EESTIMAA VI NAISTE KONGRESSI MANIFEST

Lähtudes rahvusvahelise õiguse, Euroopa Liidu aluslepingute ja Eesti Vabariigi põhiseadusega kehtestatud naiste ja meeste võrdsuse põhimõttest ning soolise diskrimineerimise keelust,
tunnetades naiste ja meeste võrdset vastutust meie ühiskonnas valitseva olukorra ja Eesti rahva tuleviku ees,
innustudes Eesti naisliikumise ajaloolisest kogemusest,
nähes, et sooline ebavõrdsus põhjustab demograafilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme,
hinnates kriitiliselt Eesti riigi tegevust soolise võrdõiguslikkuse edendamisel

võttis Eestimaa VI Naiste Kongress vastu järgmise avalduse:

Me leiame, et naine, tema mõtted, sõnad, teod, teadmised, töö ja looming on Eesti ühiskonnas vähem väärtustatud kui mees ja tema tehtu. Seda näitab nii Euroopa suurim sooline palgalõhe kui ka praegune olukord poliitikas ja majanduses, kus juhtivatel kohtadel on valdavalt mehed.

Me soovime, et riigi majandus- ja rahanduspoliitika arvestaks eelkõige rahva ühishuvi ja elanikkonna erinevate gruppide huve. Riigi ressursse tuleb jagada õiglaselt, arvestades naiste ja meeste võrdseid õigusi ja erinevast olukorrast tulenevaid vajadusi.

Me tahame, et paljud tööd, mida teevad enamasti naised, nagu näiteks muuseumitöötajate, õpetajate, raamatukoguhoidjate, sotsiaaltöötajate töö, oleks väärtustatud ja õiglaselt tasustatud ning et lapse sünd ei halvendaks naise karjäärivõimalusi.

Me leiame, et laste kasvatamises peavad võrdselt osalema mõlemad vanemad ning seda tuleb toetada isaduse väärtustamise ja vastavate õigusnormidega. Lapse õigus saada igakuist elatisraha lahus elavalt vanemalt tuleb tagada.

Me mõistame otsustavalt hukka perevägivalla ja inimkaubanduse kui naise inimväärikuse alandamise ja kehalise puutumatuse rikkumise ning näeme selle põhjusi naiste majanduslikus haavatavuses ja madalamas staatuses ühiskonnas.

Me leiame, et juba kümme aastat kehtinud soolise võrdõiguslikkuse seadust ning rahvusvahelisi lubadusi on Eestis eiratud nii teadmatuse kui ka selge poliitilise tahte puudumise tõttu. Erinevalt Euroopa demokraatlikest riikidest pole Eestis riiklikul tasandil püstitatud soolise ebavõrdsuse vähendamise eesmärke ega konkreetseid meetmeid võrdsuse edendamiseks.

Me ei lepi sellega, et Eesti on liiga kauaks jäänud aegunud soostereotüüpide ja tõekspidamiste kütkesse. Selle tulemusena on mitmed olulised naisi ja kogu ühiskonda puudutavad probleemid jäänud lahendamata.

Eestimaa VI Naiste Kongress nõuab:

1. Riigikogu valimise seadusega tuleb luua nais- ja meeskandidaatidele võrdsed võimalused
saada valituks, milleks on vaja erakondadele kehtestada nn „triibuliste nimekirjade“ esitamise
nõue juba alates 2015. aasta Riigikogu valimistest;

2. Kõigis avaliku võimu poolt moodustatud kollegiaalsetes kogudes, sh riigile kuuluvate
äriühingute ja sihtasutuste juhtorganites peab olema nii naisi kui mehi, kumbagi mitte vähem kui
40 protsenti; sooline tasakaal peab olema tagatud ka Vabariigi Valitsuses;

3. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse tegelikuks rakendamiseks peab Vabariigi Valitsus koos
vabakonnaga ette valmistama erialastel teadmistel põhineva ning teiste riikide parimaid
kogemusi arvestava soolise võrdõiguslikkuse strateegilise arengukava, mis püstitab
konkreetsed eesmärgid ja meetmed soolise ebavõrdsuse vähendamiseks kõigis peamistes
ühiskonnaelu valdkondades;

4. Naiste ja meeste võrdväärse töö võrdse tasustamise saavutamiseks tuleb viivitamatult
kehtestada riiklik järelevalve palgatingimuste ja palgakokkulepete üle, muuta palgasüsteemid
läbipaistvaks ning võtta vastutusele tööandjad, kes naiste ja meeste võrdväärse töö eest võrdse
tasustamise põhimõtet rikuvad;

5. Tasakaalustamaks vanemate töö- ja pereeluga seotud kohustusi ning parandamaks naiste
olukorda tööjõuturul, tuleb muuta lapsehoolduspuhkuse ja vanemahüvitise kasutamise
tingimused paindlikumaks ning ka isadust toetavaks. Seadustada on vaja isade individuaalne
õigus olla vanemahüvitisega kaetud lapsehoolduspuhkusel.

Naiste sotsiaalne ja poliitiline ebavõrdsus ning vaesus kanduvad üle meie lastele, vähendades
nende heaolu ja arenguvõimalusi. Meie tütred ja pojad on aga Eestimaa tulevik.
Me pöördume lootusrikkalt kõigi naiste ja edumeelsete meeste poole ettepanekuga toetada Manifestis väljendatud püüdlusi.

7. märtsil 2014. aastal, Tallinnas