Pagulasteema erutab jätkuvalt meeli ja kütab kirgi. Kui valitsus ja parlamendi koalitsioon tüürivad kindlalt pagulaste vastuvõtu ettevalmistuste tuules, ei tea päriselt keegi, mis tegelikult juhtuma hakkab - olukord muutub mitte ainult kuude või nädalate, vaid lausa päevade ja tundidega. Isegi optimistlikult Saksamaalt on tasapidi hakanud kostuma murelikke noote Euroopa Liidu välispiiride kaitse ja üha suureneva pagulaste voo osas.
Koos kõige sellega on eesti keelde hakanud imbuma uued sõnad ja väljendid, mis rohkem või vähem viitavad pagulastemaatikale. Õhus on tunda pingestatust, kahtlusi ja kõhklusi, kas ja kuidas suudame olla piisavalt kaastundlikud ja külalislahked ning samal ajal säilitada kindlust eesti keele, kultuuri ja rahvuse kestmajäämises. On ju Eesti ainuke koht maailmas, kus riigikeel on eesti keel ja kui eestlased ei suuda oma kultuuri eest seista, ei suuda seda mitte keegi.
Üsna väikese ajavahega toimusid Avatud Eesti Fondi „Avatud ühiskonna foorum“ ja Eesti Naistoimetajate meediapäev sarjast "Kära meedia pärast", kandes tänavu pealkirja "Vihakõne - päriselt ka?". Kokkuvõtliku ülevaate kahest sündmusest kirjutas ajakirjanik Madli Vitismann Stockholmi Eesti Päevalehes 14.oktoobril pealkirja all "Pagulasarutelu Eestis kõikjal".
Merike Viilup
********
Pagulasarutelu Eestis
kõikjal
Stockholmi Eesti Päevaleht
14. oktoober 2015
Avatud
Eesti Fondi foorum, mis oli kavandatud aruteludeks islami üle Euroopas ja
meedia rolli üle äärmusliikumiste tõusu ajal, maandus paraku sinna, kuhu
praegused arutelud Eestis maanduvadki. Ükskõik mis nurgast arutelu ei alusta, paratamatult
jõuab see hirmu tekitava põgenikevooluni.
Laste hariduse
pärast
Tänavu
korraldati „Avatud ühiskonna foorum“ kahekümnendat korda. Ühiskonnategelaste ja
ajakirjanike ees oli peaesinejana Pakistani ajakirjanik Ahmed Rashid, kel
kahest varasemast reisist Eestisse väga head muljed. Ta pani kuulajaile
südamele, et Eesti ei kordaks teiste riikide varem tehtud vigu, vaid töötaks
välja omaenda lõimimispoliitika ja valmistaks selleks ette õpetajaid.
Põgenikekriisi tagamaid selgitas Ahmed Rashid nii, et mõnigi meid hämmastanud
asjaolu on tingitud sellest, et Saksamaale jõudnud inimesed on Süüria
keskklassist. Nad muretsevad esmajoones selle pärast, et nende lapsed saaksid
hea hariduse. Kui näiteks põgenikelaagris on laste kooliskäimine poolikuks jäänud,
siis võib see saada ajendiks, miks vanemad laste tuleviku nimel kaugele teele
asuvad. Pärast Teist maailmasõda endistest kolooniatest tööjõudu vastu võtnud
Euroopa ei tegelnud integratsiooniga, mistõttu immigrantide teise ja kolmanda
põlvkonna hulgas on ISiga liitujaid, praegused põgenikud aga jooksevad ära just
ISi eest.
Kuidas
põgeniketeemat käsitleda
Ajakirjanikud
arutlesid foorumil pagulasteema kajastamise üle. Norra ajakirjanik Bernt
Olufsen, Soome uudistekontserni STT-Lehtikuva peatoimetaja Mika Pettersson,
endine Rootsi Raadio lätikeelsete saadete ajakirjanik Didzis Melbiksis,
uudisteagentuuri BNS juhataja Anvar Samost ja Postimehe ajakirjanik Urve Eslas
leidsid üksmeele selles, et vale on põgenike üle sotsiaalmeedias arutleda ja
kohati ka vaenu õhutada, näiteks ekstremistidega tuleb avalikult meedias
vaielda. Seejuures tuleb teabe tasakaalustamisel loobuda mehaanilisest
tasakaalust. Mõni kärarikas huvirühm saavutab sageli meediahuvi, mistõttu pilt
läheb tasakaalust välja, seega ei või tasakaalustamine minna liiga kaugele.
Infosõjas
on IS ja Venemaa olnud kiired õppijad, esitades fakte läbisegi „mittefaktidega“
ja tekitades sel viisil kahtlust, nagu polekski tõde olemas, vaid igaühel on
oma tõde. Ajakirjandusel pole siis muud teha kui tõestada, et vale on vale ja
tõde on tõde, aga paraku ei suudeta nüüd enam fakte nii hästi kontrollida kui
varem. Venemaa propagandakanalite sisu peaks lausa iga päev kommenteerima, aga
selle rahaga, mis nende toimimisse pannakse, ei jõua teiste riikide
ajakirjandus võistelda.
Üksmeelel
olid ajakirjanikud ka selles, et modereerimata anonüümsed kommentaarid toovad
väljaannetele suure vastutuse ja hea rohi oleks vaenu õhutavad anonüümsed
kommeteerijad või Facebooki-kontode omanikud avalikustada. Kriitiline tuleb aga
olla kõigi suhtes ja nii ei saa ka põgenike kohta käivaid negatiivse varjundiga
fakte varjata.
Vihakõne või
vihane kõne
Eesti
Naistoimetajate iga-aastane seminar „Kära meedia pärast“, mis tänavu toimus
üheksandat korda, läks eelnenust mõnevõrra edasi. Ajakirjanik Juune Holvandus kirjeldas
kultuuride kokkupuuteid ja põrkeid, kui põhjaeurooplased suhtlevad lõunamaiste
rahvastega nende kodumail. Ajakirjanik Katrin Lust andis edasi värskeid muljeid
Ungaris edasisõitu ootavaist, enamikust ungarlastest jõukamaist põgenikest. Tal
tuli ka kaamera tõttu tõesti ohtlikus olukorras olla, sest sattus filmima
ilmset inimsmugeldajate kampa.
Kolm
aastat tagasi Eestis ette valmistatud seaduseelnõu, mis oleks
Karistusseadustikku toonud uue mõiste „vihakõne“, leidis muuhulgas ka
ajakirjanike liidult vastuseisu. Toona seaduseelnõu arutelu korraldanud justiitsministeeriumi
osakonnajuhataja Tanel Kalmet nentis nüüd, et kui mõni aasta tagasi võis ehk arvata,
et Eesti inimesed on nii haritud ja hästi kasvatatud, et sellist seadust polekski
võib-olla tarvis, siis nüüd on keskendutud „vaenu õhutamise“ paragrahvide
täpsustamisele. Olukord on paari viimase aasta jooksul muutunud, aga senisel
kujul eeldab vaenuõhutamissäte kahju tekitamist, mistõttu selle rakendusala on
piiratud.
Keeleteadlane
Reet Kasik analüüsis Eesti väiksusest tulenevat muret, mis võib olla
eksistentsiaalne hirm, kui ei saa adekvaatseid vastuseid. Nende puudumisel võib
aga ka mure muutuda vihaks, sestap leidis ta, et meedia peaks olema nõudlikum
nende vastu, kelle otsused võivad inimeste elu muuta. Hirm eesti keele
väljasuremise pärast ei ole aga põhjendatud seni, kuni Eestis on eestikeelne
kõrgharidus. Muutus kõrghariduses muudaks keskharidust, see omakorda
põhiharidust ja nii võikski eesti keel muutuda köögikeeleks, mille iga on vaid
paar põlvkonda.
Europarlamendi
liige Marju Lauristin võttis arutelu kokku väitega, et kuigi oleme väga väike
ja väga haavatav maa, mis asub ohtlikus kohas ja seejuures jääb n.ö nurga taha,
peame olema enesekindlamad. Ta rõhutas, et kui Eesti on maailma 40 jõukaima ja
25 arenenuima rahva hulgas, siis on meil põhjust olla kindel oma
püsimajäämises.
* * *
Üsna
avameelne arutelu Eesti ajakirjanduses on samal ajal jõudnud sinnani, et kuidas
saavad Eesti väikeasulates hakkama inimesed, kes kardavad metsa. Või kuidas
suhelda inimestega, kes oskavad vaid araabia keelt, mille tõlke pole piisavalt.
Või kuidas õpetada eesti keelt inimestele, kes ei oska lugeda isegi oma
emakeeles. Aga mis juhtub veel siis, kui metsa kartev inimene kohtab metslooma?
Madli
Vitismann