Hotel Forumi Siriuse konverentsisaalis.
Üritus kestab kokku ligi 2 tundi. Oma tulekust anda märku eesti@microsoft.com / 6679880
Ürituse tüüp
Hariv ja kasulik
Piletiinfo
tasuta
10. veebruaril tähistab Eesti 50 maailma riigi seas turvalise interneti päeva.
Selle päeva puhul korraldab laste internetiturvalisuse suurendamisele suunatud algatus Veebivend lapsevanematele avaliku loengu, mille eesmärgiks on anda teadmisi ja praktilisi juhiseid, kuidas oma last interneti ohtude eest kaitsta.
Avaliku loengu avab Evelin Ilves, kes muuhulgas tutvustab Tiigrihüppe SA konkursi „Lõksud internetis" tulemusi.
Oma teadmisi internetiturvalisusest, praktilistest juhtumitest ja näpunäidetest vanematele jagavad pikaajalise interneti turvalisuse alase õpetamiskogemusega Kalev Pihl (Sertifitseerimiskeskuse juhataja) ja Viimsi kooli psühholoog Katrin Kaljula.
Lisaks saab nõu, kuidas arvutit seadistada nii, et selle kasutamine oleks võimalikult turvaline. Soovi korral saavad vanemad lapse kaasa võtta.
Lastele viikse üritusel läbi toredaid mänge ja näidatakse lastepäraseid internetiohutuse alaseid materjale.
Tasuta loengusse oodatakse osalema teisipäeval, 10. veebruaril kell 16:00 Tallinnas Nordic Hotel Forumi Siriuse konverentsisaalis.
Üritus kestab kokku ligi 2 tundi. Oma tulekust anda märku eesti@microsoft.com / 6679880
esmaspäev, 2. veebruar 2009
Võrdse kohtlemise seadust tutvustav seminar
11. detsembril 2008 a. võeti Riigikogus vastu võrdse kohtlemise seadus.
TTÜ Inimõiguste Keskus korraldab seminari, et huvitatutele selgitada nimetatud seaduse vajalikkust ja sisulisi ning rakenduslikke põhimõtteid.
Seminar toimub 4.02.2009
TTÜ Inimõiguste Keskus korraldab seminari, et huvitatutele selgitada nimetatud seaduse vajalikkust ja sisulisi ning rakenduslikke põhimõtteid.
Seminar toimub 4.02.2009
kell 16.00 - 18.00
Tallinnas International University Audentes
(Tondi 55) auditooriumis 210
Ettekandjateks on Õiguskantsleri nõunik Kristiina Albi ning võrdse kohtlemise seaduse eelnõu eest vastutanud Riigikogu liige Evelyn Sepp.
Seminar on osalejatele tasuta.
16.00 - 16.05 Saabumine
Avasõnad - Marianne Meiorg
Ettekandjateks on Õiguskantsleri nõunik Kristiina Albi ning võrdse kohtlemise seaduse eelnõu eest vastutanud Riigikogu liige Evelyn Sepp.
Seminar on osalejatele tasuta.
16.00 - 16.05 Saabumine
Avasõnad - Marianne Meiorg
Inimõiguste Keskuse juhataja
16.10 - 16.40 I paneel
Evelyn Sepp.
Seaduse vajalikkus. Seaduse reguleerimisala. Seaduse rakendusmeetmed. Seaduseelnõu koostamise problemaatika, takistused ja probleemid seaduse vastuvõtmisel.
16.40 - 17.10 II paneel
Kristiina Albi.
Olukord Eestis. Mõisted, rakenduslikud probleemid, kitsaskohad. Valdkonnad, mis vaatamata seaduse vastuvõtmisele katmata.
17.10 - 17.40 Küsimused esinejatele, osalejate kommantaarid
17.40 - 18.00 Kohvipaus
Inimõiguste Keskus / Human Rights Centre
International University Audentes
Tondi 55Tallinn 11316 Estonia
Tel: +372 6996 518Fax: +372 6996 548
E-mail: marianne@humanrights.ee
Web: www.humanrights.ee
16.10 - 16.40 I paneel
Evelyn Sepp.
Seaduse vajalikkus. Seaduse reguleerimisala. Seaduse rakendusmeetmed. Seaduseelnõu koostamise problemaatika, takistused ja probleemid seaduse vastuvõtmisel.
16.40 - 17.10 II paneel
Kristiina Albi.
Olukord Eestis. Mõisted, rakenduslikud probleemid, kitsaskohad. Valdkonnad, mis vaatamata seaduse vastuvõtmisele katmata.
17.10 - 17.40 Küsimused esinejatele, osalejate kommantaarid
17.40 - 18.00 Kohvipaus
Inimõiguste Keskus / Human Rights Centre
International University Audentes
Tondi 55Tallinn 11316 Estonia
Tel: +372 6996 518Fax: +372 6996 548
E-mail: marianne@humanrights.ee
Web: www.humanrights.ee
reede, 16. jaanuar 2009
Konverents "Lasteaiast ülikoolini - sootundlikkus hariduses"
Eesti Naisteühenduste Ümarlaud ja Eesti Lasteaednike Liit korraldavad 31. jaanuaril 2009.a. konverentsi "Lasteaiast ülikoolini - sootundlikkus hariduses", mille eesmärgiks on teadvustada sugupoolte aspekti olulisust hariduselus ja pöörata senisest enam tähelepanu sootundliku õpetuse ja kasvatuse eesmärkidele.
Arutletakse, kas ja kuivõrd võrdselt on poisid ja tüdrukud väärtustatud Eesti lasteaias, koolis ja huvitegevuses ning kuidas on lood naiste ja meeste positsiooniga ülikoolis ja teadusmaailmas. Tehakse kokkuvõte AEF ja Sotsiaalministeeriumi samateemalise projektikonkursi tulemustest.
Koht: Tallinna Ülikool, Uus-Sadama 5, konverentsisaal U-225
Sihtgrupp: lapsevanemad, lasteaiaõpetajad, õpetajad, õppejõud, üliõpilased, haridusametnikud ja kõik teised huvilised
Kava:
10.30-11.00 Tervituskohv, osavõtjate registreerimine
11.00-11.25 Avasõnad, tervitused
Sugude võrdsus Eesti hariduspoliitikas ja ideoloogias. Viive-Riina Ruus, Tallinna Ülikool
Sugupooleneutraalne kool kui ebavõrdsuse vari-õpe. Tiiu Kuurme, Tallinna Ülikool
Kool kui poiste ja tüdrukute arengukeskkond. Marika Veisson, Tallinna Ülikool
„Probleemsed „ poisid või „vale „ temperament. Mare Leino, Tallinna Ülikool
13.30-14.30 Lõuna
Sisustamata normid ja avastamata võimalused –mida tähendab poiste ja tüdrukute võrdne õigus võrdväärsele haridusele. Ülle-Marike Papp, Tallinna Ülikool
Mida meie haridus- ja teadusasutused on juba teinud soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks. Maie Soll, Haridus- ja Teadusministeerium
Kuidas lasteaia igapäevases töös edendada õiguste, võimaluste, kohustuste ja vastutuse võrdsust poiste ja tüdrukute vahel. Marju Reinvart, ELAL juhatuse liige
Projektikonkursi „Lasteaiast ülikoolini- sootundlikkus hariduses“ tulemustest. Christian Veske, Sotsiaalministeerium
16.30-16.45 Kokkuvõte päevast
Konverentsi toetab Hasartmängumaksu Nõukogu
esmaspäev, 22. detsember 2008
reede, 19. detsember 2008
Leedu Ajakirjanike Liidu konverentsist ja Balti riikide ajakirjanike liitude esindajate koosolekust 13.-14. detsembril
Konverents „Meedia ja ajakirjanduse perspektiivid majanduskriisi kontekstis” toimus esinduslikus ja asjalikus koostöö õhkkonnas pea kõikide Leedu ajakirjandusega seotud institutsioonide osavõtul. Lisaks allpoolnimetatuile ka Leedu Kultuuriministeeriumi vastav osakonnajuhataja ja Hermann Buenz, äsja ametisse asunud Friedrich Eberti Fondi Baltimaade koordinaator.
Ettekanded:
Donald D. Kummerfeld president, International Federation of the Periodical Press
Linas Krapavickas - General Manager, UPG Baltic, founder and shareholder of the company
Ramute Šimukauskaité - esinaine, Association of the National Regional and Urban Newspaper Publisher
Juhani Tamminen - Eesti Ajakirjanike Liit
Arturas Račas - peatoimetaja, Leedu BNS
Dainius Radzwvičius - esimees, Leedu Ajakirjanike Liit
Merike Viilup - Eesti Ajakirjanike Liit
Marius Bagdonavičius - vabakutseline ajakirjanik
Davit Alaverdyan - peatoimetaja, Armeenia uudisteagentuur Mediamax
Audroné Nugaraité - professor, Vilniuse Ülikool, ajakirjandus
Rytis Juozapavičius - konsultant, FranklinCovey
Dr. Edita Žiobiené - esinaine, Leedu ajakirjanike ja väljaandjate
Eetika Komisjon
Sisuka ettekandega esines konverentsi peaettekandja Donald D. Kummerfeld, kes on oma sõnul olnud 10 aastat meediamoguli Rupert Murdochi kontserni president.
Kummerfeld avaldas muret ajakirjanduse kvaliteedi languse pärast. Tema sõnum konverentsist osavõtnutele oli: „Jääge ellu, ärge andke alla. Meie aitame teid!” Ellujäämiseks on vaja aga teha ka midagi muud peale ajakirjanduse.
On kindlaks tehtud, et ekraanilt lugeda on 5 korda raskem kui trükitud teksti, mistõttu ta ei usu, et trükiajakirjandus välja sureb. Kahjuks loevad noored aga üha vähem.
Reklaamiandjad tulevad ja lähevad, lugejad jäävad. Nad on lojaalsed ja maksavad selle eest. Praegu on periood, kus reklaamiandjad lähevad.
Kummerfeld esitas reklaami mahu ja selle prognoosi aastatel 2007-2111.
Kõige kriitilisem on olukord Põhja-Ameerikas, kus reklaami maht kukub aastaks 2009 10% ja ei saavuta ka 2111 aastaks 2007 aasta taset (188 milj. USD). Teatud langust prognoositakse ka Lääne-Euroopas – 2 milj. USD, kuid juba aastal 2010 on see samavõrra kõrgem 2007. aasta tasemest (120 milj. USD).
Kõige halvem on olukord ajalehtedes, kus ennustatakse reklaamimahu pidevat langust ja alles 2111 võib tulla stabiliseerumine, samas aga toimub TV-s, aga eriti internetis jätkuv tõus.
USA-l on olemas suurepärane kogemus 2001. aastast, kui reklaamiturg elas üle reklaamimahu 25% languse, kuid järgnevatel aastatel toimus seda suurem tõus.
Meedia on läbi tegemas revolutsiooni – massimeedialt fragmentiseerumisele. Kui varem otsustasid ajakirjanikud, mida loeti-vaadati, siis interneti ja blogiajastul ei ole see enam võimalik.
Ajakirjanduses on väga huvitav aeg ja kogu aeg tuleb õppida midagi uut.
EAL jaoks oluliseks tuleks pidada Friedrich Eberti Fondi Balti regiooni uue koordinaatori Hermann Buenzi esinemist. Ta nimetas, et Saksa riigi parlamendi otsusega eraldatud maksumaksjate raha suunatakse Fondi kaudu täiskasvanute koolitusse ja demokraatia arendamisse. Ta nimetas, et Eberti Fond ei ole mitte sponsor vaid koostööpartner, rõhutades ühtlasi pressi ja sõnavabaduse olulisust.
Hr. Buenzi sõnavõtu valgusel on Balti Ajakirjanike Föderratsiooni elluäratamine vajalik ja võimalik.
Üldjoontes valitseb kõigis Balti riikides üsna samasugune olukord. Leedulased rääkisid avameelselt rasketest aegadest.
Näiteks on UPG Balticus (tegutseb 12 aastat ja annab välja 30 ajakirja, sh 5 rahvusvahelist), on tiraaž kukkunud 15-20%, reklaam 40% ja prognoositakse veel vähemalt 10%-list langust.
Nii Leedus kui ka Lätis tõuseb käibemaks ajakirjandusele teistega samale tasemele, Lätis räägitakse üleüldisest käibemaksu tõstmisest. Ka Eestis tõuseb ajakirjanduse käibemaks seniselt 5%-lt 9%-le.
Leedus kaalutakse ajakirjanike poolt käibemaksu tõstmise vastu teatud surve avaldamist solidaarsuse demonstratsiooniga – mitte osaleda valitsuse pressikonverentsil. Mõte pälvis konverentsil osalejate ovatsiooni.
Leedulastel on juba üks demonstratsiooni kogemus olemas, kui toetati viimast IFJ aktsiooni.
Tuleb tõdeda, et tänu juhtimise stabiilsusele on Leedu Ajakirjanike Liit saavutanud edusamme. Koostööd tehakse paljude organisatsioonide, valitsuse ja kohalike omavalitsustega.
Pühapäevasel kohtumisel oligi kõne all Leedu, Läti ja Eesti ajakirjanike liitude koostöö Balti Ajakirjanike Föderatsiooni egiidi all.
Tuginedes Eberti Fondi esindaja huvile tegi Leedu AL esimees Dainius ettepaneku kolme liidu esindajate kohtumisteks järgmise aasta algul (jaanuari lõpp), aprillis ja näiteks juunis. 2-päevased kohtumised (reede-laupäev) toimuksid korda mööda erinevates riikides. Igast liidust 4 esindajat, kokku 12 inimest. Reedel toimuksid kohtumised valitsuse, parlamendi jt oluliste organisatsioonide esindajatega, reede õhtu ja laupäev suunatud liitude vahelise koostöö arendamisele.
Kohtumiste üks eesmärke on arendada ning näidata Balti riikide liitude omavahelist koostööd ja –jõudu.
EAL koduleheküljelt http://www.eal.ee/ (ajalugu):
23.juuni 1933 kirjutati Tallinnas alla kolmepoolne Balti Pressi Liidu leping.1940 Balti Pressi Liidu töö katkes. 22.juunil 1998 - 65 aastat pärast toonase liidu tekkimist kirjutati Tallinna Raekojas alla Balti Ajakirjanike Föderatsiooni asutamise lepingule - viimane on Balti Pressi Liidu kaasaegne nimetus.
Merike Viilup
Ettekanded:
Donald D. Kummerfeld president, International Federation of the Periodical Press
Linas Krapavickas - General Manager, UPG Baltic, founder and shareholder of the company
Ramute Šimukauskaité - esinaine, Association of the National Regional and Urban Newspaper Publisher
Juhani Tamminen - Eesti Ajakirjanike Liit
Arturas Račas - peatoimetaja, Leedu BNS
Dainius Radzwvičius - esimees, Leedu Ajakirjanike Liit
Merike Viilup - Eesti Ajakirjanike Liit
Marius Bagdonavičius - vabakutseline ajakirjanik
Davit Alaverdyan - peatoimetaja, Armeenia uudisteagentuur Mediamax
Audroné Nugaraité - professor, Vilniuse Ülikool, ajakirjandus
Rytis Juozapavičius - konsultant, FranklinCovey
Dr. Edita Žiobiené - esinaine, Leedu ajakirjanike ja väljaandjate
Eetika Komisjon
Sisuka ettekandega esines konverentsi peaettekandja Donald D. Kummerfeld, kes on oma sõnul olnud 10 aastat meediamoguli Rupert Murdochi kontserni president.
Kummerfeld avaldas muret ajakirjanduse kvaliteedi languse pärast. Tema sõnum konverentsist osavõtnutele oli: „Jääge ellu, ärge andke alla. Meie aitame teid!” Ellujäämiseks on vaja aga teha ka midagi muud peale ajakirjanduse.
On kindlaks tehtud, et ekraanilt lugeda on 5 korda raskem kui trükitud teksti, mistõttu ta ei usu, et trükiajakirjandus välja sureb. Kahjuks loevad noored aga üha vähem.
Reklaamiandjad tulevad ja lähevad, lugejad jäävad. Nad on lojaalsed ja maksavad selle eest. Praegu on periood, kus reklaamiandjad lähevad.
Kummerfeld esitas reklaami mahu ja selle prognoosi aastatel 2007-2111.
Kõige kriitilisem on olukord Põhja-Ameerikas, kus reklaami maht kukub aastaks 2009 10% ja ei saavuta ka 2111 aastaks 2007 aasta taset (188 milj. USD). Teatud langust prognoositakse ka Lääne-Euroopas – 2 milj. USD, kuid juba aastal 2010 on see samavõrra kõrgem 2007. aasta tasemest (120 milj. USD).
Kõige halvem on olukord ajalehtedes, kus ennustatakse reklaamimahu pidevat langust ja alles 2111 võib tulla stabiliseerumine, samas aga toimub TV-s, aga eriti internetis jätkuv tõus.
USA-l on olemas suurepärane kogemus 2001. aastast, kui reklaamiturg elas üle reklaamimahu 25% languse, kuid järgnevatel aastatel toimus seda suurem tõus.
Meedia on läbi tegemas revolutsiooni – massimeedialt fragmentiseerumisele. Kui varem otsustasid ajakirjanikud, mida loeti-vaadati, siis interneti ja blogiajastul ei ole see enam võimalik.
Ajakirjanduses on väga huvitav aeg ja kogu aeg tuleb õppida midagi uut.
EAL jaoks oluliseks tuleks pidada Friedrich Eberti Fondi Balti regiooni uue koordinaatori Hermann Buenzi esinemist. Ta nimetas, et Saksa riigi parlamendi otsusega eraldatud maksumaksjate raha suunatakse Fondi kaudu täiskasvanute koolitusse ja demokraatia arendamisse. Ta nimetas, et Eberti Fond ei ole mitte sponsor vaid koostööpartner, rõhutades ühtlasi pressi ja sõnavabaduse olulisust.
Hr. Buenzi sõnavõtu valgusel on Balti Ajakirjanike Föderratsiooni elluäratamine vajalik ja võimalik.
Üldjoontes valitseb kõigis Balti riikides üsna samasugune olukord. Leedulased rääkisid avameelselt rasketest aegadest.
Näiteks on UPG Balticus (tegutseb 12 aastat ja annab välja 30 ajakirja, sh 5 rahvusvahelist), on tiraaž kukkunud 15-20%, reklaam 40% ja prognoositakse veel vähemalt 10%-list langust.
Nii Leedus kui ka Lätis tõuseb käibemaks ajakirjandusele teistega samale tasemele, Lätis räägitakse üleüldisest käibemaksu tõstmisest. Ka Eestis tõuseb ajakirjanduse käibemaks seniselt 5%-lt 9%-le.
Leedus kaalutakse ajakirjanike poolt käibemaksu tõstmise vastu teatud surve avaldamist solidaarsuse demonstratsiooniga – mitte osaleda valitsuse pressikonverentsil. Mõte pälvis konverentsil osalejate ovatsiooni.
Leedulastel on juba üks demonstratsiooni kogemus olemas, kui toetati viimast IFJ aktsiooni.
Tuleb tõdeda, et tänu juhtimise stabiilsusele on Leedu Ajakirjanike Liit saavutanud edusamme. Koostööd tehakse paljude organisatsioonide, valitsuse ja kohalike omavalitsustega.
Pühapäevasel kohtumisel oligi kõne all Leedu, Läti ja Eesti ajakirjanike liitude koostöö Balti Ajakirjanike Föderatsiooni egiidi all.
Tuginedes Eberti Fondi esindaja huvile tegi Leedu AL esimees Dainius ettepaneku kolme liidu esindajate kohtumisteks järgmise aasta algul (jaanuari lõpp), aprillis ja näiteks juunis. 2-päevased kohtumised (reede-laupäev) toimuksid korda mööda erinevates riikides. Igast liidust 4 esindajat, kokku 12 inimest. Reedel toimuksid kohtumised valitsuse, parlamendi jt oluliste organisatsioonide esindajatega, reede õhtu ja laupäev suunatud liitude vahelise koostöö arendamisele.
Kohtumiste üks eesmärke on arendada ning näidata Balti riikide liitude omavahelist koostööd ja –jõudu.
EAL koduleheküljelt http://www.eal.ee/ (ajalugu):
23.juuni 1933 kirjutati Tallinnas alla kolmepoolne Balti Pressi Liidu leping.1940 Balti Pressi Liidu töö katkes. 22.juunil 1998 - 65 aastat pärast toonase liidu tekkimist kirjutati Tallinna Raekojas alla Balti Ajakirjanike Föderatsiooni asutamise lepingule - viimane on Balti Pressi Liidu kaasaegne nimetus.
Merike Viilup
teisipäev, 16. detsember 2008
reede, 5. detsember 2008
Naiste- ja lastevastane vägivald: miks süüdistame ohvrit?
Eesti Ekspress 5.12.2008
Pikka aega on seksuaalvägivalda ja perevägivalda peetud põhjendatuks ning lapsi ja naisi on ikka olnud "vaja" karistada. Masendav on lugeda, kuidas üleriigiline päevaleht ohvri üle meediakohut mõistab.
21 lähisuhtevägivalla vastu võitlevat ja vägivallaohvreid aitavat organisatsiooni kaebasid ajalehe Postimees Pressinõukokku. Kaebuse ajendas viis, kuidas Postimees kajastas mõrvajuhtumit Tartus, kus 57-aastane mees tappis 21-aastase naise. Ilma pikema sissejuhatuseta ja asja sisusse tungimata alustati loo käsitlust sellest, kuidas mõrvaohvrit ennast peeti kuriteo põhjustajaks.
Juba Postimehe pealkirjad „Arsti viis mõrvani kannatuse katkemine" ja „Kadi kasutas teda jõhkralt ära!" annavad lugejale suuna kätte, kuidas uudiselooga suhestuda. Edasi saame teada, et aluse selliseks arvamuseks andis neiu „taust, mis on kõike muud kui korralik". Misjaoks keskendutakse sellises uudises ohvri isikule ja tema „paturegistrile"? Ajakirjanik peab mõistma, et sellise taustainfo edastamine paistab välja soovina anda uudise kajastusele teatud vaatenurka. Antud juhul näiteks seda, kui palju võime ohvrile kaasa tunda. Samuti, mida lugeja alusinformatsiooniga oma peas edasi teeb: "Oli pätt tüdruk, seega sai oma teenete kohaselt!"
Kahe inimese surmaga lõppenud tragöödiast kirjutati toonil, mis oli sobimatu. Kajastati rasket isikuvastast kuritegu, ilma et oleks toetutud tõenditele või kontrollitud informatsioonile. Loo põhjustest kirjutades tegeleti pigem spekulatsioonide ja fantaasiatega.
Paratamatult tekib paralleel hiljuti ühiskonda raputanud Oru mõrvajuhtumiga, kus arvatava tapja kohta sai avalikkus teada kui hea, korralik, töökas ja kaine ta oli. Vastukaaluks ebakainele ja valjuhäälsele tapetud naisele ja tema sõbrannale. Lisati, et väike laps langes ohvriks kogemata. Naise ja tema sõbranna tapmine oleks justkui põhjendatud olnud, sest mehel oli nendega raske?
Veel hiljuti oli tavaks panna seksuaalkuritegude ohvreid vastutama vägivalla eest, viidates nende eluviisidele, kommetele ja muudele, tõeliselt "olulistele" asjaoludele. Näiteks riietus, alkoholijoove või varasemate seksuaalkontaktide arv. Lühikese seelikuga naist oli võimalik vägistada, sest ta oleks ju pidanud aru saama, milliseid instinkte see meestes esile kutsub.
Mõnes riigis kehtib ohvri vastutus siiamaani, näiteks loobiti Somaalias kuu aega tagasi noor naine abielurikkumise eest kividega surnuks. Amnesty sõnul oli aga tegemist 13-aastase tüdrukuga, kes oli kaevanud kolm meest vägistamise eest politseisse. Somaalias arvati, et naine (või tüdruk?) oli toonud suguvõsale häbi kaela. Eestis arvavad mõned ajakirjanikud, et täiesti mõistetav on tappa elukaaslane/ sõber juhul kui ta on lärmakas või armastab pidutseda. Milline saab olema järgmine samm? Kas ohver on probleemne ka siis, kui ta on liiga vaikne või jääb lihtsalt vanaks kätte?
Artiklite autorid ei näidanud vähimatki pieteeditunnet kannatanute ja nende lähedaste suhtes, kirjutajaid oli justkui kannustanud üksnes sensatsioonihimu. Koheselt avalikustati ohvri täisnimi, pildid ja hulgaliselt eraellu kuuluvaid detaile, mille osas avalikkuse õigustatud huvi puudub. (Haiglane huvi kahtlemata on!) Kõik need asjaolud ajendasid lähisuhtevägivallaga tegelevaid organisatsioone kaebust esitama. Lisaks veel üks asjaolu.
Mitte miskit ei võta ära vastustust sellelt, kes vägivalda kasutas ja Eestis ei kehti siiski Somaalia seadused. Või kas Postimees tahab teha riigikogule ettepaneku karistusõiguses kaaluda Somaalia õiguse ülevõtmist?
Autorid:
Kadi Viik, Soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja
Sirje Otstavel Eesti Naiste Varjupaikade Liit
Eha Reitelmann Eesti Naiste Varjupaikade Liit
Toimetas: Askur Alas
Pikka aega on seksuaalvägivalda ja perevägivalda peetud põhjendatuks ning lapsi ja naisi on ikka olnud "vaja" karistada. Masendav on lugeda, kuidas üleriigiline päevaleht ohvri üle meediakohut mõistab.
21 lähisuhtevägivalla vastu võitlevat ja vägivallaohvreid aitavat organisatsiooni kaebasid ajalehe Postimees Pressinõukokku. Kaebuse ajendas viis, kuidas Postimees kajastas mõrvajuhtumit Tartus, kus 57-aastane mees tappis 21-aastase naise. Ilma pikema sissejuhatuseta ja asja sisusse tungimata alustati loo käsitlust sellest, kuidas mõrvaohvrit ennast peeti kuriteo põhjustajaks.
Juba Postimehe pealkirjad „Arsti viis mõrvani kannatuse katkemine" ja „Kadi kasutas teda jõhkralt ära!" annavad lugejale suuna kätte, kuidas uudiselooga suhestuda. Edasi saame teada, et aluse selliseks arvamuseks andis neiu „taust, mis on kõike muud kui korralik". Misjaoks keskendutakse sellises uudises ohvri isikule ja tema „paturegistrile"? Ajakirjanik peab mõistma, et sellise taustainfo edastamine paistab välja soovina anda uudise kajastusele teatud vaatenurka. Antud juhul näiteks seda, kui palju võime ohvrile kaasa tunda. Samuti, mida lugeja alusinformatsiooniga oma peas edasi teeb: "Oli pätt tüdruk, seega sai oma teenete kohaselt!"
Kahe inimese surmaga lõppenud tragöödiast kirjutati toonil, mis oli sobimatu. Kajastati rasket isikuvastast kuritegu, ilma et oleks toetutud tõenditele või kontrollitud informatsioonile. Loo põhjustest kirjutades tegeleti pigem spekulatsioonide ja fantaasiatega.
Paratamatult tekib paralleel hiljuti ühiskonda raputanud Oru mõrvajuhtumiga, kus arvatava tapja kohta sai avalikkus teada kui hea, korralik, töökas ja kaine ta oli. Vastukaaluks ebakainele ja valjuhäälsele tapetud naisele ja tema sõbrannale. Lisati, et väike laps langes ohvriks kogemata. Naise ja tema sõbranna tapmine oleks justkui põhjendatud olnud, sest mehel oli nendega raske?
Veel hiljuti oli tavaks panna seksuaalkuritegude ohvreid vastutama vägivalla eest, viidates nende eluviisidele, kommetele ja muudele, tõeliselt "olulistele" asjaoludele. Näiteks riietus, alkoholijoove või varasemate seksuaalkontaktide arv. Lühikese seelikuga naist oli võimalik vägistada, sest ta oleks ju pidanud aru saama, milliseid instinkte see meestes esile kutsub.
Mõnes riigis kehtib ohvri vastutus siiamaani, näiteks loobiti Somaalias kuu aega tagasi noor naine abielurikkumise eest kividega surnuks. Amnesty sõnul oli aga tegemist 13-aastase tüdrukuga, kes oli kaevanud kolm meest vägistamise eest politseisse. Somaalias arvati, et naine (või tüdruk?) oli toonud suguvõsale häbi kaela. Eestis arvavad mõned ajakirjanikud, et täiesti mõistetav on tappa elukaaslane/ sõber juhul kui ta on lärmakas või armastab pidutseda. Milline saab olema järgmine samm? Kas ohver on probleemne ka siis, kui ta on liiga vaikne või jääb lihtsalt vanaks kätte?
Artiklite autorid ei näidanud vähimatki pieteeditunnet kannatanute ja nende lähedaste suhtes, kirjutajaid oli justkui kannustanud üksnes sensatsioonihimu. Koheselt avalikustati ohvri täisnimi, pildid ja hulgaliselt eraellu kuuluvaid detaile, mille osas avalikkuse õigustatud huvi puudub. (Haiglane huvi kahtlemata on!) Kõik need asjaolud ajendasid lähisuhtevägivallaga tegelevaid organisatsioone kaebust esitama. Lisaks veel üks asjaolu.
Mitte miskit ei võta ära vastustust sellelt, kes vägivalda kasutas ja Eestis ei kehti siiski Somaalia seadused. Või kas Postimees tahab teha riigikogule ettepaneku karistusõiguses kaaluda Somaalia õiguse ülevõtmist?
Autorid:
Kadi Viik, Soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja
Sirje Otstavel Eesti Naiste Varjupaikade Liit
Eha Reitelmann Eesti Naiste Varjupaikade Liit
Toimetas: Askur Alas
teisipäev, 25. november 2008
Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni juhised naistevastase vägivalla kajastamiseks meedias
Head ajakirjanikud!
On väga oluline, et täna, 25. novembril, ülemaailmsel naistevastase
vägivalla vastu võitlemise päeval võtab Rahvusvaheline Ajakirjanike
Föderatsioon teemaks naistevastase vägivalla kajastamise meedias.
Eestis kannatab lähisuhtevägivalla all ligi 40 000 naist.
Viimastel aastatel on sellele pööratud üha kasvavat tähelepanu. Avatud on
kuus varjupaika, töötab abitelefon, korraldatakse seminare ja konverentse.
Suur roll naistevastase vägivalla vastu võitlemisel on ajakirjandusel.
Naistoimetajate Ühenduse koostöös tõlkisime IFJ juhised eesti keelde.
Paneme ajakirjanikele südamele selle teema sensitiivsust ja spetsiifilist
käsitlusoskust.
Merike Viilup
Naistoimetajate Ühenduse esinaine
********
Rahvusvaheline Ajakirjanike Föderatsioon
Naistevastase vägivalla kajastamisest
Mis on naistevastane vägivald?
- Euroopas on koduvägivald 16-44-aastaste naiste seas oluline surma ja puuete põhjustaja;
- USA-s langeb iga 6 minuti järel üks naine vägistamise ja iga 15 sekundi järel üks naine peksmise ohvriks;
- naiste vägistamine on laialt levinud relvakonfliktide (nt Colombia ja Darfur) ajal;
- inimkaubandusest naistega on kujunenud üleilmne nähtus: ohvritele saab osaks seksuaalne ekspluateerimine, sunnitöö ja väärkohtlemine. Naiste mõrvu Guatemalas, Venemaal, Indias ja muudes riikides tihtipeale ei uuritagi ning süüdlased jäävad karistamata.
- Paljudes maades ei ole koduvägivald isegi mitte seadusevastane ning tööseadustes on türanniseerimise ja ahistamise vastased sätted nõrgad või pole neid üldse.
On väga oluline, et täna, 25. novembril, ülemaailmsel naistevastase
vägivalla vastu võitlemise päeval võtab Rahvusvaheline Ajakirjanike
Föderatsioon teemaks naistevastase vägivalla kajastamise meedias.
Eestis kannatab lähisuhtevägivalla all ligi 40 000 naist.
Viimastel aastatel on sellele pööratud üha kasvavat tähelepanu. Avatud on
kuus varjupaika, töötab abitelefon, korraldatakse seminare ja konverentse.
Suur roll naistevastase vägivalla vastu võitlemisel on ajakirjandusel.
Naistoimetajate Ühenduse koostöös tõlkisime IFJ juhised eesti keelde.
Paneme ajakirjanikele südamele selle teema sensitiivsust ja spetsiifilist
käsitlusoskust.
Merike Viilup
Naistoimetajate Ühenduse esinaine
********
Rahvusvaheline Ajakirjanike Föderatsioon
Naistevastase vägivalla kajastamisest
Mis on naistevastane vägivald?
- ÜRO 1993. a deklaratsioonis naistevastase vägivalla likvideerimise kohta määratletakse naistevastane vägivald mis tahes teona, mis põhjustab või võib tõenäoliselt põhjustada naistele füüsilist, seksuaalset või psühholoogilist kahju või kannatusi, kaasa arvatud sellise teoga ähvardamine, sundimine või meelevaldne vabaduse võtmine, olenemata sellest, kas see leiab aset avalikus või eraelus. Selle hulka kuuluvad:
koduvägivald, seksuaalvägivald, emotsionaalne ja psühholoogiline väärkohtlemine, sunnitud prostitutsioon, inimkaubandus sunnitöö või -prostitutsiooni eesmärgil, seksuaalne ekspluateerimine, seksuaalne ahistamine, kannatusi põhjustavad kombetalitused (k.a aumõrvad ja lapsetapud) ning muud soolisusest lähtuvad diskrimineerivad tegevused. - Maailma Terviseorganisatsioon loetleb lisakategooriatena järgmisi naistevastase seksuaalvägivalla näiteid:
- vägistamine, mille paneb toime elukaaslane, kohtamispartner või võõras;
- süstemaatiline vägistamine relvakonflikti ajal (k.a noorte tütarlaste röövimine nende rasestamise eesmärgil);
- soovimatu seksuaalne lähenemine või ahistamine, k.a seksi nõudmine vastutasuks heateo eest;
- sunnitud abielu või kooselu, kaasa arvatud laste abielu;
- rasestumisvastaste vahendite kasutamise või sugulisel teel levivate haiguste vastase kaitse muude meetmete rakendamise õiguse mitteaustamine;
- naise seksuaalse (või kehalise) puutumatuse vastu suunatud vägivaldne tegevus, kaasa arvatud naise suguorganite vigastamine, kohustuslik süütuse kontrollimine ja pealesunnitud abort;
- sunnitud prostitutsioon ja inimkaubandus seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil.
- Human Rights Watch väidab: Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel kogeb kogu maailmas ligikaudu neljandik naisi oma elu jooksul seksuaalset vägivalda. Kuni kolmandikku kõigist naistest on meessoost intiimpartner füüsiliselt rünnanud. Vägivalla läbi elanud naised ei teata kogetust piisavalt, kartes sotsiaalset märgistamist (nende enda kogukonna siseselt), oma turvalisuse pärast ning neid kaitsma pidavate institutsioonide asjakohaselt reageerimata jätmise tõttu.
Kus see aset leiab?
- Euroopas on koduvägivald 16-44-aastaste naiste seas oluline surma ja puuete põhjustaja;
- USA-s langeb iga 6 minuti järel üks naine vägistamise ja iga 15 sekundi järel üks naine peksmise ohvriks;
- naiste vägistamine on laialt levinud relvakonfliktide (nt Colombia ja Darfur) ajal;
- inimkaubandusest naistega on kujunenud üleilmne nähtus: ohvritele saab osaks seksuaalne ekspluateerimine, sunnitöö ja väärkohtlemine. Naiste mõrvu Guatemalas, Venemaal, Indias ja muudes riikides tihtipeale ei uuritagi ning süüdlased jäävad karistamata.
- Paljudes maades ei ole koduvägivald isegi mitte seadusevastane ning tööseadustes on türanniseerimise ja ahistamise vastased sätted nõrgad või pole neid üldse.
Mida saab meedia ära teha?
Selle teema põhjaliku ja tundlikuma kajastamise kõrval peab meedia juurutama sisekultuuri, lähtudes respektist, mis välistaks igasuguses vormis ahistamise ja türannia ning mis tahes kujul soolise diskrimineerimise. Ajakirjandus peab tagama, et kui kusagil esineb naistevastast vägivalda, siis kajastatakse seda erapooletult, adekvaatselt ja asjakohaselt.
Uudistes ei kajastata naiste ja tütarlaste vastast vägivalda piisavalt või siis tehakse seda halvasti. Väga sageli ei võeta ajakirjanduses arvesse relvakonfliktide tagajärjel aset leidvat ja tihtipeale mõlemapoolset süstemaatilist seksuaalvägivalda või ei tõsteta seda küllaldaselt esile.
Lisaks ilmneb 2005. aasta globaalse meediamonitooringu projekti tulemustest, et teemade seas, mille puhul naisi kujutatakse ohvri rollis, on kodu- ja seksuaalvägivald kõige vähem kajastatavad valdkonnad.
Ajakirjandus peab rohkem ära tegema, tagamaks, et üldsusel oleks naistevastase vägivalla hirmuäratavast levikust rahvusvahelises mastaabis realistlik, kõikehõlmav ning täpne ülevaade.
Samas ei saa sellise tundliku teema kajastamine olla improviseeritud. See eeldab asjatundlikkust, inimlikkust ja austust. Kui kannatanutega tegelemisel ei järgita kõrgeimaid standardeid (näiteks halvasti korraldatud usutlused), siis võib see traumat süvendada ja põhjustada raskeid katsumusi üleelanuile isegi täiendavaid kannatusi ning halvendada nende katsumuste pikaajalisi mõjusid.
Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni juhised naistevastase vägivalla
kajastamiseks
1. Naistevastane vägivald tuleb tuvastada täpselt, vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud määratlusele, mis on sätestatud ÜRO 1993. a deklaratsioonis naistevastase vägivalla likvideerimise kohta.
2. Kasutage täpset, mitte hinnanguid andvat keelt. Näiteks vägistamist või seksuaalset rünnet ei või mitte mingisugusel viisil seostada normaalse seksuaalkäitumisega ning inimkaubandust naistega ei tohi segamini ajada prostitutsiooniga.
Otsustamisel, kui palju kujukaid detaile esitada, lähtub hea ajakirjanik tasakaalustatusest. Liiga palju oleks võib-olla sensatsioonijanune ja tarbetu, liiga vähe võib aga ohvri kaasust nõrgestada. Kajastuse keeles tuleb alati vältida vihjeid, et võib-olla oli läbielanu ise süüdi või muul viisil rünnaku või temavastase vägivallateo eest vastutav.
3. Niisuguse raske katsumuse läbi elanud inimene ei soovi, et teda kirjeldatakse "ohvrina", välja arvatud juhul, kui ta ise kasutab seda sõna. Siltide kleepimine võib olla valus. Sel viisil kannatanud inimese tegelikkust kirjeldab täpsemalt termin "läbielanu".
4. Tundlik kajastamine tähendab kindlustamist, et meediaintervjuuks kohtumine vastab läbielanu vajadustele. Ligiduses peab olema naissoost intervjueerija ning intervjuu koht peab alati olema turvaline ja privaatne, lähtuvalt mõistmisest, et läbielanule võidakse külge kleepida
sotsiaalne stigma. Ajakirjanikud peavad tegema kõik, mis nende võimuses, vältimaks võimalust, et intervjueeritav seatakse täiendava väärkohtlemise ohtu. Selle hulka kuulub niisuguse tegevuse vältimine, mis võib õõnestada tema elukvaliteeti või kogukondlikku staatust.
5. Kohelge läbielanut austusega. Ajakirjaniku jaoks tähendab see privaatsuse austamist ning üksikasjalikku ja täielikku teavitamist nii igas intervjuus käsitletavatest teemadest kui ka selle kohta, kuidas see esitatakse. Läbielanul on õigus keelduda vastamast mis tahes küsimusele
ning mitte avaldada rohkem teavet, kui ta sobivaks peab. Ajakirjanik peab olema hilisemaks ühendusevõtmiseks kättesaadav: kontaktandmete andmine intervjueeritavale tagab, et tal on võimalik hoida kontakti, kui ta seda soovib või vajab.
6. Kasutage statistikat ja sotsiaalset taustteavet, et asetada juhtum kogukonnas esineva vägivalla või konflikti konteksti. Lugejale ja meediapublikule tuleb anda laiem pilt. Mõistmist süvendavad alati naistevastase vägivalla ekspertide, nagu näiteks DART-keskuse (Dart Center
for Journalism and Trauma) ekspertide arvamused, mis annavad asjakohast ja kasulikku teavet. See tagab ühtlasi, et ajakirjandusest ei jää kunagi niisugust muljet, et naistevastane vägivald kätkeb endas seletamatut tragöödiat, millele pole võimalik lõppu teha.
7. Jutustage terviklik lugu. Mõnikord kirjeldatakse ajakirjanduses ainult teatud juhtumeid, keskendudes nende traagilistele külgedele, kuid oleks hea, kui ajakirjanik mõistaks, et väärkohtlemine võib olla ühiskonna pikaajalise probleemi, relvakonflikti või kogukonna ajaloo osa.
8. Säilitage konfidentsiaalsus. Osana kohusest olla ettevaatlik lasub meedial ja ajakirjanikel eetiline vastutus mitte avalikustada trükis ega eetris konkreetseid nimesid ega kohti, mis võiks hiljem mis tahes viisil vähendada läbielanute või tunnistajate ohutust ja turvalisust. See on
eriti oluline juhul, kui vägivalla taga on politsei, konfliktis osalevad väeosad, riigi- või valitsusametnikud või muude suurte ja mõjuvõimsate organisatsioonidega seotud isikud.
9. Kasutage kohalikke allikaid. Ajakirjanik, kes võtab sobiva intervjuutehnika, -küsimuste ja -koha üle otsustamiseks ühendust kohapeal viibivate ekspertide, naisühenduste või -organisatsioonidega, teeb alati head tööd ning suudab vältida niisuguseid olukordi, kus meesoperaatori või -reporteri sisenemine eraldatud kohta ei ole aktsepteeritav või mis võiks
põhjustada piinlikkust või vaenulikkust. Alati tuleb kasuks, kui ajakirjanik harib ennast konkreetse kultuurikonteksti valdkonnas ja suhtub sellesse lugupidavalt.
10. Esitage kasulikku teavet. Meediakajastus, mis sisaldab allikate andmeid ja kohalike tugiorganisatsioonide või -teenistuste kontaktandmeid, pakub läbielanutele ja tunnistajatele ning nende perekondadele ja teistele, kes võivad olla juhtumiga seotud, eluliselt tähtsat ja kasulikku
teavet.
KUI ARMASTUS TEEB HAIGET - II
Konverents lähisuhtevägivallast 30. novembril 2008
Tallinna Ülikooli auditooriumis U-134 Uus-Sadama 5, Tallinn
Korraldajad Eesti Naisteühenduste Ümarlaud
Eesti Naiste Varjupaikade Liit
Esialgne kava
10.00-10.30 Osavõtjate registreerimine, tervituskohv
10.00-10.30 Osavõtjate registreerimine, tervituskohv
10.30 Avasõnad, tervitused
Siiri Oviir, Euroopa Parlamendi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komitee liige
10.50 Rootsi kogemus naistevastase vägivalla vastases töös, seadusandluse osatähtsus - Ebon Kram, Rootsi naiste varjupaikade katusorganisatsiooni ROKS asutaja ja esimene president, Europeen Women’s Lobby naistevastase vägivalla seirerühma kauaaegne liige
11.20 Soome olukord naistevastase vägivalla vastases töös rahvusvahelisest perspektiivist nähtuna - Leena Ruusuvuori, EWL naistevastase vägivalla seirerühma kauaaegne liige
11.50 KOHVIPAUS
12.10 Ungari kogemus - Györgyi Tóth (NANE Naiste Õiguste Assotsiatsioon)
12.40 Eesti naistevastase vägivalla alane seadusandlus rahvusvahelises perspektiivis - Merle Albrant, Ülikool Audentes
13.00 Eesti Naisteühenduste Ümarlaua Valge Lindi Auhinna 2008 üleandmine
13.25 AVON Eesti kampaania tutvustus tugitelefoni 1492 toetuseks
13.40 LÕUNA
14.30 Kui armastus teeb haiget- esineja kokku leppimisel
15.00 Lähisuhtevägivald. Olukord Eestis - Sirje Otstavel, Tartu Naiste Varjupaiga juhataja, EWL naistevastase vägivalla seirerühma liige
15.45 Kas Eesti vajab tõhusamat õiguspoliitikat, et kaitsta naisi vägivalla eest- Tiina Oraste, Riigikogu õiguskomisjoni liige
16.00 Diskussioon, küsimused-vastused
16.30 Konverentsi lõpetamine
Toetajad: Hasartmängumaksu Nõukogu AVON
Info ja registreerimine Eha Reitelmann, 5265927, eha.reitelmann@gmail.com
neljapäev, 20. november 2008
Naiste panus 21.sajandi maailma arengusse
24.november 2008, Tallinn
Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni toetusel
toimub 24.novembril Tallinnas konverents
“Naiste panus 21.sajandi maailma arengusse”.
Konverentsi peaesinejaks on
endine ÜRO eriesindaja ning endine Soome kaitseminister pr. Elisabeth Rehn.
Üritus toimub Radisson SAS hotelli konverentsiruumides.
Ajakava
11:00-11:10 Tervitussõnad
11:10-11:40 Peaesineja kõne “Naised konflikte lahendamas” – pr. Elisabeth Rehn, endine ÜRO eriesindaja ning endine Soome kaitseminister
11:40-12:00 Küsimused Pr. Rehnile publiku seast
12:00-12:30 Kohvipaus
12:30-13:45 Paneel “Naiste panus 21.sajandi maailma arengusse”
Moderaator: Pr. Marica Lillemets, ajakirjanik
12:00-12:30 Kohvipaus
12:30-13:45 Paneel “Naiste panus 21.sajandi maailma arengusse”
Moderaator: Pr. Marica Lillemets, ajakirjanik
-Osalusest poliitikas: Pr. Marianne Mikko, Euroopa Parlamendi liige
-Väljakutsetest ärimaailmas: Hr. Tiit Vapper, AS Reaalsüsteemid tegevjuht
-Naiste rollist diplomaatias: Pr. Marina Kaljurand, Välisministeeriumi
asekantsler, suursaadik
asekantsler, suursaadik
-Naised otsustajatena: Pr. Elisabeth Rehn, endine ÜRO eriesindaja ning endine Soome kaitseminister
Interaktiivne arutelu, küsimused publiku seast
Interaktiivne arutelu, küsimused publiku seast
13:45-14:00 Kokkuvõte ning lõppsõnad
Lugupidamisega, Marianne Mikko Euroopa Parlamendi liige
NB! Kuna kohtade arv on väga piiratud, siis palume osalejatel end
registreerida hiljemalt 21.novembriks e-mailitsi
marianne.mikkoassistant3@europarl.europa.eu
või telefoni teel 53 607 167.
esmaspäev, 10. november 2008
Välismaale läinud eesti naised
Riputan siia tõe huvides üles 07.11.08 Delfi arvamusrubriigis ilmunud artikli originaalversiooni:
Välismaale läinud eesti naised: litsid, reeturid või isiksused?
"Ja ma ei taha ennast tituleerida järjekordseks välismaale mehele läinud eesti naiseks, mis mängib ainult ühte väravasse: eesti meeste vastu… Ma ei taha seda. Mu isa oli ju ka eesti mees!"
See kolleegi poolt väljahüütud lause kummitab mind juba mitu päeva. Miks ei taha naine, kes elab välismaal teisest rahvusest mehega, end „välismaale mehele läinud eesti naiseks” tituleerida? Selge see, et taolise definitsiooni negatiivse alatooni tõttu. Fakt, mille põhjalik analüüs nõuaks eraldi, tunduvalt pikemat artiklit, kuid osasid mõtlemapanevaid nüansse saab juba esmapilgul esile tuua.
Tegelikult võib selles lauses leida isegi vastuhakku arhailistele arusaamadele, ka keeles korralikult kinnistunud väljenditele nagu „mees võtab naise” (subjekti otsus-aktsioon) ja „naine läheb mehele” (tagajärg). Kuid sel juhul, miks näeb ta eesti naise abiellumist teisest rahvusest inimesega kui eesti meestega seotud, neist tingitud otsust, isegi rünnakuna eesti meeste vastu? Nagu oleks eesti mees eesti naise elu, mõtete ja otsuste keskpunkt, kelle käitumisest-olemusest lähtuvalt, kas siis jäädakse või minnakse ning kelle arvamusega tuleks otsuseid vastu võttes alati arvestada. Taoline mõttekäik välistab naise kui iseseisva, sõltumatu, mõtlemis-, tegutsemis-, arenemis- ja otsustusvõimelise isiksuse olemasolu.
Siinkohal võiks meenutada möödunud aastal Postimehes (10.11.07) samal teemal ilmunud Priit Pulleritsu artiklit, mille pealkiri „Eesti mehed, meie pruute röövitakse!” on üritanud tuua fenomeni analüüsi uue süüdlase-vaenlase: naiste asemel teised mehed. Pealkirjas seisab selge üleskutse, suurte, rasvaste tähtedega äratus eesti meestele, et „võõrad mehed varastavad meilt midagi, mis kuulub meile, mis on meie oma”. See on justkui kahe subjekti, eesti mehed versus välismaamehed, omavaheline probleem, kes peaksid nüüd hakkama läbirääkimisi, nõupidamisi pidama, sõlmima ehk kokkuleppeidki ühe objekti, siinkohal siis eesti naiste, omanikuõiguste üle, sest see „meie naiste näppamise”-nähtus on hakanud üle käte minema ja mis on liig on liig on liig!
Pullerits muidugi arvab, et äkki naised lähevad sellepärast, et „eesti mehed on jobud”. Sidudes eesti naiste otsuseid (tagajärg) ikkagi subjekti ehk meeste olemiste ja tegemistega (põhjus) ja mitte naiste enda isiklike ambitsioonide, unistuste või pealehakkamise tulemusena, mille motivaator pole sugugi alati mees ega „mehele saamine”.
Samas on päris palju ka neid, kes kalduvad uskuma, et noil minejatel-naistel on ikka pigem endal midagi tõsist viga: naiivsed, koledad, paksud (Eestis elades suur möödalask, sest teeb häbi kogu eesti naissoole, kes me oleme maailma kõige ilusamad ja saledamad! Mõni arvab, et parem ongi, et lähevad ja keskmist ilunormi allapoole ei tõmba...) ja litsid, seda niikuinii. Kõik puha takistused ühele naisele „hea partii” tegemiseks!
Nagu arvas ühe mu sõbranna meestuttav: „Ta on ju ilus ja tore, kas ta siis tõesti ei leidnud endale Eestist meest?” Nojah, oleks inetu ja rumal, siis on veel arusaadav, et kõrgliigas mängiv eesti mees teda ei taha ja ta peab minema teise liiga meeste juurde, aga olles täitsa kobe, siis... Tolle mehe jaoks, kes peab end täiesti põhjendamatult teistest rahvustest paremaks, on tegemist murettekitava loogikaveaga!
Äramineku-teemaga seostub tihedalt ka eestlaste iibe-küsimus ja see on üks põhjustest, miks „välismaalasele mehele läinud eesti naistest” räägitakse negatiivse alatooniga: tegemist on reeturitega! Reeturitega, kes mitte ainult ei astunud raamidest välja, kontrolli alt ära, ettenähtud rollist kõrvale vaid läksid „teisele (vaenlase?) poole üle”. Sest lisaks tõsiasjale, et tänapäeva eesti naised üldse sünnitavad vähe, siis need, kes ära lähevad, nemad ju sünnitavad need vähesedki teistele! Aga neist lastest enam eestlasi ei kasva (ja me vangutame pead, kuid Mena Suvari eesti juurtest räägime igal pool ning ka kõigist nendest, kelle vanavanavanavanatädi oli eestlane ja kes nüüd on kuulsad miljonärid siin- ja sealpool ookeani, sest nad on 0,0001% rohkem eestlased kui näiteks juba mitu põlve Eestis elanud teiste rahvuste esindajad).
Teisisõnu lapsed eestlastele meeldivad, lapsi on vaja aga ainult siis, kui nad on puhastverd eestlased. Muudel juhtudel: kas te ei arva, et planeet on juba niigi ülerahvastatud?
Siit võiks edasi ja edasi minna, kraapida aina sügavamale, uurida aina detailsemalt miks, miks, miks, sest neid mikse on sadu, kuid artikliks etteantud ruum ei võimalda hetkel lahata kõiki sotsiaalkultuurilisi, poliitilisi, isiklikke ja majanduslikke faktoreid, mis rohkemal või vähemal määral migratsioone ja täpsemalt näiteks eesti naiste minekuid mõjutavad. Kuid viimase mõttena lisaksin, et hiljuti, lugedes argentiina sotsiaalteadlase Dolores Juliano analüüsi antud teemal, leidsin ühe võimaliku kodumaalt äramineku põhjuse veel, mida aga inimesed enesele tihti ei teadvusta ega tunnista.
Dolores Juliano nimetas „soorollipagulasteks” neid inimesi(suuremas osas naised, kuid on ka mehi), kes emigreeruvad vabanemaks alaväärsustundest, allasurutu staatusest oma soo tõttu ja/või viimaks ellu unistusi, elamaks vabalt, saavutamaks eesmärke, mis ei sobi kokku tema päritolumaa traditsiooniliste reeglite, arusaamadega. Juliano pidas silmas Aafrikast ja araabiamaadest pärit inimesi, kus sooline diskrimineerimine on nähtav ja teada-tuntud, kuid mina jäin mõtesse. Huvitav, kui palju on eesti naisi, kes on lahkunud Eestist just sel põhjusel, et neid ei väärtustata inimestena, isiksustena, et nad ei saa elada oma elu nagu nad tegelikult soovivad?
Tellimine:
Postitused (Atom)
