Mida arvata?

Mida arvata Äripäeva proovitellimuse reklaamist (vt. http://www.aripaev.ee/mod/levikampaania/index.html?KAMPAANIA=AP08MEHED) , eriti kui selle saajaks osutub naine?

Mõned arvamused:
Meie peres pole küll mees see, kes Äripäeva vajab, pigem läheb võib-olla tütrel vaja. Kuulutus saadeti aga mulle - naisele - kui Äripäeva tellijale.
Tüüpiline seksistliku reklaami näide.

**********

Tuleb vist imestada, et müügineiu keha polegi paljastatud. Seegi edasiminek. Kuigi poos ja riietus on kahemõtteline.

**********

Minu meelest on see kõik vägagi ühemõtteline... :)) Igatahes, hea näide seksistlikust reklaamist!

**********

MIDA ARVATE TEIE?

Kutse pressikonverentsile

Head ajakirjanikud!

Kutsume Teid pressikonverentsile, mis toimub reedel, 16. mail kell 10.15-11.00
Tallink City hotellis (A.Laikmaa tn 5) 10. korruse saalis.

Pressikonverentsi korraldab European Women‘s Lobby (WBL) ja see toimub inimkaubanduse ohvritest naiste abistamise pilootprojekti raames, kus osalevad kõigi Põhja- ja Baltimaade ministeeriumide ja MTÜ-de esindajad ja võetakse kokku projekti senised tulemused.

Pressikonverentsil esinevad:
Malin Björk, WBL projekti juht, Belgia
Riho Rahuoja, Sotsiaalministeeriumi asekantsler
Unni Kiil, projekti ROSA juht, Norra
Trine Lund Jensen, Taani
Eda Mölder, sotsiaalse ja psühholoogilise rehabilitatsiooni keskuse ATOLL juhataja, Eesti.

Küsimusi on võimalik esitada ka teiste riikide esindajatele.
Ettekanded eesti ja inglise keeles, vajadusel kindlustame tõlke.

Lähem info:
Eha Reitelmann, Eesti Naiste Varjupaikade Liit
projekti koordinator Eestis
tel. 5265927
eha.reitelmann@gmail.com

Seaduslik naiste diskrimineerimine

Vaatan igaks juhuks kalendrisse. Äkki eksin sajandiga? Ei, ei eksi.

Niisiis. Täna, 21. sajandil eksisteerib maailmas naisi nende soo tõttu diskrimineerivaid seaduseid. Kes ei tea, mida eelnev lause tähendab, siis selgitan, et see tähendab seda, et riigi seadusandlus kohtleb naisi ja mehi erinevalt, andes naistele vähem õigusi, väiksemas ulatuses. Ja neile, kes selles midagi imelikku ei näe, toonitan: ei, see ei ole normaalne.

Vastavad, kohati lausa perversed seadusesätted kehtivad vähemalt 36 riigis. Näiteks Jeemen kohustab abielus naisi olema oma mehe seksuaalvajaduste rahuldamiseks alati saadaval ja Alžeerias peavad naised alluma mehele, nõustuma polügaamiaga omamata sealjuures õigust lahutada, kuidas ja millal naine ise soovib; Indias, Malaisias ja Tongas on abielusisene vägistamine lubatud, samal ajal, kui Guatemalas pääseb vägistaja süüdistustest, kui abiellub oma ohvriga; Pakistani kohtus omab naise tunnistus pool mehe tunnistuse väärtusest, pealegi peab ta tooma neli täiskasvanud, moslemist meestunnistajat kinnitamaks vägistamise toimumist; Nigeerias on perevägivald seadusega lubatud, seda nimetatakse naise „karistamiseks”; Rumeenia ja Jaapani mehed ei tohi abielluda enne 18 eluaastat, kuid nende õed ja tütred võivad küll; Kamerunis otsustab mees, kas naine töötab või ei; Saudi Araabias ja Bruneis ei ole naistel hääleõigust; Tšiilis on abielu ühisvara omanikuks ainult mees...

Need, vaid üksikud must-valgel eksisteerivad näited meie planeedil toimuvast, tõestavad, et lisaks kultuurile ja religioonile toetab naiste diskrimineerimist paljudes riikides veel ka juriidiline raamistik. Ülejäänud maades on naiste nahaalne, loomulikuks peetud diskrimineerimine muundunud koduköögis armastatud juurviljaks ehk sibulaks. Sibul on pealt kullavärvi, mis viitab eeltoodud metsikuste võimatusele tänapäeva tsiviliseeritud läänes ja seda näilisust ilustab poliitiliselt korrektne tekst. Kuid sibulat koorima hakates kuldne värv kaob, jättes asemele valge-kollaka kibeduse, mis paneb silmi kipitama.

Naise olukorrast maailmas aga räägitakse ikkagi millegipärast nii vähe. On tehtud paar sammu, käima lükatud mõni projekt, läbi viidud uuringuid, hüütud loosungeid, loodud fonde, kuid seda kõike on vähe, vähe, vähe. Ja nii meil läheb. Ebaõigluse ja -võrdsuse tekitajad pole kuhugi kadunud luues doominoefekti, kus üks armetus viib teiseni põhjustades kolmanda ja nõnda edasi.

Vaesus on naise nägu

70% maailma vaestest moodustavad naised, peamiselt maanaised Aasias ja Aafrikas. Arenenud riikides on vaesus samuti naise ja üldjuhul just vanema naise nägu. Ka nooremate, töötavate naiste sissetulek Euroopas jääb endiselt 20-30% võrra alla meeste sarnase töö eest saadud tulule. Tõsiasi, mis tulevasi vanemaid, vaeseid naisi jätkuvalt juurde toodab.

2/3 maailma kirjaoskamatutest on naised. Tüdrukuid saadetakse koolidesse harvemini, sest tütar peab kodutöid tehes õppima korralikuks abikaasaks ja heaks emaks ning mitte filosoofiks, teadlaseks või ärihaiks. Läänes on küll naisi ülikoolides rohkem kui mehi, ent ametialases praktikas ei garanteeri seegi suurt midagi. Poliitikas ja firmade juhatustes leidub meid kummaliselt vähe: maailma ettevõtete juhatustes küündib naiste osalus vaevalt 1%-i, samal ajal kui 41 845 parlamendisaadikutest planeedil Maa on vaid 14,6%-i naised. Ja see ei ole kindlasti seetõttu nii, et naised ei taha -, miks me siis ülikoolides teadmisi ja diplomeid taga nõuame? Et kodus need köögiseinale riputada? -, või pole piisavalt targad, agarad või ambitsioonikad töötamaks neil ametitel.

Ja eriti õudne, raevutekitavalt valus on sellepärast, et umbes iga 7 sekundi järel kannatab mõni naine maailmas oma abikaasa või partneri vägivalla all; et igal aastal sureb rasedana või sünnituse tagajärjel üle 530 000 naise, kuigi selle ärahoidmiseks on saada lihtsaid ja odavaid vahendeid; et igal aastal langeb üle 2 miljoni väikese tüdruku genitaalse mutatsiooni ohvriks ja tänaseks on neid juba üle 135 miljoni, sest nõnda dikteerib traditsioon; et iga aastaga kasvab inimkaubandus ehk naiste prostituutideks ost-müük, jõudes eelmisel aastal ligi 4 miljoni naiseni; et igal aastal müüakse ja ostetakse vähemalt 2 miljonit 5 kuni 10-aastast tillukest tüdrukut seksorjadeks; et igal aastal mõrvatakse juba ainuüksi Indias 2,5 miljonit pisikest tüdrukut vaid seetõttu, et nad on tüdrukud; et igal aastal tapetakse ligi 10 000 naist päästmaks perekonna au...

Tervet artiklit loe Postimehest.

Anna-Maria Penu

Võrdse kohtlemise seadus jäi täna Riigikogus vastu võtmata,

kuna üks poolthääl jäi puudu. Selle otsustava hääle jättis andmata Heljo Pikhof.
Valitsus peab nüüd eelnõu uuesti Riigikokku saatma ja ring hakkab otsast peale. Naisteühenduste Ümarlaual on veel võimalusi oma huvide eest seista, sest ENÜ ja Eesti Naiste Koostööketi seisukoht on: "mitte toetada võrdse kohtlemise seaduse eelnõus ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse voliniku iseseisva ametikoha kaotamist. Toetada mõtet , et soolise võrdõiguslikkuse voliniku kõrvale tekitataks veel institutsioon, mis tegeleks mitmesuguste diskrimineerimise aluste ja vähemusgruppidesse kuuluvate isikute võrdse kohtlemise normide võimaliku rikkumisega ja mida nimetataks võrdõiguslikkuse volinikuks."

Väljavõte ENÜ kirjast Riigikogu Põhiseaduskomisjonile 03.09.2007:
"...Soolise võrdõiguslikkuse volinik on Eestis praegu ainuke poliitiliselt sõltumatu institutsioon, kes saab ja Soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohaselt peab rakendama muuhulgas meetmeid, mis aitaksid saavutada naiste ja meeste kohustuste, vastutuste, võimaluste ja õiguste tegelikku võrdsust, seega on tema volitused palju laiemad kui ainult võrdse kohtlemise normide järgimine...
...Just soolise võrdõiguslikkuse volinik saab tegeleda sellise kaudse diskrimineerimisega, mis avaldub selgelt naiste ja meeste töödeks jagunenud tööturul, naiste töö madalama hindamisega (Eestis on Euroopa suurim sooline palgavahe), tööde hindamise aluste analüüsimisega, aegunud soorollide kohaste haridusvalikutega, kasutatavate õppematerjalide analüüsimisega..."
Kirja täistekst http://www.enu.ee/lisa/235_ENU%20Riigikogu%20Pohiseaduskomisjonile.doc

"Kinnitused ja vastuväited. Tekste kunstist, pildikultuurist ja kirjutamisest 1995-2007

EKA raamatukokku on müügil trükisoe kogumik "Kinnitused ja vastuväited. Tekste kunstist, pildikultuurist ja kirjutamisest 1995-2007".
Raamat koondab Katrin Kivimaa kogutud artikleid nii 1990. aastate eesti kunsti kohta, mida iseloomustas identiteedipoliitiliste ja kriitiliste suundumuste esilekerkimine, kui ka kunstiteadust ja visuaalkultuuri puudutavaid tekste, intervjuusid ja raamatuarvustusi. Autor pöörab erilist tähelepanu kehakunstile ja feministlikele teostele, kuid laiemalt huvitab teda ühiskonda ja subjekti kriitiliselt lahkav kaasaegne kunst.

Naiste ja meeste võrdõiguslikkus Euroopa Liidus

Naiste õiguste komisjon võttis vastu raporti, milles analüüsitakse Euroopa Komisjoni iga-aastast aruannet naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus. Saadikud nendivad muu hulgas, et naiste ja meeste palgavahed on säilinud ning et naised on vaesusest rohkem ohustatud. Liikmesriike kutsutakse üles võitlema mistahes soopõhise diskrimineerimise vastu.

Piia-Noora KAUPPI (EPP-ED, FI) raportis tervitatakse komisjoni jõupingutusi oma soolise võrdõiguslikkuse edendamise meetmete tõhustamiseks ning tehakse soovitusi võrdõiguslikkuse poliitika tõhustamiseks.

Naised, tööturg ja pereelu

Saadikud märgivad raportis, et ehkki komisjoni aruande kohaselt on naiste tööhõive määr suurenenud ja naised on hõivanud ELis alates 2000. aastast loodud kaheksast miljonist töökohast kuus miljonit, on enamik naiste uutest töökohtadest osalise tööajaga töökohad. 2006. aastal töötas 32,3% töötavatest naistest ELis osalise tööajaga, samas kui meeste seas oli see määr kõigest 7,4%. Lisaks ei ole eelmise aruandega võrreldes toimunud olulist edasiminekut sugudevaheliste palgaerinevuste osas (mis on ELi lõikes keskmiselt 15% ja mõnedes Euroopa riikides kuni 30%).

Saadikud märgivad, et töö-, era- ja pereelu ühitamine on oluline küsimus ning üks võimalus tööhõive suurendamiseks ja demograafilise vananemise koorma vähendamiseks. Komisjoniliikmed kutsuvad liikmesriike üles esitama erimeetmeid, et võidelda naiste ja meeste vahelise ebavõrdsuse vastu, mille on põhjustanud eelkõige rasedus- ja sünnituspuhkusest või ülalpeetavate hoolduspuhkusest tulenevalt katkenud tööhõive struktuur, ja vähendama selle negatiivset mõju karjäärile, töötasudele ja pensioniõigustele. Raportis nõutakse ka tungivalt, et liikmesriigid muudaksid vastastikuseks sünnituspuhkuse ja lapsehoolduspuhkuse toetuste kulud, et naised ei oleks kallim tööjõud kui mehed.

Poliitiline ja sotsiaalne kaasamine

Raportis viidatakse vajadusele võidelda demokraatia defitsiidi vastu, mis tuleneb naiste vähesest osalemisest poliitiliste otsuste tegemisel, ning kutsutakse liikmesriike üles uurima olukordi, mis ei võimalda naistel osaleda poliitikas ja riiklike haldusorganite juhtkonnas kõigil tasanditel ning võtma meetmeid selliste olukordadega võitlemiseks.

Samuti nõutakse, et erilist tähelepanu pöörataks rahvusvähemuste hulka kuuluvate ja sisserännanud naiste olukorrale ja soovitatakse võtta vastu riiklikud integreeritud tegevuskavad, et võidelda tõhusalt mitmekordse diskrimineerimise vastu.

Seksism haridussüsteemis ja meedias

Saadikud rõhutavad vajadust keskenduda sooliste stereotüüpide vastu võitlemisele hariduses juba varasest east, kõrvaldades stereotüübid koolide õppekavadest ja õpikutest, pakkudes teadlikkust tõstvat koolitust õpetajatele ja õpilastele ning julgustades poisse ja tüdrukuid valima ebatraditsioonilisi haridusteid.

Komisjoni kutsutakse veel üles arendama dialoogi meediakanalitega ja ergutama viimaseid nende sotsiaalset vastutust arvestades edendama soolist võrdõiguslikkust ning vältima naiste ja meeste stereotüüpset kujutamist. Lisaks soovitavad saadikud üleeuroopaliste meetmete arendamist, et suurendada teadlikkust nulltolerantsi osas seksistlike solvangute ning naiste alavääristava kujutamise suhtes meedias ja kommertsteadaannetes.

Piia-Noora KAUPPI (EPP-ED, FI)
Dokument: A6-0290/2007
Menetlus: Omaalgatuslik raport
Arutelu: 27.09.2007

Naine ja mees meedias

Barbi Pilvre

foto Merike Viilup

Naine ja mees meedias.

Möödunud aasta lõpus korraldas Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) Naistoimetajate Ühendus ajakirjanikele seminari NAINE JA JA MEES MEEDIAS, alapealkirjaga Lubatavuse piirid: Mehe õiglane kujutamine meedias. Esinejaks valdkonna üks kompetentsemaid asjatundjaid Barbi Pilvre, kes pärjatud ka Ajakirjanike Liidu Aasta Ajakirjaniku väärika tiitliga.

Seminari eesmärgiks oli arendada stereotüübivaba sugude kujutamise mõtteviisi, mis on oluline element kvaliteetses meedias ja juhtida ajakirjanike tähelepane sugude kujutamisele ajakirjanduses ning kuidas ollakse sageli kinni vanades stereotüüpides.

Pildi kasutamine

Barbi Pilvre sõnul vääriks pildi kasutamine meedias omaette detailset analüüsi - kuidas naisi kasutatakse illustratsioonina või kontekstist lahti kistult. Poliitiline võim meeste puhul on seksikas, poliitiline võim naiste puhul aga kahemõtteline. Kui näidatakse naise seksikaid kehaosi, siis see vähendab tema usaldusväärsust võimukandjana, meeste puhul vastupidi – võimendab.

Diskrimineerimiseks võib pidada ka seda, kui operaatorid filmivad naisi ülevalt alla, sest on tavaliselt naistest pikemad. Kuigi algvõte on tehniline, lisandub sisuline tähendus - keda jäädvustatakse ülevalt alla, kaotab usaldusväärsuses. Näiteks lüheldast kasvu Putin kontrollib väga täpselt, kelle kõrval teda pildistatakse. Ka prints Charles sätiti pulmapiltidel Diana kõrvale selliselt, et ta naisest lühem ei paistaks.

EPL ajakirjaniku Rain Kooli sõnul on leitud, et kirjutamisel kujutavad nii naised kui mehed naisi seksistlikult, stereotüüpselt, kuigi see ei ole Helsingin Sanomate näitel üldsegi mitte vältimatu.

Väljaannetel suured käärid

Pilvre arvates on Eesti väljaannete vahel kohutavalt suured käärid. Täiesti eristuvad Postimees, Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress. Kuigi naise kujutamine on mitmekesisem, kuid samas suhteliselt stereotüüpne, ei ole Postimehes ega Arteris mingit progressi näha. Eesti Päevaleht on selles osas veidi kaasaegsem. Harjutud ollakse ka sellega, et poliitikasaadetes, näiteks Foorumis, räägivad valdavalt mehed.

Tüüpiline meeste kujutamise viis on näiteks Postimehe majanduslisa Otsustaja - intervjuud erinevate võtmefiguuridega, millega antakse avalikkusele kujutis, et mehed ongi otsustajad. Naisi kujutatakse meedias inimestena, nii nõrkade kui tugevatena, aga mehi kui üldise printsiibi kandjaid, majandus- ja poliitikategureid. Mis saab aga siis, kui hakata kujutama mehi kui inimesi? Kas see on õige ja õiglane ja kas see on üldse võimalik? – tõstatas Barbi Pilvre küsimuse.

Projekt Jobu sündis äratundmisest, et Eestis on tegelikult otsustajateks väike hulk mehi. Jobu oleks ajakiri tavalisele mehele, kelle eest otsustavad teised - enamiku meeste ja naiste eest otsustavad ju teised.

Vaikuse tsoon ühiskonnas

Jobu näitas, et mehi on väga raske kujutada vastu konventsioone. See osutus valusaks, aga tekitas ka elevust ja huvi. Konventsioonide murdmine, mis puudutab naiste ja meeste kujutamist, on riskantne ja valus.

Probleem on ehk selles, et kuskil on õhku visatud tohutud normatiivid - mees on see, kes on otsustaja ja kui ta on teistsugune, siis peab temast vaikima – tema probleemid kuuluvad ainult androloogi, psühhiaatri või Anonüümsete Alkohoolikute valdkonda - nagu vaikuse tsoon ühiskonnas. Jobu püüdis seda tsooni murda ja tulemus oli natuke ootamatu. Mõned mehed tunnistasid, et see aitas neid ennast ära tunda ja teatud mõttes kapist välja tulla.Täiesti uus aspekt oli positiivne tagasiside naistelt, kellel samasugune mees kodus, sest nad arvasid, et on oma probleemiga üksi. Lõpptulemus oli ju väga sõbralik - traagilised asjad läbi huumori.

Siin ongi suur erinevus - kui ilmub ajakiri Blondiin, siis kõik naeravad ja ei võta isikliku solvanguna, sest sellega ollakse harjunud. Kui aga ilmub ajakiri Jobu, Luuser, Tuhvlialune kus räägitakse mehe tüübist, mida kõik teavad, reageeritakse üldjuhul väga valuliselt.See ongi kultuuri ja arengu faas.Aeg on nagu küps, midagi on õhus, inimesed juba julgevad selliste asjade üle naerda.

Merike Viilup

Naistoimetajate Ühenduse esinaine

ENÜ pressiteade

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud
Pressiteade
16.04.2008

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud (ENÜ) tunnustab sotsiaalminister Maret Maripuu kiiret reageerimist ENÜ nõudmisele selgelt distantseeruda Miikaeli Ühenduse portaalist abort.ee, et ära hoida kallutatud info laiemat levikut.
„Jagan täiesti teie muret seoses abort.ee portaaliga. Oleme ministeeriumis viimastel päevadel aktiivselt ka probleemiga tegelenud. Nõustun teiega, et portaali abort.ee sisu ei sisalda objektiivset ja tasakaalustatud informatsiooni rasedusest hoidumise ja raseduse katkestamise kohta,” vastas minister Maripuu ENÜ pöördumisele samal päeval.
ENÜ pöördus Sotsiaalministeeriumi poole soovitusega, et religiooni ja maailmavaadete suhtes neutraalne Eesti riik ei tohi toetada religioonist tulenevate põhimõtete pealesurumist ja kasutada maksumaksja raha mistahes rühmituse usuliste või poliitiliste veendumuste propagandaks.
Selle asemel tuleks riiklikult rahastada abordi temaatikat objektiivselt käsitleva infoportaali loomist, tõhustada seksuaalharidust koolides, toetada ja teha koostööd tasakaalustatud ja pädevat infot levitavate organisatsioonidega.
Minister tunnistas, et Hasartmängumaksu Nõukogu eraldas tõepoolest ministeeriumile raha MTÜ-le Miikaeli Ühenduse Elukultuuri Instituudiga lepingu sõlmimiseks portaali abort.ee rajamiseks, kuid kahjuks on riigi toetusena saadud raha eest tehtud portaalis hulgaliselt arvamusi, mida ei saa kuidagi käsitleda teaduslike faktidena ja meditsiiniliste argumentidena.
„Seega leiame, et portaalis toodud arvamused ei ole tasakaalus. Tegemist on väga ühekülgse lähenemisega abordi teemal ja seda ei saa pidada korrektseks ja mitmekülgseks informeerimiseks, mida lootsime projekti heaks kiites,” märkis Maripuu.

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud on avatud ja demokraatlik naiste ühenduste koostöö vorm, mille sihiks on kujundada naiste ühised seisukohad olulistes ühiskonnaelu küsimustes ja dialoogis avaliku võimuga edendada osalusdemokraatiat ning naiste ja meeste võrdõiguslikkust.

Esimene HEA SÕNA auhinna laureaat on MARGIT KILUMETS

Naistoimetajate Ühendus andis 3. oktoobril 2007 Viru keskuse Rahva Raamatus üle esimese HEA SÕNA auhinna ajakirjanik Margit Kilumetsale.

HEA SÕNA auhinnaga tunnustab Eesti Ajakirjanike Liidu Naistoimetajate Ühendus Eesti meedias silmapaistnud esinejat, kes kannab positiivseid humanistlikke väärtusi vastukaaluks ühiskonnas laialt levinud ärapanemisele, kõmuhimule ja pelgalt meelelahutamisele. Hea sõna lisab meie ellu paremaid tundeid, mõtteid ja tegusid. Naistoimetajate Ühendus tunnustab Hea Sõna auhinna saajat ainulaadse kingitusega.

Margit Kilumetsa looming on mitmekesine ja ühtviisi professionaalne nii trükiväljaannetes, raadios kui teles. Erinevates žanrites ja meediakanalites avaldatud loomingut seob üks: armastus portreteeritavate vastu. Sellisest suhtumisest ongi lähtunud HEA SÕNA.

MARGIT KILUMETS on lõpetanud Tallinna 21. Keskkooli kuldmedaliga, 1987. aastal lõpetas ta ajakirjanikuna Tartu Ülikooli ning 2002. aastal alustas psühholoogiaõpinguid Professionaalse Psühholoogia Erakoolis. Alates 2002. aastast on ta toimetaja ASi Ajakirjade Kirjastuse ajakirjas Eesti Naine. Enne seda töötas ta ajakirjas Stiil, samuti Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis. Ta on olnud nii raadio- kui telesaadete juht, sealhulgas „Hommikutelevisioonis“ ja „Tähelaevas“ ning kirjutanud arvukalt meeldejäävaid artikleid. Kolm korda on ta nimetatud ajakirjade kirjastuse parimaks ajakirjanikuks.

Margit Kilumets on 2004. aastal valminud dokumentaalfilmi „Afganistani armid“ stsenarist ja toimetaja. 2006. aastal ilmus tema sulest Ajakirjade Kirjastuse ja Eesti Naise eluloosarja esimene raamat – Ita Everi lugu pealkirjaga „Elu suuruses“, mida on saatnud enneolematu müügiedu. Raadiotööd jätkab Margit Kilumets intervjuudega Vikerraadio „Jutusaates“, Eesti Televisioonis on ta aga dokumentaalsarja „HotDok“ toimetaja ja saatejuht.

Margit Kilumets on tunnistanud intervjuus Postimehele (PM, 2. veebruar 2007): „Mul on töises plaanis üks suur armastus, see on inimene. Inimese sees on lood, oska õngitseda ja võimalikult meisterlikult kirja panna.“

Milla Mägi fotol Hea Sõna laureaat Margit Kilumets koos auhinna ja Naistoimetajate Ühenduse liikmetega Rahva Raamatus.

Naistoimetajate Ühenduse asutamisest

EAL Naistoimetajate Ühendus asutati 27.09.2006.a. Kadrioru pargi
Peetri Majamuuseumis toimunud kokkusaamisel.


Naistoimetajate Ühenduse asutajaliikmeteks olid:

Piret Mäeniit - Kodutohter peatoimetaja
Aita Nurga - Äripäeva Kirjastus, toimetaja
Hille Karm - ERGO, toimetaja
Milla Mägi - vabakutseline ajakirjanik
Kaarin Subbi - vabakutseline fotograaf
Merike Viilup – EAL juhatuse liige, Eesti Kultuurfilm, produtsent
Hille Tänavsuu – Postimees, reporter-toimetaja
Ebba Rääts - EAL peasekretär
Madli Vitismann – The Scandinavian Shipping Gazette, korrespondent

Ühenduse põhieesmärkideks on:

• Edendada koostööd naisajakirjanike vahel;
• Tutvuda Eesti naisorganisatsioonide tegevusega;
• Arendada koostööd naistoimetajate ühendustega välismaal;
• Võtta seisukohti nais- ja võrdõiguslikkuse küsimustes;
• Väärtustada ajakirjanduses kirjutamise kultuuri;
• Anda välja kord aastas Hea Sõna auhind;
• Mõjutada naise kujutamist meedias;

Esimesel tegevusaastal keskenduda enam ülevaate saamiseks, mis on Eestis nais- ja võrdõiguslikkuse alal tehtud: millega tegeleb soolise võrdõiguslikkuse volinik Margit Sarv ja Eesti Naisuurimis- ja Teabekeskus (ENUT).

Kutsuda Eestisse vastukülaskäigule Soome Naistoimetajate Ühenduse 10-liikmeline esindus.

Väärtustada ajakirjanduse tegemise kultuuri, säilitada nn. pehmeid väärtusi, töötada välja Hea Sõna auhinna väljaandmise põhimõtted.

Ühenduse esimeheks valiti Merike Viilup ja aseesimeheks Aita Nurga.