 |
| Liisi Piits Foto: delfi.ee |
Temaga ajas juttu ajakirja Universitas Tartuensis toimetaja Mart Zirnask. Lugu ilmus ERR uudisteportaalis Novaator.
Sõnad ei kombineeru juhuslikult või ainult lauselisi reegleid järgides, leidis eelmise sajandi keskel briti keeleteadlane John Rupert Firth. Ja nende kombineerumise viis peidab endas olulist infot.
Nii on «ilus» siiski pigem tüdruk kui poiss, «rikas» pigem mees kui naine, lapsega «tõrelemas» märkame aga ikka rohkem ema kui isa.
 |
| Isa jalutab, ema tõreleb. Foto: Universitas Tartuensis |
Seega võib öelda, et keeleliselt, kollokatsioone vaadates, on soorollid Eestis üsna tugevalt paigas?
Küsimus on, kui palju me keele põhjal saame kultuuri kohta järeldusi teha. Töös ütlen, et see peegeldab teatud suundumusi. Aga mina uurin ikkagi vaid keelt.
Üks-ühese vastavusega on raskusi juba seetõttu, et tihti me ei tea, kas mingite sõnade sage koosesinemine väljendab mõnda sagedast ja tavalist kultuurilist nähtust. Või, vastupidi, tõstab keel ökonoomse süsteemina esile ainult seda, mis on ebatavaline.
Näiteks «töötav ema»: kas see sõnapaar on sage seetõttu, et peame seda kultuuris normiks? Või seetõttu, et veel hiljuti peeti loomulikuks, et naine jääb lastega koduseks. Mõnel juhul peegeldab keel aga ka tegelikkust, mitte ainult kultuurilisi tõekspidamisi.
Minu jaoks oli üllatav, et nii paljud ründavaid tegevusi tähistavad tegusõnad on mehi tähistavatele sõnadele eriomased. Aga kui veidi uurisin, selgus, et vangidest on tohutu protsent meesvangid (95 protsenti, justiitsministeeriumi paari aasta taguse uurimuse järgi – toim).
Aga kollokatsioonisuhted on siiski suur üldistus. Vaatasin ju ka ainult sagedasemaid sõnu – nii tuligi stereotüüpne pilt välja. See ei näita, kuidas igaüks meist mõtleb, vaid kuidas tüüpiliselt räägitakse. Ja peamiselt ajakirjanduses inimesi kujutatakse.
Arutlete töös, et keel on üks sotsiaalse soo looja.
Traditsiooniliselt nähakse sõnavaras sõnade vahel paradigmaatilisi suhteid, mis näitavad, kuidas sõnad keele struktuuris seotud on – mis on mille vastandsõna või sünonüüm, näiteks. Ja teiseks süntagmaatilisi suhteid, mis näitavad, kuidas sõnad fraasides ja lausetes kombineeruvad – näiteks kollokatsioonid.
Mind hakkas eelkõige huvitama, kuidas süntagmaatilise tasandi suhetes võiks avalduda see, mis suhetes sõnad keele struktuuris esinevad. Hüpotees oli, et kahe sõna ühine kontekst võib näidata ka nende paiknemist keelesüsteemis. Kas nad on näiteks vastandsõnad.
Paradoksaalselt oligi näiteks «mehel» ja «naisel» rohkem ühiseid kollokatsioone kui «mehel» ja «poisil». Soo vastandusel põhinevatel vastandsõnadel oli väga suur kollokaatide kokkulangevus.
Kas kollokatsioonide mõiste on eesti keeleruumi ja grammatikasse probleemitult üle kantav?
Mõistelised probleemid ei tulene keele eripäradest. Aga grammatika määrab selle, kust on tark midagi otsida. Eesti keeles on omadussõnu targem otsida põhisõnast vasakult, verbe paremalt.
Oluline on ka see, kas keel on sünteetilisem või isoleerivam: kas keeleüksused on rohkem või vähem kokku sulanud. Meil liituvad käände- ja pöördelõpud, mitmuse tunnused ja muu sõnatüvega, inglise keeles kasutatakse eraldi eessõnu. See määrab, kui suurest n-ö aknast kollokaate otsida.
See ongi üks olulisi küsimus: kas vaatame põhisõnast ainult ühe sõna või kolm sõna vasakule, ja seoseid on otsitud isegi üle lausepiiri.
Kuidas võiks kollokatsioone mõjutada keelte n-ö arenguaste? Kui eesti kirjakeel on suurematest-vanematest keeltest vähem varjundirikas, võib-olla siis kukuvad ka kollokatsioonide loodud ühiskondlikud stereotüübid kuidagi rohmakamad välja.
Minu arvates on stereotüpiseerimine oluline kategooriate loomiseks: kui ütleme «naine», tahame juba mingit üldistust või kujutluspilti. Me ei saa mõelda kõigile erisugustele naistele, keda oleme elus kohanud. See on nagu mõttekategooria ja kõigile keeltele loomulik.
Samuti avalduvad kõikide keelte kollokatsioonides just kõige sagedasemad ja üldisemad sõnaseosed. Isegi nendes, kus eri tähendusi väga peenelt eristatakse. See kõige üldisem-tüüpilisem pilt avaldub ikkagi.
Eesti murdeid uuritakse paljuski 40–50 aasta vanustelt salvestistelt – uuritakse keelt, mis on tegelikult vähemalt osaliselt kadunud. Teie tekstikorpus algab samuti paari kümnendi tagant. Kui palju keel sellise aja jooksul muutuda võib?
Kollokaate oleks huvitav uurida ajalooliselt, kultuuriliste muutuste taustal. Näiteks võrrelda sõjaeelset keelt tänapäevasega. Aga kas korpus on viis või kümme aastat vana – ma ei usu, et stereotüüpne pilt nii kiirelt muutuks.
Kuigi inglise keeles on küll pandud tähele, et näiteks atraktiivsusega seotud sõnu beautiful jahandsome on varasemast enam hakatud kasutama koos sõnaga «mees».
Siirdeaja taustal leiaks ehk eesti keelest ka mõne sarnase näite?
Kunagi, kui natuke kõnetussõnu uurisin, märkasin küll, et 1990. aastatel mindi «seltsimehelt» ikkagi väga kiiresti «härrale» või «prouale» üle. Algul käis see natuke naljatleva alatooniga, praegu on see aga peaaegu neutraalseks saanud. Mõned muutused võivad päris kiiresti toimuda.
Kas te mingeid selgeid inglise keele mõjusid eesti keelele ka tajusite?
Ma uurisin kõige sagedamaid sõnu, sinna veidrused lihtsalt ei jõudnud.
Tegelikult tahtsingi algul seda uurida, kuidas erinevate keelte mõju eesti keeles avaldub. Lootsin võrrelda eesti keele kollokatsioonisuhteid teiste keeltega. Vaadata, millistega on meil tänapäeval kõige rohkem kokkulangevusi. Aga loobusin sellest, kuna ma ei suutnud kaotada eri keelte struktuurist, näiteks sõnajärjest, tingitud mõjusid tulemustele.
Mis suunas selle teemaga edasi võiks minna?
Üks teema, mis jäi käsitlemata, oli see, kuidas kollokaadi tähendus muutub olenevalt sellest, millise inimest tähistava sõnaga ta koos esineb.
See oli vist Michael Pearce (Briti keeleteadlane – toim), kes ütles inglise keele põhjal, et kui meeste puhul tähistasid mõned omadussõnad kehalisi omadusi, siis naiste puhul kasutati samu sõnu tihti piltlikult. Mulle hakkasid mõned sarnased juhud ka oma andmetes silma. Näiteks «tugev mees» tähistas füüsilist tugevust, «tugev naine» aga pigem kindlameelset naist.
Selline lausetasandile minek oleks huvitav. Saaks vaadata, millises tähenduses on seda inimest tähistavat sõna tegelikult kasutatud.
Milliseid elulisi seoseid see töö teie jaoks tekitas?
Kuidagi eriti ehmatavalt jõudis kohale, et see, kuidas me emakeeles tähendusi õpime, kokku seame ja maailma kategoriseerime, kujuneb ikkagi kontekst.
Just inimest tähistavate sõnade puhul panin oma last vaadates tähele, et kategooriad muutusid ja laienesid. Kolme-nelja-aastasena ütles tütar «lapsed ja poisid», ta pidas laste kategooriat millekski selliseks, kuhu kuuluvad ainult tüdrukud. Konteksti põhjal oli ta kuidagi aru saanud, et «poisid» vastandub sellele.
Loomulikus keelesituatsioonis me ju ei defineeri oma lastele midagi – alles koolis hakkame küsima, mida mingi sõna tähendab. Konteksti ja kasutuse põhjal peavad nad tähenduse kuidagi välja korjama. Jõudsin arusaamale, et me õpime sõnu kontekstis.
Aga see sookeskne fookus – kuidas see teie tööväliseid jutte mõjutanud on?
Eks see ikka pereelu mürgitab. (Naerab.) See paneb mõtlema, kui lugeda, kuidas emade ülesanne on «küpsetamine», «keetmine», «koristamine», aga isade ülesandeks jääb ainult laste «patsutamine», nendega «jalutamine» või «mängimine».
Samas, kui keel neid stereotüüpe üleval hoiab, siis ilmselt on need millegi jaoks kultuuriliselt ikkagi väga vajalikud.
Soo jätkamise, partnerite leidmise või millegi muu pärast on vaja öelda, et miski on omane naisele ja miski mehele. Võib-olla need erisused muutuvad ajas, aga mingil kujul ikkagi jäävad.
Häirivaid kollokatsioone välja juurida ilmselt ei saa, aga kuivõrd tuleks teie meelest üldse keele normeerimisega tegeleda?
Mina eriline keelepurist ei ole, mulle eripärad meeldivad. Aga tundub, et kollektiivsete suhete puhul näitab keel ka inimeste ühisosa – mis mõjutab sedagi, kuidas igaüks meist mõtleb.
Roman Jakobson (nimekas keeleteadlane ja semiootik – toim) pani 60–70 aastat tagasi afaasiahaigete keelt uurides tähele, et sõnade kollokatiivsetest suhetest säilisid neil paremini paradigmaatilised, keelesüsteemi tasandi suhted nagu antonüümia või sünonüümia.
Kui afaasiahaigele öeldi «poissmees», oli tal raske pakkuda vastandit «abielumees» või sünonüümi «vallaline mees» – aga meenus «poissmehekorter». Meenusid sõnade koosesinemismustrid.
Tundub, et see näitab, kuidas kollokatsioonid justkui käivad meiega kaasas. Nad on olulised ja püsivad suhted, nii meeldejätmise kui tekstiloome seisukohalt.
Kodused naised, vihased mehed
Tuginedes TÜ eesti keele koondkorpusele ja ajakirjandustekstide korpusele, analüüsis Liisi Piits 30 sagedasemat kollokaati sõnadele mees, inimene, naine, laps, ema, poiss, isa, tüdruk, poeg ja tütar. Tema tööd juhendas professor Urmas Sutrop.
Ilmnes, et naissoo puhul mainitakse enamasti järgmist:
- Ligitõmbavust: sõnad «ilus», «kena» jne moodustavad naise omadussõnalistest laienditest üle 5 protsendi, mehel aga alla 1 protsendi. Peale selle tüdrukud «värvivad» ja «ehivad», naised «poseerivad», tütar «meeldib» ja «esineb».
- Perekondlikku seisu: esinesid sõnad «vallaline», «üksik», «uus» ja «endine»; mehe puhul suhtestaatuse-alased sõnad sagedamate hulka ei jõudnud.
- Perenaine ja ema olemist: ema eriomased verbid tähistavad paljus kodutöid («küpsetama», «keetma», «pakkima», «pesema», «askeldama»). Samuti katab ema laste esmavajadused: «imetab», «toidab», «joodab» neid – aga ka «keelitab», «tõreleb», «tirib», «raputab», «silitab». Isad seevastu «jalutavad» lastega, «juhendavad», «patsutavad», «kiigutavad» neid, «ehitavad» või «meisterdavad» koos nendega.
- Ning suhtlusvormide põhjal on naine ka sõnaliselt võimekam.
Meessugu aga on:
- Nähtavam ühiskondlikul redelil: «kuulus» ja «rikas» esinesid isa kollokaadina 20 ja 30 korda sagedamini kui ema kollokaadina. Mehegi puhul hindame, kas ta on «rikas», «vaene» või «tähtis».
Lisaks, kui väljend «töötav naine» märkis sageli vastandit «kodusele naisele», siis meeste puhul kaasnes «töötavaga» peaaegu alati töökoht või amet. Ehk vastandus töötav-kodune polnud meeste puhul jutuks.
- Keevalisem: 40 protsenti sõnale mees eriomastest verbidest seostusid vägivallaga: «tulistama», «võitlema», «ähvardama», «röövima» jne.
Lisaks
- Omadussõnalistes täiendites viidati mõlema soo puhul palju vanusele. Just alaealiste puhul oli oluline vanust mainida.
Kas eesti keele instituut peaks soosima sooneutraalsete sõnade kasutamist?
Poolt: Tuule Sõber, TÜ informaatika bakalaureusetudeng
Eesti ühiskonnas vaadatakse naisi ja mehi läbi soopõhiste raamide ent selline ettekirjutatus piirab inimeste tegevusvabadust. Kui naistele kinnitatakse, et ennast tuleb määratleda laste sünnitamise arvu kaudu, meestele aga, et tunnete väljendamine ei ole mehelik, siis on tõenäoline, et vaid vähesed mehed ja naised julgevad teha midagi, mida nende soole omaseks ei peeta.
Peale selle toob raamistamine endaga kaasa ülejäänud ühiskonnaliikmete (ala)teadliku viltuvaatamise neile, kes ei vasta ettekujutlusele meeste või naiste rollist. Nii tuntakse töövestlusel naiste puhul huvi laste arvu, meeste puhul aga ametialase kogemuse vastu. Selline käitumine avaldub muuseas ühes suurimatest palgalõhedest OECD riikides (naised saavad võrdväärse töö eest meestest ligi 30 protsenti vähem palka) ja selleski, et naised on ärimaailmas vähe esindatud.
Keel peegeldab ja mõjutab inimeste mõttemaailma. Seega, kui inimesed kuuleksid enda ümber iga päev sooneutraalset sõnakasutust, siis ei seostuks sugupoolte või sõnadega «poiss» ja «tüdruk» enam kindlad tegevused või omadused. See tähendaks omakorda vähem soorollides kinni olevat ühiskonda, mis tuleks kõigile kasuks.
Vastu: Anni Haas, TÜ õigusteaduse bakalaureusetudeng
Sooneutraalsete sõnade kasutamine ei too kaasa ühiskondlikku muutust, sest sõnad ei kanna inimeste jaoks kindlaks määratud tähendust. Enamasti ei määra inimese jaoks sõnade tähendust mitte õigekeelsussõnaraamat, vaid reaalne kokkupuude sõnade kasutamisega. Nii ei tulene arusaam, et naine peaks lapsega koju jääma, mitte sõnade «ema» ja «isa» eristamisest, vaid sellest, et enamasti jäävadki vastsündinutega koju emad. Samale järeldusele jõuaks inimesed ka siis, kui hakataks kasutama sooneutraalset sõna «vanem».
Seega tundub, et soopõhiste sõnade eristamine kannab eelkõige suhtlust lihtsustavat rolli. Selle asemel, et viidata kellegi soole, saadakse kasutada sugu eristavat sõna. Mingitel juhtudel võib sellise viitamisega kaasneda ka stereotüüpne hinnang, ent see ei tulene sõna vormist, vaid sõnakasutaja või ühiskonna kokkupuutest vastava olukorraga. Seega ei muudaks sooneutraalsed sõnad tegelikkust, vaid muudaksid inimeste suhtlemise kohmakamaks.
