Naised ja vulgaarkultuur

Suurepärane artikkel kunstnik Marge Monkolt, kus autor juhib tähelepanu Artise reklaamidele, mida ohtralt ka telepildis ja trükimeedias näidati. Soovitan kirjutise läbi lugeda kõigil, kes tundsid end vähegi ebamugavalt, vaadates ülinappides bikiinides seksikat ida-eurooplannat kutsumas Artisesse, lubades "paljutõotavaid" filmielamusi. Tekib küsimus: kellele ja milliseid?

Merike Viilup

VÕTA PALJAKS!
Naised ja vulgaarkultuur

Marge Monko
Eesti Päevaleht 21.mai 2011

Aprilli viimasel nädalal ilmusid tänavatele Artise kino reklaamivad plakatid. Reklaamfotode visuaalne lahendus meenutas pesu- või parfüümireklaami – sellelt vaatas vastu sensuaalse pilgu ja palja ülakehaga, modelli proportsioonidega naine.

Tõenäoliselt pole ma ainuke, kes kõnealuseid plakateid nähes déjà vu tunnet koges. Meenusid üheksakümnendad, mil alasti naisekeha abiga reklaamiti kõikvõimalikke kaupu rehvidest kuni segistiteni, ilutoodetest rääkimata. Artise reklaamplakat – nii modelli otse kaamerasse suunatud pilk kui ka plakati allservas asuv tekst „Vahet pole, mis keeles räägin, olen ikkagi vaatamist väärt” – adresseerib vaatajat otse. Kes see vaataja on?


Juba 1970-ndatel kirjutas filmiteoreetik Laura Mulvay vaatamise naudingust, mida kino võimaldab ja isegi provotseerib. Mulvay kasutab siinjuures Sigmund Freudilt laenatud skopofiilia mõistet. Skopofiiliat võib käsitleda kui teise inimese vaatamisest tulenevat erootilist naudingut. Filmid, eriti aga Hollywoodi peavoolu toodang, on üles ehitatud nii, et naispeategelane on passiivses ehk vaadatava ja meespeategelane tegutseja rollis. Naine pannakse vaatamiseks välja ning tema välimus peab avaldama tugevat visuaalset ja erootilist mõju. Hoolimata viimase saja aasta jooksul toimunud muutustest ühiskonnas, tundub visuaalkultuuri – reklaami, ajakirjandust, televisiooni, internetti – jälgides, et sugupoolte kujutamise konventsioonid on siiski üsna vähe muutunud.
Loe edasi Eesti Päevalehest

****