2. juuli
Happening Evald Okase muuseumi tagaaias:
skulptor Terje Ojaveri büsti klaasi valamine on meeskonnatöö.
Elevil kunstnik-modell jäädvustab ( foto 2) ajaloolist hetke.
Fotod: Madli Vitismann
kolmapäev, 13. august 2008
Maalilaagri fotoblogi (2) Haapsalu kunstinädala avamine
2. juuli
1. Haapsalu kunstinädala avapäeva keskne sündmus:
Vaal Galerii omanik Aimar Jugaste näitab piiskopilinnuses esmakordselt Eestis Viida Pääbo-Juse monumentaalmaali.
Vaal Galerii omanik Aimar Jugaste näitab piiskopilinnuses esmakordselt Eestis Viida Pääbo-Juse monumentaalmaali.
Kohal on ka linnavõimu esindajad.
2. Igal kunstiteosel on oma lugu. Siit saab täpsemalt teada maali autori ja maali teekonna kohta.
Nagu selgub, on Rooma Eesti saatkonna jaoks tehtud töö autor Ilon Wiklandi (sündinud Maire-Ilon Pääbo) ema.
Fotod: Madli Vitismann
Maalilaagri fotoblogi (1)
1. Meie Topu neljaks päevaks.
Väike, vana ja väsinud majake, kuid seda ainult pealtnäha. Sees jagus ruumi kõigeks - magamistoad, söögisaal-maalituba, köök ja saun ja kaminaruum. Need viimased kujunesid meie lemmikuteks.
2. Vapustav merevaade avanes igast aknast - vaata kust tahes. Isegi saunalavalt. Õhtune vaade oli nii lummav, et ei raatsinud isegi magama minna.
Fotod: Merike Viilup
Gruusia toetuseks
Nädalavahetusel suvekooli kogunenud Eesti Naisteühenduste Ümarlaua liikmed võtsid vastu järgmise pöördumise:
Pöördumine kõigi Euroopa Women´s Lobby liikmesorganisatsioonide ja Euroopa avalikkuse poole
Ajalool ei tohi lasta korduda!
Sõdades kannatavad eelkõige rahulikud elanikud, naised ja lapsed ning Gruusia naised ootavad meilt toetust ja abi nende riiki rünnanud agressori peatamisel.
Praegune olukord Gruusia-Venemaa rindel tuletab meelde Teise Maailmasõja eelset aega, mil riigid tegid pidevalt järeleandmisi agressiivsetele suurriikidele ning lubasid neil väikeriikide arvel oma võimupiire laiendada.
Ajalugu on piisavalt tõestanud, et võimule ja allumisele rajatud suhted riikide vahel, naiste vähene sõnaõigus sõjaliste konfliktide puhul ja rahuläbirääkimistel ei vii positiivsete ja rahumeelsete tulemusteni.
Agressioon tuleb viivitamatult peatada kõigi Euroopa riikide jõulisel üksmeelel, muidu võivad ohtu sattuda ka teised väikeriigid ja rahu kogu Euroopas. Venemaalt saadav gaas ja nafta ei tohi valitsuste silmi sulgeda nimetatud ohtude ees.
Euroopa riikide naised peavad aktiivselt sekkuma tekkinud sõjalise konflikti lahendamisse ja pöörduma sellekohaste avaldustega oma riikide valitsuste poole.
Gruusia riigi ründamine Venemaa poolt ,vägivald Gruusia naiste, ja laste vastu, noorte meeste tapmine, mis seab ohtu terve väikeriigi ja rahvuse eksistentsi, ei tohi jääda kiire hukkamõistu ja karistuseta.
Eesti Naisteühenduste Ümarlaud
EWL Eesti koordinaator
10. augustil 2008 Alu mõisas Raplamaal
Appeal to all European Women’s Lobby member organisations and the general public of Europe
We cannot allow history repeat itself!
The main victims of the war are peaceful citizens, women and children, and Georgian women need our support and assistance to help put an end to the aggression against Georgia
The current situation on the Russian-Georgian front reminds us of the eve of World War II when the governments continuously made concessions to aggressive superpowers and let them expand their spheres of influence at the expense of small nations.
History has repeatedly proven that the relationships between countries built on power and suppression, women’s limited involvement in decision-making aimed at resolving armed conflict and in conducting peace negotiations have failed to produce lasting peaceful solutions.
The aggression toward Georgia must be stopped immediately by common consent of European nations, otherwise other small nations and peace in Europe may be endangered. The gas and oil coming from Russia must not let close the governments’ eyes to those threats.
The women of European societies have to actively participate in solving the military conflict and they have to accordingly appeal to their governments.
Russian aggression against Geporgia, violence committed against Georgian women and children, the killing of young men that may jeopardize the whole existence of the small country and its people must be firmly condemned and punished.
Estonian Women’s Associations Roundtable
Adopted at the Summer School of EWAR in Alu, on August 10 2008
Pöördumine kõigi Euroopa Women´s Lobby liikmesorganisatsioonide ja Euroopa avalikkuse poole
Ajalool ei tohi lasta korduda!
Sõdades kannatavad eelkõige rahulikud elanikud, naised ja lapsed ning Gruusia naised ootavad meilt toetust ja abi nende riiki rünnanud agressori peatamisel.
Praegune olukord Gruusia-Venemaa rindel tuletab meelde Teise Maailmasõja eelset aega, mil riigid tegid pidevalt järeleandmisi agressiivsetele suurriikidele ning lubasid neil väikeriikide arvel oma võimupiire laiendada.
Ajalugu on piisavalt tõestanud, et võimule ja allumisele rajatud suhted riikide vahel, naiste vähene sõnaõigus sõjaliste konfliktide puhul ja rahuläbirääkimistel ei vii positiivsete ja rahumeelsete tulemusteni.
Agressioon tuleb viivitamatult peatada kõigi Euroopa riikide jõulisel üksmeelel, muidu võivad ohtu sattuda ka teised väikeriigid ja rahu kogu Euroopas. Venemaalt saadav gaas ja nafta ei tohi valitsuste silmi sulgeda nimetatud ohtude ees.
Euroopa riikide naised peavad aktiivselt sekkuma tekkinud sõjalise konflikti lahendamisse ja pöörduma sellekohaste avaldustega oma riikide valitsuste poole.
Gruusia riigi ründamine Venemaa poolt ,vägivald Gruusia naiste, ja laste vastu, noorte meeste tapmine, mis seab ohtu terve väikeriigi ja rahvuse eksistentsi, ei tohi jääda kiire hukkamõistu ja karistuseta.
Eesti Naisteühenduste Ümarlaud
EWL Eesti koordinaator
10. augustil 2008 Alu mõisas Raplamaal
Appeal to all European Women’s Lobby member organisations and the general public of Europe
We cannot allow history repeat itself!
The main victims of the war are peaceful citizens, women and children, and Georgian women need our support and assistance to help put an end to the aggression against Georgia
The current situation on the Russian-Georgian front reminds us of the eve of World War II when the governments continuously made concessions to aggressive superpowers and let them expand their spheres of influence at the expense of small nations.
History has repeatedly proven that the relationships between countries built on power and suppression, women’s limited involvement in decision-making aimed at resolving armed conflict and in conducting peace negotiations have failed to produce lasting peaceful solutions.
The aggression toward Georgia must be stopped immediately by common consent of European nations, otherwise other small nations and peace in Europe may be endangered. The gas and oil coming from Russia must not let close the governments’ eyes to those threats.
The women of European societies have to actively participate in solving the military conflict and they have to accordingly appeal to their governments.
Russian aggression against Geporgia, violence committed against Georgian women and children, the killing of young men that may jeopardize the whole existence of the small country and its people must be firmly condemned and punished.
Estonian Women’s Associations Roundtable
Adopted at the Summer School of EWAR in Alu, on August 10 2008
reede, 8. august 2008
ENÜ suvekool 9.-10. augustil Alu mõisas Raplamaal
ENÜ tähistab oma 5. sünnipäeva Raplamaal Alu mõisas korraldatava suvekooliga.
Naistoimetajate Ühendusest osalevad Merike Viilup ja Piret Mäeniit
Laupäev, 9. august
10.30-12.00 Saabumine, majutus Tervituskohv
12.00-12.15 Avamine, tervitused, Laine Tarvis
12.15-15.00 Põlevkivist, energiaprobleemidest ja meie võimalustest, Valdur Lahtvee
15.00-16.00 Lõuna
16.00-20.00 Avatud Ruum. Kodanikuühiskond = võrdõiguslikkus, Toomas Trapido, Mikk Sarv
20.00 Õhtusöök
Pühapäev, 10. august
Soolised stereotüübid: kas märkame, mõistame ja oskame nendega midagi peale hakata?
8.00-9.00 Hommikusöök
9.00-10.30 Sissejuhatus ja rühmatöö: soolised stereotüübid. Suhkrust ja jahust ja maasikavahust Veenusele.
Tiigrist ja konnast ja kutsika hännast Marsile. Ja kuidas seal olla on?
Ülle-Marike Papp, Riina Kütt
10.30-10.45 Kohvipaus
10.45-12.15 Naine roolis, auto kraavis. Soolised stereotüübid keeles ja meeles.
Ülle-Marike Papp
12.15-13.00 Lõuna
13.00-14.30 Europan Women’s Lobby ja sooliste stereotüüpide ületamine, Riina Kütt
14.30-15.00 Kokkuvõte
15.00-16.00 ENÜ eestseisuse valimised ja ENÜ sünnipäeva tähistamine
Naistoimetajate Ühendusest osalevad Merike Viilup ja Piret Mäeniit
Laupäev, 9. august
10.30-12.00 Saabumine, majutus Tervituskohv
12.00-12.15 Avamine, tervitused, Laine Tarvis
12.15-15.00 Põlevkivist, energiaprobleemidest ja meie võimalustest, Valdur Lahtvee
15.00-16.00 Lõuna
16.00-20.00 Avatud Ruum. Kodanikuühiskond = võrdõiguslikkus, Toomas Trapido, Mikk Sarv
20.00 Õhtusöök
Pühapäev, 10. august
Soolised stereotüübid: kas märkame, mõistame ja oskame nendega midagi peale hakata?
8.00-9.00 Hommikusöök
9.00-10.30 Sissejuhatus ja rühmatöö: soolised stereotüübid. Suhkrust ja jahust ja maasikavahust Veenusele.
Tiigrist ja konnast ja kutsika hännast Marsile. Ja kuidas seal olla on?
Ülle-Marike Papp, Riina Kütt
10.30-10.45 Kohvipaus
10.45-12.15 Naine roolis, auto kraavis. Soolised stereotüübid keeles ja meeles.
Ülle-Marike Papp
12.15-13.00 Lõuna
13.00-14.30 Europan Women’s Lobby ja sooliste stereotüüpide ületamine, Riina Kütt
14.30-15.00 Kokkuvõte
15.00-16.00 ENÜ eestseisuse valimised ja ENÜ sünnipäeva tähistamine
„Murdke soolised stereotüübid, andke andekatele võimalus“
Tule EENA seminarile
„Murdke soolised stereotüübid, andke andekatele võimalus“
KAVA
13.-15. august 2008
Meriton Grand Hotell, Tallinn Toompuiestee 27
Panorama saal
13.august, kolmapäev
09.00 Sissejuhatus ja projekti tutvustus
10.00 Kuidas ära tunda soolist diskrimineerimist?
11.00 Kohvipaus
11.30 Juhtumite analüüsimine rühmades
12.30 Lõuna
14.00 Seadusandlus Eestis ja ELis
14.30 Soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete rakendamise meetodid
15.30 Kohvipaus
16.00 Päeva kokkuvõte. Küsimused, vastused
14.august, neljapäev
09.00 Soolise võrdõiguslikkuse edendamine – kasulik nii tööandjale kui töötajale
10.30 Kohvipaus
11.00 Kuidas analüüsida ettevõtte olukorda lähtudes soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetest?
12.00 Lõuna
13.30 Rühmatöö
14.30 Statistika Eestis ja mujal maailmas
15.00 Kohvipaus
15.30 Juhtumid Eesti ettevõtetes
15.45 Rühmatöö
16.30 Päeva kokkuvõte, küsimused vastused
15.august, reede
09.00 Töö ja pereelu ühildamine tagades soolised võrdsed võimalused
10.30 Kohvipaus
11.00 Kuidas ettevõttes töötada välja meetodeid, et vähendada ebavõrdsust?
12.30 Seminari lõpetamine
„Murdke soolised stereotüübid, andke andekatele võimalus“
KAVA
13.-15. august 2008
Meriton Grand Hotell, Tallinn Toompuiestee 27
Panorama saal
13.august, kolmapäev
09.00 Sissejuhatus ja projekti tutvustus
10.00 Kuidas ära tunda soolist diskrimineerimist?
11.00 Kohvipaus
11.30 Juhtumite analüüsimine rühmades
12.30 Lõuna
14.00 Seadusandlus Eestis ja ELis
14.30 Soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete rakendamise meetodid
15.30 Kohvipaus
16.00 Päeva kokkuvõte. Küsimused, vastused
14.august, neljapäev
09.00 Soolise võrdõiguslikkuse edendamine – kasulik nii tööandjale kui töötajale
10.30 Kohvipaus
11.00 Kuidas analüüsida ettevõtte olukorda lähtudes soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetest?
12.00 Lõuna
13.30 Rühmatöö
14.30 Statistika Eestis ja mujal maailmas
15.00 Kohvipaus
15.30 Juhtumid Eesti ettevõtetes
15.45 Rühmatöö
16.30 Päeva kokkuvõte, küsimused vastused
15.august, reede
09.00 Töö ja pereelu ühildamine tagades soolised võrdsed võimalused
10.30 Kohvipaus
11.00 Kuidas ettevõttes töötada välja meetodeid, et vähendada ebavõrdsust?
12.30 Seminari lõpetamine
esmaspäev, 30. juuni 2008
Kuldnokaemandal viis pojukest
Fotod: Jan Siebert
Eggensteini kuldnokaemandal on tänaseks viis järglast. Pojad koorusid välja ükshaaval - fotodel on näha kaks esimest, aga pesa on nüüd täis. Emand ei karda fotoaparaati, vaid laseb väärikalt nagu kuninganna troonil isegi lähivôtteid teha. Isa lendab aga kohe ära kui keegi lähemale tuleb.
On vahva jälgida kuidas linnutitad toitu ootavad ja môlemad kuldnokad oma järglasi armastusega hooldavad.
Kena suve jätku,
Aino
On vahva jälgida kuidas linnutitad toitu ootavad ja môlemad kuldnokad oma järglasi armastusega hooldavad.
Kena suve jätku,
Aino
neljapäev, 26. juuni 2008
Ajakirjanike hauaplats sai värskema ilme
Enne ..... ..... ja pärast.
Aime muudkui riisus ja riisus,
lõpuks lubas endale samasuguse reha osta.
Juba teist aastat järjest käisime liidu aastapäeval, 16 juunil Metsakalmistul ajakirjanike liidu
hauaplatsi korrastamas. Lausa ime, et vihmaste päevade vahel juhtus just see õhtupoolik olema tavatult soe ja päikesepaisteline. Riisusime liiva sisse kaunid jutid ja puhastasime kalmude vahed kogunenud prahist, nii et kilekotte kogunes terve konteineritäis. Asetasime künnlaid ja lilli ning meenutasime tuntud ajakirjanike särav-kirjut elukäiku. Tunniga oli töö tehtud ja nagu eelmine aastagi, põikasime möödaminnes läbi EAL kunagistest valdustest Kosel. Fikseerisime kurvalt seisva tondilossi (vt. eelmine sissekanne) ja võtsime suuna samal päeval taasavatud Selveri kaudu Tallinna lahe äärde piknikule. Ilus õhtu oli.
Merike pani kirja ja klõpsutas fotokat
kolmapäev, 25. juuni 2008
Mälestus kaunist kodust
Kunagi meil oli kaunis kodu ....
Fotod: Madli Vitismann ja Merike Viilup
16. juuni 2008
Pirita-Kosel langes hiljuti tularoaks Eesti Ajakirjanike Liidu endine suvekodu. Liidu õitseaegadel ehitas ajakirjanike liit Pirita jõe kõrgele kaldapealsele uhke peamaja ja seejärel väiksem puhkemaja, kompleksi juurde kuulus ka korralik tenniseväljak. EAL liige Austraalias Tiiu Salasoo meenutab veel praegugi soojalt, kuidas ta enne sõda väikese tüdrukutirtsuna oma ajakirjanike liidu peasekretärist isaga seal aega veetis.
Okupatsiooni algusajal võttis nõukogude võim ajakirjanike liidult maa ja majad ära, see liit lõpetas tegevuse. Majadesse siginesid uued asukad, kes ei hoolinud just palju ei oma kodust ega selle ümbrusest. Uue iseseisvuse ajal tagastati räämas majad ja risustatud maa õigusjärglasele, praegusele Eesti Ajakirjanike Liidule. Liit päris majad koos sundasukatega, kellest nii mõnelgi ei olnud ette näidata isegi kasutusõigust tõendavat dokumenti. Äsja elu sisse puhutud liidul ei käinud jõud sülle kukkunud varast ja sundüürnikest aga üle. Suurejoonelised plaanid Rahvusvahelise Ajakirjanike Kodu loomisest jooksid liiva. Muinsuskaitse alla võetud maja sidus liidu käsist ja jalust, tellida jõuti veel maja renoveerimise eskiis- ja tehniline projekt. Siis oli jõud otsas. Viimases hädas pandi krunt koos majade ja üürilistega müüki. Kiiresti ilmus ostja. Uus omanik tegi seda, mis olnuks mõistlik teha hoopis toonasel EAL juhatusel. Detailplaneeringuga jagati maalahmakas soliidseteks kruntideks ja müüdi suure vaheltkasuga edasi. Nüüdseks toretsevad seal luksusvillad, kunagised EAL-le kuulunud majad jäeti aga saatuse hooleks, lootuses, et väljakannatamatute tingimuste tõttu haihtuvad lõpuks ka elanikud. Enesestmõista kadus nagu imeväel uhkelt peamajalt ka muinuskaitse.... . Õnneks jäi liidule alles üks 900 m2-ne tükikene, mis esimese hooga jäeti kohtuvaidluse tõttu liidule tagastamata. Sellest aga võib-olla hiljem. Küll aga võib öelda, et otsale on jõudmas ühe kuulsa maja kuulsusetu lõpp, mida oligi viimastel aastatel oodata.
Naistoimetajate Ühenduse liikmed käisid EAL aastapäeval, 16. juunil Metsakalmistul ajakirjanike liidu hauaplatsi korrastamas, ühtlasi põikasime vaatama, mis kunagisest ajakirjanike kodust alles on jäänud. Pilt oli üsna troostitu - täpselt selline, nagu Madli fotoaparaadi ette jäi.
Merike Viilup
reede, 20. juuni 2008
teisipäev, 17. juuni 2008
Hiiumaal, juuli 2007.
Aita, Pireti ja Madli fotod.
MAALILAAGER toimub 1.-4. juuli Haapsalu lähistel. Koht on imeline, mere kaldal, täiesti eraldatud. Majutume väikeses majakeses, mõnus maahõnguline puusaun on juba ootevalmis.
Kaasa isiklikuks tarbeks toidunõud ja tekid-padjad-linad.
Stardime Tallinnast autodega, toiduks vajamineva ostame ja valmistame ise. Maalimise põhiasjad muretseb ja maalimise algõpetust jagab Aita. Kas mujale eriti jõuame, on iseküsimus, kuid 2. juulil algavad Haapsalus Kunstinädal ja Vanamuusika Festival. Mis peaasi – kokku tuleb panna soomlastega ühisseminari sisu. Kes soovib end avastada ja proovile panna, saab kaasa võtta maailma ainulaadseima kunstitöö – oma enda maali! Positiivsest energiast rääkimata. Merike
neljapäev, 12. juuni 2008
Ajakirjanike liidu aastapäevast
Käib töö ja vile koos ... 16.06.2007 Madli ja Aita fotodJätkates, õigemini luues traditsiooni tähistame EAL 89. aastapäeva esmaspäeval, 16. juunil algusega kell 17.00. Alustame tervistava liikumisega vabas õhus. Korrastame Ajakirjanike Liidu hauaplatsi Metsakalmistul, mälestame meie hulgast lahkunud ajakirjanikke, asetame lilli ja süütame küünlad.
Kogunemine kell 17.00 kalmistu peaväravas. Kui keegi tuleb linnast autoga, andke teada. Muidu pääseb sinna nr. 34A bussiga(väljub Viru Keskusest).
Dresscode – sportlik
Varustus - töökindad, aiatööriistad, küünlad, lilled, kilekotid prahi jaoks, vms. … vastavalt sellele, mis käepärast.
Jätkame retkega rohelusse ja piknikuga päikeseloojangul.
Kogunemine kell 17.00 kalmistu peaväravas. Kui keegi tuleb linnast autoga, andke teada. Muidu pääseb sinna nr. 34A bussiga(väljub Viru Keskusest).
Dresscode – sportlik
Varustus - töökindad, aiatööriistad, küünlad, lilled, kilekotid prahi jaoks, vms. … vastavalt sellele, mis käepärast.
Jätkame retkega rohelusse ja piknikuga päikeseloojangul.
kolmapäev, 11. juuni 2008
ALICE IMEDEMAAL EHK KUIDAS FEMINISMIPAAVST ENNAST ISE DEMONTEERIB
ALICE IMEDEMAAL EHK KUIDAS FEMINISMIPAAVST ENNAST ISE DEMONTEERIB
Tekst Aino Siebert
4. juuni 2008
Alice Schwarzer, naisteajakirja Emma asutaja ja peatoimetaja (fotol) on saksa feminismi ikoon. Paraku on tema nimi inimeste mälestustest kadumas või tekitab pahameelt. Kunagise naisliikumise üks liidreid ei soovi ajaga kaasas käia ega saa aru, et traditsioonilise feminismi ajad on lootusetult möödas.
“Môistuse kohaselt, mida tal on teatavasti küllaldaselt, tegi Alice Schwarzer kõik õigesti,” kirjutab Saksamaa juhtiv poliitika ajakiri Der Spiegel. “65 aastane peatoimetaja sai aru, et peaks andma juhitooli noorema generatsiooni esindajale. Ta môistis sedagi, et tänapäeva “kergel” feminismil on hoopis teine pale. Ja nähtavasti aimas ta sedagi, et ajakiri, mida ta juba 31 aastat üksinda välja annab, vôib tulevikus toimida ainult värskete aktuaalsete teemadega.”
Kuidas kaasajastada feministlikku ajakirja, mida keegi enam lugeda ei taha
Ja oh imet! Alice leidiski mantlipärija - feminismi tulevikuleegi edasikandmise usaldas ta noorele, 41-aastasele kahe lapse emale Lisa Ortgiesile, kes modereeris WDR-is (Pôhja-Reini-Vestfaali liidumaa avalik-ôiguslik telekanal) saadet “FrauTV” (NaineTV). Kolleegides tekitas see otsus sügavat austust, eriti Ortgiesi vastu – môelda, et keegi julgeb alustada karjääri dominantse feministi dirigendikepi all. Samas ennustati, et naisliikumise Fidel Castro ei suuda enda kôrval kedagi kaua taluda.
Kaks kuud hiljem oligi selge, et moderniseerimisprojekt on ebaõnnestunud, feministlik tulevikulootus Ortgies loovutas vabatahtlikult peatoimetaja tooli.
Naisteajakirja “Emma” tiraaž on 46 000 eksemplari. Saksamaal, kus elab ca 86 miljonit inimest, on see nii väike, et seda väljaannet ei paneks keegi tähelegi kui selle eesotsas poleks Alice Schwarzerit. Lisa Ortgiesi tööle asumine oli ustavatele naisteajakirja lugejatele positiivseks signaaliks. Schwarzer olevat ise rôômuga teatanud: “Ta (Ortgies) on väga elav, meeldiv ja temperamentne isik, kes sobib hästi “Emma” tiimi. Nüüd vôin ma rahumeeli minna Prantsusmaale raamatuid kirjutama ja oma kassiga puu all istuda.”
Kahjuks ei toiminud Alice Schwarzer oma sõnade kohaselt. Ta ei sôitnud kassiga Prantsusmaale, vaid jäi toimetusse. Pole raske arvata, et mentaalselt ei suutnud ta oma “beebist” loobuda. 31 aastat “Emmat” tähendas seda, et Alice Schwarzer ja tema ajakiri on nagu siiami kaksikud, keda pole vôimalik lahutada.
Tôde Alice Schwarzeri silmade läbi
Feministi biograaf ja ajalehe Taz peatoimetaja Bascha Mika toob esile: “Alice Schwarzeriga suhtlemisel on ainult kaks vôimalust: kas täielik alistumine vôi distantseerumine.”
Lisa Ortgies ei ole naine, kes alistuks, seega läks ta despootlikust feministidaamist vôimalikult kaugele. “Mul ei olnud vôimalik ühtegi oma ideed läbi viia,” ütles ta lühidalt. Rohkem ei soovinud ta kommenteerida, kuid kolleegide seas ei ole saladus, et ükskôik milliseid teemasid uus peatoimetaja ka pakkus, lükati need ajakirja asutaja poolt tagasi. “Emma” pidi jääma selliseks, nagu ta oli olnud kõik need aastad.
Lisa Ortgiesi lahkumist tõlgendas aga Alice Schwarzer ebalojaalsusena. Ta saatis välja pressiteate, milles öeldi et “peale sissetöötamisfaasi jôudis Ortgies järelduseni, et ta ei ole vôimeline peatoimetaja vastutust kandma.” Paar päeva hiljem saatis “Emma” Der Spiegelile täiendava e-kirja, kus toodi esile Lisa Ortgiesi puudused. “Uus peatoimetaja ei olnud katseajal suuteline oma töösse süvenema, sest ta lapsed olid Hamburgis (“Emma” toimetus on Kölnis), isa oli haige jne. Kui ta lôpuks tööle tuli, oli mai/juuni number juba valmis. On iseenesest môistetav, et proua Schwarzer toimetas ajakirja edasi.” Veel seisis selgituses, et väljaande asutaja soovis aidata proua Ortgiesil, kellel puudusid peatoimetaja ja isegi toimetaja töökogemused, uutesse tööülesannetesse sisseelamisel.
Nähtavasti ei pannud “Emma” toimetus ise tähelegi oma argumentatsiooni vastuolu, et just feministlikul ajakirjal endal on suuri raskusi sobitada kokku kolleegi lapsi ja tööd, mida oleks hea organisatsiooni juures täiesti vôimalik korraldada, sest väljaanne ilmub ainult kuus korda aastas. Teisalt, miks kirjastaja, peatoimetaja ja väljaandja Schwarzer võttis üldse tööle niivõrd suurte kvalifikatsioonipuudustega inimese?
Kas juhi väljavahetamisega oleks üldse võimalik “Emmat” päästa? Seltskonnaajakirja “Bunte” peatoimetaja Patricia Riekel on skeptiline: “Emma esindab feminismi sellist vormi, mida ei ole vôimalik moderniseerida. Väljaandel oleks ainult siis šansse kui asutaja hing sealt kaoks. Kuid siis kaotaks “Emma” ka oma võlu.”
Der Spiegel kirjutab: Loomulikult austavad naised tänaseni Schwarzeri rolli naisliikumises, kuid vajalikuks ei pea teda enam keegi. 56 protsenti neist, kes “Emmat” loevad vôi on mônikord lugenud, teatavad, et ajakiri ei ole neile tänapäeval enam nii tähtis kui see oli selle asutamishetkel.” Üha rohkem naisi soovib, et Alice Schwarzeri hing hakkaks ära kaduma. “Ta on täielik türann”, räägib Bascha Mika, “tema käitumine Ortgiesiga oli naisi solvav, pahatahtlik ja alandav.”
Matriarh ise ei lase ennast kriitikast môjutada. “Teie lahkel loal istun ma troonil edasi„ hôikas ta uue naisgeneratsiooni esindajatele ühel üritusel. Neid modernseid eevatütreid nimetab ta “wellness-feministideks”.
Nüüd sajab kriitikat isegi naisõiguslastelt. Ajakirjanik Ingrid Kolb: “Alice vôtab vastu “kuldse sule” (Goldene Feder) auhinna Baueri kirjastuselt, kes teenib raha pornoga. Ta teeb reklaami kollasele ajalehele „Bild”, mida peetakse Saksamaa kôige seksistlikumaks väljaandeks. Mitte keegi ei vôi teda enam tôsiselt vôtta.”
Mis on selle loo ôpetus? Kuigi Alice Schwarzeril on naisliikumises kindlasti oma teened, siis elu ei jää seisma, vaid läheb edasi uute probleemidega, millele peab otsima uusi lahendusi.
Emma omanik on tekitanud irritatsiooni mitte ainult Lisa Ortgiesi lahkumisega. Môni päev tagasi said lugejad Frankfurter Allgemeine Zeitungis (FAZ) tutvuda Alice Schwarzeri följetoniga, kus ta kirjeldas oma reisielamusi Birmast. Mitmetel jäi hing kinni lugedes tema kriitikat lääne humanitaarabi ja kiitust sôjaväehunta hävituspoliitika aadressil. Feminismisôdur kirjutab kerges stiilis kohtumistest mitmete inimestega ja nende elamustest mõtlemata riskile, mida see diktatuuri kodanikele konkreetselt kaasa võib tuua. Der Spiegel-i kultuuriosakonna juhataja Matthias Matussek nôudis, et Schwarzer astuks koheselt tagasi Henri Nanneni preemia žüriist, sest tallab jalgade alla kõik vaba kriitilise ajakirjanduse printsiibid.
Alice Schwarzer
Alice Schwarzer on sündinud 3. detsembril 1942 Wuppertalis, ta on Saksamaa üks tuntuimaid uue naisliikumise (feminismi) esindajaid ja naisteajakirja Emma asutaja, väljaandja ja peatoimetaja.
Alice sündis vallaslapsena ja kasvas üles oma ateistlike vanavanemate juures. Saksamaa tolleaegsete seaduste kohaselt pidi Alice´i ema andma vanemlikud ôigused oma isale ehk Alice´i vanaisale. Vanavanematel oli väike tubakapood, kus töötas ka tüdruku ema. Peale sekretärikooli lôpetamist läks ta 1963.a. Pariisi, kus alustas keeleôpingud. Peale lühikest sisseelamisaega naases ta kodumaale. Aastatel 1963-69 töötas Schwarzer vabakutselise ajakirjanikuna, hiljem läks uuesti Pariisi, kus töötas vaba korrespondendina mitmetele meediatele ning õppis lisaks nii psühholoogiat kui sotsioloogiat, muuhulgas Michel Foucaulti juures, ning kuulus Monique Wittigi gruppi Mouvement de Libération des femmes. Selle naisliikumise initsiaatori ideed eksportis ta Saksamaale.
1971 tôusis ta kodumaal esimest korda avalikkuse teadvusesse, mil vôitles nn abordiparagrahvi 218 annulleerimise poolt, samuti kirjutas ta ühena 374 naisest alla ülestunnistusele “Me oleme teinud aborti”. Sama aasta sügisel ilmus tema esimene raamat “Vôrdsusfeminism”. Tôeliselt kuulsaks sai Alice Schwarzer aga oma raamatuga “Väike erinevus ja selle tagajärjed”, kus räägitakse väikese poisi Bruce Reimeri muutumisest operatsiooni teel tüdrukuks. Teos ilmus 1975 ja see tôlgiti üheteistkümnesse keelde.
Kaks aastat hiljem asutas ta feministlikku väljaande Emma. Feminismi pooldaja ei ole abielus ja tal ei ole lapsi.
Alice Schwarzeri eesmärgid:
- ôigus abordile
- naiste majanduslik sôltumatus
- poliitilise islami kritiseerimine: ta on selle vastu, et moslemid kannavad rätikut avalikus elus, näiteks koolis
- pornograafia keelustamine, 1987 alustas ta kampaania PorNo-Kampagne
Feministide poolt esitatud kriitika Alice Schwarzeri aadressil:
- talle heidetakse ette, et Schwarzer ja Emma on feministliku diskursi monopoliseerinud ainult iseenda pôhimôtete propageerimiseks
- kui AS vôttis vastu Liitvabariigi teenetemärgi, kritiseeriti teda “meeste ühiskonna” rituaalide soosimisest ehk mitmed nägid teenetemärgi vastuvôtmises seda, et ta reetis feminismi ideaalid – sel perioodil katkestasid mitmed Emma lugejad oma tellimuse
- mitmed lesbide aktivistid kritiseerivad, et Schwarzer julgustab homosid ja lesbisid coming out, kuna tal endal on teised seksuaalsuse kriteeriumid. Tänaseni ei ole ta ise avalikult teatanud oma seksuaalsest identiteedist. Kui ta luges Bascha Mika kirjutatud teost “Alice Schwarzer – kriitiline biograafia” , kus autor väidab feministi olevat lesbi, oli ta väga pahane ning keeldus seda kommenteerimast.
- Mitmed ajakirjanikud nagu Henryk M. Broder ja Kay Sokolowsky heidavad Schwarzerile ette “vasakpoolset antisemitismi” ja sümpatiseerimist parempoolsete sümbolfiguuridega nagu Leni Riefenstahl (Hitleri režissöör).
IGAÜKS VÕTAB ENDALE NII PALJU KUI OSKAB
ehk - Kuidas Alice Schwarzer, Charlotte Roche ja teised endale feminismiettevôttega elatust teenivad
Autor: Juli Zeh
Süddeutsche Zeitung 9. juuni 2008
Hiljuti olin sõbrannal külas. Peale õhtusööki istusime teleri ette. “Vaadake”, hüüdis sõbratari ema, “seal on Alice Schwarzer!” Olin alati mõelnud, et Alice Schwarzeri nägu on maalitud juba tehases iga ekraani peale.
“Varem oli ta alati nii agressiivne”, rääkis sõbratari ema, kes on samuti sündinud 1942. aastal nagu proua Schwarzer. “Kuid aastate jooksul on ta õppinud kõnelema ning naerab meelsasti. See naine on hästi edasi arenenud. Pealegi näeb ta oma vanuse kohta hea välja.”
“Kas te loete Emmat?”
Vaatame sõbratariga teineteisele otsa. Me ei loe Emmat, me isegi ei tunne kedagi, kes loeks. Miks me peaksimegi seda ajakirja lugema? Isegi Schwarzer valib kõnetoruks mitte Emma, vaid Frankfurter Allgemeine Zeitungi (saksa üks tõsisemaid päevalehti), kui tal on midagi provokatiivset, näiteks Birma kohta, öelda. Emma on toonud esikülje teemaks selle, milliseid ohtusid tänapäeva mehele toob kaasa online-seksihimu. Nii laseb vana hea võitlus pornograafia vastu ennast imelihtsalt moderniseerida –teemat peab lihtsalt vürtsitama internetiga. Tulemused ja ühiskondlik relevantsus jäävad aga samaks.
Põhjused, miks Alice Schwarzeri kohalolek meedias on olnud katkematu ajal, mil klassikaline feminism, mida ta esindab, on vajunud tähtsusetusesse, on tegelikult lihtsad. Proua Schwarzer esindab, kas õigustatult või mitte, naiseliku ohvriskeemi personifitseeritud tugevdamist.
Komplitseeritud, mustvalgete seoste vähendamine, mehe-naise käepäraste lepitamatute vastuolude pakkumine kõikide paroolidega sobib hästi igapäevastesse kõnetundidesse. Meediafenomen Schwarzer ongi seetõttu nii populaarne, et ta ei ohusta olemasolevaid struktuure. Kulisside taga õnnitlevad teineteist mitmed protagonistid; nad teevad vajupoksiga head äri. Ei ole mingi probleem, kui Alice Schwarzer teeb tänapäeval reklaami bulevardi päevalehele Bild ja võtab šovinistlike anekdootide vanameistrilt Harald Schmidtilt vastu publitsisti preemia.
Seni aga proovib uus generatsioon kunstliku hingamisega igivana etiketi all feminismi uuesti ellu äratada. “Uued” esindajad nimetavad ennast meelsasti “Girls” (“Tüdrukud”). Nad on õppinud kõnesid pidama, naeravad meelsasti ning olenemata vanusest näevad alati head välja. Selle kohta ei olekski midagi öelda; sama vähe kui projekti kohta, millega taastoodetakse meelelahutustööstuse soolise võitluse duaalset süsteemi ning teenitakse sellega veel korralikult raha. Minu poolest võivad noored naised ka heameelega kanda naiseliku vabaduse märgina purgis pesemata vulvat ja vagiinaeritist, sest vabaduse tegelik olemus meie maal seisnebki ju selles, et anname (peaaegu) kõikidele nürimeelsustele väljendusvõimaluse. Kuid meelehärmi tekitab see, et sõnaga “feminism” kuulutatakse ka kõik teised naised kuuluvaks sinna kildkonda ja väidetakse, nagu oleksid feministid naiste ainuesindajad. Ehk vabastaks naised psüühilisest survest see, kui nad teeksid lõpu sellele, et nende olemus piirdub ainult nende kehaga – ka intiimraseerimise võib tõsta poliitiliseks probleemiks.
On ka minusuguseid naisi, kes ei soovi sellega mingit tegemist teha. Kui iseenda avalik alandamine muutudes loomaks (Vagina Style) vôi infantiilseks (“uued” tüdrukud) oleks see, mis tähendab 21. sajandil naiselikku vabadust, siis head ööd. Mitmed naised, keda tunnen, soovivad õnneks käituda nagu täiskasvanud ja otsida oma vabadust eelkõige vaimsusest. Nad ei tunne ennast (meeste maailmas, tõlkija märkus) ei ohvritena, feministidena ega “alfanaistena” (grupi juht, tõlkija märkus). Otse vastupidi - nad peavad seda solvanguks.
Tegelikult kurb, sest selle soolise massiürituse taga on tõepoolest mitmed probleemid (ühenduse puudumine töö ja kodu vahel, meeste ja naiste töötasude hämmastav vahe), mis jäävad suuremalt osalt feminismidebattide prügimägede varju. Mis puudutab moderniseerimisoskusi, siis on saksa ühiskond enesepettuses professionaal. See, et pidime elama kaasa taolise figuuri nagu Eva Hermani esinemistele, näitas selgelt, millises olukorras me tegelikult oleme. Kahjuks aitavad kollektiivsele enesepettusele kaasa ka avalikkuses presenteeritav teineteise süüdistamine, süüdlane-ohver-skeem, põlvkonnakonfliktid ja oma õiguse tagaajamine. Need betoneerivad tarbetuid võitlusrindeid ja seisavad pragmaatiliste lahenduste otsimise teel.
“Feminism” on ideologiseeritud ja enam pole seda võimalik kergelt kopitanud lõhnast vabastada. Isegi siis mitte, kui lisada sellele atribuute nagu “uus” või “noor”. Nüüd oleks hoopis aeg vaadelda “naiste küsimusi” ühiskonna küsimustena - ainult nii võib probleemid tuua pimedusest jälle päevavalgusesse. Väljasõit Hollandisse või Rootsi annab palju parema ülevaate igapäevase töö- ja perekonnaelu võrdõiguslikkusest kui kümme šoud Alice Schwarzeri või Charlotte Rochega. Probleemid on teada ja lahenduste jaoks on olemas mitmeid eeskujusid. Mida me siis veel ootame?
“Ha!”, hüüab mu sõbratari ema ja näitab teleekraanile: “Nüüd ta andis sellele vanale šovinistile korralikult vastu vahtimist!” Küll pidi maailm olema kaunis, kui olid veel olemas vanad šovinistid ja koledad feministid. Nüüd on meil vähemalt selle asemele tulnud räpased vitud ja liiga väiksed peenised. Igatsuses lihtsuse järele kohtuvad imelikul kombel meie ühiskonna raugastumine ja infantiliseerumine. Kes on tark, mängib kaasa ja teenib selle pealt.
Juli Zeh, kirjanik, sündinud 1974.
Saksa keelest tôlkinud: Aino Siebert
Tekst Aino Siebert
4. juuni 2008
Alice Schwarzer, naisteajakirja Emma asutaja ja peatoimetaja (fotol) on saksa feminismi ikoon. Paraku on tema nimi inimeste mälestustest kadumas või tekitab pahameelt. Kunagise naisliikumise üks liidreid ei soovi ajaga kaasas käia ega saa aru, et traditsioonilise feminismi ajad on lootusetult möödas.
“Môistuse kohaselt, mida tal on teatavasti küllaldaselt, tegi Alice Schwarzer kõik õigesti,” kirjutab Saksamaa juhtiv poliitika ajakiri Der Spiegel. “65 aastane peatoimetaja sai aru, et peaks andma juhitooli noorema generatsiooni esindajale. Ta môistis sedagi, et tänapäeva “kergel” feminismil on hoopis teine pale. Ja nähtavasti aimas ta sedagi, et ajakiri, mida ta juba 31 aastat üksinda välja annab, vôib tulevikus toimida ainult värskete aktuaalsete teemadega.”
Kuidas kaasajastada feministlikku ajakirja, mida keegi enam lugeda ei taha
Ja oh imet! Alice leidiski mantlipärija - feminismi tulevikuleegi edasikandmise usaldas ta noorele, 41-aastasele kahe lapse emale Lisa Ortgiesile, kes modereeris WDR-is (Pôhja-Reini-Vestfaali liidumaa avalik-ôiguslik telekanal) saadet “FrauTV” (NaineTV). Kolleegides tekitas see otsus sügavat austust, eriti Ortgiesi vastu – môelda, et keegi julgeb alustada karjääri dominantse feministi dirigendikepi all. Samas ennustati, et naisliikumise Fidel Castro ei suuda enda kôrval kedagi kaua taluda.
Kaks kuud hiljem oligi selge, et moderniseerimisprojekt on ebaõnnestunud, feministlik tulevikulootus Ortgies loovutas vabatahtlikult peatoimetaja tooli.
Naisteajakirja “Emma” tiraaž on 46 000 eksemplari. Saksamaal, kus elab ca 86 miljonit inimest, on see nii väike, et seda väljaannet ei paneks keegi tähelegi kui selle eesotsas poleks Alice Schwarzerit. Lisa Ortgiesi tööle asumine oli ustavatele naisteajakirja lugejatele positiivseks signaaliks. Schwarzer olevat ise rôômuga teatanud: “Ta (Ortgies) on väga elav, meeldiv ja temperamentne isik, kes sobib hästi “Emma” tiimi. Nüüd vôin ma rahumeeli minna Prantsusmaale raamatuid kirjutama ja oma kassiga puu all istuda.”
Kahjuks ei toiminud Alice Schwarzer oma sõnade kohaselt. Ta ei sôitnud kassiga Prantsusmaale, vaid jäi toimetusse. Pole raske arvata, et mentaalselt ei suutnud ta oma “beebist” loobuda. 31 aastat “Emmat” tähendas seda, et Alice Schwarzer ja tema ajakiri on nagu siiami kaksikud, keda pole vôimalik lahutada.
Tôde Alice Schwarzeri silmade läbi
Feministi biograaf ja ajalehe Taz peatoimetaja Bascha Mika toob esile: “Alice Schwarzeriga suhtlemisel on ainult kaks vôimalust: kas täielik alistumine vôi distantseerumine.”
Lisa Ortgies ei ole naine, kes alistuks, seega läks ta despootlikust feministidaamist vôimalikult kaugele. “Mul ei olnud vôimalik ühtegi oma ideed läbi viia,” ütles ta lühidalt. Rohkem ei soovinud ta kommenteerida, kuid kolleegide seas ei ole saladus, et ükskôik milliseid teemasid uus peatoimetaja ka pakkus, lükati need ajakirja asutaja poolt tagasi. “Emma” pidi jääma selliseks, nagu ta oli olnud kõik need aastad.
Lisa Ortgiesi lahkumist tõlgendas aga Alice Schwarzer ebalojaalsusena. Ta saatis välja pressiteate, milles öeldi et “peale sissetöötamisfaasi jôudis Ortgies järelduseni, et ta ei ole vôimeline peatoimetaja vastutust kandma.” Paar päeva hiljem saatis “Emma” Der Spiegelile täiendava e-kirja, kus toodi esile Lisa Ortgiesi puudused. “Uus peatoimetaja ei olnud katseajal suuteline oma töösse süvenema, sest ta lapsed olid Hamburgis (“Emma” toimetus on Kölnis), isa oli haige jne. Kui ta lôpuks tööle tuli, oli mai/juuni number juba valmis. On iseenesest môistetav, et proua Schwarzer toimetas ajakirja edasi.” Veel seisis selgituses, et väljaande asutaja soovis aidata proua Ortgiesil, kellel puudusid peatoimetaja ja isegi toimetaja töökogemused, uutesse tööülesannetesse sisseelamisel.
Nähtavasti ei pannud “Emma” toimetus ise tähelegi oma argumentatsiooni vastuolu, et just feministlikul ajakirjal endal on suuri raskusi sobitada kokku kolleegi lapsi ja tööd, mida oleks hea organisatsiooni juures täiesti vôimalik korraldada, sest väljaanne ilmub ainult kuus korda aastas. Teisalt, miks kirjastaja, peatoimetaja ja väljaandja Schwarzer võttis üldse tööle niivõrd suurte kvalifikatsioonipuudustega inimese?
Kas juhi väljavahetamisega oleks üldse võimalik “Emmat” päästa? Seltskonnaajakirja “Bunte” peatoimetaja Patricia Riekel on skeptiline: “Emma esindab feminismi sellist vormi, mida ei ole vôimalik moderniseerida. Väljaandel oleks ainult siis šansse kui asutaja hing sealt kaoks. Kuid siis kaotaks “Emma” ka oma võlu.”
Der Spiegel kirjutab: Loomulikult austavad naised tänaseni Schwarzeri rolli naisliikumises, kuid vajalikuks ei pea teda enam keegi. 56 protsenti neist, kes “Emmat” loevad vôi on mônikord lugenud, teatavad, et ajakiri ei ole neile tänapäeval enam nii tähtis kui see oli selle asutamishetkel.” Üha rohkem naisi soovib, et Alice Schwarzeri hing hakkaks ära kaduma. “Ta on täielik türann”, räägib Bascha Mika, “tema käitumine Ortgiesiga oli naisi solvav, pahatahtlik ja alandav.”
Matriarh ise ei lase ennast kriitikast môjutada. “Teie lahkel loal istun ma troonil edasi„ hôikas ta uue naisgeneratsiooni esindajatele ühel üritusel. Neid modernseid eevatütreid nimetab ta “wellness-feministideks”.
Nüüd sajab kriitikat isegi naisõiguslastelt. Ajakirjanik Ingrid Kolb: “Alice vôtab vastu “kuldse sule” (Goldene Feder) auhinna Baueri kirjastuselt, kes teenib raha pornoga. Ta teeb reklaami kollasele ajalehele „Bild”, mida peetakse Saksamaa kôige seksistlikumaks väljaandeks. Mitte keegi ei vôi teda enam tôsiselt vôtta.”
Mis on selle loo ôpetus? Kuigi Alice Schwarzeril on naisliikumises kindlasti oma teened, siis elu ei jää seisma, vaid läheb edasi uute probleemidega, millele peab otsima uusi lahendusi.
Emma omanik on tekitanud irritatsiooni mitte ainult Lisa Ortgiesi lahkumisega. Môni päev tagasi said lugejad Frankfurter Allgemeine Zeitungis (FAZ) tutvuda Alice Schwarzeri följetoniga, kus ta kirjeldas oma reisielamusi Birmast. Mitmetel jäi hing kinni lugedes tema kriitikat lääne humanitaarabi ja kiitust sôjaväehunta hävituspoliitika aadressil. Feminismisôdur kirjutab kerges stiilis kohtumistest mitmete inimestega ja nende elamustest mõtlemata riskile, mida see diktatuuri kodanikele konkreetselt kaasa võib tuua. Der Spiegel-i kultuuriosakonna juhataja Matthias Matussek nôudis, et Schwarzer astuks koheselt tagasi Henri Nanneni preemia žüriist, sest tallab jalgade alla kõik vaba kriitilise ajakirjanduse printsiibid.
Alice Schwarzer
Alice Schwarzer on sündinud 3. detsembril 1942 Wuppertalis, ta on Saksamaa üks tuntuimaid uue naisliikumise (feminismi) esindajaid ja naisteajakirja Emma asutaja, väljaandja ja peatoimetaja.
Alice sündis vallaslapsena ja kasvas üles oma ateistlike vanavanemate juures. Saksamaa tolleaegsete seaduste kohaselt pidi Alice´i ema andma vanemlikud ôigused oma isale ehk Alice´i vanaisale. Vanavanematel oli väike tubakapood, kus töötas ka tüdruku ema. Peale sekretärikooli lôpetamist läks ta 1963.a. Pariisi, kus alustas keeleôpingud. Peale lühikest sisseelamisaega naases ta kodumaale. Aastatel 1963-69 töötas Schwarzer vabakutselise ajakirjanikuna, hiljem läks uuesti Pariisi, kus töötas vaba korrespondendina mitmetele meediatele ning õppis lisaks nii psühholoogiat kui sotsioloogiat, muuhulgas Michel Foucaulti juures, ning kuulus Monique Wittigi gruppi Mouvement de Libération des femmes. Selle naisliikumise initsiaatori ideed eksportis ta Saksamaale.
1971 tôusis ta kodumaal esimest korda avalikkuse teadvusesse, mil vôitles nn abordiparagrahvi 218 annulleerimise poolt, samuti kirjutas ta ühena 374 naisest alla ülestunnistusele “Me oleme teinud aborti”. Sama aasta sügisel ilmus tema esimene raamat “Vôrdsusfeminism”. Tôeliselt kuulsaks sai Alice Schwarzer aga oma raamatuga “Väike erinevus ja selle tagajärjed”, kus räägitakse väikese poisi Bruce Reimeri muutumisest operatsiooni teel tüdrukuks. Teos ilmus 1975 ja see tôlgiti üheteistkümnesse keelde.
Kaks aastat hiljem asutas ta feministlikku väljaande Emma. Feminismi pooldaja ei ole abielus ja tal ei ole lapsi.
Alice Schwarzeri eesmärgid:
- ôigus abordile
- naiste majanduslik sôltumatus
- poliitilise islami kritiseerimine: ta on selle vastu, et moslemid kannavad rätikut avalikus elus, näiteks koolis
- pornograafia keelustamine, 1987 alustas ta kampaania PorNo-Kampagne
Feministide poolt esitatud kriitika Alice Schwarzeri aadressil:
- talle heidetakse ette, et Schwarzer ja Emma on feministliku diskursi monopoliseerinud ainult iseenda pôhimôtete propageerimiseks
- kui AS vôttis vastu Liitvabariigi teenetemärgi, kritiseeriti teda “meeste ühiskonna” rituaalide soosimisest ehk mitmed nägid teenetemärgi vastuvôtmises seda, et ta reetis feminismi ideaalid – sel perioodil katkestasid mitmed Emma lugejad oma tellimuse
- mitmed lesbide aktivistid kritiseerivad, et Schwarzer julgustab homosid ja lesbisid coming out, kuna tal endal on teised seksuaalsuse kriteeriumid. Tänaseni ei ole ta ise avalikult teatanud oma seksuaalsest identiteedist. Kui ta luges Bascha Mika kirjutatud teost “Alice Schwarzer – kriitiline biograafia” , kus autor väidab feministi olevat lesbi, oli ta väga pahane ning keeldus seda kommenteerimast.
- Mitmed ajakirjanikud nagu Henryk M. Broder ja Kay Sokolowsky heidavad Schwarzerile ette “vasakpoolset antisemitismi” ja sümpatiseerimist parempoolsete sümbolfiguuridega nagu Leni Riefenstahl (Hitleri režissöör).
IGAÜKS VÕTAB ENDALE NII PALJU KUI OSKAB
ehk - Kuidas Alice Schwarzer, Charlotte Roche ja teised endale feminismiettevôttega elatust teenivad
Autor: Juli Zeh
Süddeutsche Zeitung 9. juuni 2008
Hiljuti olin sõbrannal külas. Peale õhtusööki istusime teleri ette. “Vaadake”, hüüdis sõbratari ema, “seal on Alice Schwarzer!” Olin alati mõelnud, et Alice Schwarzeri nägu on maalitud juba tehases iga ekraani peale.
“Varem oli ta alati nii agressiivne”, rääkis sõbratari ema, kes on samuti sündinud 1942. aastal nagu proua Schwarzer. “Kuid aastate jooksul on ta õppinud kõnelema ning naerab meelsasti. See naine on hästi edasi arenenud. Pealegi näeb ta oma vanuse kohta hea välja.”
“Kas te loete Emmat?”
Vaatame sõbratariga teineteisele otsa. Me ei loe Emmat, me isegi ei tunne kedagi, kes loeks. Miks me peaksimegi seda ajakirja lugema? Isegi Schwarzer valib kõnetoruks mitte Emma, vaid Frankfurter Allgemeine Zeitungi (saksa üks tõsisemaid päevalehti), kui tal on midagi provokatiivset, näiteks Birma kohta, öelda. Emma on toonud esikülje teemaks selle, milliseid ohtusid tänapäeva mehele toob kaasa online-seksihimu. Nii laseb vana hea võitlus pornograafia vastu ennast imelihtsalt moderniseerida –teemat peab lihtsalt vürtsitama internetiga. Tulemused ja ühiskondlik relevantsus jäävad aga samaks.
Põhjused, miks Alice Schwarzeri kohalolek meedias on olnud katkematu ajal, mil klassikaline feminism, mida ta esindab, on vajunud tähtsusetusesse, on tegelikult lihtsad. Proua Schwarzer esindab, kas õigustatult või mitte, naiseliku ohvriskeemi personifitseeritud tugevdamist.
Komplitseeritud, mustvalgete seoste vähendamine, mehe-naise käepäraste lepitamatute vastuolude pakkumine kõikide paroolidega sobib hästi igapäevastesse kõnetundidesse. Meediafenomen Schwarzer ongi seetõttu nii populaarne, et ta ei ohusta olemasolevaid struktuure. Kulisside taga õnnitlevad teineteist mitmed protagonistid; nad teevad vajupoksiga head äri. Ei ole mingi probleem, kui Alice Schwarzer teeb tänapäeval reklaami bulevardi päevalehele Bild ja võtab šovinistlike anekdootide vanameistrilt Harald Schmidtilt vastu publitsisti preemia.
Seni aga proovib uus generatsioon kunstliku hingamisega igivana etiketi all feminismi uuesti ellu äratada. “Uued” esindajad nimetavad ennast meelsasti “Girls” (“Tüdrukud”). Nad on õppinud kõnesid pidama, naeravad meelsasti ning olenemata vanusest näevad alati head välja. Selle kohta ei olekski midagi öelda; sama vähe kui projekti kohta, millega taastoodetakse meelelahutustööstuse soolise võitluse duaalset süsteemi ning teenitakse sellega veel korralikult raha. Minu poolest võivad noored naised ka heameelega kanda naiseliku vabaduse märgina purgis pesemata vulvat ja vagiinaeritist, sest vabaduse tegelik olemus meie maal seisnebki ju selles, et anname (peaaegu) kõikidele nürimeelsustele väljendusvõimaluse. Kuid meelehärmi tekitab see, et sõnaga “feminism” kuulutatakse ka kõik teised naised kuuluvaks sinna kildkonda ja väidetakse, nagu oleksid feministid naiste ainuesindajad. Ehk vabastaks naised psüühilisest survest see, kui nad teeksid lõpu sellele, et nende olemus piirdub ainult nende kehaga – ka intiimraseerimise võib tõsta poliitiliseks probleemiks.
On ka minusuguseid naisi, kes ei soovi sellega mingit tegemist teha. Kui iseenda avalik alandamine muutudes loomaks (Vagina Style) vôi infantiilseks (“uued” tüdrukud) oleks see, mis tähendab 21. sajandil naiselikku vabadust, siis head ööd. Mitmed naised, keda tunnen, soovivad õnneks käituda nagu täiskasvanud ja otsida oma vabadust eelkõige vaimsusest. Nad ei tunne ennast (meeste maailmas, tõlkija märkus) ei ohvritena, feministidena ega “alfanaistena” (grupi juht, tõlkija märkus). Otse vastupidi - nad peavad seda solvanguks.
Tegelikult kurb, sest selle soolise massiürituse taga on tõepoolest mitmed probleemid (ühenduse puudumine töö ja kodu vahel, meeste ja naiste töötasude hämmastav vahe), mis jäävad suuremalt osalt feminismidebattide prügimägede varju. Mis puudutab moderniseerimisoskusi, siis on saksa ühiskond enesepettuses professionaal. See, et pidime elama kaasa taolise figuuri nagu Eva Hermani esinemistele, näitas selgelt, millises olukorras me tegelikult oleme. Kahjuks aitavad kollektiivsele enesepettusele kaasa ka avalikkuses presenteeritav teineteise süüdistamine, süüdlane-ohver-skeem, põlvkonnakonfliktid ja oma õiguse tagaajamine. Need betoneerivad tarbetuid võitlusrindeid ja seisavad pragmaatiliste lahenduste otsimise teel.
“Feminism” on ideologiseeritud ja enam pole seda võimalik kergelt kopitanud lõhnast vabastada. Isegi siis mitte, kui lisada sellele atribuute nagu “uus” või “noor”. Nüüd oleks hoopis aeg vaadelda “naiste küsimusi” ühiskonna küsimustena - ainult nii võib probleemid tuua pimedusest jälle päevavalgusesse. Väljasõit Hollandisse või Rootsi annab palju parema ülevaate igapäevase töö- ja perekonnaelu võrdõiguslikkusest kui kümme šoud Alice Schwarzeri või Charlotte Rochega. Probleemid on teada ja lahenduste jaoks on olemas mitmeid eeskujusid. Mida me siis veel ootame?
“Ha!”, hüüab mu sõbratari ema ja näitab teleekraanile: “Nüüd ta andis sellele vanale šovinistile korralikult vastu vahtimist!” Küll pidi maailm olema kaunis, kui olid veel olemas vanad šovinistid ja koledad feministid. Nüüd on meil vähemalt selle asemele tulnud räpased vitud ja liiga väiksed peenised. Igatsuses lihtsuse järele kohtuvad imelikul kombel meie ühiskonna raugastumine ja infantiliseerumine. Kes on tark, mängib kaasa ja teenib selle pealt.
Juli Zeh, kirjanik, sündinud 1974.
Saksa keelest tôlkinud: Aino Siebert
neljapäev, 5. juuni 2008
Seminar "Töö- ja pereelu ühitamine: kaasaja trendid, isade osalus töö- ja pereelus"
Oled oodatud ENUTi ja Naiskoolituse Keskuse seminarile "Töö- ja pereelu ühitamine: kaasaja trendid, isade osalus töö- ja pereelus" 10. juunil algusega kell 12.30 (TLÜ, Narva mnt 29, ruum K-236).
KAVA:
12.30 Saabumine, registreerimine, tervituskohv
13.00 Avamine, sissejuhatus – Reet Laja, ENUTi juhatuse esinaine
13.15 Peresõbralike ettevõtete konkursist – Tiia Kõnnusaar, ajakirja Pere ja Kodu peatoimetaja
13.35 Küsimused ja arutelu ettekande teemal
13.45 "Ei maksa seda isatamist väga üle ka pingutada" – ajakirjas AriadneLõng ilmunud artikli tutvustus , Marion Pajumets, sotsioloog
14.05 Küsimused ja arutelu ettekande teemal
14.15 Lõuna (TLÜ kohvikus, Narva mnt 25)
15.00 Peresõbralikkus eraettevõttes – Eesti kõige peresõbralikuma firma, AS Webmedia, esindaja
15.20 Küsimused ja arutelu ettekande teemal
15.30 Grundtvig projekt: Isapuhkuse ajal omandatud oskused ettevõtete ja ühiskonna teenistusse – Riina Kütt, Eesti Naiskoolituse Keskus
15.50 Küsimused ja arutelu ettekande teemal
16.00 Lõpparutelu
Palun anna oma osalusest teada hiljemalt 9. juuniks aadressil enut@enut.ee
Kohtumiseni!
Reet Laja tel.5182818
Kadri Aavik tel. 56629573
KAVA:
12.30 Saabumine, registreerimine, tervituskohv
13.00 Avamine, sissejuhatus – Reet Laja, ENUTi juhatuse esinaine
13.15 Peresõbralike ettevõtete konkursist – Tiia Kõnnusaar, ajakirja Pere ja Kodu peatoimetaja
13.35 Küsimused ja arutelu ettekande teemal
13.45 "Ei maksa seda isatamist väga üle ka pingutada" – ajakirjas AriadneLõng ilmunud artikli tutvustus , Marion Pajumets, sotsioloog
14.05 Küsimused ja arutelu ettekande teemal
14.15 Lõuna (TLÜ kohvikus, Narva mnt 25)
15.00 Peresõbralikkus eraettevõttes – Eesti kõige peresõbralikuma firma, AS Webmedia, esindaja
15.20 Küsimused ja arutelu ettekande teemal
15.30 Grundtvig projekt: Isapuhkuse ajal omandatud oskused ettevõtete ja ühiskonna teenistusse – Riina Kütt, Eesti Naiskoolituse Keskus
15.50 Küsimused ja arutelu ettekande teemal
16.00 Lõpparutelu
Palun anna oma osalusest teada hiljemalt 9. juuniks aadressil enut@enut.ee
Kohtumiseni!
Reet Laja tel.5182818
Kadri Aavik tel. 56629573
kolmapäev, 28. mai 2008
Ärgem unustagem,
et meie EALi juurde kuuluv naistoimetajate osakond ei ole mingi feministlik organisatsioon, vaid ajakirjanduslik ühendus. Seega on meist igaühel ôigus ja vôimalus kirjutada südant vaevavatel teemadel artikkel ehk tuua vastuargumente. Olgu siis küsimus Kivisildnikust vôi Leedu üksikema probleemidest.
Viimase puhul soovitan, et keegi vôtab teema käsitlemise enda peale. Teema ajakirjanduslik läbitöötamine nôuab mitmekülgset informatsiooni, mh peab informant ehk siinkohal üksikema tooma esile oma tôendusmaterjali ja allikate ôiguspärasuse ülekontrollimist, vastasel korral naeruvääristame ainult iseennast.
Mis puutud Kivisildnikusse, siis ütleksin:
- miks peame me seda meest kritiseerima – temal on ju samuti ôigus oma arvamusele?!
- samuti elame maailmas, kus valitseb pressivabadus, milleks siis ennast ärritada
kusjuures on igaühel meist otseloomulikult ôigus avaldada Kivisildnikule ise oma arvamus – kas lugejakirjana, artiklina vôi isikliku kirjana.
Kui me räägime naistest, siis ei tohi me unustada, et naised ei ole parem sugupool kui mehed. Ka naiste hulgas on valetajaid, môrvareid, lastepilastajaid jne. Naised kuuluvad nagu mehedki siia maailma. Viimasel ajal loen ikka arvamusi nagu oleksime meie, nôrgem??? sugupool ikka kuidagi allasurutud. Kuid kas ikka oleme?
Mina isiklikult ei ole kunagi pidanud tundma vôi kogema allasurutust!
Olen püüdnud mitmesti teile selgitada, et naise (samuti mehe) areng algab kodunt. Kui soovime midagi muuta, siis peame alustama lasteaiast – koolist.
Lugedes Anna-Maria artiklit naiste olukorrast Postimehest, sooviksin sellele lisada omad môtted.
Demokraatlik maailm pôhineb isiksuse vabadusele. Ehk igaühel on ôigus olla selline nagu ta on. Niikaua kuni ta ei kahjusta teisi kaaskodanikke. Kust vôin mina vôtta endale selle ôiguse minna muutma kedagi teist? Seda ei saagi, juba ammu on psühholoogid tulnud järeldusele, et muuta vôib ainult iseennast. Ehk kui mina näen, et minu elu on kulgenud vääras suunas – näiteks mu mees on kogu aeg mind petnud vôi mind peksnud – siis vôin ainult mina ise otsida lahendusi ehk vôimalusi sellest olukorrast vabanemiseks. Mitte ükski justiits ei vôi pidada kinni meest kui naine ei ütle selgesônaliselt, et see mees on teda kuritarvitanud vôi peksnud.
See, et mitmete maade seadused alaväärtustavad (meie arvates) naisi, on ôige. Kuid ikkagi ainult pool tôde. Naised ei tunne midagi muud. Nad tunnevad ainult oma ühiskonna traditsioone ja seda juba sünnist alates. Nad ei oskagi muud tahta. Siin vôivad tulla feministid ja rääkida ennast tühjaks, kuid nad ei vôi midagi muuta, sest traditsioonid on tugevamad.
Mitmed moslemid elavad ka Saksamaal. Kuid nad on rahul oma traditsioonide ja saatusega. Kuigi kohalikud seadused lubavad neil olla kandmata rätikut ja kasutada nii kondoome kui pille. Nad ei soovi seda.
Kuid mitmesti on aga ka nii, et nad tôesti soovivad vabaneda vanemate (isa ja ka vendade) eestkostmisest ja vôtavad vastavad sammud ka praktiliselt ette, siis vôib juhtuda, et perekonna meespoolne liige môrvab ta ehk sooritab nn aumôrva. Nii juhtus môni nädal tagasi Hamburgis, mil 23 aastane Afganistanist pärit olev Saksa kodanik môrvas oma 16 aastase ôe 20 noahoobiga. Tütarlaps suri kohapeal, teda ei vôinud keegi enam päästa. Loe lugu Delfist Afgaanitari aumõrv tõstatab Saksamaal küsimusi http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/article.php?id=19010152&l=fplink
Teiselt poolt – tutvusin nüüd Itaalias mitmete väga meeldivate meestega, kelle naised on traditsiooniliselt lastega kodus. Meie restorani omanik ütles soojalt kui küsisin, kas abikaasa tuleb suvel teda aitama: “Oh ei, tal on ju kolme lapsega küllaldaselt kodus tööd!” Tema juures kelnerina töötav 28-aastane naine tunneb ennast katoliiklikus rajoonis samuti hästi – usk siia vôi sinna, tema ise on enesekindel, elab koos oma sôbraga ning vôtab raseduse ärahoidmiseks pille.
NATO püüab suure sôjaväega eksportida demokraatiat nii Iraaki kui Afganistani. Kas see on ônnestunud? Mitu naist on nad vabastanud? Traditsioone ei muudeta ei armee ega feministidega. Kôik algab koolitusest.
Kes muudaks olukorda Tais vôi teistes Aasia-maades? Noored tüdrukud on prostituudid, sest kuidagi peavad nad ju ära elama! Ma ei tervita seda olukorda – sugugi mitte, kuid me ei muuda olukorda ahhetades vôi ohhetades. Kui keegi naine püüabki vabaneda, siis langeb ta oma küla inimeste ohvriks. Seda on kogenud ka mitmed lääne naised, kes on abiellunud moslemitega.
Kes soovib aidata kaasa olukorra muutmisele, peab liituma organisatsioonidega, kes aitavad kohapeal püsti panna koole vôi jagavad pille, kondoome, teadmisi. Vôi siis kirjutama näiteks Vatikani kirju, kus nôutakse, et pillide ja kondoomide kasutamine lubataks.
Olukord ei ole sugugi nii lootusetu nagu andis Anna-Maria oma loos mulje. Saksamaal tegutsevad mitmed organisatsioonid, kes vôitlevad näiteks naiste ümberlôikamise vastu. Kui ka mitmetes maades on juba seaduseid muudetud, siis ei tähenda see sugugi seda, et see praktiliselt ka toimiks. Ikka viivad emad oma tütreid ümberlôikamisele, sest traditsioonid nôuavad seda. Ja siin ei aita enam kaasa ka seadused!!!
Nägin hiljuti filmi Iisraelist, kus lôigati ümber väikseid poisse. Seegi vägagi valutekitav protseduur. Vanemad selgitasid ca. 10 aastasele poisile, et see on vajalik.
Täna hommikult nägin ARD-Brisant filmi, kus rääkis saksa kunstnik Katja Dufner sellest, kuidas isa teda aastaid peksis. Päästes internaati, sai ta peale vestlusi teiste ôpilastega aru, et isa käitumine ei ole loomulik ja et ta vôib vastu hakata. Nii otsis ta abi kooli direktsioonilt ja psühholoogilt. Kôik täiskasvanud jätsid 12 a. tüdruku üksinda. Ema maksis psühholoogile raha selleks, et see suu kinni hoiaks, direktsioon (ôpetajad) ei uskunud neiu juttu. Nii jätkus Katja Dufneri tragöödia lôpmatuseni. Nüüd maalib ta pilte, kus püüab pöörata ühiskonna tähelepanu vägivalla ohvirtele.
Seega, teemad on väga vajalikud ja tähtsad, kuid peame väga môtlema selle üle, kuidas neid serveerida. Ajakirjanikena on meie ülesanne reaalsete uudiste vahendamine ja seda vôimalikult mitmekülgselt ja ülekontrollitult. Ainult nii vôime muuta maailma samm-sammult natukene paremaks. Samaaegselt ei tohi me unustada, et elu, mis on meile hea, ei pea sugugi sobima teistele. Elu on alati areng ja ka traditsioonid vajavad muutusteks aega.
Veel 60 aastat tagasi vajasid isegi saksa naised oma meestelt luba pangaarve avamiseks vôi juhiloa saamiseks.
Soojade puhkusetervitustega Aino
Viimase puhul soovitan, et keegi vôtab teema käsitlemise enda peale. Teema ajakirjanduslik läbitöötamine nôuab mitmekülgset informatsiooni, mh peab informant ehk siinkohal üksikema tooma esile oma tôendusmaterjali ja allikate ôiguspärasuse ülekontrollimist, vastasel korral naeruvääristame ainult iseennast.
Mis puutud Kivisildnikusse, siis ütleksin:
- miks peame me seda meest kritiseerima – temal on ju samuti ôigus oma arvamusele?!
- samuti elame maailmas, kus valitseb pressivabadus, milleks siis ennast ärritada
kusjuures on igaühel meist otseloomulikult ôigus avaldada Kivisildnikule ise oma arvamus – kas lugejakirjana, artiklina vôi isikliku kirjana.
Kui me räägime naistest, siis ei tohi me unustada, et naised ei ole parem sugupool kui mehed. Ka naiste hulgas on valetajaid, môrvareid, lastepilastajaid jne. Naised kuuluvad nagu mehedki siia maailma. Viimasel ajal loen ikka arvamusi nagu oleksime meie, nôrgem??? sugupool ikka kuidagi allasurutud. Kuid kas ikka oleme?
Mina isiklikult ei ole kunagi pidanud tundma vôi kogema allasurutust!
Olen püüdnud mitmesti teile selgitada, et naise (samuti mehe) areng algab kodunt. Kui soovime midagi muuta, siis peame alustama lasteaiast – koolist.
Lugedes Anna-Maria artiklit naiste olukorrast Postimehest, sooviksin sellele lisada omad môtted.
Demokraatlik maailm pôhineb isiksuse vabadusele. Ehk igaühel on ôigus olla selline nagu ta on. Niikaua kuni ta ei kahjusta teisi kaaskodanikke. Kust vôin mina vôtta endale selle ôiguse minna muutma kedagi teist? Seda ei saagi, juba ammu on psühholoogid tulnud järeldusele, et muuta vôib ainult iseennast. Ehk kui mina näen, et minu elu on kulgenud vääras suunas – näiteks mu mees on kogu aeg mind petnud vôi mind peksnud – siis vôin ainult mina ise otsida lahendusi ehk vôimalusi sellest olukorrast vabanemiseks. Mitte ükski justiits ei vôi pidada kinni meest kui naine ei ütle selgesônaliselt, et see mees on teda kuritarvitanud vôi peksnud.
See, et mitmete maade seadused alaväärtustavad (meie arvates) naisi, on ôige. Kuid ikkagi ainult pool tôde. Naised ei tunne midagi muud. Nad tunnevad ainult oma ühiskonna traditsioone ja seda juba sünnist alates. Nad ei oskagi muud tahta. Siin vôivad tulla feministid ja rääkida ennast tühjaks, kuid nad ei vôi midagi muuta, sest traditsioonid on tugevamad.
Mitmed moslemid elavad ka Saksamaal. Kuid nad on rahul oma traditsioonide ja saatusega. Kuigi kohalikud seadused lubavad neil olla kandmata rätikut ja kasutada nii kondoome kui pille. Nad ei soovi seda.
Kuid mitmesti on aga ka nii, et nad tôesti soovivad vabaneda vanemate (isa ja ka vendade) eestkostmisest ja vôtavad vastavad sammud ka praktiliselt ette, siis vôib juhtuda, et perekonna meespoolne liige môrvab ta ehk sooritab nn aumôrva. Nii juhtus môni nädal tagasi Hamburgis, mil 23 aastane Afganistanist pärit olev Saksa kodanik môrvas oma 16 aastase ôe 20 noahoobiga. Tütarlaps suri kohapeal, teda ei vôinud keegi enam päästa. Loe lugu Delfist Afgaanitari aumõrv tõstatab Saksamaal küsimusi http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/article.php?id=19010152&l=fplink
Teiselt poolt – tutvusin nüüd Itaalias mitmete väga meeldivate meestega, kelle naised on traditsiooniliselt lastega kodus. Meie restorani omanik ütles soojalt kui küsisin, kas abikaasa tuleb suvel teda aitama: “Oh ei, tal on ju kolme lapsega küllaldaselt kodus tööd!” Tema juures kelnerina töötav 28-aastane naine tunneb ennast katoliiklikus rajoonis samuti hästi – usk siia vôi sinna, tema ise on enesekindel, elab koos oma sôbraga ning vôtab raseduse ärahoidmiseks pille.
NATO püüab suure sôjaväega eksportida demokraatiat nii Iraaki kui Afganistani. Kas see on ônnestunud? Mitu naist on nad vabastanud? Traditsioone ei muudeta ei armee ega feministidega. Kôik algab koolitusest.
Kes muudaks olukorda Tais vôi teistes Aasia-maades? Noored tüdrukud on prostituudid, sest kuidagi peavad nad ju ära elama! Ma ei tervita seda olukorda – sugugi mitte, kuid me ei muuda olukorda ahhetades vôi ohhetades. Kui keegi naine püüabki vabaneda, siis langeb ta oma küla inimeste ohvriks. Seda on kogenud ka mitmed lääne naised, kes on abiellunud moslemitega.
Kes soovib aidata kaasa olukorra muutmisele, peab liituma organisatsioonidega, kes aitavad kohapeal püsti panna koole vôi jagavad pille, kondoome, teadmisi. Vôi siis kirjutama näiteks Vatikani kirju, kus nôutakse, et pillide ja kondoomide kasutamine lubataks.
Olukord ei ole sugugi nii lootusetu nagu andis Anna-Maria oma loos mulje. Saksamaal tegutsevad mitmed organisatsioonid, kes vôitlevad näiteks naiste ümberlôikamise vastu. Kui ka mitmetes maades on juba seaduseid muudetud, siis ei tähenda see sugugi seda, et see praktiliselt ka toimiks. Ikka viivad emad oma tütreid ümberlôikamisele, sest traditsioonid nôuavad seda. Ja siin ei aita enam kaasa ka seadused!!!
Nägin hiljuti filmi Iisraelist, kus lôigati ümber väikseid poisse. Seegi vägagi valutekitav protseduur. Vanemad selgitasid ca. 10 aastasele poisile, et see on vajalik.
Täna hommikult nägin ARD-Brisant filmi, kus rääkis saksa kunstnik Katja Dufner sellest, kuidas isa teda aastaid peksis. Päästes internaati, sai ta peale vestlusi teiste ôpilastega aru, et isa käitumine ei ole loomulik ja et ta vôib vastu hakata. Nii otsis ta abi kooli direktsioonilt ja psühholoogilt. Kôik täiskasvanud jätsid 12 a. tüdruku üksinda. Ema maksis psühholoogile raha selleks, et see suu kinni hoiaks, direktsioon (ôpetajad) ei uskunud neiu juttu. Nii jätkus Katja Dufneri tragöödia lôpmatuseni. Nüüd maalib ta pilte, kus püüab pöörata ühiskonna tähelepanu vägivalla ohvirtele.
Seega, teemad on väga vajalikud ja tähtsad, kuid peame väga môtlema selle üle, kuidas neid serveerida. Ajakirjanikena on meie ülesanne reaalsete uudiste vahendamine ja seda vôimalikult mitmekülgselt ja ülekontrollitult. Ainult nii vôime muuta maailma samm-sammult natukene paremaks. Samaaegselt ei tohi me unustada, et elu, mis on meile hea, ei pea sugugi sobima teistele. Elu on alati areng ja ka traditsioonid vajavad muutusteks aega.
Veel 60 aastat tagasi vajasid isegi saksa naised oma meestelt luba pangaarve avamiseks vôi juhiloa saamiseks.
Soojade puhkusetervitustega Aino
Uus perekonnapoliitika Leedus
Leedu naisorganisatsioonide esindajad pöördusid Eesti Naisteühenduste Ümarlaua poole palvega protestida Leedu seimis 3. juunil hääletamisele tuleva uue perekonnapoliitika seaduse vastu. Eelnõu kohaselt tunnistatakse perekonnaks emast, isast ja lapsest (lastest) koosnevat perekonda, mille tõttu võivad üksikvanemad jääda ilma perekonnale mõeldud toetustest. Uue seaduse olevat algatanud seimi fraktsioonid.
Leedus on lahutuste arv väga suur. Paljud on sõitnud välismaale tööle, mistõttu pered lagunevad.
Lisaks sellele on kuuldused, et Leedu seimis plaanitavat seadust abordi keelustamise kohta riigis.
Merike
Leedus on lahutuste arv väga suur. Paljud on sõitnud välismaale tööle, mistõttu pered lagunevad.
Lisaks sellele on kuuldused, et Leedu seimis plaanitavat seadust abordi keelustamise kohta riigis.
Merike
esmaspäev, 26. mai 2008
SELLISEST huumorist aru saamine on tõelise täiskasvanud ja väljakujunenud isiksuse esimene tunnus?!!!
Hei kõigile!
Kivisildniku Delfi-loo kommentaare (neid on üle 1000! vaat kui hästi "roll"
töötab!) kiiruga silmitsedes jäi mulle eriti meelde üks väide: SELLISEST huumorist aru saamine on tõelise täiskasvanud ja väljakujunenud isiksuse esimene tunnus.
Mina igatahes pole veel täiskasvanu ega isiksus. Lohutab see, et nii mõnigi lugupeetud kultuuriinimene pole niisamuti.
Muidugi saan ma aru, et kivisildnikega võitlusse asumine teeks meid praeguses kultuuri- ja arenguolukorras naeruväärseks. Samas arvan ma omas südames, et ajakirjanikuna oleksin lausa kohustatud seda tegema ja põhiliselt on see hirm ja kartus saada naeruvääristatud, mis meid (mind) takistab.
Jään siiski ses asjas eriarvamusele, st:
¤ seesugune huumor on arusaadav vähestele ¤ pigem on tegemist labase, isegi ohtliku nähtusega (silmas pidades ennekõike lapsi ja noori, aga ka kõiki teisi väljakujunemata isiksusi) ¤ isegi kui see on nali, siis on teatud asju, mis nalja, eriti aga iroonia valdkonda ei kuulu. Mille üle saab iroonitseda, seda peaks ütlema kirjutaja sisemine, eetiline mina. Väljakujunenud isiksuse esimeseks tunnuseks ongi pigem selle mina olemasolu.
Õigupoolest mul ongi mure laste pärast - kas ja kuidas nemad teavad, mis või kes on roll ja mis on väärt järelelausumist, mis mitte? Eesti pere, millele me väga loodame, ei ole praegusajal siiski see võimas ja tugev laev, mis kõik persetormid vastu peab ja uhkelt edasi purjetab.
Kuna oleme omakeskiski eri meelt, siis teen ettepaneku persse-teema siinkohal lõpetada (mina ju see olin, kes seekord džinni pudelist välja laskis!). Naisühenduse sildi all ma kindlasti teemat ei jätka, kuid oma isiklikes kirjatükkides teen küll seda, mida pean isiklikult õigeks. Kui otse ei julge (ausõna, kardan samuti naeruvääristamist!), siis kaudselt ja n.ö ridade vahel - ja niisugune vist ongi (sõna)vabadus...
Hille
Kivisildniku Delfi-loo kommentaare (neid on üle 1000! vaat kui hästi "roll"
töötab!) kiiruga silmitsedes jäi mulle eriti meelde üks väide: SELLISEST huumorist aru saamine on tõelise täiskasvanud ja väljakujunenud isiksuse esimene tunnus.
Mina igatahes pole veel täiskasvanu ega isiksus. Lohutab see, et nii mõnigi lugupeetud kultuuriinimene pole niisamuti.
Muidugi saan ma aru, et kivisildnikega võitlusse asumine teeks meid praeguses kultuuri- ja arenguolukorras naeruväärseks. Samas arvan ma omas südames, et ajakirjanikuna oleksin lausa kohustatud seda tegema ja põhiliselt on see hirm ja kartus saada naeruvääristatud, mis meid (mind) takistab.
Jään siiski ses asjas eriarvamusele, st:
¤ seesugune huumor on arusaadav vähestele ¤ pigem on tegemist labase, isegi ohtliku nähtusega (silmas pidades ennekõike lapsi ja noori, aga ka kõiki teisi väljakujunemata isiksusi) ¤ isegi kui see on nali, siis on teatud asju, mis nalja, eriti aga iroonia valdkonda ei kuulu. Mille üle saab iroonitseda, seda peaks ütlema kirjutaja sisemine, eetiline mina. Väljakujunenud isiksuse esimeseks tunnuseks ongi pigem selle mina olemasolu.
Õigupoolest mul ongi mure laste pärast - kas ja kuidas nemad teavad, mis või kes on roll ja mis on väärt järelelausumist, mis mitte? Eesti pere, millele me väga loodame, ei ole praegusajal siiski see võimas ja tugev laev, mis kõik persetormid vastu peab ja uhkelt edasi purjetab.
Kuna oleme omakeskiski eri meelt, siis teen ettepaneku persse-teema siinkohal lõpetada (mina ju see olin, kes seekord džinni pudelist välja laskis!). Naisühenduse sildi all ma kindlasti teemat ei jätka, kuid oma isiklikes kirjatükkides teen küll seda, mida pean isiklikult õigeks. Kui otse ei julge (ausõna, kardan samuti naeruvääristamist!), siis kaudselt ja n.ö ridade vahel - ja niisugune vist ongi (sõna)vabadus...
Hille
pühapäev, 25. mai 2008
Kivisildnik - rolliga või rollita?
Persse see eetika?!!
Valdkond puudutab tõesti meid kõiki, sest kes meist poleks viimasel ajal tundnud tülgastust ja sõnulseletamatut häbi, justkui oleks ise süüdi selles, mis ümberringi toimub.
See, mis hetkel meie omavahelises suhtluses üles kerkinud, on aga üksnes protsesside pealispind, ütleme vaht. Seal all on sügav vesi, siis mudane põhi ja mitu tasandit erinevat põhja. Mida me hetkel tahame: vahus ujuda, mudas mütata või jõuda asjade olemuseni?
Või veel enam - puudutada sügavamalt kogu mehhanismi? On meil selleks üksmeelt, tahet, ühist arusaamist asjade olemusest?
Riik, kus naiste haridustase Euroopa kõrgeim, naiste tööhõive maksimaalne (milline jõud!) on tegelikult selle jõu purki pannud, kõrvale lükanud ja kõik algas juba viisteist aastat tagasi, kus kusagil otsustati, et nii teeme.
Otsustamise juures olid siiski ka väga lugupeetud naised? Kogu naisliikumine, üle 100 organisatsiooni oli end loonud - naised olid valmis oma riiki ehitama. Kõik lükati kõrvale - tulid jutud eesti naise äraütlemata ilust, kuni selleni, et see on "meie rikkus, mida müüa...". Tuli kogu see seksism. Ja see praaliv matslus. Kõik meie naiste põlvkonnad saavad osa sellest praalivast alandusest - neiust eaka naiseni. Sest meil ei ole ka intelligentsi, mis minu jaoks on ausalt õeldes kõige suurem vapustus. (Kuidas säästa praegust tütarlaste põlvkonda totaalse ajupesu eest?) Kes meist tahaks olla praegu teismeline?
Oma riik, kus naise koht on täitmata, ei saa ju olla riigi vääriline, mehe vääriline ka mitte, sest selle kõige taga on mehe sügav alaväärsus, mis alandab nii meest kui naist.
Selle alaväärsuse taustaga,
vajadusega teisi alavääristada, me muudkui langeme ja langeme...
Mingi üksik ülesastumine teeb ilmselt kasu asemel kahju, sest protsessid on sügavad ja see protsess, mis praegu käib, peab ilmselt jõudma oma loomulikku põhja, sootsium vajab võimalust seda kogeda? Et lõpuks ärgata?
Ilma kavandatud ning mõtestatud tegevuseta pole meil vist mõtet ühiselt mudas sumada. Hetkel selline sisetunne. Kui enamusel teisiti, siis oleks vist vaja enne süveneda, et mitte hakata lahmima. Üks asjalik seminar, alles siis artiklid, erinevad kanalid jne. Kamakas on suur ja äge ning mädanev.
Mis puutub rolli ja rollimängudesse, siis see on jällegi üks huvitav valdkond. Kui algatama peaks, siis oleks vaja ka ajaloolist tagasivaadet - millal on need olnud eriti päevakorral, milliste reziimide ajal jne. Millal vajatakse rollimänge ja kuidas on rollid manipuleeritavad.
Meil on eriliselt huvitav amet, aga ka eriline vastutus, igaühel samas vaba valik.
Andestust, et mullegi väga olulisest nii pealispindselt ja ülelibisevalt.
Säravat ja sooja kevadet!
Milla
Valdkond puudutab tõesti meid kõiki, sest kes meist poleks viimasel ajal tundnud tülgastust ja sõnulseletamatut häbi, justkui oleks ise süüdi selles, mis ümberringi toimub.
See, mis hetkel meie omavahelises suhtluses üles kerkinud, on aga üksnes protsesside pealispind, ütleme vaht. Seal all on sügav vesi, siis mudane põhi ja mitu tasandit erinevat põhja. Mida me hetkel tahame: vahus ujuda, mudas mütata või jõuda asjade olemuseni?
Või veel enam - puudutada sügavamalt kogu mehhanismi? On meil selleks üksmeelt, tahet, ühist arusaamist asjade olemusest?
Riik, kus naiste haridustase Euroopa kõrgeim, naiste tööhõive maksimaalne (milline jõud!) on tegelikult selle jõu purki pannud, kõrvale lükanud ja kõik algas juba viisteist aastat tagasi, kus kusagil otsustati, et nii teeme.
Otsustamise juures olid siiski ka väga lugupeetud naised? Kogu naisliikumine, üle 100 organisatsiooni oli end loonud - naised olid valmis oma riiki ehitama. Kõik lükati kõrvale - tulid jutud eesti naise äraütlemata ilust, kuni selleni, et see on "meie rikkus, mida müüa...". Tuli kogu see seksism. Ja see praaliv matslus. Kõik meie naiste põlvkonnad saavad osa sellest praalivast alandusest - neiust eaka naiseni. Sest meil ei ole ka intelligentsi, mis minu jaoks on ausalt õeldes kõige suurem vapustus. (Kuidas säästa praegust tütarlaste põlvkonda totaalse ajupesu eest?) Kes meist tahaks olla praegu teismeline?
Oma riik, kus naise koht on täitmata, ei saa ju olla riigi vääriline, mehe vääriline ka mitte, sest selle kõige taga on mehe sügav alaväärsus, mis alandab nii meest kui naist.
Selle alaväärsuse taustaga,
vajadusega teisi alavääristada, me muudkui langeme ja langeme...
Mingi üksik ülesastumine teeb ilmselt kasu asemel kahju, sest protsessid on sügavad ja see protsess, mis praegu käib, peab ilmselt jõudma oma loomulikku põhja, sootsium vajab võimalust seda kogeda? Et lõpuks ärgata?
Ilma kavandatud ning mõtestatud tegevuseta pole meil vist mõtet ühiselt mudas sumada. Hetkel selline sisetunne. Kui enamusel teisiti, siis oleks vist vaja enne süveneda, et mitte hakata lahmima. Üks asjalik seminar, alles siis artiklid, erinevad kanalid jne. Kamakas on suur ja äge ning mädanev.
Mis puutub rolli ja rollimängudesse, siis see on jällegi üks huvitav valdkond. Kui algatama peaks, siis oleks vaja ka ajaloolist tagasivaadet - millal on need olnud eriti päevakorral, milliste reziimide ajal jne. Millal vajatakse rollimänge ja kuidas on rollid manipuleeritavad.
Meil on eriliselt huvitav amet, aga ka eriline vastutus, igaühel samas vaba valik.
Andestust, et mullegi väga olulisest nii pealispindselt ja ülelibisevalt.
Säravat ja sooja kevadet!
Milla
esmaspäev, 19. mai 2008
Soomerootsi naisteühendus asutas Ene Hioni nimelise fondi
Saja-aastane Soomerootsi naisteühendus Svenska Kvinnoförbundet on loonud ainulaadse, vabatahtlikel annetustel põhineva Ene Hioni nimelise fondi, mis toetab Eesti ühiskonna tasakaalustatud arengu eestvedajaid. Ene Hion on endine legendaarne raadioreporter, kelle jõuliselt sisendavat häält mäletavad paljud veel praegugi.Fondi nõukogu otsustas tänavu anda oma autasu professor Marju Laursitinile. Stipendiumi üleandmine ja laureaadi austamine leidis aset 17. mail MTÜ Kodanikukoolituse kümnendal sünnipäeval, mille asutajaliige on Ene Hion. Svenska Kvinnoförbundet on omakorda Kodanikukoolituse toetaja ja kauaaegne partner.
Tellimine:
Postitused (Atom)
