Millega seletada soolist palgalõhet?

Triin Roosalu

Postimees
17.06.2013

Eesti inimarengu aruande tutvustusel tõdes Raul Rebane, et Eestis on vaesed haritud naised ja rikkad rumalad mehed. Oleks ju tore rääkida haritud ja kindlustatud naistest ja meestest. Mis meid segab? Meil on väike, paindlik ja avatud majandus, Tiigrihüpe ja innovaatilised e-valimised (koos omaenda, vähem uudsete skandaalidega), ja ometi on meil kindel veendumus: hea traditsiooniline Eesti olukord eeldab, et mees saab rohkem palka kui naine.

Soolist ebavõrdsust võiks järjekindlamalt käsitleda, mitte ainult kui üht seletust muu ebavõrdsuse ulatusele – ja sellisena vääramatut –, vaid ka kui muu ebavõrdsuse tagajärge. Eestis peavad mitmed poliitikud ja asjatundjad horisontaalset soolist segregatsiooni – naised asuvad tööle nt lasteaiaõpetajate, kassapidajate, õmblejate või meditsiiniõdedena ja mehed on üleesindatud ehituses, transpordis, ettevõtluses või poliitikas – iseenesest piisavaks palgaerinevuste ja soolise palgalõhe seletuseks.

Selle uskumuse järgi ei ole justkui midagi teha: naised ise eelistavad minna madalamapalgalistele töödele, selmet hakata nt poliitikuks. Naistel ja meestel on samasugune info palgatasemete kohta, järelikult teevad naised teadlikke valikuid ja meestel ongi suurem vajadus suurema palga järele. See lähenemine on soolise võrdõiguslikkuse seisukohast ülimalt problemaatiline.

Ühiskonnas, kus väärtustatakse sissetulekute ühtlasemat jaotust,  ei oleks võimalik olukord, kus naiste peamised hõivevaldkonnad on nn meestetöödest märkimisväärselt kehvemini tasustatud. Kas statistika kinnitab seda väidet? Tõendina sobib siin kasutada soolise palgalõhe näitajat. Sooline palgalõhe on määr, mille võrra naiste töötasu jääb meeste omast keskmiselt väiksemaks.

Eestis on sooline palgalõhe Euroopa suurim - Eesti naised saavad meestega võrreldes samaväärse töö eest 28 protsenti väiksemat tasu. Suur palgalõhe ei ole iseloomulik kõigile postkommunistlikele riikidele. Näiteks Sloveenia on Euroopa väikseima soolise palgavahega riik, soolised palgaerinevused on väiksed ka Poolas ja Rumeenias, kuid Tšehhi ja Slovakkia on Eestiga sarnased. Suure soolise palgalõhega riigid ongi ülekaalukalt konservatiivse heaolurežiimi esindajad (Tšehhi, Austria, Saksamaa).

Enamasti käib väiksem sooline palgalõhe käsikäes väiksema Gini indeksiga (ühiskonna tulude jaotuse ebavõrdsuse näitaja – toim), kuid see pole üldine reegel. Euroopas on sooline palgalõhe keskmiselt 8–18%, OECD riikides on palgalõhe käärid suuremad - 10- 30%. See näitab, et väljaspool Euroopat, paljudes Aasia ja Ladina-Ameerika riikides on sissetuleku erinevused sugude vahel suuremad. Kõige suurem on palgalõhe Tšiilis, Lõuna-Aafrikas ja Argentinas, seevastu Costa Ricas on soolise palgalõhega alla 10 protsendi.

Millega soolist palgalõhet seletada? Esimene, kõige lihtsam viis on kõrvutada palgalõhe näitajaid naiste aktiivsusega tööturul. Mida vähem on tööturul naisi, seda tõenäolisemalt järgib töötava naise karjäär mehelikku trajektoori ning spetsiaalselt naistele mõeldud töökohti või töötingimusi pole loodud. See reegel võiks seletada traditsioonilisema soorežiimiga riikide (nt Itaalia, Malta, Belgia) väikseid palgavahesid.

Võib oletada, et maades, kus naiste osalemine tööturul on suur, on kujunenud ka rohkem spetsiifilised naistetööd ning on loodud just naistele sobivad tingimused töö ja pereelu ühendamiseks. See võib seletada, miks Rootsis, Norras, Taanis ja Prantsusmaal on tähelepanuväärne sooline palgalõhe.

Liikudes horisontaalse soolise segregatsiooni juurest – mis iseenesest ei eelda «naistealade» väiksemat palka – ühel ametialal esineda võivate palgaerinevuste juurde, tuleb arvestada enamate teguritega. Palga suurust mõjutavad üldjuhul töötaja üldine konkurentsivõime, isiksuslik sobivus töökohale, sh (sobiv) ettevalmistus, piisav jõupingutus, tööle pühendumus. Olulised on ka  tööandja tingimused – kui need on ebamugavad või eeldavad väga suurt vastutust, hüvitab töö eest saadav palk.

Selles valguses on Eesti suur sooline palgalõhe võrdlemisi kummaline tulemus, arvestades Eesti naiste kõrget, meestest kõrgemat haridustaset ja aktiivsemat osalemist elukestvas õppes, meestega võrdväärset ja täistööajaga osalemist tööturul, lastesaamise ajal ainult lühikeseks ajaks tööturult eemale jäämist ning last üksi kasvatavate emade suurt osakaalu, mis samuti peaks kinnitama vajadust olla lastele pühendumise asemel orienteeritud tööle ning meestega võrdväärsele töötasule.

Seda vastuolu võib selgitada näiteks järjekorrateooriaga: samaväärseid töötajaid on tööturul palju, ja kui nad järjestada haridustaseme alusel ning nende vastu järjestada kõik saadaolevad töökohad, siis viimaseid lihtsalt ei jätku. Või inimkapitali teooriaga: olgugi Eesti naiste haridustase kõrge, on nad teinud oma investeeringud haridusse «valel erialal», millega kaasneb madalam palk. Või eelistuste teooriaga: kuigi naised jäävad tööturult eemale vaid lühikeseks ajaks, tuleneb see pigem vajadusest kui eelistusest: kuna nad eelistavad pigem pere ja lastega olla, ei ole nad väga pühendunud töötajad. Samuti on kirjeldatud klaaslae efekti – seletamatutel põhjustel naisi lihtsalt ei edutata – ning kleepuva põranda efekti: naistel on seesmine, seletamatu kalduvus mitte (soovida) karjääri teha ja jääda töiselt stabiilseks. Seevastu meeste puhul räägitakse klaasliftiga sarnanevast karjääriteest valdkondades, kus domineerivad naised (homogeenses keskkonnas on erilisel lihtsam silma paista).

Miks on keskmine sooline palgalõhe Eestis nii suur? Eestis on soolise palgalõhe olemust põhjalikult uuritud. Ehkki mingit osa palgalõhest on võimalik seletada ühe või teise struktuurse või individuaalse teguriga, jääb suur osa palgalõhest objektiivselt seletamata, mistõttu põhjendatakse seda traditsiooniliste soorollihoiakute valitsemisega ühiskonnas ning sellest tulenevate eelarvamuslike või lihtsalt harjumuslike toimimisviisidega.

Suurt palgavahet täiendavad Eestis väga konservatiivsed hoiakud soolise võrdõiguslikkuse suhtes - seda kinnitavad ka soolise võrdõiguslikkuse monitooringud (2003, 2005 ja 2010, ja sotsiaalministeerium kogub andmeid 2013. aasta kohta). Seda võib püüda selgitada üleminekuühiskonna muutustega. On käsitlusi, et sookategooria on turumajanduse tingimustes muutunud olulisemaks kui sotsialistliku korra ajal. See, et formaalset ja poliitiliselt korrektset sugude võrdsust peale sundinud ühiskonnakorralduselt pöörduti traditsioonilisema elukorralduse juurde, ei olnud tingimata  praktiline vajadus – väikesed palgad seda ei võimaldanudki. Pigem märkis see sümboolset lahtiütlemist eelmise korra väärtustest koos soolise võrdõiguslikkuse idee ja keskselt reguleeritud palkadega.

Majanduslik-sotsiaalsete ümberkorralduste käigus kujunes olukord, kus riiklike ettevõtete sulgemisest ja reorganiseerimisest vabanes suur hulk tööjõudu, mille järele ei olnud nõudlust. 

 Traditsiooniliste väärtushinnangutega ühiskondades kehtib printsiip, et töökohtade nappuses on õigus tööd saada just meestel, seda sageli argumendiga, et neil on tarvis ülal pidada ka peret. See reegel korraldas elu ja tööd ka postsotsialistlikus Eestis, ehkki siin ei olnud ajalooliselt kujunenud nn meest-leivateenijat väärtustavat ühiskonnamudelit, see mudel pigem imporditi «normaalsest lääne ühiskonnast». Rahvusriigi (taas)ülesehitamisel ei adutud, et mingit ühtset «normaalset lääne ühiskonda» ei eksisteeri ja ka Lääne-Euroopa maad jm lääneriigid on läbi ajaloo teinud erinevaid valikuid, mis on viinud ka eri tüüpi institutsionaalsete süsteemideni.

Postsotsialistlike riikide olukorda võiks võrrelda läänemaailmas pärast II maailmasõda toimunud tööturu arenguga, mille seost ühiskonna soorežiimiga on põhjalikult lahatud. Sotsioloog ­Ruth Milkman näitas, kuidas pärast sõda muudeti sõjaajal tööle läinud naiste tööstaatust, näidates neid saamatumana ja abitumana kui rindelt naasvaid, ilma hariduseta ja kogemusteta noori mehi. Kuigi naised oleks soovinud juba kätteõpitud töökohal jätkata, sisendati neile, et töökohtade nappuse tingimustes võlgneb ühiskond töökohad rindelt naasjatele. Seejuures ei olnud peamisteks organisatsiooni muutjateks mitte niivõrd üldine sotsiaalne nõudlus või ühiskondlik arvamus, vaid tööandjad, kes tööturureeglid ümber mängisid ja oluliseks muutus  ametiühingute roll.

Milkman kirjeldab sõjaaegseid ja -järgseid muutusi kahes sektoris, kus enne sõda olid töötanud ainult mehed ja sõja ajal valdavalt naised, kuid pärast sõda sunniti ühest sektorist naised lahkuma, kuid teise jäid nad alles. Lisaks sellele, et tööandjad naisi diskrimineerisid, ei arvestatud naiste huve ka ametiühinguliikumise enda sees.

Ka sotsialismiaja Eestit võiks võrrelda nn sõjaolukorraga. Tegemist oli pealesunnitud ning kohest ja kiiret reageerimist nõudva keskkonnamuutusega, mis mitte ainult ei soosinud ja soodustanud, vaid kutsus ja nõudis naisi tööle. Ühel juhul (sõjaolukorras) tuli naistel mehi asendada, teisel juhul vajati kõiki töökäsi sotsialistlikuks ülesehitustööks. Kummalgi juhul ei kasvanud naiste tööturuaktiivsus loomulikul viisil. Nõukogude Liitu kuulunud Eestis oli «sõjaolukord» veelgi teravam kui teistel postsotsialistlikel Euroopa riikidel. Õpiti selgeks uued rollid, ning küsimus tekkis siis, kui ootamatult välja kujunenud uus kord sama ootamatult lagunes. Millistest reeglitest sel juhul lähtuda?

Sõjajärgses postsotsialistlikes riikides võeti uusi reegleid omaks ja korra lagunedes ei oldud valmis neist loobuma. Kuid kõnealune ühiskonnakorraldus – vastavalt sõda või kommunismiehitus – lagunes samuti järsult, tuues uuesti kaasa kunagise olukorra tööturul. Rakendusid ajale vastu pidanud normid – traditsioonilised ja konservatiivsed – ning naiseksolemise sümboolne väärtus, mida võiks tööturul palgaks vahetada, vähenes veelgi.

See kombinatsioon muudab Eesti soolise ebavõrdsuse üsna raskesti mõistetavaks – ja samas võimaldab tõlgendada soolist ebavõrdsust tööturul ennekõike klassikonfliktina ja seejärel huvide konfliktina tööjõu sees. Naise või ka naistekollektiivi palgaläbirääkimised töökollektiivi sees on valdavalt määratud nurjumisele poolte ebavõrdse võimupositsiooni pärast tööturul. Seetõttu ongi ka selle küsimuse lahendamisel raske kujutleda ametiühinguliikumisest tõhusamat vahendit. Võimalik, et just sellest andis aimu 2012. aastal Eestist üle käinud õpetajate ja meditsiinitöötajate streigilaine, mis kaasaski ennekõike naisi.

Ehk ongi sooline palgalõhe Eestis viimastel aastatel juba vähenenud? Kuigi Eestis ei ole palgalõhe perioodil 2006–2010 just kasvanud, siis vähenemine on olnud marginaalne. Euroopa riikides on areng soolise ebavõrdsuse vähendamisel olnud erinev, mistõttu on raske tuvastada üldist või ühist trendi. Soolise palgalõhe kui ka selle puudumise taga on erinevad põhjused ja iga riigi konteksti tuleb käsitleda eraldi.

Riigid, mis on meie «tüüpi», on meist siiski piisavalt erinevad, mistõttu võib järeldada, et igaühel on oma tee sotsiaalse ebavõrdsusega toimetulekuks. Eesti Gini indeks on keskmisel tasemel, kuid on avalikkuse seisukohalt tegemist lubamatult suure sissetulekute vahega.

Kui naised on tööturule sisenenud, on nende palgavõimalused märksa väiksemad kui meestel, ning palgalõhe säilib ka siis, kui mees ja naine teevad täpselt samaväärset tööd. Selle poolest sarnaneme ülejäänud postsotsialistlike riikidega, va Sloveenia. Ametiühingusse see kõik siiski ei kutsu: Eesti on selle poolest pigem Costa Rica, Lõuna-Korea ja Tšiili kui Ida-Euroopa või Skandinaavia riik.

Niisiis jääbki üle tunda rahulolematust nii üldise sissetulekute ebavõrdsusega kui omaenda palgaga. Ja mis sellises olukorras muud teha, kui piirata teiste, praegusel juhul naiste ligipääsu sellele hüvele, mida on nii napilt, ehk tööväärilisele tasule.

Eriti hea on seda teha positsioonilt, kus mehed on rohkem hõivatud eraettevõtluses ja naised avalikus sektoris – siis on ühelt poolt tagatud tunne, et mehed peavad naisi ülal, teisalt aga on võimalik loogiliselt argumenteerida, et ega eraettevõtlusel ole võimalik avalike teenuste tarbeks raha eraldada.

Eesti kuulub vaieldamatult nende riikide gruppi, mida Lääne-Euroopast eristab eelkõige suurem rahulolematus ning väiksem valmidus ametiühingutes osaledes ise omaenda heaolusse panustada.

loe edasi Postimehest