Mis on pildil valesti?

Mida arvate teie?
Suurepärased videoklipid tuntud näitlejatega - vaata siit

Kaja Kärnerile Pandi preemia!

Tunneme siirast heameelt ja soovime Kajale südamest õnne, et Eesti Rahvusringhääling valis selle aasta Valdo Pandi ajakirjanduspreemia laureaadiks just Kaja Kärneri - Eesti Naistoimetajate eelmise aasta Hea Sõna auhinnaga pärjatu!

Samuti väärib märkimist, et ta on esimene naine, keda selle väärika kolleegipreemiaga on tunnustatud!

Palju õnne ja palju häid saateid!

Eesti Naistoimetajad

Ühispilt Hea Sõna 2012 auhinna tseremoonialt 

ERR uudised 31.mai 2013:

Tänasel rahvusringhäälingu hooaja lõpetamisel anti üle Valdo Pandi nimeline ajakirjanduspreemia, mille pälvis Vikerraadio pikaajaline toimetaja ja saatejuht Kaja Kärner. Laureaaditiitli tõi aastatepikkune silmapaistvalt hea ajakirjanduslik töö ja kaunis eesti keel.

Kaja Kärner sündis 5. septembril 1953 Tallinnas. Ta on lõpetanud Tallinna 46. keskkooli (nüüdne Pelgulinna gümnaasium), Tartu ülikooli lõpetas ta filoloogi-toimetajana ning ajakirjanduse vallas on ta end koolitanud mitmetel kursustel nii kodu- kui ka välismaal. Eesti Raadios alustas Kaja Kärner tööd 1973. aastal (tänavu täitub tal 40. aastat raadios), kus on töötanud teadustajana, kommentaatorina ja toimetaja-saatejuhina. Ta on olnud ka Raadio Vaba Euroopa lepinguline autor.

Kaja Kärneri saadete teemadering on lai, kultuurist igapäevapoliitika ja ühiskonnaprobleemideni. Aastatel 2010 - 2013 on mõjukamad olnud saated erivajadustega lastest, omastehooldusest ja taastusravi olukorrast Eestis. Palju kiitvat tagasisidet on saanud pikad persooniintervjuud. Kaja Kärner on mitmel aastal intervjueerinud Eesti Vabariigi peaministrit. 2012. aasta algul oli eetris Kärneri toimetatud viieosaline saatesari "Stereoraadio. Katsesaatest raadiokanalini", mis tähistas 50 aasta möödumist esimesest stereofoonilisest katsesaatest Eesti Raadios (ka terves tollases Nõukogude Liidus) ja 40 aastat stereotoimetuse loomisest. Praegu teeb ta püsivalt Vikerraadios päevakajalisi saateid "Reporteritund", "Uudis+" ja "Tegija" ning nõuandesaadet "Aiatark".

Kaja Kärnerile on iseloomulik sotsiaalne tundlikkus, samuti põhjalikkus, süvitsiminek. Ajakirjanikuna pakub ta käsitletud teemades ainest nii mõtlemiseks kui ka tõeste elupiltide kujundamiseks. Lugupidav suhtumine ja samas terav küsitlemine on Kaja Kärneri saadetes heas tasakaalus. Vestluskaaslased usaldavad teda, teades, et ta ei ole pealetükkiv, aga mitte ka kallutatav. Kärneri saateid kuulates on tunda tema ettevalmistatust, mõtteselgust ja asjakohasust. Kaja Kärneri kaunist eesti keelt ja rikast sõnavara on tunnustanud nii keeleinimesed kui ka paljude kuulajad-kolleegid. 2012. aastal pälvis ta Eesti naistoimetajate ühenduse Hea Sõna auhinna. Kolleegid hindavad Kaja Kärnerit väga kõrgelt, küsides temalt sageli arvamust teemade-esinejate valikul.

Vikerraadio peatoimetaja Riina Rõõmuse sõnul on Kaja Kärneril suurepärane oskus ka kõige kriitilisemaid teemasid käsitleda taktitundeliselt, tema põhjalikkus ja suur töövõime kajastub kõikides tema saadetes ja intervjuudes. "Kaja on enese suhtes väga nõudlik, ja sellest võidavad eeskätt kuulajad. Mitte kunagi ei esita ta tühje küsimusi. Kaja on üks kõige ilusama eestikeelega raadioajakirjanikke ja seda oskavad hinnata ka kuulajad," ütles Rõõmus.

"Tavaliselt on nii, et mida vanemaks ja kogenenumaks ajakirjanikud saavad, seda enam nad klammerduvad ühe või äärmisel juhul kahe teema külge. Kaja Kärner on selles mõttes erand. Ta on säilitanud huvi ja avatuse vist pea kõigi eluvaldkondade suhtes ja tema multiteemalisus ei päädi hetkekski ebaprofessionaalsusega. Alati valdab ta teemat ja tema küsimused peidavad sügavamaid teadmisi või vähemalt paremat ettevalmistust kui paljudel saatekülalistel," iseloomustas tänavust preemiasaajat ERRi juhatuse esimees Margus Allikmaa.

Valdo Pandi nimelise ajakirjanduspreemia on varem pälvinud Rein Karemäe (1980), Mati Talvik (1985), Lembit Lauri (1988), Toomas Uba (1998), Aarne Rannamäe (2008), Mihkel Kärmas (2009), Neeme Raud (2010) ja Ivan Makarov (2011) ja Vahur Kersna (2012). Preemia väljaandmise eesmärgiks on loominguliselt silma paistnud ja tuntud tegevajakirjanike tunnustamine ühiskonnale oluliste teemade professionaalse ja uudse käsitlemise eest, samuti Valdo Pandi mälestuse hoidmine. 

Ariadne Lõnga esitlus ja ENUT-i ümarlaud

KUTSE

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus kutsub nais- ja meesuuringute ajakirja Ariadne Lõng uue numbri esitlemisele ja ümarlauale reedel, 7. juunil 2013 (Narva mnt 25 ruum T- 510, Tallinna Ülikool)

KAVA
11.30–12.00 Kogunemine ja tervituskohv

12.00–13.15 Ariadne Lõng esitlus. Esitlemas: Brigitta Davidjants, Voldemar Kolga, Reet  Laja jt.

                     Arutelu

13.15–13.30 vaheaeg

13.30–15.00 Ümarlaud: Helsingi Ülikooli Christine Instituudi 5. konverentsi jälgedes (Feminist thought –                             politics of concepts 23-25 May 2013, University of Helsinki, Finland)
 Mõtteid ja muljeid jagavad: Evelyn Neudorf, Maari Põim, Kadri Aavik, Hannaliisa Uusma.

                      Arutelu

15.00–15.15  Kokkuvõtted Ilvi Cannon,  Reet Laja

Osavõtust palume teatada hiljemalt 4. juunil meiliaadressil enut@enut.ee

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT)
Narva mnt 25-510
10120 Tallinn
Tel 640 9173
enut@enut.ee
www.enut.ee

Fotokonkurss "Märkama stereotüüpi!"

Aprilli lõpust startis noortele suunatud fotokonkurss, mis kutsub jäädvustama detaile, situatsioone ja suhtumisi, mis põhinevad vananenud arusaamadel soorollidest ehk sellest, mis on sobilik naisele ja mis mehele.

Sotsiaalministeerium ootab fotosid  aadressil www.facebook.com/stereotyyp lehe galeriisse;

või e-postiga konkurss@stereotyyp.ee. 

Meilile saadetud fotode puhul tuleb ära märkida autori ees- ja perekonnanimi; telefon; e-post ja foto pealkiri. 

 Fotode seast valib soolise võrdõiguslikkuse ekspertidest koosnev žürii välja kolm parimat fotot, mis kujutavad ilmekalt ühiskonnas aktuaalset probleemi, mille on ajendanud sooliste stereotüüpide olemasolu. Hinnatakse leidlikku ideed, kunstilist taset ning headest pildistamise tavadest kinni pidamist.

I koht  - auhinnaks 50€ väärtuses Piletilevi kinkekaart;

II koht – auhinnaks 24€ väärtuses Forum Cinemase kinkepiletid

III koht – auhinnaks 16€ väärtuses Forum Cinemase kinkepiletid.

Töid saab esitada kuni 3. juunini (k.a) 2013.

Võitja selgub 18. juunil 2013 aadressil www.facebook.com/stereotyyp

Fotokonkursi “Märka stereotüüpi!” korraldab sotsiaalministeerium soolise võrdõiguslikkuse teavituskampaania raames, mille eesmärk on tõsta Eesti noorte teadlikkust soolistest stereotüüpidest ja soolisest ebavõrdsusest. Kampaaniat rahastab Euroopa Sotsiaalfond.

Uuringutega kindlaks tehtud?

Eesti Naisteühenduste Ümarlaua seminar laupäeval, 18. mail algusega 11.00 Tallinna Ülikoolis, Uus-Sadama 5 ruumis M 648

Osalemisest teatada eha.reitelmann@gmail.com hiljemalt 15. maiks.

Sõidukulud kaetakse kuludokumentide alusel.

 Esialgne päevakava:

11.00 -12.30
Avasõnad
Uuringutega kindlaks tehtud? Avalikku arvamust mõjutavad pseudoteaduslikud seisukohad soost ja soolisusest - Ülle-Marike Papp
Arutelu

12.30-13.00 Kohvipaus

13.00-16.00 ENÜ volitatud esindajate koosolek

Täpsem info:
Eha Reitelmann
ENÜ peasekretär

 

Karjääripäevad murravad ametite soolisi stereotüüpe

Sotsiaalministeerium

Pressiteade

25. aprill 2013

 

Uudsed karjääripäevad murravad ametite soolisi stereotüüpe

Täna, rahvusvahelisel poiste ja tüdrukute päeval avatakse üritustesari, kus tutvustatakse poistele erialasid, mida peetakse traditsioonilisteks “naiste” erialadeks ja vastupidi – tüdrukud teevad tutvust “meeste” erialadega. Üritustega soovitakse tähelepanu juhtida võimaluste paljususele noorte erialavalikutes.

Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsleri Aleksander Ljudvigi sõnul on naiste ja meeste koondumine erinevatele tegevus- ja ametialadele suuresti põhjustatud ühiskonnas kujunenud eelarvamustest ja arusaamadest naistele ja meestele sobilikest tegevustest. “Soovime noortele teadvustada, et pole olemas naiste ja meeste ameteid. Kõik elukutsed ja erialad sobivad nii poistele kui tüdrukutele, määravaks on huvi ja tahtmine,” ütles Ljudvig. “Lähenedes erialavalikule sooliste eelarvamuste vabalt ja avatud meelega, laiendavad noored oma haridus- ja elukutsevalikuid ning saavad paremini rakendada oma potentsiaali,” lisas ta.

Samuti näeb Ljudvig algatuses kasu ühiskonnale tervikuna. “Olukorras, kus Eestis on kvalifitseeritud tööjõu nappus, on lühinägelik raisata inimkapitali, jättes noorte haridus- ja tööelu valikud sooliste eelarvamuste mõjuvälja. Meeste ja naiste võrdsem jagunemine erinevatele töödele vähendaks tööturu soolist segregatsiooni ja selle negatiivseid mõjusid, näiteks Euroopa suurimat palgalõhet,” ütles ta.

Täna avatava üritustesarja raames tutvustatakse elukutseid, kus naisi või mehi hetkel napib, kuid millel on tulevikku indiviidi, valdkonna ja riigi arengu seisukohalt. Kokku toimub 14 erialavalikute päeva, kus poisid teevad tutvust õe, õpetaja, juuksuri ja rätsep-stilisti ametiga, mida valdavalt peetakse “naiste” ametiks ning kus hetkel töötavad 90% ulatuses naised. Tüdrukutele aga tutvustatakse autotehniku, keevitaja, programmeerija, energeetiku, automaatiku, kaevandustöötaja ja piloodi elukutset, mida valdavalt peetakse “meeste” ametiks ning kus hetkel töötavad valdavalt mehed.

Rõhutamaks kutsehariduse olulisust, annab poiste ja tüdrukute päevadele avalöögi Tallinna Tööstushariduskeskus, kus poisid saavad kätt proovida rätsep-stilistina ja juuksurina ning tüdrukud autotehniku ja keevitajana.

Lisaks Tallinnale toimuvd tüdrukute ja poiste päevad ka Tartus, Kohtla-Järvel, Kukrusel ja Ülenurmel koostöös sealsete haridusasutustega. Poiste päevi korraldavad Tallinna Tööstushariduskeskus, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kohtla-Järve filiaal, Tartu Kõrgem Meditsiinikool ja Tartu Ülikool. Tüdrukute päevi korraldavad Tallinna Tööstushariduskeskus, Eesti Energia Kaevandused, Virumaa Kolledž, IT Kolledž ja Tartu Lennuakadeemia. Pilootprojektis osalevad 250 eesti ja vene koolide gümnaasiumi õpilast.

Poiste ja tüdrukute päeva idee on pärit Saksamaalt, kus seda formaati alates 2000. aastast edukalt kasutatakse. Lisaks Saksamaale toimuvad samalaadsed üritused ka Austrias, Šveitsis, Luxemburgis, Tšehhis ja Poolas. Lisainfot: www.boys-day.de jawww.girls-day.de.

Poiste ja tüdrukute päevad on soolise võrdõiguslikkuse teavituskampaania raames läbiviidav pilootprojekt, mille tellijaks on sotsiaalministeerium ja rahastajaks Euroopa Sotsiaalfond. Teavituskampaania kitsam eesmärk on tõsta Eesti noorte teadlikkust soolistest stereotüüpidest ja soolisest ebavõrdsusest. Teavitustegevuste pikaajalisem eesmärk on vähendada töö- ja haridusvaldkonna tugevat soolist segregatsiooni ning suurendada naiste ja meeste võrdsust pereelus osalemisel.

Head ajakirjanikud! Olete oodatud täna,25. aprillil kell 13.30 – 14.30 kajastama päeva tegevusi Tallinna Tööstushariduskeskusesse (Sõpruse pst 153) tüdrukute autotehnika eriala töötuppa ja poiste rätsep-stilisti eriala töötuppa.

Täpsem info:

Lee Maripuu

peaspetsialist

Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakond

6269245

lee.maripuu@sm.ee

Parimat soovides,

Armo Vask

Sotsiaalministeerium

pressiesindaja

armo.vask@sm.ee

Tel: 6269 304

Mob: 56 815 708

MÄRGUKIRI Vabariigi Valitsusele

Tallinn, 11. aprill 2013

Täna, mil „tähistame” Eesti võrdse palga päeva, tuletame Vabariigi Valitsusele meelde, et sooline palgalõhe ei kao iseenesest, vaid selleks on vaja rakendada jõulisi suunatud meetmeid. Me mööname, et 5. juulil 2012 valitsuse poolt heaks kiidetud tegevuskava meeste ja naiste palgalõhe vähendamiseks on samm õiges suunas. Samas ei sisalda see jõulisi ja suunatud meetmeid, et seda lõhet reaalselt vähendada. Nimetatud tegevuskava aitab küll niigi teada olevat paremini teadvustada, kuid meil on vaja minna kaugemale.

Täna, 11. aprillil, teenib Eesti naine välja möödunud aasta palga, mille Eesti mees teenis välja juba mullu 31. detsembril. Täna on uue aasta 101. päev ehk teisisõnu on uuest aastast möödas juba 27,7%. Soolise palgalõhega oleme Euroopa Liidus häbiväärsel viimasel kohal. Euroopa nn „võrdse palga päev” langes tänavu 28. veebruarile, mis peegeldab tõsiasja, et Euroopa Liidus keskmiselt kulub naisel mehega võrdse aastapalga väljateenimiseks 59 päeva kauem ehk 16,2% rohkem päevi.

Palume tungivalt, et valitsus töötaks välja konkreetse arengukava soolise palgalõhe vähendamiseks, leiaks ressursid selle elluviimiseks ning asuks seda viivitamatult ellu rakendama. Arengukava peab sisaldama sisulisi meetmeid, mille kaudu vähendada Eesti soolist palgalõhet vähemasti Euroopa Liidu keskmisele tasemele. Ent me tahame enamat: lõppkokkuvõttes peaks see viima meeste ja naiste vahelise palgalõhe kaotamiseni Eestis.

Ootame valitsuselt viie sammu astumist:

1)      1. mail 2004. a jõustunud soolise võrdõiguslikkuse seaduse paragrahvi 11 täitmist, see tähendab valitsuse määruse vastuvõtmist, mis kehtestaks soopõhiste tööalaste andmete kogumise korra ja vajalike andmete loetelu. Ainult selliste andmete olemasolul on võimalik jälgida ja hinnata võrdse kohtlemise järgimist töösuhetes ehk siis sama või samaväärse töö eest ka sama palga maksmist nii meestele kui naistele;

2)      seadusandlikku algatust kõigi Eesti palkade läbipaistvaks muutmiseks, sest ainult sel moel on võimalik palgalõhe tõelisele olemusele jälile jõuda ning see lõppkokkuvõttes kaotada;

 

3)      seadusandlikku algatust miinimumpalga tõstmiseks, sest miinimumpalgaga töötavad peamiselt naised;

 

4)      seadusandlikku algatust, mille eesmärk on kehtestada nõue, et kõigi börsi- ja riigiettevõtete nõukogudes peab olema vähemalt 40% mõlema soo esindajaid, sest lisaks paremate juhtimisotsuste langetamisele aitab see kaasa õiglasemale palgapoliitikale;

5)      soolise võrdõiguslikkuse nõukogu moodustamist, nagu näeb ette 2004. aastal vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse seadus. On ilmne, et valitsus vajab spetsialistidest koosnevat nõukogu, kes aitab teda soolise võrdõiguslikkuse edendamisel, sealhulgas soolise palgalõhe vähendamisel.

EAPN Eesti MTÜ
Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon
Eesti Naisliit
Eesti Naisteühenduste Ümarlaud
Eesti Naistoimetajad
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus
Eesti Puuetega Naiste Ühing
Haabersti Tugikeskus MTÜ
Keskerakonna Naiskogu KENA
MTÜ Harime ja kasvatame
MTÜ Kodanikujulgus
MTÜ QUIN-Estonia
MTÜ Võitlemise Eesti
Naiskogu Kadri
Rahvusvaheline Naiste Koostöö Mentorkoda MTÜ
SA Väärtustades Elu
Ukraina Naiste Liit Eestis 

Sookvootideta palgalõhet ei ületa

Juhan Kivirähk
Eesti Päevaleht
17.04.2013

Kuna sood on erinevad, siis pole võimalik saavutada võrdsust sugusid ühtmoodi koheldes.
Eelmisel nädalal, kui aasta algusest sai mööda 101 päeva, tähistati Eestis võrdse palga päeva. Just nii kaua tuleb naisel keskmiselt rohkem töötada, et saada sama suurt palka, kui saab mees.

Kuna sama nädala algul lahkus elavate hulgast Briti endine peaminister Margaret Thatcher, tekkis mõningatel soolist võrdõiguslikkust kommenteerinutel kiusatus need teemad omavahel ühendada ning väita, et kui suutis Thatcher omal ajal peaministriks saada, siis peaks ka Eesti naine suutma end ümbritsevast maskuliinsest keskkonnast hoolimata üles töötada ja ühiskonnaelus läbi lüüa. Kõik olevat ainult tahtmises ja motivatsioonis kinni.
Tõepoolest on ka meil Eestis olemas europarlamendi liikmed Siiri Oviir, Vilja Savisaar-Toomast ja Kristiina Ojuland, keskkonnaministri ametit peab Keit Pentus-Rosimannus, riigikogus tegutsevad Kaja Kallas, Marianne Mikko, Kadri Simson, Liisa Pakosta jt. Kuid seda on ilmselgelt vähe, et rääkida mõistlikust soolisest tasakaalust Eesti poliitikas. Küllap oskab igaüks neist tublidest aktiivsetest naistest rääkida, kui keeruline on neil olnud meestekeskses maailmas oma positsiooni saavutada. Pealegi ei suuda üksikute tippude läbilöömine eriti muuta üldist soolist palgalõhet.
See, et vabas, liberaalses ja turumajanduslikus ühiskonnas on kõik ainult inimese enda valikutes ja tahtmises kinni, on paraku üsna levinud legend. Ühiskondlikke tegureid – väärtusi, hoiakuid, stereotüüpe – valikute mõjutajana alahinnatakse. Mõne arvates olevatki palgalõhe põhjuseks just asjaolu, et naised ise valivad vabatahtlikult madalama palgaga töökohad, kuna nende ambitsioonid ongi madalamad. Nii nagu küllaltki paljud peavad õigeks ka väidet, et naised peavadki vähem palka saama, sest pere peamiseks toitjaks peab olema ikkagi mees.
Soolise võrdõiguslikkuse eest seisjates nähakse aga ohtlikke inimesi, kes traditsioonilisi soorolle kahtluse alla pannes püüavad lõhkuda ühiskonna tasakaalu, eitades meeste ja naiste vahelisi vaimseid ja füüsilisi erinevusi. Arvatakse, et võrdõiguslikkuse pooldajad peavad sugu mitte bioloogiliselt antuks, vaid sotsiaalselt konstrueerituks.

Loe edasi Eesti Päevalehest

Palgalõhe vastane pikett!

Naiste ja meeste palgalõhe vastane pikett toimub

11. aprillil kell 17.00 Tammsaare pargis!

Naiskogu Kadri kutsub piketile ja ühinema üritusega FB-s http://www.facebook.com/events/229006247241752/ ,

sest …

Veebruari lõpus avalikustatud statistika kohaselt oli 2010. aastal Eestis endiselt kõige suurem naiste ja meeste vaheline palgalõhe Euroopas - 27,7%. S.t. et Eestis pidid naised tegema 101 päeva rohkem tööd kui mehed, et kätte saada sama aastapalk kui mehed (EL-s keskmiselt 59 päeva). Vaatamata sellele, et Riigikogu kohustas 2011. aasta septembris valitsust astuma samme palgalõhe vähendamiseks, pole seni olulist initsiatiivi ilmutatud.

 

Head sõbrad!

Sel aastal toimub juba kolmandat korda   naiste ja meeste palgalõhe vastane pikett, 11.aprillil kell 17.00 Tammsaare pargis, Tallinnas ja loodetavasti üle Eesti.

Kutsume Teid kõiki osalema!

Kutsume Teid ühinema üritusega ka facebook’is http://www.facebook.com/events/229006247241752/

Veebruari lõpus avalikustatud statistika kohaselt oli 2010. aastal Eestis endiselt kõige suurem naiste ja meeste vaheline palgalõhe Euroopas - 27,7%. S.t. et Eestis pidid naised tegema 101 päeva rohkem tööd kui mehed, et kätte saada sama aastapalk kui mehed (EL-s keskmiselt 59 päeva). Vaatamata sellele, et Riigikogu kohustas 2011. aasta septembris valitsust astuma samme palgalõhe vähendamiseks, pole seni olulist initsiatiivi ilmutatud.

Eesti naised ei ole rahul ebavõrdse kohtlemisega. Seepärast tuleme tänavale plakatite ja lendlehtedega, et juhtida ühiskonna ja valitsuse tähelepanu palgalõhe probleemile ja soovime probleemi lahendamist.

Palgalõhe päeval ja piketil osalevad erinevad naisorganisatsioonid Eestis: SDE Naisühendus Kadri, Naisliit, Keskerakonna Naiskogu (KENA), Eesti Naisühenduste Ümarlaud (ENÜ) koos oma allorganistatsioonidega, Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon (EENA) jt.   EENA pakub taas „Tilliga ja tillita“ võileibu kohvikutes üle Eesti.

Samuti kutsume naisorganisatsioone üle Eesti organiseerima piketti vm. palgalõhe vastast üritust oma kodukohas.

Merle Pormeister

Naiskogu Kadri Tallinna piirkonna esinaine 

Norra programmide abil soovitakse vähendada soolist ebavõrdsust Eesti ühiskonnas

Sotsiaalministeeriumi

Pressiteade

4. aprill 2013

Sotsiaalministeerium tutvustab tänasel avakonverentsil kahte Norra programmi, mis võimaldavad valdkonna huvigruppidel, asutustel, mittetulundusühingutel, kohalike omavalitsuste ja ettevõtete esindajatel ning praktikutel taotleda toetust soolise ebavõrdsuse vähendamiseks. Ühe programmi eesmärk on aidata kaasa naiste ja meeste võrdsuse saavutamisele ühiskonnas ning töö-, pere- ja eraelu tasakaalu parandamisele. Teise programmi eesmärk on ennetada ja tõkestada soopõhist vägivalda ja inimkaubandust.

„
Naiste ja meeste ebavõrdsus on seotud paljude sotsiaalsete probleemidega, nagu näiteks palgalõhe ja naistevastane vägivald,“ ütles Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Aleksander Ljudvig. „Kui inimesed oskavad soolist ebavõrdsust ära tunda, siis neil on ka rohkem võimalusi oma õiguste eest seismiseks,“ lisas ta.

“Norra peab rahvusvahelist koostööd soolise võrdõiguslikkuse edendamisel väga oluliseks. Võrdõiguslikkus on eduka ühiskonna üheks nurgakiviks,” ütles Norra suursaadik Lise Kleven Grevstad. “Norras on võitlus soolise võrdõiguslikkuse eest kestnud juba enam kui sajandi. Käesoleval aastal tähistame me Norras naiste valimisõiguse 100-ndat juubelit. Sellegipoolest on meilgi veel väljakutseid soolise võrdõiguslikkuse vallas ja probleeme koduvägivallaga. Norra toetuste programmid pakuvad suurepärase platvormi Eestiga kogemuste vahetamiseks ning soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks nii meeste kui naiste hüvanguks,” märkis Kleven Grevstad.

Kuigi poisse ja tüdrukuid, kes saavad alushariduse ja asuvad õppima üldhariduskoolis on võrdselt, langeb põhikoolist välja tunduvalt rohkem poisse. Samas ei taga naiste kõrgem haridustase neile paremat staatust tööturul ega ka vajalikku majanduslikku sõltumatust ning üldist sotsiaal-majanduslikku kindlustunnet. Palgalõhe meeste ja naiste vahel on Eestis Euroopa Liidu suurim – 2011. aastal 27,3%. Naisi on enam tegevusaladel, mida peetakse küll ühiskonna jaoks oluliseks, kuid mis ei ole väga kõrgelt hinnatud (näiteks õpetajad, meditsiiniõed, hooldajad jne). Mehed domineerivad omakorda ehituse, energeetika ning veonduse valdkondades. Meeste ja naiste vahel ebavõrdselt jaotunud hoolduskohustuste tõttu on naistel jätkuvalt enam raskusi töö-, pere- ja eraelu ühitamisega, mille tõttu nad näivad tööandjatele ebakindlamate ja vähem pühendunud töötajatena.

Ka soopõhise vägivalla väljakutsed on tõsised – 2010. aastal läbi viidud Eurobaromeetri uuring näitas, et nähtus on inimestele laialdaselt teada (98% küsitletutest) ning Eestis tunneb iga kolmas inimene mõnda soopõhist perevägivalda kogenud naist. Sama paljud kinnitasid, et tunnevad mõnda isikut, kes on kasutanud naiste vastu vägivalda.

Programme „Sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal“ ning „Kodune ja sooline vägivald“ rahastatakse 2009-2014 perioodi Norra toetustest kokku nelja miljoni euroga. Eesti kaasfinantseering on 705 882 eurot. Lisainfot: http://www.sm.ee/norra-programmi-uldleht.html.

Helena Nõmmik

Sotsiaalministeerium

Meediasuhete nõunik

helena.nommik@sm.ee

6269 321

53 304 974

Eesti keel ei kohtle mehi ja naisi võrdselt

Ülle-Marike Papp
16.03.2013

Delfi

Keel on kummaline asi. Kasutame seda igapäevaselt, aga harva paneme tähele, kui palju tähendusi iga sõna üksikult või mingis kontekstis tähendab. Kuivõrd üldse teadvustame, et ainult keel annabki võimaluse mõtestada ümbritsevat tegelikkust?

Keel on omamoodi tava, mida peame loomulikuks, seetõttu pole ka keelelised valikud alati teadlikud. Tihti järgime keelde jäänud ajaloolis-kultuuriliste olude, väärtuste ja uskumuste peegeldusi.

Eriti siis kui märgime inimeste soolisust – olgu naiste ja meeste oletatavate omaduste või tegevusalade puhul. Sageli ei pane me tähele, et mõned sõnad aeguvad, kaotavad oma olulisuse. Näiteks ei pea me enam eriti vajalikuks teha vahet õdedel ja sõtsedel, onudel ja lelledel, nääludel ja küdidel või kälidel ja nadudel, sest hõimusuhete nais- või meesliinide tähistamine pole nüüdisajal kuigi tähtis. Ajahõlma on kadumas ka aidamehed, voorimehed ja möldrimehed, pesunaised ja köögitüdrukud.

Tekstid ja keelekasutus mitte ainult ei anna edasi väärtusi, tõekspidamisi ja kehtivaid norme, vaid ka mõjutavad neid. Keel loob tähendusi. Viisid, kuidas asjadest räägitakse, milliseid sõnu kasutatakse, muutuvad vastavalt sellele, mida antud kultuuris ja ajalooetapil oluliseks peetakse. See, milliste mõistetega tavatsetakse asjadest ja inimestest rääkida, vormib märkamatult ka viise, kuidas nendest mõelda.

Keelekasutus mõjutab ka seda, kuidas nähakse ja taasluuakse soogruppide vahelisi suhteid ja rolle ning seda, kuidas kujuneb inimese minapilt, sh. tema sooline või muu identiteet. Kuidas peaks üks noor tütarlaps valima eriala, mille esindajaid kutsutakse itimeesteks või „patsiga poisteks“?

Seksistlik keelekasutus

Euroopalikud ühiskonnad on liikumas selliste väärtuste suunas, kus ühiskondlikus elus ja ametites ei peeta vajalikuks pöörata tähelepanu inimese soole. Soolise võrdsuse nimel on paljudes riikides aastakümneid tegeletud keelehooldega, et vältida seksistlikku sõnavalikut ja keelekasutust.

Seksistlik on keelekasutus, mida võib tõlgendada erapooliku, diskrimineeriva või halvustavana, ja mis annab kaudselt märku, et üks sugupool on teisest parem, kuigi enamikul juhtudel on – või peaks olema – isiku sugu tähtsusetu. Paljudes Euroopa keeltes on suund vähendada soospetsiifiliste terminite kasutamist ja seda eriti seoses tööturu ja ametinimetustega.

Lihtsakoelise loogika põhjal armastatakse tihti väita, et eestlaste jaoks pole soolised erinevused ja soolise ebavõrdsuse nägemine olulised, sest eesti keeles puudub grammatiline sugu või et eesti keeles pole nais- ja meessoost sõnu. Nii lihtne see kahjuks ei ole.
Eesti keeles grammatiline sugu küll puudub, aga see ei tähenda, et meie keel sooliselt neutraalsem oleks kui need keeled, milles sõnadel grammatiline sugu on.

Eesti keel ei kohtle mehi ja naisi võrdselt

Eesti keel ei kohtle mehi ja naisi võrdselt vaid kajastab ühiskonnas juurdunud stereotüüpe, edastab suhtumist ja kujundab hoiakuid nii oma sõnavara kui väljendite poolest. Just keel märgib ära ühiskonnas naiste- ja meesterahvaste vahel kehtivaid sotsiaalseid suhteid. Tavaline kõneleja või keelekasutaja ei märka ega mõtle selle üle, et kasutab keelt, millesse seksism on juba kodeeritud.

Selliste varjatud tähenduste leidmine on seni jäänud keele- ja sotsiaalteadlaste ning soouurijate pärusmaaks. Uurimustest on ilmnenud, et ka eesti keeles tähendab sõna mees omamoodi normi, millest erinemist peab tähistama nais-liitega – poliitikud ja naispoliitikud, ettevõtjad ja naisettevõtja. Sellised ametitega seotud lüpsjad ja meeslüpsjad, modellid ja meesmodellid tähistavad juhtumeid ja protsesse, kus naised või mehed on liikunud vastassugupoolele omaseks peetavale ametialale.

Ja alles siis kui tegija soolist kuuluvust ei peeta enam nii oluliseks, et seda keeleliselt rõhutada, võib väita, et ühiskonnaelus on ilmselgelt toimunud mingid muutused. Just ühiskonnas kehtinud soorollide muutumise tulemusena ei kasuta me enam selliseid sõnu nagu õpetajanna, tantsijanna ja näitlejanna.

Esimees ja esinaine

Sooneutraalse eesti keele kasutamise osas on meie keeleteadlased seisukohal, et kui võimalik, tuleb ametinimetustes kasutada mõlemast soost töötajatele sobivat sõna (nt. turvamehe või turvanaise asemel turvatöötaja), võimalusel jätta soole viitav sõna mõnest väljendist välja ning vältida ametlikes tekstides härra ja proua kasutamist.

Euroopa Parlamendi sooneutraalse keelekasutuse suunistes on aga jäädud seisukohale, et mees-liitelisi ametinimetusi, mis on traditsioonilised ja lugupidamist väljendavad (nt. esimees) on soovitav kasutada ka siis, kui ametikohal on naine. Nii et naise staatust nagu tõstaks, kui teda meheks nimetatakse, aga mida teha siis, kui juhtub vastupidine? Kas mees oleks nõus olema esinaine?

Sooneutraalse eesti keele soovitustest on sellegi lahendus – soovitatakse kasutada meessoolisuse tähistamist - näiteks meessoost medõde, meessoost ämmaemand. Analoogiliselt peaksime siis ju rääkima ka näiteks naissoost meremehest? Miks mees-liiteline sõna võib olla üldistav mõlemale soogrupile, aga naissoole viitav mitte?

Igaüks võiks ka arutleda, miks sageli mehega seotu annab positiivse tähendusvarjundi (vanapoiss, mehejutt), aga naisega seotu hoopis negatiivse (vanatüdruk, naiste jutt). Ja miks on näiteks eduka ärimehe ja karjäärinaise vahel nii erinevad tähendusvarjundid?

Naisedki võivad mehetegudega tegeleda

Meie mees- lõpulised ametinimetused tuletavad meelde, et oli aeg, mil mehed käisid tööl väljaspool kodu ja naised toimetasid kodu- ja pereringis. Just seetõttu on praegugi on ametlikus keelepruugis olemas valijamehed, esimehed, vahemehed, argikeelsetest riigi- ja rahvameestest ning võimumeestest rääkimata.

Kui tahame, et sugu poleks oluline, siis võiksime lahti saada ka naissoost isikute esimeheks nimetamisest – valik on ju olemas – eestkõneleja, spiiker, eesistuja, juhataja, juht jne. Küllap paljud naisedki oma direktori, juhi, ettevõtja ja poliitiku rollis „mehetegudega“ hakkama saavad. Ka riigitegelased, kelle hulgas juba palju naisi, võivad olla võitjad. Aga võidumeesteks ja asjameesteks neid küll ei sobiks enam nimetada.

Loomulikult ei hakka keegi muutma kõnekujundeid – ole meheks, või mehetegu, need kas vaibuvad ajahõlma või muutuvad ühise keeleloome käigus ühiskonnas niikuinii. Ja küllap jäävad alles nii rammu- kui ka näpu-, nupu- ja ninamehed, aga kindlasti tuleb juurde värvikamaidki keelelisi võimalusi.

Keel kannab endas ajalugu ja kultuurikogemusi, aga elu muutub kiiresti ja oluline on, et ka keel muutuks vastavalt vajadustele.

 

 

IFJ üleskutse meediaorganistasioonidele rahvusvaheliseks naistepäevaks

The International Federation of Journalists (IFJ) today marked the International Women's Day by calling on media organisations to help overcome dangerous stereotypes that contribute to discrimination, by rethinking the way they portray women in the media.

This call follows a series of initiatives undertaken by the IFJ in recent years to campaign for a fair and balanced gender portrayal in the news, recognising the role and responsibility of journalists and the media.
The IFJ says that the development of guidelines and gender ethical reporting checklists is a starting point to address stereotypes, silence, repression, intimidation (violence) and discrimination. It is now time to take further actions.
"We recognise that shining a light in places where some do not want their actions to be seen, can be a very dangerous business. However, taking our own responsibilities for ethical gender reporting means to break through dangerous stereotypes, and walls of silence hiding discrimination, violence, and sometimes death," says Mindy Ran, chair of the IFJ gender council. "As well as fair and balanced reporting, our responsibility is also about minimising potential harm to those we interview, recognising that the glare of the media can bring its own danger, and that those seldom heard voices at the edge are as important as those shouting in the middle."
In a special newsletter to mark International Women's Day, the IFJ Gender Council is calling on journalists' unions and media to reflect on the choices they make in the production of news and to reflect on the negative impact this may have on the public's perception of women and on women's lives.
"Not presenting women's lives as essential, valuable and worthy of respect, but as simply victims or second class citizens, tells whole new generations that it is ok to do so, when clearly - it is not," warns Ran.

As part of its activities leading up to International Women's Day, the IFJ is also conducting a series of safety trainings for women in Lebanon, Iraq, Palestine, Lebanon, Yemen, Tunisia, Algeria and Morocco.

" The IFJ is committed to ensuring that women journalists who report from the front line and other challenging situations learn life-saving skills with a special emphasis on gender mainstreaming," added Beth Costa, IFJ General Secretary.
For more information, please contact IFJ on + 32 2 235 22 16
The IFJ represents more than 600.000 journalists in 134 countries

Kas parem on seal, kus meid ei ole?

Euroopa Parlamendi Infobüroo
kutsub naistoimetajaid osalema 8. märtsi ümarlaual:

Naised ja kriis: Kas parem on seal, kus meid ei ole?

Registreerumine hiljemalt esmaspäeval, 4. märtsil eptallinn@europarl.europa.eu või telefonil 630 6969.

Head lähenevat naistepäeva kõigile!

 

Euroopa Parlamendi Infobüroo

EELTEADE

 

Naised ja kriis: Kas parem on seal, kus meid ei ole?

8. märtsil algusega kell 10.30 korraldab Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis Euroopa Liidu Majas, Laikmaa 15 naistepäeva ümarlaua "Naised ja kriis: Kas parem on seal, kus meid pole?".

Ümarlaual kõneldakse majanduskriisi mõjudest naistele: tööpuuduse ja -hõive muutumistest, kvalifitseeritud naiste väljarändest Euroopa Liidu teistesse riikidesse ning samuti suhtumiste ja hoiakute kujunemisest keele kaudu. Euroopa Parlamendi liige Siiri Oviir annab ülevaate parlamendis toimuvatest aruteludest ning seadusandlusest.

Ettekannetega esinevad soolise võrdõiguslikkuse ekspert Ülle-Marike Papp, EURES Eesti teenusejuht Marta Traks, Tartu Ülikooli doktorant Lee Maripuu ning ajakirjanik Abdul Turay.

Vestlusringis osalevad veel Euroopa Parlamendi liige Ivari Padar, ajakirjanik Tiina Kangro, Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhataja Külli-Riin Tigasson ja kommunikatsiooniekspert Janek Mäggi.

Ümarlauast osavõtt on tasuta.

Huvilistel palume registreeruda hiljemalt esmaspäeval, 4. märtsil eptallinn@europarl.europa.eu või telefonil 630 6969.

Lisainformatsioon:

Euroopa Parlamendi infobüroo

eptallinn@europarl.europa.eu

630 6969

Kava

10.30 - 11.00 Registreerimine ja hommikukohv

11.00 - 12.00 

Ülle-Marike Papp, soolise võrdõiguslikkuse ekspert

"Seksism meeles ja keeles"

Milliseid suhtumisi,  hoiakuid ja tähendusi kujundab keel? Kuidas see mõjutab rühmadevahelisi suhteid ning rolle?

Marta Traks, tööpuuduse ja -hõive muutumisest

Eesti Töötukassa, EURES teenusejuht

Lee Maripuu "Kvalifitseeritud naiste väljaränne Eestist"

Tallinna Ülikool, sotsioloogia doktorant

Abdul Turay "Teine sugupool"

 12.00 - 13.30

Ümarlaua arutelu

Lisaks ettekandjatele osalevad vestluses

Siiri Oviir, Euroopa Parlamendi liige,
Ivari Padar, Euroopa Parlamendi liige,

 Külli-Riin Tigasson, Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhataja,
Janek Mäggi, kommunikatsiooniekspert

Ümarlauda juhib ajakirjanik Tiina Kangro.

Ümarlauast osavõtt on tasuta

Palun registreeruge hiljemalt esmaspäeval, 4. märtsil

eptallinn@europarl.europa.eu

6306969

TÕUSE JA TANTSI

European Women's Lobby (EWL) kutsub
 14. veebruaril kaasa lööma

ülemaailmses naistevastase vägivalla aktsioonis

ja osalema kampaanias TÕUSE ja TANTSI.

Kampaania TÕUSE JA TANTSI video vaata siit!

Vt ka http://www.onebillionrising.org/

 2015. aasta naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vastu võitlemise aasta

väljakuulutamise toetuseks Euroopas saab internetis anda allkirja siin!

(täita eesnimi, perekonnanimi, meiliaadress, aadress ja siis vajutada SIGN)

 

 

Soolisest võrd­õiguslikkusest keeles

Priit Põhjala, semiootik
Postimees 21.01.2013

Viimaseil aastail on Eestis palju kõneldud soolisest võrdõiguslikkusest ja sellest, kuidas võidelda soolise kihistumise vastu, et tagada meeste ja naiste samaväärseid võimalusi enese teostamisel.

Seejuures on saanud üksjagu tähelepanu ka sooliselt võrdõiguslik keelekasutus, iseenesest mitmekülgne ja keerukas valdkond, mis on aga meediakajastuses enamasti kitsenenud küsimuseks, millised sõnad on sooliselt diskrimineerivad ja tuleks seetõttu asendada mõnega, mis ei jätaks eri sugupoolte õigustest ja kohustustest ning võimalustest ja vastutusest väära muljet.
Teisiti öeldes: kui meedias vaieldakse sooliselt võrdõigusliku keelekasutuse teemal, siis vaieldakse harilikult selle üle, millised sõnad süvendavad traditsioonilisi soostereotüüpe, millele moodsas ühiskonnas, kus naine võib vabalt olla kõrgelt haritud tippjuht ja mees pehmeid väärtusi siirav lasteaiakasvataja, enam kohta ei ole.

loe edasi Postimehe arvamuslugu siit

*******
 

IGAPÄEVANE DISKRIMINEERIMINE

Eesti Naisteühenduste Ümarlaua seminar

 

Laupäeval, 26. jaanuaril algusega kell 11.00 Tallinna Ülikoolis, Uus-Sadama 5 ruumis M 648

Esialgne päevakava:

11.00 -14.30

Avasõnad, tervitused

Harjumuspärased, aga diskrimineerivad diskursused – kuidas neid ära tunda ja vältida - Ülle-Marike Papp

Vihakõne- mis see on ? - Kari Käsper, Inimõiguste Keskus

Diskrimineerimine seoses lapsevanemaks olemisega- Hille Naaber, võrdõiguslikkuse voliniku kantselei praktikant

Diskrimineerimine ja puuetega naised –Mare Abner, Eesti Puuetega Naiste Ühing

Lesbide ja binaiste elu: kõverpilkudest diskrimineerimiseni – Helen Talalaev, Eesti LGBT ühing

Arutelu

14.30-15.00 Lõuna (ülikooli kohvikus I korrusel)

15.00-18.00 ENÜ volitatud esindajate koosolek

Teemad:

Kokkuvõte 2012. a teise poolaasta tegevustest (ENÜ ja liikmesorganisatsioonid)

EWL tegevus, ühisaktsioonid

ENÜ 2013. aasta tegevus

 

Palun osalemisest ja öömaja vajadusest teatada hiljemalt 21. jaanuariks enu@enu.ee

Women and the media

From Practices with Potential to Good Practices in promoting gender equality in the area of Women and the Media – Consultation meeting

Experience Exchange in the context of EIGE’s Study

Collection of methods, tools and good practices in the field of women and the media (as described by area J of Beijing platform for action) in the EU 27 Member States and Croatia

16/17 January 2013

Artis Hotel - Liejyklos str. 11/23 Vilnius, Lithuania

Description of criteria and of their application

The operational process undertaken to identify 10 examples of good practice in the field of women and the media entails different steps that range from assessing against general criteria of good design and efficiency  –  related to the specific practice being considered  –  to criteria directly connected with the field of women and the media and, more specifically, directly connected to the notions of “access and participation to expression” and of “access to and participation in decision-making” that are at the core of this project.

Three different sets of criteria have been developed, corresponding to the three steps of the evaluation process. The 1^st and the 2^nd sets of criteria are used to identify 20 practices with potential (based on collection of methods and tools from questionnaires); the 3^rd set of criteria are meant to be used in the consultation process leading up to the selection of the final 10 examples of good practice. This last set of criteria has been drawn up considering the criteria/elements specific to each of the intervention's relevant fields: monitoring of access and participation of women to expression; monitoring of access and participation of women to decision-making; self-regulation; gender training and; awareness raising initiatives.

1^st set of criteria

Basic elements for defining a practice with potential

works well

transferable

learning potential

embedded within wider gender main-streaming strategy

The 1st set of criteria are basic elements which, according to EIGE methodology, should be present so that a practice can be considered as a 'promising practice' or a 'practice with potential'. These are as follows:

The first two criteria – works well and transferability – are general good-design and efficiency criteria . In particular, in the the assessment of the practices' efficacy, the criteria works well, focuses on:

·         Relevance: objectives are consistent with beneficiaries’ gender-equality needs and priorities

·         Efficiency: the minimum necessary amount of resources/inputs(funds, expertise, time, etc.) are used to produce results

·         Effectiveness: gender equality objectives initially set for the intervention have been achieved and intended beneficiaries are able to take advantage of the changes

·         Impact: it can be demonstrated that a significant increase in gender equality took place

·         Sustainability: both regarding the intervention's continuation and the permanence of the results it has produced after the end of the initiative

The third criterion, learning potential highlights the importance of the practice's potentiality to be used as learning tool that may capacity build stakeholders.

The last criterion: emphasises the importance that a practice can be embedded in a wider gender main-streaming strategy and that can guarantee a structured approach and continuity over time and possibly attract financing.

 

2^nd set of criteria

Women’s participation and access to expression and decision making specific criteria

common for all practices with potential

1.                  Approach centred on the role of women in the social construction of reality

2.                  Clear, appropriate, comprehensive definition of women’s access and participation to expression in and through the media

3.            Enables women to access prestigious roles in and through the media

4.            Enables women to access all the professional roles involved in media production

5.            Increases women’s chances of having a voice in all the thematic domains covered by media

6.            Contrasts women’s segregation in the thematic domains considered to be for women’s interest/expertise only

7.            Increases women’s chances of having a voice in all the media products

8.                  Clear, appropriate, comprehensive definition of women’s access and participation to decision-making within media organisations

9.                  Promotes balanced participation of women in decision-making within media organisations (understood as access to top level positions and to the highest editorial positions, entitled with responsibility and agency in media policy making and production)

10.         Increases the attention given to women’s social, economic and cultural issues

11.         Promotes the creation of women’s formal or informal networks

12.              Promotes work/life balance and worker’s well-being

13.         Promotes women’s careers within media organisations at any level

14.         Ensuring gender equality by promoting the transparent organisation of work, based on clearly-defined and shared criteria in evaluation and tasks management

15.         Acknowledges and contrasting forms of multiple discrimination that intersect gender discrimination

 The 2^nd set of criteria encompasses criteria that are meant to integrate those of the 1^st set by focusing on the specific field of women and the media. In particular, following our understanding of the assignment, these criteria have been elaborated in order to assess whether a method/tool – regardless of specific area of intervention it falls under - has a potential to promote women’s participation and access to expression and decision-making in and through media.

The overall approach underpinning the elaboration of the 2^nd set of criteria was cantered on the role of women in the social construction of reality; such an approach is clearly formulated in Criterion n. 1: the background requisite for a method/tool to be considered a ‘practice with potential’ is the contribution it gives to enhancing the role of women in mediated representation, interpretation and analysis of reality. A practice with potential, according to this criterion, enables women to express their voice about current issues and about issues of collective interest; it enables women’s access to the media products that are more relevant in providing pictures of the world, shaping common knowledge and influencing public opinion. Reference here is mostly to ‘factual genres’ (news genres/formats, forms of documentary and current affairs productions) but fictional genres representing social reality and addressing the problems of everyday life are considered relevant as well.

According to the Criterion n. 2, in order to consider a method/tool as a practice with potential it has to be grounded in a clear definition of ‘expression’ that, in our view, means ‘creation of meaning’, ‘expression of one’s personal voice/opinion’, ‘expression of one’s personal expertise and intellectual skills’. The two dimensions of ‘expression’ that are important in this context are: a) expression ‘in’ media: participation of women in the creation of media products; b) expression ‘through’ the media: the weight of women’s voices within media content.  Practices with potential, in our view, increase women’s access to production and/or to content in all types of media products, in all types of thematic domains/subjects, and in all the professional roles.

Criterion n. 3. A practice with potential enables women to obtain roles enhancing their opinion-leadership, competence and intellectual skills in a plurality of areas. It increases women’s access to roles, in and through the media, enabling them to express their voice and view-point on a plurality of subjects/topics. Focus here is on anchors, journalist, reporters, experts; women quoted as primary source in news and media contents.

Criterion n. 4. The practice increases access of women to all the roles involved in media production, with particular reference to those enabling to express one’s voice, creative and interpretative skills or technical competences. Focus here is on: anchors, journalists, reporters, text writers, screenplay writers, dialogues writers, responsible for TV and radio grids, camera operators, video editing operators, photographers, video makers, schedules-makers, etc.

Criterion n. 5. It is important that women’s access to expression, in and through the media, is defined with regard to a wide array of topics, and particularly with regard to: current issues and the public sphere issues, the subjects of ‘hard news’ (politics, economics, business, international affairs, current affairs), the domains of expertise that are traditionally male-dominated (science, technology, philosophy, social criticism), the ‘high culture’ domains (‘high’ literature, essay cinema, etc.)

Criterion n. 6. Preventing segregation, in and through the media, of women’s voices and expertise in the private sphere issues (child bearing, family and interpersonal relationships), in ‘soft’ stories (arts, lifestyle, celebrity, etc.), in ‘pink issues’ (fashion, body, interior design, housekeeping, women’s cultural production) is key to women’s access to expression

Criterion n. 7. The practice increases women’s access to expression in and through all the media products, with particular reference to those committed to provide pictures of the world that are relevant to shaping public opinion (news genres/formats, ranging from infotainment to ‘high quality’ journalism; factual entertainment and fictional products that represent different aspects of the contemporary world and everyday life; political and social satire).

Criterion n. 8 needs a more detailed explanation, as it concern decision-making. As in the case of ‘access and participation to expression’, we believe that any practice with potential needs to be grounded in a clear definition of ‘decision-making’, here this is to be understood to be access to top level positions (e. g. general managers, chief executive officers, heads of human resources) and high editorial positions, entitled with responsibility in media policy making and production. Such position are particularly relevant because, with regard to news making, they put into practice the ‘gate-keeping’ and ‘agenda-setting’ functions of the media (their power to set the priority issues/topics in the public debate); more generally, those roles entitled to decide which social phenomena, actors and (power) relations will be ‘visible’ and which will not.

Criterion n. 9 specifies the professional roles endowed with decision-making power: general managers, chief executive officers, heads of human resources. A good practice promotes women’s access to the highest editorial positions. For broadcast media, these are the following: producers, executive producers, channel editor, deputy editor (in public broadcasting only), responsible for a section/genre, such as news, entertainment, etc.; responsible for programming; program director (for radio), broadcast programming manager (for TV); for print media: editor, editor in chief, deputy editor; for on line media: editor in chief, deputy editor.

Criterion n. 10 is more general, aiming at verifying whether the tool/method is capable of increasing  the attention given to women’s social, economic and cultural issues. A good practice should aim to ‘make room’ for these issues in the vast array of media products and genres. Good practice promotes the expression of a gendered perspective in addressing the vast array of topics. Good practice encourages the constitution of new ‘spaces’ dedicated to these issues (radio and TV programs, newspapers pages, blogs, etc.).

An important specification concerns the application of criteria 1-10 in the selection of practices with potential: within the context of media work organisation and contents, ‘access and participation to expression’ and ‘access and participation to decision-making’ two very different aspects could be identified. It can be argued that a practice that increases the number of women in decision-making bodies within media organisations – for instance, a code of conduct or another self-regulation tool -  is also a practice that increases women’s access to expression in and/or through the media; yet the opposite is not automatically true: a practice that has proved to have a positive impact, for example, on the number of women featuring as reporters in TV news broadcasts does not have any impact, per se, on decision-making as well, as reporters are not professional figures endowed with decision-making power. For these reasons, whereas a method/tool pertinent to the decision-making dimension was expected to satisfy many of the criteria 1 to 10, a method/tool related to the dimension of ‘expression’ was expected to satisfy criteria 1 to 7 plus criterion 10.

Finally, criteria 11-15 are important features of a practice with potential, but we did not necessarily expect them to be present in all practices, as they identify gender equality issues that are not only specific to the organisation of work within media industries.

Criterion n. 11. It is important that through the practices the creation of women’s networks, mentoring, and overseeing committees is encouraged.

Criterion n. 12. Any practice approach and strategy should aim to create favourable conditions for workers, independently of their gender, as well as an inclusive working environment.

Criterion n. 13. Any practice approach and strategy should have as a clearly-stated and explicit goal to promote women’s career opportunities within media organisations.

Criterion n. 14. Any practice approach and strategy which contrasts tacit forms of discrimination, in promotion and in tasks assignment, based on gender, race, sexual orientation and other personal conditions. A good practice contrasts promotions and tasks management based on personal preferences/prejudices. Women’s chances to experience gender discrimination are increased by the non transparent organisation of work.

Criterion n. 15. Any practice approach and strategy which attempts to favour those who are the object of multiple discrimination based on their gender, race, sexual orientation and other personal conditions (e. g. migrant women, lesbian women, women with a disability).

 

3^rd set of criteria

Practices with potential specific elements for the field of intervention

Monitoring of access of women to expression	Monitoring of access of women to decision making	Self-regulation for gender equality	Gender training	Awareness raising
Clear definition of the monitoring purposes	Clear definition of the monitoring purposes	Self-regulation tools intended to increase women’s access to roles enhancing their intellectual skills and competences	Clear definition of gender training purposes	Clear definition of awareness-raising goal(s)
Monitoring grounded in a clear definition of ‘access to expression’	Monitoring grounded in a clear definition of ‘access to decision-making’	Self-regulation tools intended to give women  a voice in the media products that are more relevant in public-opinion shaping	Well-developed strategy	Clearly defined target
Monitoring conducted on a regular basis	Monitoring conducted on a regular basis	Self-regulation tools intended to promote women's participation in media production process at any level	Well-designed agenda	Clear message
Dissemination of monitoring results	Dissemination of monitoring results	Self-regulation tools intended to promote access of women to decision-making in media	Addressing real problems	Cantered on women’s expertise and skills
Monitoring  conducted using a clearly-defined and consistent methodological approach	Monitoring conducted using a clearly-defined and consistent methodological approach	Self-regulation tools aiming to promote a transparent organisation of work, based on clearly-defined and shared criteria in promotion and tasks management	Not holding women responsible for discrimination	Well disseminated
Involvement of gender experts and media experts in monitoring	Involvement of gender experts and media experts in monitoring	Stable, long-lasting nature of self-regulation tools adopted to redress gender imbalances. Strong basis in women and the media issues	‘Gender and the media’ specific content	Addressing gender imbalance as a community problem
		Strong basis in women and the media issues	Gender skills and expertise of trainers

Lastly, the 3^rd set of criteria  are intended to be used in the consultation process leading to the selection of the 10 examples of good practice. This last set of criteria has been drawn up taking into consideration the criteria/elements specific to each relevant intervention field: monitoring of access and participation of women to expression; monitoring of access and participation of women to decision-making; self-regulation, gender training and; awareness raising initiatives. The criteria of each intervention field have been developed balancing the need for overall requisites (e.g., well-developed strategy, clear definition of target and message) with the specific requisites coming from women and the media sector.