Üks pilt räägib rohkem kui sada sõna

... ehk võrdõiguslikkusest töökuulutustes

Marek Reinaas
Delfi, 1.02.2012

Teate küll neid kujutluspilte: mehed on direktorid, naised on sekretärid. Autoluksepp peab kindlasti olema mees ning õmblejaks, lapsehoidjaks või kokaks võiks olla “hakkaja naisterahvas.”

Kui noor naine saabub olulisele koosolekule, asub keegi talle tingimata kohvitellimust esitama. Nii rääkides naljakas, aga tegelikult on meie igapäev täis mõttetuid eelarvamusi, mis suruvad mehe juhivastutusse ja saadavad naise tasse loputama või peenemat näputööd tegema.

Võrdõiguslikkus on ühiskonna toimimise põhimõte, mille järgi peaksid nii naistel kui meestel olema võrdsed võimalused enda teostamisel. Seda ka tööelus. Eelarvamused, millised tööd on mõeldud naistele või meestele, on pärit meie kultuuritaustast ja ajaloost ning väsimatult kultiveerib haridussüsteem ja pahatihti ka perekond selliseid stereotüüpe juurde. Paraku lisab oma mitte väikese panuse ka meedia ning reklaam.

Riik üritab seaduste abil võrdõiguslikkuse põhimõtet ühiskondlikuks normiks seada. Sealt tuleb ka tööturul mitte diskrimineerimise põhimõte, millest lähtuvalt ei tohi reeglina töökuulutustes seada vakantsile kandideerimise kriteeriumiks inimese sugu. Eks vanemad olijad mäletavad mõnekümne aasta vanuseid töökuulutusi, mis andsid teada et “julge naisterahvas leiab töö sekretärina” või “asjalik meesterahvas on teretulnud müügiesindajaks”. Tänapäeva maailmas on loomulik, et tööd teevad inimese oskused, iseloom ja kogemused, juhiabiks saamine ei eelda pikka säärt ning parimad müügimehed võivad olla naised.

Sellele suhteliselt primitiivsele arvamusele kirjutaks rõõmuga alla kõik need inimesed, kes töökuulutuste loomise ja avaldamisega seotud on. Värbaja töö on lihtsam, kui ta ei ole pooli kandidaate eos välistanud, tööandja tahab ikka kõiki väärt töötegijaid endale.

Aga mingil ilmselt pahatihti alateadlikul põhjusel kipuvad ka tänapäeval ilmuvad töökuulutused kultiveerima stereotüüpe naistetöödest ja meestetöödest. Loomulikult ei ela keegi enam sedavõrd kiviajas, et lisada kandideerimistsensuste ritta töölekandideerija sugu. Kuid olen tähele pannud, et üha rohkem ja rohkem ilmub töökuulutusi, milles juurde seatud illustratsioon või foto annab selgelt mõista, millisest soost kandidaate eeldatakse ühe või teise ameti jaoks paremini sobivat. Need näitavad sageli ka ära, millises rollis mehi või naisi nähakse.

Infantiilselt rõõmsameelne preilike
Libastumised pärinevad klišeedemaailmast. Kui Eesti juhtiv majandusleht otsib oma meeskonda peaga töötajat projektijuhi ametikohale, siis juuresoleval illustreerival pildil on prillidega noormees, kes hoiab käega peast kinni ja naeratab targasti – tähelepanu mees mõtleb! Kui samas kõrval olevas töökuulutuses otsib sama väljaanne peaga töötajat telemarketingi konsultandiks, siis pildil on kujutatud preilikest, kelle olulisemaks pea küljes olevaks töövahendiks on kõrv ja libe keel. Alateadlikult antakse mõista, et mõtlemist vajavasse juhi ametisse sobiks paremini meesterahvas ja telefoni vastu võtma pigem naisterahvas.

Ega samasuguseid stereotüüpe külvavaid töökuulutusi on teisigi. Üldse tunduvad olevat läbivateks tegelasteks kena välimusega kolmekümnendates aastates prillidega tõsine härrasmees, kes on võtnud sisse poosi, mis annab mõista kui tähtsaid otsuseid ta iga päev vastu võtma peab. Talle vastandub kaunis kahekümnendates infantiilselt rõõmsameelne preilike, kes erinevate sidevahenditega – vastavalt laptop, telefon või kõrvaklapp/mikrofon - üritab maailmaga kontaktis püsida. Tema roll on kuulata ja noogutada, olla abivalmis ja naeratada, teda ei näidata aktiivse tegutsejana.

Sellised pildid satuvad töökuulutustesse üldjuhul pildipankadest – need on tuhandete piltidega kataloogid, millest võib vastava märksõna sisestades leida endale sobivat pildimaterjali. Tegin väikese eksperimendi – sisestasin pildipanka otsingusõnad “mees tööl kontoris” ja “naine tööl kontoris”. Ega ma ei olnud ülemäära üllatunud, kui otsingutele vastavate piltide tegelased olid pea üks-ühele minu poolt eelnevalt kirjeldatud tegelaste moodi ning kõlbaksid hõlpsalt võtta kasutusele mõnes klišeedest kubisevas töökuulutuses. Aga eks need pildipangad selleks ju olegi, et varustada piltidega neid reklaamitegijaid, kes ise suurt mõelda ei viitsi või kel mõtlemiseks eelarve puudub.

Töökuulutused on reklaamižanr, mis võrdselt teistega loob ettevõtetest kuvandi. Ja eelkõige kuvandi sellest, millise tööandjaga ettevõtte puhul tegemist on – kas tegemist on firmaga, mis austab tänapäevaseid võrdõiguslikkust aktsepteerivaid põhimõtteid või minevikust pärit stereotüüpe. Veelgi tähtsam – kas ettevõte on tegelikult pooled kandidaadid mõne töökoha puhul oma mõtetes välistanud. Seepärast tasub sellele reklaamižanrile rohkem tähelepanu pöörata ja unustada pildipankades pakutavad trafaretsed lahendused. Igal ettevõttel oleks ju kahju, kui juhiks jätaks kandideerimata mõni võimekas noor daam või juhiabiks aktiivne noormees üksnes seetõttu, et illustreeriv pildivalik pehmelt öeldes ebaõnnestus.

****