Häbiväärne - NATO toetab Afganistani naiste orjust

Eesti Ekspress, 8.04.2009

Anna-Maria Penu kirjutab, et samal ajal, kui NATO 60. aastapäeval kuulutavad poliitikud välklampide sähvides Afganistani riiki ülesehituse tähtsust, toimub see äsja riigis vastu võetud seaduse hinnaga, mis viib šiidi vähemuse naised tagasi kõige hullemasse Talibani ajastusse - sõna otseses mõttes orjusesse.
NATO 60. aastapäeval tõdesid liitlased üheselt, et organisatsiooni tähtsaimaks ülesandeks on piisava julgeolekutaseme saavutamine Afganistanis ja riigi ülesehitus. Mitmed valitsused, sealhulgas ka Eesti, saadavad augustis toimuvate kohalike presidendivalimiste ajaks Afganistani lisavägesid, et päästa riigikord, eesotsas president Hamid Karzaiga, mida millegipärast nimetatakse demokraatlikuks. Sajad käepigistused, naeratused kaameratele ja NATO tunneb end jälle hästi, sest suutis „elustada ühiseid jõupingutusi" läänele strateegiliselt tähtsas piirkonnas.
Samal ajal jõuab lääne avalikkuseni info seaduse kohta, millele kirjutas just äsja alla meie suur liitlane ja lootus Afganistanis, president Karzai, ning mis viib šiidi vähemuse naised tagasi kõige hullemasse Talibani ajastusse, sõna otseses mõttes orjusesse. Šiidi naised peavad selle seaduse kohaselt oma abikaasadelt küsima luba kodust väljumiseks, arstiabi saamiseks, õppimiseks või töötamiseks. Isegi silmade värvimiseks. Seadus kiidab heaks lapsabielud, mis tähendab pea alati liitu tüdrukute ja keskealiste meeste vahel, ning naised ei tohi keelduda suguühtest oma abikaasadega, mida läänes peetakse üksmeelselt vägistamiseks.
Uue šiidi perekonnaseaduse vastu võtmist nõudsid usujuhid juba üle aasta, kuid arutelu oli unustusse vajunud. Nüüd võeti ta Kabuli parlamendis kiiresti, praktiliselt debatita vastu, kusjuures läänemaailma kriitika hirmus pole seaduse teksti tänaseni täielikult avaldatud. See hirm tundus olevat siiski asjatu, sest NATO strateegiliste huvide jaoks ei tähenda too otsus muud, kui šiidide (ainult meeste, selge see!) häälte ostmist presidendi toetuseks. Ja Lääs vaikib. Sest kui Karzail on hääli vaja ja šiidi mehed nõudsid talt selleks uut seadust, siis pigistab Lääs silmad kinni. Kas liitlased tõesti ise selle peale ei mõtle, et on vastuvõetamatu, häbiväärne ja lubamatu, et võitluses terrorismi vastu on vahetusrahaks afgaani naised ja nende õigused ning mille tagajärjel väljub võitjana teine terror: seadustatud naistevastane vägivald?
-->
-->
Orjasaatus ei pruugi oodata vaid šiidi naisi. „Lääne vaikus on afgaani naiste jaoks hukatuslik," teatas Inimõiguste Sõltumatu Komisjoni juhataja Soraya Sobhrang. Lisaks selgitab olukorda Afganistani parlamendisaadik Fauzia Koofi, kes teatas, et seadus võeti nii kiiresti ja vastuargumentideta vastu ainult seepärast, et „enamus saadikutest on äärmuslased, kes on naiste baasõiguste vastu ja ei usu ei võrdõiguslikkusesse ega inimõigustesse". Need üksikud, kes seaduse vastu häält tõstsid, sildistati islami vastasteks ja neid ähvardati surmaga. Seega taoline seadus võib kergesti laieneda ka teiste rahvusgruppide naistele.
Isegi 31. märtsil Haagis toimunud Afganistani-teemalisel rahvusvahelisel konverentsil osalenud lääne poliitikud - nende seas ka Urmas Paet - olid võimelised Karzaiga läbirääkimisi pidama ja lubadusi andma nõudmata enne selle inimõiguste vastase seaduse kohest tühistamist. Kuigi lääne avalikkuseni polnud uudis seadusest veel jõudnud, siis osalenud poliitikud teadsid sellest juba siis - Afganistani kohalikud inimõiguste ja feministide organisatsioonid olid häirekella tõstnud juba tükk aega varem. Mis on tegelikult veel hullem, näidates, et Karzail palutakse „seadus üle vaadata" (ja mitte täielikult kaotada NB!) alles siis, kui meelepaha on jõudnud meedia kaudu laiema publikuni. Kuidas on võimalik, et demokraatlike riikide ning seega demokraatlikke väärtuste esindajad ei planeeri tõkestada kõikide olemasolevate mõjutusvahenditega, eelkõige oma inimväärikuse nõudel, naiste orjastamise ja naiste vastase vägivalla seadustamist?
Afgaani naiste kirjaoskamatuse näitaja on üks suurim maailmas, nagu ka surmad sünnitustel ja otse loomulikult töötus. Kuid liitlaste raha läheb endiselt ennekõike sõduritele ja relvadele. Oxfam/Acbari viimase aruande kohaselt on lääneriigid välja käinud poole vähem raha Afganistani arengu toetuseks kui nad lubasid. Ja 40% sellestki summast tuleb nende taskutesse tagasi läbi „riigi ülesehitamisel" osalevate firmade ja „nõuandjate" palkade.
Ma ei saa aru, miks ei käi afgaani naised „Afganistani julgeoleku tagamise ja ülesehitamise" alla? Miks rääkides üllast „vabaduste ja inimõiguste kaitsest Afganistanis" ei ole šiidi naiste vabadus(t)el ja õigustel liitlaste jaoks mitte mingisugust tähtsust?