Välismaale läinud eesti naised

Riputan siia tõe huvides üles 07.11.08 Delfi arvamusrubriigis ilmunud artikli originaalversiooni:

Välismaale läinud eesti naised: litsid, reeturid või isiksused?

"Ja ma ei taha ennast tituleerida järjekordseks välismaale mehele läinud eesti naiseks, mis mängib ainult ühte väravasse: eesti meeste vastu… Ma ei taha seda. Mu isa oli ju ka eesti mees!"

See kolleegi poolt väljahüütud lause kummitab mind juba mitu päeva. Miks ei taha naine, kes elab välismaal teisest rahvusest mehega, end „välismaale mehele läinud eesti naiseks” tituleerida? Selge see, et taolise definitsiooni negatiivse alatooni tõttu. Fakt, mille põhjalik analüüs nõuaks eraldi, tunduvalt pikemat artiklit, kuid osasid mõtlemapanevaid nüansse saab juba esmapilgul esile tuua.

Tegelikult võib selles lauses leida isegi vastuhakku arhailistele arusaamadele, ka keeles korralikult kinnistunud väljenditele nagu „mees võtab naise” (subjekti otsus-aktsioon) ja „naine läheb mehele” (tagajärg). Kuid sel juhul, miks näeb ta eesti naise abiellumist teisest rahvusest inimesega kui eesti meestega seotud, neist tingitud otsust, isegi rünnakuna eesti meeste vastu? Nagu oleks eesti mees eesti naise elu, mõtete ja otsuste keskpunkt, kelle käitumisest-olemusest lähtuvalt, kas siis jäädakse või minnakse ning kelle arvamusega tuleks otsuseid vastu võttes alati arvestada. Taoline mõttekäik välistab naise kui iseseisva, sõltumatu, mõtlemis-, tegutsemis-, arenemis- ja otsustusvõimelise isiksuse olemasolu.

Siinkohal võiks meenutada möödunud aastal Postimehes (10.11.07) samal teemal ilmunud Priit Pulleritsu artiklit, mille pealkiri „Eesti mehed, meie pruute röövitakse!” on üritanud tuua fenomeni analüüsi uue süüdlase-vaenlase: naiste asemel teised mehed. Pealkirjas seisab selge üleskutse, suurte, rasvaste tähtedega äratus eesti meestele, et „võõrad mehed varastavad meilt midagi, mis kuulub meile, mis on meie oma”. See on justkui kahe subjekti, eesti mehed versus välismaamehed, omavaheline probleem, kes peaksid nüüd hakkama läbirääkimisi, nõupidamisi pidama, sõlmima ehk kokkuleppeidki ühe objekti, siinkohal siis eesti naiste, omanikuõiguste üle, sest see „meie naiste näppamise”-nähtus on hakanud üle käte minema ja mis on liig on liig on liig!

Pullerits muidugi arvab, et äkki naised lähevad sellepärast, et „eesti mehed on jobud”. Sidudes eesti naiste otsuseid (tagajärg) ikkagi subjekti ehk meeste olemiste ja tegemistega (põhjus) ja mitte naiste enda isiklike ambitsioonide, unistuste või pealehakkamise tulemusena, mille motivaator pole sugugi alati mees ega „mehele saamine”.

Samas on päris palju ka neid, kes kalduvad uskuma, et noil minejatel-naistel on ikka pigem endal midagi tõsist viga: naiivsed, koledad, paksud (Eestis elades suur möödalask, sest teeb häbi kogu eesti naissoole, kes me oleme maailma kõige ilusamad ja saledamad! Mõni arvab, et parem ongi, et lähevad ja keskmist ilunormi allapoole ei tõmba...) ja litsid, seda niikuinii. Kõik puha takistused ühele naisele „hea partii” tegemiseks!

Nagu arvas ühe mu sõbranna meestuttav: „Ta on ju ilus ja tore, kas ta siis tõesti ei leidnud endale Eestist meest?” Nojah, oleks inetu ja rumal, siis on veel arusaadav, et kõrgliigas mängiv eesti mees teda ei taha ja ta peab minema teise liiga meeste juurde, aga olles täitsa kobe, siis... Tolle mehe jaoks, kes peab end täiesti põhjendamatult teistest rahvustest paremaks, on tegemist murettekitava loogikaveaga!

Äramineku-teemaga seostub tihedalt ka eestlaste iibe-küsimus ja see on üks põhjustest, miks „välismaalasele mehele läinud eesti naistest” räägitakse negatiivse alatooniga: tegemist on reeturitega! Reeturitega, kes mitte ainult ei astunud raamidest välja, kontrolli alt ära, ettenähtud rollist kõrvale vaid läksid „teisele (vaenlase?) poole üle”. Sest lisaks tõsiasjale, et tänapäeva eesti naised üldse sünnitavad vähe, siis need, kes ära lähevad, nemad ju sünnitavad need vähesedki teistele! Aga neist lastest enam eestlasi ei kasva (ja me vangutame pead, kuid Mena Suvari eesti juurtest räägime igal pool ning ka kõigist nendest, kelle vanavanavanavanatädi oli eestlane ja kes nüüd on kuulsad miljonärid siin- ja sealpool ookeani, sest nad on 0,0001% rohkem eestlased kui näiteks juba mitu põlve Eestis elanud teiste rahvuste esindajad).

Teisisõnu lapsed eestlastele meeldivad, lapsi on vaja aga ainult siis, kui nad on puhastverd eestlased. Muudel juhtudel: kas te ei arva, et planeet on juba niigi ülerahvastatud?

Siit võiks edasi ja edasi minna, kraapida aina sügavamale, uurida aina detailsemalt miks, miks, miks, sest neid mikse on sadu, kuid artikliks etteantud ruum ei võimalda hetkel lahata kõiki sotsiaalkultuurilisi, poliitilisi, isiklikke ja majanduslikke faktoreid, mis rohkemal või vähemal määral migratsioone ja täpsemalt näiteks eesti naiste minekuid mõjutavad. Kuid viimase mõttena lisaksin, et hiljuti, lugedes argentiina sotsiaalteadlase Dolores Juliano analüüsi antud teemal, leidsin ühe võimaliku kodumaalt äramineku põhjuse veel, mida aga inimesed enesele tihti ei teadvusta ega tunnista.

Dolores Juliano nimetas „soorollipagulasteks” neid inimesi(suuremas osas naised, kuid on ka mehi), kes emigreeruvad vabanemaks alaväärsustundest, allasurutu staatusest oma soo tõttu ja/või viimaks ellu unistusi, elamaks vabalt, saavutamaks eesmärke, mis ei sobi kokku tema päritolumaa traditsiooniliste reeglite, arusaamadega. Juliano pidas silmas Aafrikast ja araabiamaadest pärit inimesi, kus sooline diskrimineerimine on nähtav ja teada-tuntud, kuid mina jäin mõtesse. Huvitav, kui palju on eesti naisi, kes on lahkunud Eestist just sel põhjusel, et neid ei väärtustata inimestena, isiksustena, et nad ei saa elada oma elu nagu nad tegelikult soovivad?

Postitas: Anna-Maria Penu

Rahvusvaheline seminar Seadusandlikud lahendused inimkaubanduse peatamiseks.

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus
Soome Naisorganisatsioonide Ühendus

Pressiteade
04.11.2008

Seadusandlikud lahendused inimkaubanduse peatamiseks.

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus ENUT ning Soome Naisorganisatsioonide Ühendus NYTKIS korraldavad reedel, 7. novembril 2008.a rahvusvahelise seminari „Seadusandlikud lahendused inimkaubanduse peatamiseks” Rahvusraamatukogu väikeses saalis.

Seminari eesmärgiks on hinnata olukorda, mis valitseb seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil toimuval inimkaubitsemisel Põhjamaades ja Eestis, rõhutada vajadust rakendada tõhusamaid seadusandlikke meetmeid inimkaubanduse ja prostitutsiooni vastu võitlemisel ning arutleda vajalikest abinõudest inimkaubanduse vastases tegevuses.

Rootsis möödub 1. jaanuaril seksiteenuse ostmise keelustamisest 10 aastat. Norra parlamendis on samasisuline seadus arutusel neil päevil.

Rootsi kogemusest inimkaubanduse ja prostitutsiooni vastu võitlemisel räägib seminaril Rahvusvahelise Naistega Inimkaubitsemise Vastase Koalitsiooni kaasdirektor Gunilla Ekberg. Lisaks esinevad Norra, Taani, Soome, Gruusia, Venemaa ja Eesti teadlased, juhtivspetsialistid, riigi- ja ühiskonnategelased.

Seminarist on kutsutud osa võtma valdkonna asjatundjad nii riigisektorist ja mittetulundusühingutest, kui ka teisi avalikkuse esindajaid.

Reet Laja
ENUT-i juhatuse esinaine

Täpsem informatsioon:
Reet Laja, tel. 51 82818, e-post: laja@laja.pri.ee
Liivi Pehk tel. 55 45615, e-post: liivi.pehk@enut.ee

ENUT (www.enut.ee) on pühendanud oma tegevuse soolise võrdõiguslikkuse ja demokraatia arendamisele. ENUT toetab ja koordineerib koostööd sugupoole küsimustes ning tegutseb nais- ja meesuurimuse teabekeskusena. ENUT-i raamatukogu sisaldab üle 3000 raamatu nais-, mees- ja soouuringute vallast

NYTKIS (www.nytkis.org), Soome naisorganisatsioonide ühendus tegeleb inimõiguste kaitse, naiste diskrimineerimise, soolise võrdõiguslikkuse ja seadusandluse järelevalve küsimustega. NYTKIS-e organisatsioonidesse kuulub 600 000 naist



Programm


“Seadusandlikud lahendused inimkaubanduse peatamiseks”

Reedel 7. novembril 2008.a., 10:00-16:00
Eesti Rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis,
Tõnismägi 2, Tallinn, Eesti
________________________________________________________________________

9:30-10:00 Registreerimine ja tervituskohv

10:00-10:15 Avasõnad
Carita Pettersson, Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktor

10:15-10:45 Norra valik – seksuaalteenuste ostmise kriminaliseerimine, Synnøve Økland Jahnsen Bergeni Ülikooli sotsioloog, Norra Soouuringute Instituudi projekti „Prostitutsioon Põhjamaades“ uurija

10:45-11:15 Taani dilemma- mis on naiste jaoks parim lahendus?, Anne Sina, Taani Sotsiaaldemokraatliku Partei Soolise Võrdõiguslikkuse Võrgustiku juhatuse esinaine

11:15-11:55 Rootsi 10- aastane kogemus inimkaubanduse ja prostitutsiooni vastu võitlemisel, Gunilla Ekberg, Rahvusvahelise Naistega Inimkaubitsemise Vastase Koalitsiooni kaasdirektor

11:55-12:15 Kohvipaus

12:15-13:30 Paneeeldiskussioon: Valitsuse ja valitsusväliste organisatsioonide vaheline koostöö naistega inimkaubitsemise vastases võitluses
Moderaator: Kristiina Luht, Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialist

Diskussioonis osalevad:
Brit Tammiste, Justiitsministeeriumi kriminaalteabe ja analüüsitalituse nõunik
Leena Ruusuvuori, Soome Naisorganisatsioonide Ühenduse peasekretär
Nino Okribelashvili, Gruusia Sotsiaaltöötajate Kooli direktor
Eha Reitelmann, Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juhatuse liige
Eda Mölder, MTÜ Eluliin juhatuse liige
Vladimir Orlov, V. Novgorodi linnavalitsuse Novgorodi juubeli ja Hansa päevade osakonna juhataja
________________________________________________________________________

13:30-14:30 Lõuna

14:30-15:50 Paneeldiskussioon: Seadusandlikud lahendused inimkaubanduse peatamiseks Põhjamaades ja Eestis

Moderaator: Marianne Mikko, Euroopa Parlamendi liige
Diskussioonis osalevad:
Eesti : Maret Merisaar, Riigikogu kultuurikomisjoni liige
Urmas Reinsalu, Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni liige, Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige
Indrek Saar, Riigikogu õiguskomisjoni liige
Karel Rüütli, Riigikogu kultuurikomisjoni liige
Soome: Tarja Filatov, Soome Parlamendi liige, Soome Naisorganisatsioonide Ühenduse NYTKIS president
15:50-16:00 Seminari lõpetamine, Reet Laja, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse juhatuse esinaine


Seminar on eesti-inglise-eesti sünkroontõlkega, osalemine tasuta.
Seminari rahastatakse Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Friedrich Eberti Fondi poolt

Evi Arujärv: nõrgemast (?) poolest

Eesti Päevaleht 17.10.2008

Taas läbivad meediat igituttavad arutlused, et mehed on natukene teistmoodi ja et teistmoodi olemisega on seotud suur hulk sotsiaalseid probleeme.
Lahendust nagu poleks ega saakski olla, sest nagu ütles tuntud psühholoog rahvusringhäälingu hommikusaates: mehed lihtsalt on juba looduse poolt sellised – stressile reageerivad nad agressiivsuse, riskikäitumise ja eraldumise või lausa põgenemisega. Seepärast tuleb nad lihtsalt rahule jätta.
Mis puutub riskikäitumisse ning iseenda ja ümbritsevate vastu suunatud agressiooni, siis seda mehelikkuse stereotüüpi kinnitab loomulikult ka statistika. On üldteada, et enamiku liiklusõnnetuse põhjustajatest, kuritegude sooritajatest, enesetapjatest ning alko- ja narkosurma minejatest moodustavad mehed. Pole saladus, et suur hulk mehi põgeneb ka näiteks isaduse eest – ja siin ei ava statistika kaugeltki kogu tõde. Selle kohta ei ole ilmselt isegi andmeid, kui palju on naisi, kes sisuliselt kasvatavad oma lapsi üksi, kuigi statistiku paberites on kirjas korralikult funktsioneeriv perekond.
Huvitav on, et kuigi sotsiaalse käitumise statistika järgi on meeste üldine sotsiaalne “kvaliteet”, kaasa arvatud perekonnakõlblikkus, üsna halb, püsib Eestis kõikumatult müüt mehest kui tugevamast poolest, pere toitjast ning intellektuaalsest ja vaimsest liidrist. On ju põgenemine tõeluse ja vastutuse eest ning mis tahes vormis vallanduv agressiivsus tasakaalutuse, ebaküpsuse ja nõrkuse märk. Kui nii statistika kui ka argimütoloogiad ütlevad, et mees on loomult Loom ja Laps, ja neid rolle aktsepteeritakse tema puhul nii psühholoogilistel ja biogeneetilistel põhjustel – loodusliku ettemääratuse tõttu – kui ka omaks võetud kultuurinormide kohaselt, siis pole ime, et neidsamu Looma ja Lapse diskursust vahendab nii vaikimisi kui ka avalikult valdavalt meestest koosnev neoliberalistlik (võimu)eliit. Ja kuigi neoliberalistlikule tarbimisühiskonnale on niinimetatud pehmete väärtuste kultiveerimise tõttu omistatud feminiinsust, on asi tegelikult ju vastupidi. Seda ütleb kas või nüristavalt monotoonne meediapilt, mis pakub väsimatult prestiižikaupu, mängulisi agressioonipilte ja paljaid naisi, olles vaieldamatult suunatud mehele – virtuaalset võimu ihkavale Mängivale Lapsele.

Eestiaegne Mees

Kuulates psühholoogi, kes õpetab mehi rahule jätma (jätma mängima, põgenema ja ennast ning teisi vigastama?) tekkis pisuke kahtlus: kas tõesti ongi see bioloogilise algupäraga looma (agressiivsus) ja lapse (vastutamatus ja põgenemine) kombinatsioon tuum, mille alusel tuleks mehi “defineerida” ja mõista? Ja kas neoliberalistlik vabaduse diskursus ikka peab tingimata tähendama lakkamatut ja leplikku “tagasipöördumist looduse juurde”? On ju veel ka ühiskond ja kultuur. On avalikkus, mis “konstrueerib” inimest.
Täiesti olemas on isegi Eestiaegne Mees, keda kohtab siin-seal meedias kõnelemas, aga kellest suurem osa elab oma elu väljaspool meediat. Need on missioonitundega, vastutusvõimelised, perekonda ja inimlikke ühisväärtusi tähtsaks pidavad, mitte aga infantiilsetest erivajadustest pasundavad mehed. Ehk ongi kurja juur selles, et üks osa mehi on liiga rahule jäetud? Kui iga alkohooliku või paadunud narkomaaniga on seotud veel vähemasti neli-viis inimest, sealhulgas lapsed, siis on see tohutu psühholoogiline ja majanduslik koorem sajaprotsendiliselt jäetud pereliikmete kanda. Sest ametliku ideoloogia toetatav argimütoloogia mehest kui mängivast või põgenevast sõjakast lapsest annab rohelise tee mis tahes sotsiaalsele põgenemisele ja agressioonile. Selsamal põhjusel on surmaga lõppenud ja füüsilise agressiooniga seotud kuritegude karistused üksnes tinglikud. “Mehelik” ehk agressiivne konkurentsiideoloogia toidab kogu haridussüsteemi alates juba lasteaiast. Kui järjekordse koolijulmuse puhul räägitakse ohvri, mitte aga agressori hälvetest, siis peab ühiskondlikus mõtlemises ole­ma ikka midagi väga mäda.
Muidugi on “loodus” kaalukas argument. Muidugi jäävad mehed meesteks ning naised naisteks. Ja vaja oleks, et saaksid noored (peale selle, kuidas juba põhikoolis hakkama saada banaani peale kondoomi sobitamisega) teadmisi sellest, kui erinevalt mehed ja naised maailma tajuvad ja mõtestavad.
Aga ühiskondlikus plaanis on oluline igivana küsimus, mis määral aktsepteerida “loodust” kui teatud sotsiaalse käitumise õigustust ning kas ja mis viisil rakendada ühiskondlikku ja kultuurilist kehtestamist. See küsimus läbib kõiki ideoloogiaid ning ka praegusi elusituatsioone alates kooliahistamisest ja lõpetades alkoholipoliitikaga. Nii elukogemus kui ka statistika veenavad selles, et praegu on ülim aeg pigem positiivsete normide kehtestamiseks kui bioloogilise põhjaga vabadusideoloogia viljelemiseks. Kultuur ongi (ka) kehtestamine – ja kehtestatud normist saab ajapikku omaks võetud norm.

infantiilne mängur

Paljundatud sõna on üks võimsamaid kehtestajaid. Ühtviisi ohtlikud ja ebaadekvaatsed on nii patriarhaalsed kuulutused mehest kui looduse kuningast kui ka mehi vastutamatute elukatena iseloomustavad loomajutud. Nagu elu näitab, moodustavad need kaks diskursust koos eriti võika kombinatsiooni: isandaõigustega infantiilne mängur tekitab verist kaost. Seepärast tasuks bioloogiast inspireeritud argimütoloogiatele ja loomajuttudele vastukaaluks – nii avalikesse sõnumitesse kui ka seadustesse sisse kirjutades – nii lasteaias kui ka koolis arendada inimesediskursust kui lugu täiskasvanuks saamisest ja olemisest, mille puhul mis tahes sotsiaalne võim või üleolek on lahutamatult seotud vastutuse ja kohustustega. Pikas perspektiivis oleks sellel kindlasti positiivne mõju, isegi kui see näiliselt tähendaks neoliberalismi sogase supipaja ühes sopis erilise supi keetmist. Sest sõnal on õnneks üsna suuri võimalusi bioloogiat võita. Muidu ju oleksime kõik seniajani koopas.

Sügise värvid ....

Fotod: Merike Viilup

Meediapäeva jälgedes: SEKSISM MEEDIAS - TÕUSEV TREND

Fotod Naistoimetajate Ühenduse meediapäevalt 27.09.2008
autor: Merike Viilup

Kirjutis põhineb EAL Naistoimetajate ühenduse seminaril "Kära meedia pärast" tänavu 27. septembril peetud ettekandel.

Rain Kooli
Eesti Ekspress 3.10.2008

Seksismi tuvastamine meedias pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab. Naistoimetajate ühingu seminaril läinud nädalavahetusel lahknesid arvamused seksismi osas selgelt, kui publik pidi hindama näiteks pealkirja "Noor pedagoog - õpetajal peab olema rikas mees" (Tarbija24.ee, 14. august 2008) või "Poolpaljas mees hakkab Šveitsi galeriis näituseks käima" (Eesti Päevalehe Laupäev, 6. september 2008). Kui juba löögivalmis naisajakirjanikud, kelle keskel istudes aeg-ajalt lihtsalt õhku ahmisin, seksismi suhtes üksmeelele ei jõua, siis kes veel?

Seksism, nagu paljud mõisted, on oma tähenduselt laialivalguv ja mitmekihiline. Eriti viimasel ajal, mil internetis leviva teabe hulk on plahvatuslikult kasvanud, on sõna "seksism" hakatud tavakõnepruugis segi ajama selle esialgsetest tähendustest üsnagi palju erinevate mõistetega, näiteks "seksikus" ning "seksuaalsus". Iseasi, kas seksikas või seksuaalne pole teinekord ka seksistlik.
Seksism meedias (aga ka mujal ühiskonnas) võib esineda kolmes eri vormis: inimese kujutamisena stereotüüpsetes, eelkõige piiravates ja madaldavates soorollides; konkreetse indiviidi hindamisena eelkõige tema soolise kuuluvuse, mitte tema individuaalsete võimete põhjal; ning suhtumisena, mille kohaselt üks või teine sugu on automaatselt võimekam või vähem väärtuslik kui vastassugu.
Tegelikult on nii, et mida n-ö klassikalisema kvaliteetmeediaga on tegemist (päevalehed, rahvusringhääling, osa ajakirjadest), seda varjatum nii publikule kui ka tegijatele endile on selles peituv seksism. Kui pealkiri "Viiendikega asub võistlema rase naine" (elu24.ee, 26. september 2008) on üsna selge seksistliku alatooniga, siis "Parvlaeval määrab toidu hinna kohviku perenaine" (Oma Saar, 26. juuli 2008) nõuab pisut süvenemist.
Tihtipeale on kvaliteetmeedia seksism ka teatud mõttes süüdimatu, sündides sageli parimate kavatsuste kõrvaltootena. Kui ärijuht ja 2003. aastal aasta isaks valitud Jaan Kallas perekondi maha jätvatele meestele peapesu tegi ("Vastutustundetud hädavaresed", Postimees, 4. juuli 2008), siis kandus meeste hurjutamisega algav arvamuslugu mingil hetkel mõtelusse teemal "kas soolise võrdõiguslikkuse taotlemine on kõikjal ikka õige". Lõpuks jäid meeste äraminekus ikka naised süüdi - kleiti nood ju ka enam ei kanna mujal kui kooli lõpuaktusel, pulmas ja matustel.
Kusjuures Kallase lonkav loogika valis samas kirjatöös tugeva peremudeliga riigi näiteks Soome, kus kleidikandmine vähemalt allakirjutanu empiiriliste kogemuste põhjal on veel haruldasem nähtus kui meil.
Mis puutub kollasesse meediasse, siis rakendab see vähemalt võrdse kohtlemise printsiipi - selle põhiline leivanumber on alati olnud seksistlik lähenemine mõlemale soole. Õhtulehtede ja seltskonnaajakirjanduse naised on juba pikemat aega liiderdanud, joonud ja suutnud kohati jätta harukordselt lolli mulje - juhul kui nad just kõrgemat glamuuri ei esinda. Kollase meedia kujutatavad mehed aga omakorda liiderdavad, joovad ning suudavad kohati jätta harukordselt lolli mulje - juhul kui nad just kõrgemat glamuuri ei esinda.
Ammuse probleemi, naiste kujutamise eelkõige seksobjektina on kollane meedia nüüdseks samuti lihtsa võttega lahendanud - ka mehi on hakatud samas võtmes kujutama.
Seksism meedias on kasvanud ning seda peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on kasvanud seksistlike artiklite ning piltide hulk - kuigi naiste seksistlik kujutamine on pisut vähenenud, on samas lisandunud seksism meeste suhtes. Teiseks, kollase - või täpsem oleks öelda meelelahutusliku - meedia osakaal ja tähtsus nüüdisaja meediamaastikul kasvavad pidevalt. Selle meedialiigi jaoks on seksism aga elulise tähtsusega.
Toimetas: Eesti Ekspress

MADIS JÜRGEN - HEA SÕNA auhinna laureaat

Fotodel:
Hea Sõna Pegasus (Aita Nurga, õlimaal, 2008)
Päevakajaline intervjuu Eesti Raadio uudistereporterile Vallo Kelmsaarele
Meie Madis - vasakult Aita Nurga, Margit Kilumets (Hea Sõna laureaat 2007), meie Madis, Merike Viilup
Fotod: Madli Vitismann, Merike Viilup


Auhind anti Madisele üle laupäeval, 27. septembril meediapäeva osaliste aplausi ja austamise saatel. Laureaati tunnustati Aita Nurga õlimaaliga Hea Sõna Pegasus, mis valmis spetsiaalselt Madisele. Maal sai kauni raami tänu Agnes Mesakule ja Eurofotole.

Mida on Madis ise enda kohta öelnud ja/või teised kirja pannud:

Mõned tellivad Eesti Ekspressi puhtalt Madis Jürgeni lugude pärast. Aga Jürgen on peenike poiss, ei anna ennast ajakirjanikule naljalt kätte.
Jürgen on töönarkomaan.
Ütleb, et kirjutamine tuleb tal paremini välja kui suuline eneseväljendus.
Esimese kirjatüki treis pioneer Jürgen siis, kui elas Viljandimaal Olustveres ja käis Paala koolis, Selle loo eest sai ta Sädemes kuu parima loo auhinna. Ajakirjanik Jürgeni eest tänagem saatuslikku naist, Kodulinna emandat Tiina Mägit, kes "näeb selja tagant välja nagu kohviuba" (teda poolitab märkimisväärselt pikk palmik). Kodulinnas tegid nad ajalehte igal teisipäeval pisikeses toas, kus Tiina Mägi lauaalune oli vanu kingi täis.
Ülikooli sai sisse teisel katsel. Vahepeal veetis aastakese sidekoolis. Jürgen on diplomeeritud postiljon.
Ajakirjanduses on Jürgen elanud läbi hiilgava äraspidise karjääri: peatoimetajast reporteriks.
Ma olen maalt ja metsast.
Jürgen on elus kakelnud üks ja ainuke kord - ühikanaabriga.
Kuidas Jürgen oma lugusid kirjutab - hädaldades ja kaeveldes. Kui EE mind enam ei vaja, siis kärutaks küll kusagil botaanikaaias mulda. Kõige rohkem kardab ta, et enam ei viitsi või et kaotab enesekriitika. Oma näo leidmine oli jube vaevarikas.
Jürgen on aastaid rahvatantsu teinud ja ratsutanud. "Siis olin juba Leigarites, kui Clintoni-muti tantsima võtsin". Jürgen sattunud tõsisesse avariisse. Nägu oli haavu täis, verd voolas ja ta ei teadnud üldse, kas enam näeb.
Ma norin, aga see on heatahtlik. Kui ma enam ei nori, siis on asjad halvasti.

**** Eesti Ekspressi lugejakiri Madisele Hea Sõna auhinna andmise kohta:

Kirjutame kahe käega alla. Meie ka oleme Madis Jürgenist vaimustuses. Nii tema lugudest kui ka tema aktsioonidest. Istutada Lasnamäe lilli täis! – ainult Madisel tuleb selline mõte pähe! Ja ratastooliga treppidel koperdada … ja tundmatus metsas mudas roomata … ja alati on ta nõrgema poolt! Ja temas on mingit täiesti erilist mõistvust ja (alati sõbralikku) huumorit! Ja nii edasi. Auhind on leidnud õige omaniku. Loodame, et tal jätkuks neid häid sõnu ka edaspidi. Daisy, Tiia, Triinu
“Madis Jürgen on väga hea ja omanäoline kirjutaja, sõnaseadmisoskuselt isegi rohkem kirjanik kui ajakirjanik, teist samasugust meil praegu Eesti ajakirjanduses ei olegi,” kommenteerib toimetaja Hille Karm.

Kokkuvõtte tegi Merike Viilup

Lihtne elu, naised ja ajakirjandus

Eesti Ekspress
Autor: Barbi Pilvre (01.08.2008)


Meediatööstuse kasvav huvi "matside" vastu ajab segadusse tarbijad ja inspireerib meediauurijaid.

Evely Ventsli näitab bikiine, kuulutas möödunud nädalavahetuse SL Õhtuleht, mida püüdlik ajalehemüügilaps püüdis hoopis teistel lainetel seilavatele folgilistele tulutult maha müüa.

Neil päevil saime populaarseimast teleuudistesaatest ka teada, et modell ja laulja Eha Urbsalu määrib näole spermat ja soovitab teha seda ka teistel, kui pole võimalik piisavalt nahale kasulikku lõhet süüa. Ja Kroonika kirjutab, et mister Estonia Kaido Matsoni ekskallimale, maasikamüüja Kersti Kerikmäele tehakse päevas kümneid lähenemiskatseid.

Paljusid, eriti Sirbi, Rahva Hääle ja vana hea Postimehe vaimus üles kasvanud inimesi vaevab, miks meedia kirjutab ­suureks tegelased, kellest tegelikult poleks inimestel vaja midagi teada, kes pole avaliku elu tegelased, kuna nad ei mõjuta kellegi elu mitte kuidagi.

Miks valib meedia üha enam kangelasi, eriti naisi tänavalt, ilmatüdrukuid, maasikamüüjaid ja kellegi ekskallimaid?

Meediatööstuse huvi banaalsete, ­isegi vulgaarsete tegelaste vastu on kogu maail­mas hüppeliselt kasvanud. Kuulsus kui süm­boolne kapital ja selle ­muutumine on nähtus, millest ei lähe mööda ka ühis­kon­nauurijad. “Odav” meediakuulsus on pälvinud ka akadeemiliste ­ringkondade huvi: meediauurijad küsivad, miks kõmuaja­kir­jandus, mis varem tegeles suurte ­filmi- või muusikatähtedega, tõstab nüüd ­esile, kasutab mängeldes, rapib ja viskab ära tege­lasi n-ö tänavalt, pakkudes neile ­viivuks avalikkuse tähelepanu, kuulsust 15 minutiks.

Norwichis East Anglia ülikooli juures kogunes jaanipäeval sadakond meedia- ja kultuuriuurijat, et konverentsil “Going Cheap: Female Celebrity on the Tabloid, Reality, and Scandal Genres” (“Hinda alla lastes: naiskuulsused tabloidide, reality ja skandaaliajakirjanduse ajastul”) nähtuse üle mõtteid vahetada. Järgmisel aastal hakkab Inglismaal East Anglia ülikooli eestvõttel muide ilmuma akadeemiline ajakiri Celebrity Studies, mis tegeleb kuulsuste kultuuriga süvitsi. Kuulsuse devalveerumine

Kuulsuse devalveerumine

Kunagi varem pole kuulsaks saada olnud nii lihtne.
loe tervikartiklit Eesti Ekspressist http://paber.ekspress.ee/viewdoc/9C585991710D634AC2257495004493EE

Hariv lugemine "Ihakeha ja lihakeha"

Avatud Eesti Fondi toetusel välja antud valik esseid ja arutlusi kehast tekitab uusi mõtteid, mõisteid, arusaamu aga ka äratundmisrõõmu ning vaidlusküsimusi. Raili Põldsaare ja Redi Koobaku kokku pandud tekstid sotsiaalsest kehast panevad õhinal kaasa mõtlema. Tungivalt soovitatav lugemine.

Mõningaid lõike kogumikust:

Brigitta Davidjants: "Mehi, kes jorisevad õhtuti baaripukil õlleklaasi taga, et "tänapäeva tüdrukud on varaküpsemad ja naise keha on sugueluks kõige rohkem valmis just murdeeas", on kah nagu raba."

Liina Järviste: "Sama mõtet edasi arendades tahaksin ka öelda, et ega üks lasteta neiuke ikka päris aru ei saa, milleks feminismi vaja on, sest patriarhaadi tõeline diktaat naise elus algab alles seoses lapsega."

Heili Einasto: "Tantsivate kehade abil tugevdatakse ka visuaalselt pilti sellest, kuidas see paar elus peaks toimima. Mehed juhivad, naiste ülesanne on mehe suuniseid järgida ja pidevalt jälgida, et ta mehele kuidagi jalgu ei jääks. Ideaalne paarisuhe on kui sujuvalt voolav tants, kus naise keha reageerib mehe algatustele."

Piret Räni: "Aga mida iluideaal tegelikult tähendab? Lihtne vastus - pandavust. Praegune reklaamidel trooniv iluideaal on alakaaluline prostituut."

Teemadering, mida puudutatakse, on seotud kehaga, ent pealkirjad viitavad nüansside, ideede, arusaamade mitmekesisusele. Näiteks Gloria Steinemi "Kui mehed menstrueeriksid" on irooniline utoopia ümberpööratud maailmast ja järeldus, milline oleks väärtuste skaala siis. Mõrult muiates tõded, et ilmselt nii täpselt olekski.
Samas Katrin Kivimaa "Müü(da)v naisekeha" tungib sügavuti ja halastamatult ühiskonna suhtumisse naisekehasse meediast toodud näidete põhjal. Mõjuv.
Üks huvitavamaid arutlusi stereotüüpsest meeste kehast on aga kindlasti Alp Biricki "Mõned eelistavad olla vähem mehelikud: meeste kehade meditsiiniline vormimine Türgi sõjaväes".

Teid huvitab taolise kogumiku eesmärk? Trükise tagakaanel on kõik tabavalt kirjas:

""Ihakeha ja lihakeha" näol on tegu hästivarustatud raamatupoodidest ilma retseptita saadava vahendiga, mis aitab ravida meie ühiskonnas levinud, kuid teadvustamata lühinägelikkuse vormi, nimelt kehalist lühinägelikkust. Pärast tarvitamist suudab inimene paremini tajuda oma keha ja selle vajadusi ning tunda ära seda mõjutavat välist ja sisemist survet. Lihalikule kehale tekib ühiskondlik mõõde, keha varjatud poliitilised tähendused muutuvad nähtavateks. Piisavas koguses manustamisel tõrjub inimese keha loomulikkust ohustavaid väliseid rünnakuid. Aitab võidelda valehäbi ja topeltmoraali ilmingutega. Õigeaegne tarvitamine hoiab ära keemilise ja kirurgilise sekkumise vajaduse, mis omakorda viib väljaminekute märkimisväärse kokkuhoiuni. Tulemuseks on vabam ja eneseteadlikum inimene. Sobiv igas vanuses, nii meestele kui ka naistele, rikastele ja vaestele. Teadaolevad vastunäidustused puuduvad."


Postitas: Anna-Maria Penu

Tänavuse HEA SÕNA auhinna laureaat on MADIS JÜRGEN

EAL Naistoimetajate Ühendus
23. septembril 2008
Pressiteade

Tänavuse HEA SÕNA auhinna laureaat on MADIS JÜRGEN

Tänavuse HEA SÕNA auhinna saab nädalalehe Eesti Ekspress ajakirjanik MADIS JÜRGEN.
Auhind antakse üle laupäeval, 27. septembril kell 14 Naistoimetajate Ühenduse korraldataval meediapäeval „Kära meedia pärast“ Tallinna Ülikoolis, ruumis U-648, Uus-Sadama 5.

HEA SÕNA auhinnaga soovib Eesti Ajakirjanike Liidu Naistoimetajate Ühendus tunnustada Eesti meedias silmapaistnud esinejat, kes kannab positiivseid humanistlikke väärtusi vastukaaluks ühiskonnas liialt levinud ärapanemisele, kõmuhimule ja pelgalt meelelahutamisele. Hea sõna lisab ellu paremaid tundeid, mõtteid ja tegusid. Naistoimetajate Ühendus tunnustab Hea Sõna auhinna saajat Aita Nurga ainulaadse maaliga. Esimese Hea Sõna auhinna pälvis eelmisel aastal ajakirjanik ja publitsist Margit Kilumets.

MADIS JÜRGEN on sündinud 9. juunil 1962 Harjumaal. Kooliõpilasena osales ta Tallinna vanalinna noorteliikumises „Kodulinn“. 1986. aastal lõpetas Madis Jürgen ajakirjanikuna Tartu Ülikooli. Madise esimeseks töökohaks sai ajakiri Kultuur ja Elu, teiseks aga nädalaleht Eesti Ekspress, kus ta töötab alates 1991. aastast praeguseni. Eesti Ekspressis on ta olnud nii peatoimetaja kui reporter.
Tema kirjutised on ainulaadselt madisjürgenlikud, paistes silma isikupärase stiili ja hea sõnakasutusega. Sõnaseadmisoskuselt on Madis isegi rohkem kirjanik kui ajakirjanik. Madise lugude ajakirjanduslik põhiväärtus seisneb kajastatava erilises ning sügavas tunnetamises, mis tihti on saavutatud osaluseksperimendiga. Näiteks on ta ärandanud oma auto ja testinud politsei valvsust, elanud psühhoneuroloogiahaiglas ja kodutute varjupaigas, proovinud kuu aega toime tulla pensionäri rahakotiga, lasknud jala kipsida ja katsetanud ratastooliga liikumise võimalusi linnas, toimetanud üle piiri relva, lavastanud metsavarguse jms. Teravaid teemasid käsitledes on Madis jäänud loos kirjeldatavate inimeste suhtes lugupidavaks ja emotsionaalse lähenemise kõrval säilitanud austuse faktide vastu. Aastal 2002 pälvis Madis Jürgen Maalehe ajakirjanduspreemia lugude seeriaga metanoolitragöödia ohvritest. 2006. aastal on teda autasustatud Valgetähe V klassi ordeniga.

Madise hobi on hobused ja kõik loodusega seotu, mis vähemal või suuremal määral on kajastunud ka tema loomingus. Ajakirjanikutöö kõrvalt lõpetas ta tänavu Räpina Aianduskoolis maastikuehituse eriala.

Madis on olnud telesaate „Õhtune Ekspress” üks autoritest (saatest kasvas välja praeguseni populaarne „Pealtnägija”), kirjutanud dokumentaalfilmistsenaariume („Loojangule vastu“ 1991, „Järelevalveinspektor“ 2003, „Palladium“ 2007) ning avaldanud publitsistikaraamatud „Ratsa läbi Eesti riigi“ (1998) ning „Hää koht“ (2003), millest 2004 ilmus ka ingliskeelne „Out Back“.
Oma raamatut kommenteerides on Madis öelnud: „Hää koht pole ju midagi muud, kui lugu eesti inimesest. Sellest, kui leidlik ja vaimukas ta võib olla.” Sama sobib kirjeldama Madise kirjutisi – need on lood inimestest, kirjutatud soojalt ja inimlikult.

Täiendav info:
Merike Viilup, tel 50 45400, e-post: merike.viilup@estmedia.ee

MEEDIAPÄEV

KÄRA MEEDIA PÄRAST

27. septembril tähistab naistoimetajate ühendus oma teist tegevusaastat meediapäevaga, mis toimub koostöös soome naistoimetajatega. Üritust toetavad Soome Suursaatkond, Eesti Ajakirjanike Liit, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, Eesti Naisteühenduste Ümarlaud ning Eesti Aastaraamat.
Osavõtuks registreerimine kuni 21. septembrini info@estmedia.ee, üritus on tasuta.

Kava
EAL Naistoimetajate Ühenduse meediapäev
koostöös Soome Naistoimetajatega
KÄRA MEEDIA PÄRAST
Aeg: 27. september 2008
Koht: Tallinna Ülikool, Uus-sadama 5, saal U-648

11:00 – 11:30 Registreerimine ja tervituskohv
11:30 – 11.45 Avamine, tervitused
11:45 – 12.15 Naine tegijana ja otsustajana. Riitta Lehtimäki, ajakirja Apu toimetuse juht
12:15 – 13:00 Edukas naine meediapildis. Barbi Pilvre, EAL juhatuse liige, Eesti Ekspressi ajakirjanik
13:00 – 14:00 Lõuna
14:00 – 14:15 HEA SÕNA auhinna kätteandmine
14:15 – 15:00 Seksism – tõusev trend ajakirjanduses? Rain Kooli, eesti-soome ajakirjanik
15:00 – 15:45 Peeter Ernits, EAL esimees, Maalehe peatoimetaja asetäitja
15:45 – 16:30 Meedia rollist ja vastutusest konfliktiderohkes maailmas.
Marju Lauristin, Tartu Ülikooli erakorraline professor
16:30 – 17:00 Lõpetamine
17:00 – 19:00 Soome Suursaatkonna vastuvõtt veini ja suupistetega

Eesti – soome sünkroontõlge

Naistoimetajate Ühenduse
2008. aasta Hea Sõna auhinna laureaat on
Eesti Ekspressi ajakirjanik MADIS JÜRGEN.

Esimese Hea Sõna laureaadi tiitli pälvis eelmisel aastal ajakirjanik ja publitsist Margit Kilumets.

HEA SÕNA põhimõtted:

HEA SÕNA on kantud põlistest väärtustest ja kannab neid edasi. Ausus, õiglus, hoolivus – väärtused, milleta elu ei saa olla hea.

HEA SÕNA on see, mis lisab meie ellu head. Head tunnet. Head mõtet. Head tahet. Head tegu. Ja laseb head ära tunda.

HEA SÕNA tekitab head tunnet ja hea äratundmist nii idees kui esitusviisis. Vastukaaluna “’ärapanemisele”, labasele kõmuhimule, ebateadlikule või lausa nimelt haigettegemisele nii kõnealuse objekti/subjekti kui lugeja/kuulaja suhtes.

HEA SÕNA on see, millel on väge ilma vägivallatsemata.

HEA SÕNA on sisukas. Selge. Keeleliselt laitmatu, paindlik ja paeluv. Keelt hoidev, väärtustav ja isikupärane, nõnda ka arendav.

Rahvusvaheline konverents SHARING COMMON GOALS 22.-23. septembril Tallinnas

Konverents on pühendatud Balti ja Põhjamaade naisorganisatsioonide koostööle, korraldaja Turu Naiste Keskus Femina Aboensis and Baltica.
Konverentsist võtavad osa Leedu, Läti, Soome ja Eesti avaliku sektori ja vabaühenduste esindajad. Eesti Naisteühenduste Ümarlaua ja ühtlasi ka Naistoimetajate Ühenduse esindajana osaleb konverentsil Merike Viilup.

DRAFT!!! Sharing a Common Goal Conference Program 22-23.9.2008

Nordic Forum Hotell, Tallinn, Estonia
Adress: Viru väljak 3

MONDAY 22 SEPTEMBER 2008

Registration 12-14
Lunch 13-14

OPENING
14:00 Welcome
Carita Peltonen, Senior Adviser, Nordic Council of Ministers

14:15 Gender Equality Policy in a Global Perspective
Dr. Lenita Freidenvall, Stockholm University, Sweden

Women and politics - the development of women's participation in the Nordic and Baltic countries compared to the trends in other countries today.

THE FIRST STEPS
15:00 Gender equality - Nordic Baltic cooperation
Giedre Purvaneckiene, Adviser to Prime Minister, Lithuania

In 1996 the process for introducing gender equality machinery in Lithuania
started with building up the gender equality law.

Women and Men in Dialogue
Solvita Vevere, Head of Ministers Office, Ministry of Education and Science, Latvia

The first Nordic Baltic conference on gender equality was arranged in Valmiera, Latvia in 1997 as well as the first meeting with Nordic and Baltic Ministers for gender equality.

16:00 Coffee break

TOGETHER TOWARDS GENDER EQUALITY
16:30 Loans for Female Entrepreneurs
Siv Hellén, Adviser to the President, Nordic Investment Bank

At the Women and Democracy Conference in 1999 in Reykjavik, Iceland, Nordic Investment Bank introduced their new program of loans for women entrepreneurs in Estonia, Latvia and Lithuania.

Nordic Baltic Gender Equality Cooperation
Lecturer Ülle-Marike Papp, Tallinn University, Estonia

Special adviser Kira Appel, Ministry for Gender Equality, Denmark
Nordic Baltic Gender Equality Cooperation has developed through the years,
and joint initiatives, projects, campaigns and conferences have been
arranged in a dialog between the Nordic and Baltic countries.

Nordic Baltic Police Women's Network (NBNP)
Maria Åkerblom och Eiwor Wraneus, Chief Inspector, Jämtland County Police
Sweden (tbc)

The NBNP was originally established in 2001 on the initiative of the Swedish
national Police Board. Its membership includes all Nordic and Baltic
countries. The NBNP supports the building of national networks, promotes
knowledge and arranges exchange programmes for female officers.

18:00 Closing of first day

20:00 Dinner hosted by Nordic Council Ministers

TUEDAY 23 SEPTEMBER 2008

CHALLENGES FOR THE FUTURE
9:30 Women and Entrepreneurship in a Global World
Jonina Bjartmarz, Iceland

The Global Women's Summit garther together women from all parts of the world
to network. What can a Nordic Baltic perspective and input be at Global
Women's Summit.

Nordic Baltic Co-operation of Women's Organisation
Edite Kalnina, Chairperson of the Board, Coalition for Gender Equality in
Latvia, Vice-chair of Women's NGOs Cooperation Network in Latvia (National
Coordination of European Women's Lobby)

Nordic and Baltic Women's Organisations has cooperated through networking
and have had several gender equality cooperation projects through the years.

10:10 Coffe break

10:30 Panel discussion CHALLENGES FOR THE FUTURE
Panelists:
Kira Appel, Ministry for Gender Equality,
Christer Norling, Ministry of Integration and Gender Equality, Sweden
Ingi Valur Johannsson, Ministry of Social Affairs, Iceland
Kadi Viik, Ministry of Social Affairs, Estonia
Elina Celmina, Ministry of Welfare, Latvia
Vanda Jurseniene, Ministry of Social Affairs and labour, Lithuania
NN, Norway
NN, Finland

The Nordic and Baltic Ministers for Gender Equality have since 1998 met
everey second year to discuss joint initiatives and activities. What is the
challenges for the future Nordic Baltic cooperation for gender equality and
what kind of joint platform could it be in an European and international
context?

12:00 Closing of Conference
12:30 Lunch

CaucAsia värske väljaanne pühendub Vene-Gruusia konflktile

CaucAsia on rahvusvaheline informatsioonilis-analüütiline internetiväljaanne, kelle koostööpartnerid on Women NGO-s Coalition of Georgia (http://www.wcg.org.ge), The Network East-West Women (http://www.ginsc.net), Azerbaijan Gender Information Center (http://gender-az.org).

Дорогие коллеги,

новый выпуск нашего электронного журнала посвящен недавнему вооруженному конфликту.
Желаем вам бодрой и счастливой осени,

ваши,
Галина и Ассоциация журналистов ГендерМедиаКавказ

Тбилиси

EP resolutsioon turunduse, reklaami ja meedia mõjust

Euroopa Parlamendi 3. septembri 2008. aasta resolutsioon turunduse ja reklaami mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele (2008/2038(INI))
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse EÜ asutamislepingut ning eriti selle artiklit 2, artikli 3 lõiget 2 ja artiklit 152;
– võttes arvesse ühenduse õigustikku naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas;
– võttes arvesse Pekingis 15. septembril 1995. aastal peetud neljandal ülemaailmsel naisteteemalisel konverentsil vastu võetud tegevusprogrammi ja oma 18. mai 2000. aasta resolutsiooni Pekingi tegevusprogrammi järelmeetmete kohta(1) ;
– võttes arvesse nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiivi 89/552/EMÜ audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv)(2) ;
– võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega(3) ;
– võttes arvesse komisjoni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiseid 2006–2010 (KOM(2006)0092) ja selle mõju hinnangut (SEK(2006)0275);
– võttes arvesse oma 25. juuli 1997. aasta resolutsiooni naiste diskrimineerimise kohta reklaamis(4) ;
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni 1557 (2007) pealkirjaga "Naiste kujutamine reklaamis";
– võttes arvesse soolise võrdõiguslikkuse Euroopa pakti, mille võttis vastu Euroopa Ülemkogu oma 23. ja 24. märtsi 2006. aasta Brüsseli kohtumisel;
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A6-0199/2008),
A. arvestades, et sotsialiseerumine (kooli, perekonna, sotsiaalse ja kultuurikeskkonna kaudu) on protsess, mille käigus kujunevad inimese identiteet, väärtused, tõekspidamised ja hoiakud, mis annavad talle koha ja rolli ühiskonnas, milles ta üles kasvab; arvestades, et samastumine on keskne mõiste kõnealuse protsessi toimimise mõistmiseks;
B. arvestades, et tuleks teha rohkem, et juba varasest elueast alates edendada nii koolis kui ka kodus televisiooni ja uute tehnoloogiate mõistlikku ja vastutustundlikku kasutamist;
C. arvestades, et reklaamis edastatavad soopõhised diskrimineerivad ja/või alandavad sõnumid takistavad kaasaegse ja võrdse ühiskonna tekkimist;
D. arvestades, et stereotüübid võivad kujundada käitumisviise, mille kaudu samastumine toimub;
E. arvestades, et reklaam ja turundus peegeldavad kultuuri ning annavad oma panuse ka selle loomisse;
F. arvestades, et reklaam on turumajanduse osa ning üks tegelikkuse aspekt, millega igaüks oma igapäevases elus kokku puutub;
G. arvestades, et reklaamides võidakse mõnikord esitada karikatuurne nägemus naiste ja meeste elust;
H. arvestades, et sooline diskrimineerimine on meedias endiselt laialt levinud; arvestades, et soolistel stereotüüpidel põhinevaid reklaame ja meediat võib käsitleda kõnealuse diskrimineerimise osana;
I. arvestades, et reklaamides esitatavad soolised stereotüübid kajastavad järelikult võimu ebavõrdset jagunemist sugude vahel;
J. arvestades, et naiste ja meeste võrdõiguslikkuse ja koostöö edendamiseks nii era- kui ka avalikus elus tuleb stereotüüpide tekitamise vastu võidelda ühiskonna kõigil tasanditel;
K. arvestades, et lapse sotsialiseerumise esimestest aastatest alates võivad soolised stereotüübid soodustada soolist diskrimineerimist, mis toetab kogu ülejäänud elu jätkuva sugupoolte ebavõrdse kohtlemise kinnistumist ja soospetsiifiliste klišeede tekkimist;
L. arvestades, et soolised stereotüübid mõjuvad piiravalt ja aitavad tööturul kaasa ametite jagamisele sugude vahel, kus naised teenivad enamasti meestest vähem;
M. arvestades, et sooliste stereotüüpide alalhoidmise vältimise püüdlustesse tuleb kaasata kogu ühiskond; arvestades, et tegemist peaks olema kõigi jagatud vastutusega;
N. arvestades, et tuleb kõrvaldada takistused meeste ja naiste positiivselt kujutamiselt kõikides sotsiaalsetes situatsioonides;
O. arvestades, et eriti haavatav rühm on lapsed, kes ei usalda mitte üksnes autoriteete, vaid ka muinasjuttudest, telesaadetest, pildiraamatutest, sh õppematerjal, videomängudest, mänguasjareklaamidest jm pärinevaid tegelasi; arvestades, et lapsed õpivad äsja kogetut imiteerides ja matkides; arvestades, et reklaamides esitatavad stereotüübid mõjutavad seetõttu üksikisiku arengut ja rõhutab asjaolu, et inimese soo tajumine dikteerib tema võimalused;
P. arvestades, et eri meediakanalite kaudu edastatav reklaam on osa meie igapäevaelust; arvestades, et eriti oluline on allutada meediaväljaannete reklaam olemasolevatele eetilistele ja/või õiguslikult siduvatele eeskirjadele ja/või käitumisjuhistele, et vältida soolistel stereotüüpidel põhinevaid diskrimineerivaid või väärikust alandavaid sõnumeid edastavaid ning vägivallale õhutavaid reklaame;
Q. arvestades, et vastutustundlik reklaamimine võib avaldada positiivset mõju sellele, kuidas ühiskond tajub näiteks kehakuvandit, soorolle ja normaalsust; arvestades, et reklaam võib olla mõjuvõimas vahend stereotüüpide vaidlustamisel ja kõrvaldamisel,
1. rõhutab naistele ja meestele võrdsete võimaluste andmise tähtsust, et nad saaksid üksikisikutena areneda;
2. märgib, et ühenduse erinevatest soolist võrdõiguslikkust edendavatest programmidest hoolimata esineb endiselt hulgaliselt soolisi stereotüüpe;
3. märgib, et põhjalikumad teadusuuringud aitaksid välja selgitada reklaamides esitatavate sooliste stereotüüpide ja sugudevahelise ebavõrdsuse seoseid;
4. kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles rakendama ning levitama eespool nimetatud teadusuuringuid ja nende tulemusi;
5. rõhutab kui tähtis on, et liikmesriigid täidaksid endale eespool nimetatud soolise võrdõiguslikkuse Euroopa paktiga võetud;
6. kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles järgima erinevate ühenduse programmidega, nagu EQUAL, võetud suuniseid ja soolist võrdõiguslikkust käsitlevaid suuniseid;
7. kutsub nõukogu ja komisjoni üles jälgima ühenduse õigusaktides olemasolevate soolist diskrimineerimist ja soolisel alusel vihkamisele õhutamist käsitlevate sätete rakendamist;
8. kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja teadlikkuse suurendamise tegevusprogramme seksistlike solvangute või naisi ja mehi alandava kujutamise vastu reklaamis ja turunduses;
9. kutsub liikmesriike üles uurima ja koostama aruandeid naiste ja meeste kuvandi kohta reklaamis ja turunduses;
10. rõhutab, et stereotüübid lastesaadete ajal edastatavas reklaamis on eriti problemaatilised, sest nad võivad avaldada mõju soolisele sotsialiseerumisele ja seega sellele, kuidas laps tajub iseennast, oma pereliikmeid ja välismaailma;
11. märgib, et meedias ja reklaamis sooliste stereotüüpide vastu võitlemise püüdlustega peaksid kaasnema kasvatusstrateegiad ja meetmed, et juba varasest east alates teadlikkust edendada ja arendada teismeeast peale kriitilist mõtlemisvõimet;
12. rõhutab, et koolisüsteemil peaks olema esmatähtis roll laste kriitilise mõtlemisvõime väljaarendamisel meediapildi ja meedia suhtes üldisemalt, et hoida ära reklaamis ja turunduses sooliste stereotüüpide alalhoidmise hävitavaid tagajärgi;
13. märgib, et soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks on vaja võidelda traditsiooniliste soorollide vastu;
14. juhib eelkõige tähelepanu vajadusele kõrvaldada õpikutest, mänguasjadest, video- ja arvutimängudest, Internetist ja uutest info- ja sidetehnoloogiavahenditest ning erinevate meediakanalite reklaamist sõnumid, mis eiravad inimväärikust ja edastavad soolisi stereotüüpe;
15. avaldab sügavat muret seksuaalteenuste reklaamimise üle, mis rõhutab väljaannetes, näiteks kohalikes ajalehtedes, stereotüüpi naistest kui objektidest, ning on lastele kergesti nähtav ja kättesaadav;
16. märgib, et meediavaldkonna spetsialistidele on vaja viia läbi pidevaid koolitusi ja teha nendega koostööd ja suurendada üldsuse teadlikkust sooliste stereotüüpide negatiivse mõju osas;
17. juhib tähelepanu asjaolule, et televisiooni ja uute tehnoloogiate kasutamine laste ja teismeliste poolt kasvab, et kõnealune kasutamine algab väga varajases eas ja et järelevalveta telerivaatamine üha suureneb;
18. märgib, et ideaalse kehakuvandi kujutamine turunduses ja reklaamis võib mõjuda kahjulikult naiste ja meeste, eriti teismeliste ja selliste toitumishäirete nagu anorexia nervosa ja bulimia nervosa kalduvustega inimeste enesehinnangule; kutsub reklaamiettevõtjaid üles hoolikalt kaaluma eriti kõhnade naiste kasutamist toodete reklaamimisel;
19. kutsub liikmesriike asjakohaste vahenditega tagama, et turunduses ja reklaamis oleks tagatud inimväärikuse austamine ja et otseselt või kaudselt ei ohustataks isikupuutumatust, et turundus ja reklaam ei oleks diskrimineerivad ega õhutaks vihkamist soo, rassi või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel ning ei sisaldaks materjale, mis propageerivad oma olemuselt või muudavad atraktiivseks naiste vastu suunatud vägivalda;
20. tunnustab tööd, mida meediavaldkonna reguleerivad asutused on mõnes liikmesriigis juba sooliste stereotüüpide mõju uurimisel teinud ja julgustab kõigi liikmesriikide reguleerivaid asutusi jagama kõnealustes küsimustes oma parimaid tavasid;
21. tuletab komisjonile meelde, et eespool nimetatud nõukogu direktiiv 2004/113/EÜ hõlmas komisjoni esialgses ettepanekus ka diskrimineerimist meedias; palub komisjonil teha jõupingutusi kõnealuse diskrimineerimise vastu võitlemise tõhustamiseks;
22. rõhutab, et meedias ja reklaamitööstuses on vaja sugupoolte seisukohast positiivseid eeskujusid, et näidata muutuste võimalikkust ja vajalikkust; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid asutama ametlikud auhinnad, mida annavad ühelt poolt reklaamiettevõtjad ise oma sektori ettevõtjatele ning teiselt poolt üldsus, mis on tunnustuseks kõige tõhusamalt soolisi stereotüüpe lõhkuvale reklaamile, kus ühtlasi esitatakse naiste, meeste või nendevaheliste suhete positiivne või staatust parandav kuvand;
23. rõhutab vajadust levitada soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet meedias eri vanuserühmadele suunatud trükiste ja saadete abil, et propageerida parimaid tavasid ja sooliste erinevuste austamist;
24. rõhutab vajadust kestva arutelu järele turunduse ja reklaami ning nende rolli üle sooliste stereotüüpide tekitamisel ja kordamisel;
25. kutsub liikmesriike üles looma ja käivitama hariduslikke algatusi, mis on kantud tolerantsusest ning vabad igasugustest stereotüüpidest, et propageerida soolise võrdõiguslikkuse kultuuri asjakohaste haridusprogrammide abil;
26. rõhutab, et soolised stereotüübid tuleb kaotada;
27. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.
(1)
EÜT C 59, 23.2.2001, lk 528.
(2)
EÜT L 298, 17.10.1989, lk 23.
(3)
ELT L373, 21.2.2004, lk 37.
(4)
EÜT C 304, 6.10.1997, lk 60.

MEEDIAPÄEV

KÄRA MEEDIA PÄRAST

27. septembril tähistab naistoimetajate ühendus oma teist tegevusaastat meediapäevaga, mis toimub koostöös soome naistoimetajatega.
Üritust toetavad Soome Suursaatkond, Eesti Ajakirjanike Liit, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, Eesti Naisteühenduste Ümarlaud ning Eesti Aastaraamat.
Osavõtuks registreerimine info@estmedia.ee, üritus on tasuta.

Kava

EAL Naistoimetajate Ühenduse meediapäev

koostöös Soome Naistoimetajatega

KÄRA MEEDIA PÄRAST

Aeg: 27. september 2008

Koht: Tallinna Ülikool, Uus-sadama 5, saal U-648

11:00 – 11:30 Registreerimine ja tervituskohv

11:30 – 11.45 Avamine, tervitused

11:45 – 12.15 Naine tegijana ja otsustajana. Riitta Lehtimäki, ajakirja Apu toimetuse juht

12:15 – 13:00 Edukas naine meediapildis. Barbi Pilvre, EAL juhatuse liige, Eesti Ekspressi ajakirjanik

13:00 – 14:00 Lõuna

14:00 – 14:15 HEA SÕNA auhinna kätteandmine

14:15 – 15:00 Seksism – tõusev trend ajakirjanduses? Rain Kooli, eesti-soome ajakirjanik

15:00 – 15:45 Peeter Ernits, EAL esimees, Maalehe peatoimetaja asetäitja

15:45 – 16:30 Meedia rollist ja vastutusest konfliktiderohkes maailmas.

Marju Lauristin, Tartu Ülikooli erakorraline professor

16:30 – 17:00 Lõpetamine

17:00 – 19:00 Soome Suursaatkonna vastuvõtt veini ja suupistetega

Eesti – soome sünkroontõlge

Naistoimetajate Ühenduse

2008. aasta Hea Sõna auhinna laureaat on

Eesti Ekspressi ajakirjanik MADIS JÜRGEN.

Esimese Hea Sõna laureaadi tiitli pälvis eelmisel aastal ajakirjanik ja publitsist Margit Kilumets.

HEA SÕNA põhimõtted:
HEA SÕNA on kantud põlistest väärtustest ja kannab neid edasi. Ausus, õiglus, hoolivus – väärtused, milleta elu ei saa olla hea.
HEA SÕNA on see, mis lisab meie ellu head. Head tunnet. Head mõtet. Head tahet. Head tegu. Ja laseb head ära tunda.
HEA SÕNA tekitab head tunnet ja hea äratundmist nii idees kui esitusviisis. Vastukaaluna “’ärapanemisele”, labasele kõmuhimule, ebateadlikule või lausa nimelt haigettegemisele nii kõnealuse objekti/subjekti kui lugeja/kuulaja suhtes.
HEA SÕNA on see, millel on väge ilma vägivallatsemata.
HEA SÕNA on sisukas. Selge. Keeleliselt laitmatu, paindlik ja paeluv. Keelt hoidev, väärtustav ja isikupärane, nõnda ka arendav.

Kas reklaamiga müüakse inimesi?

Francisco de Goya !”Alasti Maya” Erootiline, eneseteadlik ja kutsuv.1789-1805, Museo del Prado, Madrid.

Mõtteid Anna-Maria Penu artikli “Ostke naist” juurde, mis on avaldatud Delfis 23. juulil 2008

27. augustil 2008Aino Siebert
Karlsruhe

Esmapilgul on Anna-Maria Penu poolt esile tõstatatud faktid õiged. Hea keelejooks, vaprad sõnad. Kuid kui süveneda teksti sisusse, siis avaneb hoopis teine – poleemiline ja poolikuid tõdesid täis olev pilt. Milliste reklaamiklippide põhjal teeb autor oma järeldused, ei tule sisust esile. Samuti jääb teadmatuks, kas esiletoodud arvamus on kirjutaja isiklik või mingi teadusliku uurimuse tulemus.

Reklaami sõnum

See, et igas reklaamis on ka tarbijale saadetav sõnum, on selge, sest tootja soovib meelikõditava pakendiga vahendada ostjale oma kaupa. Selge on ka see, et tänapäeva reklaamindus põhineb teaduslikele uuringutele. Reklaamfilmi või –foto tootja mõlgutab nagu iga teinegi endast lugupidav ärimees mõtteid selle üle, millises vormis läheks kaup tarbijale kõige paremini peale. Majanduse vaba konkurents põhineb sellele, et leida üha uusi ja põnevaid ideesid oma toote tutvustamiseks ja müügiks.

Sellest järeldus, kui ostja (ükskõik kas mees või naine) usaldab sugukaaslasest prominendi arvamust šampooni või näokreemi valikul - siis kes on selles süüdi ? Kas reklaami koostaja, kes tajub tarbija nõrkusi, või siis ostja ise? Lõppkokkuvõttes on ikkagi ostja ise see, kes langetab otsuse mida paneb oma ostukorvi.

Me peaksime esitama endile hoopis teistsuguse küsimuse – miks vajab naine (mees) jätkuvalt eeskujusid? Miks laseme kolmandal isikul sugereerida endale seda, mida me oletatavasti vajaksime?

Reklaami ohvrid on nõrga eneseväärtushinnanguga

Reklaam kasutab tihtipeale ära inimeste nõrka eneseväärtushinnangut ja selle ohvrid pole sugugi ainult naised. Seega heita ainult meestele ette seda, et nad ostavad kaupa, mis on pakitud reklaamis väheselt riietatud naise kehasse, ei ole õige. Eitada ei või pealegi seda, et ka tänapäeva härrad on (samuti nagu daamidki) sõltuvad reklaami sugestsioonist – nad on kerged ohvrid. Nii mõnigi mees püüab tõsta oma ego kui ostab näiteks kella, mis on reklaamiplakatil George Clooney randmel või after shave vedelikku, mida kasutab oletatavasti James Bond. Kui Gillett müüb oma tooteid supersportliku keha omava mehega, siis arvavad paljud aadamipojad, et just seda kaupa tarvitades leiavad nad tee naiste südamesse. Kuid teiselt poolt mõtlevad ka mitmed daamid naiivselt, et just selle lõhna hankimisega teevad nad kodusest karumõmmist superagendi.

Väide, et ainult mehed imetlevad naiste keha, on ammu vananenud. Ka aadamipojad püüavad äratada naiste tähelepanu mitte ainult intelligentsi või rahakotiga, vaid ka välimusega. Seetõttu lähevad eriti neile hästi peale sarmika hallipäise härrasmehe sõnad, kes kinnitab, et kasutades seda juuksevärvi olete seksikas ja võidate armastatu südame. Tänapäeva naine ootab meestelt kvaliteeti, positsiooni ja muidugi raha - vaadakem kasvõi SAT1 igal pühapäeval kell 19 olevat saadet « Otsitakse krahvinnat » (Gräfin gesucht). Naiste ootused on niivõrd suured, et meestel on raskusi leida ôiget partnerit. Isegi siniverelistel. Õnneks tajub suur osa tarbijatest ikka tegelikkust ja suhtub ahvatlevatesse pakkumistesse pragmaatiliselt, ilus naise/meha keha siia või sinna.

Kui erinev võib reklaam eri maades olla, seda näidatakse Karlsruhes igal aastal korraldatavatel Digital Creation Days-päevadel. Eelmisel aastal oli mul võimalus näha ka mitmeid reklaamfilme. Näiteks šokolaadi Snickers tutvustus spetsiaalselt vene tarbijale oli ehitatud üles koomiksitele. Automark Audi reklaam saksa publikule oli aga vastupidine - fantastiline tehniline autoehitusesitlus, mis sugereeris ostjale turvatunnet.

Iga reklaami taga on inimene

Tavaliselt püütakse müüa tooteid prominentide vahendusel. Mitmed, näiteks seepide tootjad, kasutavad toodete esitlemisel (pool) alasti naise- või mehe keha. Saksamaal on torganud mulle viimasel ajal silma, et uut kaupa tutvustavad mõlemad koos, kas riietatult või hilpudeta.

Iga reklaam saab alguse nagu filmgi, stsenaariumist. Firma töötab välja kontseptsiooni ja otsib osatäitjad. On iga inimese, olgu ta mees või naine, enda otsustada kas võtab rolli vastu. Eestiski teatakse kindlasti, et mitmed Hollywoodi diivad lasevad panna iga uue filmiosa saamisel lepingusse täpselt kirja, kui palju on nad nõus paljastama oma dekolteed või muid kehaosasid. On näitlejaid, kes näitavad meelsasti oma keha ja neid, kellele ei tule see küsimuse allagi.

Sama enesemääramisprintsiip kehtib ka igas teises elu valdkonnas. On neid, kellele meeldivad nudistide rannad, ühised saunad, esteetilised erootikafilmid või labased pornolinateosed.
Suruda neile peale oma isiklikke moraali kriteeriumeid on isegi Põhiseaduse vastane.

See, et reklaam (üleüldiselt) müüb ideoloogiat (millist?) või käitumismalle, isegi sotsiaalkultuurilisi identiteete, on selge liialdus. Pealegi ei selgu tema kirjutisest, mille põhjal teeb autor sellised järeldused.

Samuti vaidlen vastu arvamusele, et mehe keha ei ärata isu. Pigem on nii, et meestele ei meeldi oma keha presenteerida. Kuid ka siinkohal on mitmeid erandeid. Esimesena tuleb meelde saksa sümpaatne sonnyboy Tim Lobinger, keda nimetati reklaamifotode tõttu teivashüppe Anna Kurnikovaks.

Prominentide eeskuju meie järelkasvule

Jätame nüüd reklaami hetkeks kõrvale. Meedia pakub meili päeviti fotosid ja lugusid prominentide elust, alates Paris Hiltonist ja Anu Saagimist. Otseloomulikult vajab lugeja ka siin teatud elukogemusi ja intelligentsi selleks, et saada aru nende tähekeste elu tühjusest. Kuid nendele daamidele meeldib iseennast näidata – nad jääksid haigeks kui mõni ajakiri nad unustaks. Mulle tuleb meelde ühe saksa seltskonnasaate juhi Nina Ruge meenutused Müncheni šikeria paradiisilinnust Rudolf Moshammerist, kes mõrvati mõni aasta tagasi. Kui seltskond oli tüdinenud Baieri kuningat matkivast homoseksuaalist, siis helistas moelooja ise kollasele pressile pakkudes andmeid oma elu kohta.

See selleks! Prominendid ja tähekesed ei jõuakski ajakirjandusse kui ei oleks lugejaid, kelle kireks on saada teada nende elu saladusi ja seda võimalikult detailselt. Miks teenivad salapiltnikud niivôrd suuri summasid? Sest iga päev ootavad sensatsiooninäljased lugejad, kes on valmis maksma suurigi summasid uudistest, mis räägivad Camillast ja prints Charlesist või siis Angelina Joliest ja Brad Brittist. Ja kui mitmete üksikute või oma elus pettunud inimeste ainukene lohutus on saada teada, mis oli täna Julia Robertsil seljas või millal ometi abiellub printsess Victoria.

Kõige selle prominentide ülespuhutud tööstuse kõrval on reklaamklipid täiesti harmitud, kuna seal oma keha või rindu näitavad daamid teevad oma tööd vabatahtlikult. Loota võib alati, et nad peatselt märkavad ise, et ainult kehailuga kaugele ei jõua. Kui on soovi pääseda kasvõi rikka härrasmehe legaalseks kaasaks, on vaja enamat. Seevastu jäävad kollase ajakirjanduse ohvrid tavaliselt promisõltlaseks kogu oma eluks. Selle asemel, et oma enda elu elada kõikide üla- ja alamägedega, eelistavad nad elada päevast-päeva võõraste saatuste kaudu.

Naiste ja meeste seksuaalsus

Nii naiste kui meeste kehad on täis seksuaalsust. Maailma loomisest alates on partnerite vahekord olnud seotud intiimsustega. On ju arheoloogid leidnud juba meie esivanemate elukohtades – koobastes olevatel piltidel - seksuaalset ühinemist ja alasti inimesi. Suguveetlus, naise ja mehe keha erootiline imetlemine on olnud läbi sajandite tavapärane, see pole mingi tänapäeva reklaami leiutis. Kes ei usu, mingu muuseumitesse vaatama vanade maalrite ja skulptorite töid.

Ermitaažis, Louvre´s või tuhandetes teistes kohtades võime imetleda maalitud või raiutud inimesi, kellel pole hilpugi seljas. Pariisi Musée d´Orsays on näiteks pandud esile realismi koolkonda kuuluva Gustave Courbet´i maal aastalt 1866. Pintsliga provokaatori loomingut iseloomustavad julgelt maalitud aktid, tema teostes ilmneb kohati isegi jõhker realism. Mainitud teose nimi on “Maailma läte” ja see näitab alasti naist, kes lamab kas voodis või diivanil. Naine on maalitud nii, et tema nägu ei ole näha, seda enam torkab silma naise suur vulva ehk läte, kust maailm (uus elu) saab alguse. Muidugi soovib Gourbet tuua esile just naise suguorgani topeltloomuse. Vulva pole sugugi mitte seksuaalse himu objekt, vaid ka organ, kust laps näeb esimest korda maailma valgust.

Ontanio kunstigaleriis on pandud välja Paul Peeli maal aastalt 1892 “Väike karjane” (The Little Shepherdess). Ka hispaania kuulsat Goyat tuntakse ilu maalijana. Tema maal “Alasti Maya” ei meeldinud omal ajal inkvisitsioonile. 1800 aastal pidas hispaania kleerus selle kauni naise portreed skandaalseks. Miks? Aastatuhandeid enne Goyat maalisid ka teised tuntud kunstnikud nii alasti naisi kui mehi. Kreeklased nimetasid oma alasti naisiludust Veenuseks, Rubens Heraks, Dürer Evaks ja Raffael kolmeks graatsiaks.

On selge, et kunstnikud ei ole maalinud neid pilte oma peast vaid kasutades naismodelle.
Sellest järeldus, et läbi aegade on olnud naisi, kes oma keha meelsasti näitavad ja alati on olnud mehi, kes ilusast või alasti kehast rõõmu tunnevad. Illegaalsus algab alles sealt, kus naisi (või ka mehi) sunnitakse alasti või erootiliselt poseerima.

Kas naisele on tema keha seksobjekt?

Minu kõrvus kõlavad loo kirjutaja sõnad: “Probleem on taagas, mis lasub ainult naise kehal kui seksobjektil. Naine on mõeldud ennekõike Teise ehk mehe ihade rahuldamiseks. See on suhtumine, mida tänapäeval üha viljeletakse ning millega paljud naised ja mehed endale seda teadvustamata nõustuvad” nagu inkvisitsiooni süüdistus. Sest kuidas võib loo autor üldse teada, kas naine (või reklaami jälgiv mees) näeb teda seksuaalobjektina? Ja mida üldse üks või teine naine tunneb? Millisel moel kasutatakse naist (ainult) Teise ihade rahuldamiseks? Oma artiklit kirjutades pole ta ühegi daamiga rääkinud. Siin on küsimus loo autori isiklikust fantaasiast.

Olen ise töötanud aastaid koos meestega ja ma pole kunagi näinud, et (üldistavalt) mehed näeksid naistes ainult seksuaalobjekti. Nad näevad seda muidugi, kui naine ise seda soovib.

Tänapäeva naisel on rohkesti seksuaalkogemusi, ta ei piirdu ainult ühe mehega – seda juba alates üliõpilas- ja seksuaalrevolutsioonist 1970-ndatel aastatel. Peale pilli leiutamist avastasid naised oma seksuaalsuse uuesti, sest enam polnud vaja karta rasestumist. Shere Hite kirjutas oma kurikuulsa raporti, kus kirjeldas naiste ootusi-lootusi voodis. Sellele järgnes mõni aasta hiljem uurimus meeste seksuaalelust. Kui varem oli sisendatud tugevamale poolele, et tema juhib voodisündmusi, siis hakkasid aadamipojad austama enesekindlaid naisi, kes ei teadnud mitte ainult köögis, vaid ka töö- ja intiimelus, mida tahtsid. Nauding oli ka suurem. Tänaseks on kirjutatud tuhandeid õpikuid naistele ainult selleks, et nad oskaksid oma keha soove jälgida ja meest juhendada.

Ka naistel on õigus nautida seksuaalset vahekorda, saada orgasmi. Juba D.H. Laurence kirjutab oma romaanis “Lady Chatterley armuke” (1928), millised erootilised soovid on ühel naisel. Araabia kirjanik Salva Al Neiwi toob samuti oma uues romaanis “Meesuudlus” esile naise seksuaalsed fantaasiad. Seega on väide, et naised ei ole huvitatud seksist, erootika on ainult meeste soov ja naised on ohvrid, kes peavad partnerile anduma, täiesti tuulest tõmmatud.

Õnneks on tänapäeval ka seksuaalkoolitus arenenud niivõrd kaugele, et nii tüdrukud kui poisid teavad varakult tõsiasja: harmooniline seksuaalühendus on võimalik ainult siis kui mõlemad naudivad seda.
Samas on mitmed koolid on alarmeeritud, sest mobiiltelefonide kaudu levivad vägivaldsed pornofilmid.

Samuti on kurb tõsiasi, et tänapäeva mehed ei pea vastu argipäeva pingele ja naiste soovidele. Seetõttu ei ole nad ka võimelised tootma naudingut ei iseendale ega partnerile. Viagrast hoolimata.

Kas naine on trofee?

Ei, naine ei ole trofee. Iga enesekindel naine (samuti nagu mees) otsustab alati ise kui kaugele ta soovib minna ja mida pakkuda.

Selline üldistav väide on naisele solvav.

Eelmisel pühapäeval küsiti liidukantsler Angela Merkelilt, mida ta arvab dekoltee kohta. Nimelt olid nii mõnedki üllatunud, nähes valitsuse juhti Bayreuthi Wagner-festivalil sügava rinnalõikega. Poliitik vastas: “Ma olen ju naine. Tore, et seda pandi nüüd tähele.”

Hakkame tegema ettekirjutusi reklaamifirmadele

“On viimane aeg hakata kustutama reklaamides taastoodetud arhailisi ühiskonna- ja peresuhteid, iganenud soorolle, mis teevad tunduvalt rohkem kahju, kui esmapilgul paistab,” kutsub loo autor lõpetuseks üles.

Kes peab hakkama riigis reklaamitööstuse moraali ülempreestriks? Kes vôtab enda peale täiskasvanud inimeste kasvatamise? Loo autoril on küll pakkuda vôitlushingelisi lööklauseid, kuid mitte lahendusi.
Neid lihtsalt ei ole. Senikaua kuni reklaamifirmad ei riku seadusi, on neile kogu loominguline vabadus lubatud. Ükskôik kas see meile meeldib vôi mitte. Alaealiste puhul kehtib seadusandlus.

Nõukogude Eestis üles kasvanud peaksid hästi teadma, mida tähendas diktatuur. Ülemvõim, mis keelas õiguse määrata ise meie elu üle. See peaks olema hoiatus.

Sotsialistlik ideoloogia oli täis skisofreeniat. Seda näitab juba fakt, et seadusega oli seksuaalsus keelatud. Kuid sellest hoolimata ôitses pornograafia. Turistid (ka mina tegin seda tuttavate palvel) püüdsid tolliametnikest keelatud ajalehtedega mööduda ja kui jäädigi vahele, siis veetsid piirivalvurid mõnusa õhtu värvirikaste seksifotodega. Jumal nendega! Pokri ei pistetud seetõttu minu teada ühtegi turisti. Saksa televisioon on viimastel aastatel näidanud rohkesti filme selle kohta, kuidas Honeckeri riigis vändati illegaalseid amatöörpornofilme ja harrastati vaba kehakultuuri. Kuid poliitbüroo lubas ka ametlikult seksifilmide produtseerimise – rahvaarmeele.

Kus on keelud, seal leitakse ka lahendusi nendest möödaminemiseks. Keeldudest hoolimata
sai priviligeeritud kommunistide seltskond nautida igasugusteid seksifilme. Ka Pariisis elav araabia kirjanik Salva Al Neiwi müüb oma raamatuid interneti kaudu. Sellele ei või islami tsensuur midagi.
Ja kui Eestis keelataks ära teatud reklaamfilmid, siis probleemi see ei lahendaks.

Vabadus tähendab alati vastutuse kandmist. Ajakirjanikel on eriline vastutus. Kutsuda inimesi üles võitlema ebareaalsete eesmärkide poolest (enesemääramisõigus on Põhiseaduses). Ppresenteerida allikateta üleüldistavaid teese naiste ja meeste aadressil on sama vale kui see, et mõned reklaamifirmad kasutavad toodete tuntuks tegemisel moraalse kahtlusega meetodeid.

Saksa tuntud teleleedi Eva Herman tegi ajakirjandusliku enesetapu, kui pakkus perekonnapoliitika kohta üldsusele läbimõtlemata teese. Ta soovis, et naised laskuksid tagasi koju lapsi hoidma ja kööki süüa tegema nagu seda tehti eelmise sajandi alguses. See ei läinud läbi. Lõpuks pidi Herman ise areenilt lahkuma. Pole teada, kas karjäärinaine toimetab nüüd oma soovituste kohaselt köögis.

Naised on arenenud kohutava kiirusega pea et nelikümmend aastat. Nad teavad väga hästi, mida tahavad. Ja see on hea nii. Kas me tõesti soovime näha tulevikku sellisena, et meie naistel on seljas kogu keha kattev hižabi selleks, et kaitsta meid meeste himurate pilkude eest? Või hakkame abielludes opereerima neitsinahka kinni selleks, et me ei julge oma meestele üles tunnistada oma abielueelseid seksuaalsuhteid?

Ostke naist!

Reklaamid pole kunagi süütud. Peale eesmärgi stimuleerida tarbimist on neil alati ka ideoloogia, sõnum, milles korratakse väsimatult iganenud ühiskonnamudeleid ning stereotüüpe. Meile ei müüda mitte ainult kaupa, vaid ka sotsiaalkultuurilisi identiteete, käitumismalle, harjumusi ja rolle.

See, et naisi kasutatakse kaupade müümiseks, on naised siis kauba sihtgrupp või mitte, pole sugugi juhuslik. Delfis Tiina Kruusi poolt välja hõigatud irooniline nördimus „isuäratavate meeste” eksponeerituse vähesuse üle kätkeb tegelikult ka esitatud küsimuse vastust. Isuäratavaid mehekehasid on ahvatlusäris nii vähe selle pärast, et mehe keha ei ärata samasugust „isu” nagu naise keha.

Alasti mehe keha ei vaata me kunagi samamoodi nagu alasti naise keha. Naise keha on maailma jaoks alati seksuaalsusest tulvil, isegi riietatult, hoolimata sellest, kas naine ise seda soovib või mitte. Mehe keha, paljas või mitte, tõlgendus oleneb ruumist, kus mees parajasti on, või suhtumisest, mida ta sõnade või pilguga ise soovib esile kutsuda.

Naine on alati seksuaalne. Tööl kostüümis ning kodus vanas t-särgis. Ja bioloogiaga pole kehade erineval tajumisel mingit pistmist. Tegemist on kultuurilis-sotsioloogilise konstruktsiooni ning selle järjekindla kordamisega, mis on viinud ohtliku harjumise ning ebarealistlike ideaalide normaliseerimiseni.

Iseenesest pole naise keha näitamine-vaatamine probleem, sest keha on ilus. Probleem on taagas, mis lasub ainult naise kehal kui seksobjektil. Naine on mõeldud ennekõike Teise ehk mehe ihade rahuldamiseks. See on suhtumine, mida tänapäeval üha viljeletakse ning millega paljud naised ja mehed endale seda teadvustamata nõustuvad.

Reklaam tekitab iha ja naine rahuldab seda. Naist näidatakse reklaamides peaaegu alati just nõnda, nagu mehele näha meeldib, mehe pilgu kaudu. Kui sa ostad selle auto või tolle õlle, siis saad selle kaunitari päriselus pealekauba!

Naine on endiselt trofee. Ta on samasugune objekt nagu too elutoalaud, kuhu on hea autovõtmete kõrvale asetada õllepudel. Mehe pilk on olnud aastasadu see ainuke ja universaalne. Nii arvatakse tänaseni, et mehe pilgu kaudu naisi vaadata meeldib kõigile, ka naistele endile.

Seetõttu vastavad reklaamide naistüübid pidevalt ühele stambile: noor, valge, täiuslike mõõtudega, kes saab endale lubada luksust, seda kõike üdini sensuaalselt: rindu, puusi ja jalgu välgutades. Hea on, kui vahepeal midagi fallose-taolist limpsides.

Meeste jaoks on see seksifantaasia, naistele aga aga sõnum, et nende ülim eesmärk siin elus on olla standardselt ilus. Olla iludus, kelle vaba tahe peab seisnema Teise rahuldamises ja teenimises, sest ainult nõnda jõuab naine ise igatsetud õnneni. Teise, st mehe kaudu, mitte kunagi iseenda kaudu. Tähtis pole mitte see, kes sa päriselt oled, vaid see, kelleks/milliseks sa võid saada.

Sellise irreaalse ideaali pidev ülistamine põhjustab sotsiaalseid haigusi nagu söömishäired, depressioon, alaväärsuskompleksid ja tarbimishullus. Viimakse usumegi, et eduka karjääri, õnneliku paarisuhte ning paksema rahakoti jaoks on vaja olla ilus, noor ja täiuslike mõõtudega. Selle saavutamiseks aga peab sööma aina vähem ja tarbima aina rohkem.

Ent kui naise keha on reklaamides kaup samamoodi nagu auto või televiisor, siis kas tõesti võime imestada selle üle, et ta seda on ka päriselus? Siis ei peaks enam üllatamagi, kui inimene tänavalt arvab täiesti loomulikult, et iga naise kehal on hind. Et ta on müüdav, ostetav ja kasutatav. Mõeldud tarbimiseks. Siin, muide, peituvad ka seksuaalse kuritarvitamise juured.

On viimane aeg hakata kustutama reklaamides taastoodetud arhailisi ühiskonna- ja peresuhteid, iganenud soorolle, mis teevad tunduvalt rohkem kahju, kui esmapilgul paistab. Reklaamid pole kunagi süütud. Näeme, loeme, kuuleme neid ju iga päev ja absoluutselt igal pool.

Autor: Anna-Maria Penu

Ilmunud: Delfis 23. juuli 2008

Gruusia naiste pöördumine

Maailma naised elu ja õigluse nimel

Pöördumine

Mõistame hukka rahumeelse elanikkonna, eriti naiste ja laste massilise tapmise. Peame barbaarseks rahumeelse elanikkonnaga linnade ja külade tulistamist ja pommitamist.
Gruusia ja Venemaa vahelise sõja olukorras palume kogu maailma inimestel:
-võtta kiired meetmed lõpetamaks pommitamised ja tulistamine, mille käigus hukkuvad rahumeelsed elanikud, eriti naised ja lapsed;
-mõista hukka valitsuste tegevus, mille tagajärjel vallandus ebaseaduslik, kõiki kehtivaid rahvusvahelisi norme rikkuv sõda;
-aidata kaasa sellele, et Gruusia territooriumil asuvatesse relvakonflikti piirkondadesse viidaks rahuvalveväed, mis ei ole end kompromiteerinud vahetu osalemisega relvastatud konfliktis;
-nõuame, et Lõuna-Osseetia ja Gruusia territooriumil toime pandud sõjalise operatsiooni asjaolusid uuritaks ja süüdlasi karistataks rahvusvaheliste seaduste järgi;
-palume osutada humanitaarabi sõjategevuses kannatanud piirkondade elanikele.

Palume kõiki maailma naisi pöörduda oma riigi juhtide poole, et nad toetaksid meie nõudmisi!

WOMEN CALL FOR LIFE AND JUSTICE

We ask all women of the world to join our appeal and to support our demands.
We are already collecting signatures for this appeal. We require investigation of all aspects of the military action in Georgia. This is not easy, but we have to stop the insane killings. Women of the world, let's do it together.

THE APPEAL
We condemn mass killings of peaceful population, especially the disproportionate loss of women's and children's lives.
We believe that missile shooting of cities and villages are the barbarous acts.
During the current state of war between Georgia and Russia we call on the world community to:
- Take urgent measures to stop bombing and shootings, which kill peaceful population;
- Condemn actions of the governments who started the war, as illegal and violating established international legal norms;
- Bring to the conflict zones on Georgian territory the peacekeeping force, that has not been compromised by direct participating in the military actions;
- Investigate all circumstances of the military actions in South Ossetia and Georgia and bring to justice those who are responsible for it according to the international law;
- Arrange urgent and effective humanitarian assistance to population of all the areas affected by the military actions.

Nana Nazarova, People’s Harmonious Development Society
Galina Petriashvili, GenderMediaCaucasus Journalists’ Association
Marina Tabukashvili, TASO Foundation
Tamar Sabedashvili, UNIFEM
Anastasia Posadskaya-Vanderbeck Open Society Institute


Женщины Мира во имя жизни и справедливости

Мы осуждаем массовые убийства мирного населения, особенно женщин и детей;
Считаем варварством обстрел и бомбежки городов и сел, где находится мирное население;
В условия войны между Грузией и Россией просим мировое сообщество:
- принять срочные меры для прекращения бомбежек и обстрела, ведущих к уничтожению мирного населения, в особенности женщин и детей;
- осудить действия правительств, развязавших войну, как незаконные, нарушающие все установленные нормы международного права;
- содействовать введению в зоны вооруженного конфликта на территории Грузии миротворческий контингент, который не скомпроментировал себя непосредственным участием в вооруженном конфликте;
- настаиваем на том, чтобы обстоятельства военной операции на территории Южной Осетии и в Грузии были расследованы и виновные наказаны согласно международному законодательству;
- просим организовать оказание гуманитарной помощи для жителей пострадавших от военных действий районов.
Просим всех женщин Мира обратиться к лидерам своих стран для поддержки выполнения наших требований!

Соберите подписи, мы уже собираем их под этим текстом, надо требовать расследование и Суд.
Это непросто, но эти безумные убийства надо остановить.
Сделаем это вместе, Женщины!

Нана Назарова, Общество содействия гармоническому развитию человека
Галина Петриашвили, Ассоциация журналистов «ГендерМедиаКавказ»
Марина Табукашвили, Фонд Тасо
Тамара Сабедашвили, UNIFEM
Анастасия Посадская-Вандербек Институт Открытого Общества

Maalilaagri fotoblogi (6)

3. juuli

Viimasel õhtul saabus meile külla tuntud rootsi-eestlasest kunstnik Enno Hallek (http://www.ennohallek.com/texts.shtml) koos abikaasaga. Pärast ühist õhtusöömaaega näitasime meie kõigi südamed võitnud maestrole oma töid ja jätsime endale mälestuseks ühispildi Topu majakese trepil.

Foto: Aita Nurga

Fotoblogide tekst: Merike Viilup

Maalilaagri fotoblogi (5)

2. juuli

Hakkab looma ...

Fotod: Madli Vitismann