EP resolutsioon turunduse, reklaami ja meedia mõjust

Euroopa Parlamendi 3. septembri 2008. aasta resolutsioon turunduse ja reklaami mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele (2008/2038(INI))
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse EÜ asutamislepingut ning eriti selle artiklit 2, artikli 3 lõiget 2 ja artiklit 152;
– võttes arvesse ühenduse õigustikku naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas;
– võttes arvesse Pekingis 15. septembril 1995. aastal peetud neljandal ülemaailmsel naisteteemalisel konverentsil vastu võetud tegevusprogrammi ja oma 18. mai 2000. aasta resolutsiooni Pekingi tegevusprogrammi järelmeetmete kohta(1) ;
– võttes arvesse nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiivi 89/552/EMÜ audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv)(2) ;
– võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega(3) ;
– võttes arvesse komisjoni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiseid 2006–2010 (KOM(2006)0092) ja selle mõju hinnangut (SEK(2006)0275);
– võttes arvesse oma 25. juuli 1997. aasta resolutsiooni naiste diskrimineerimise kohta reklaamis(4) ;
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni 1557 (2007) pealkirjaga "Naiste kujutamine reklaamis";
– võttes arvesse soolise võrdõiguslikkuse Euroopa pakti, mille võttis vastu Euroopa Ülemkogu oma 23. ja 24. märtsi 2006. aasta Brüsseli kohtumisel;
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A6-0199/2008),
A. arvestades, et sotsialiseerumine (kooli, perekonna, sotsiaalse ja kultuurikeskkonna kaudu) on protsess, mille käigus kujunevad inimese identiteet, väärtused, tõekspidamised ja hoiakud, mis annavad talle koha ja rolli ühiskonnas, milles ta üles kasvab; arvestades, et samastumine on keskne mõiste kõnealuse protsessi toimimise mõistmiseks;
B. arvestades, et tuleks teha rohkem, et juba varasest elueast alates edendada nii koolis kui ka kodus televisiooni ja uute tehnoloogiate mõistlikku ja vastutustundlikku kasutamist;
C. arvestades, et reklaamis edastatavad soopõhised diskrimineerivad ja/või alandavad sõnumid takistavad kaasaegse ja võrdse ühiskonna tekkimist;
D. arvestades, et stereotüübid võivad kujundada käitumisviise, mille kaudu samastumine toimub;
E. arvestades, et reklaam ja turundus peegeldavad kultuuri ning annavad oma panuse ka selle loomisse;
F. arvestades, et reklaam on turumajanduse osa ning üks tegelikkuse aspekt, millega igaüks oma igapäevases elus kokku puutub;
G. arvestades, et reklaamides võidakse mõnikord esitada karikatuurne nägemus naiste ja meeste elust;
H. arvestades, et sooline diskrimineerimine on meedias endiselt laialt levinud; arvestades, et soolistel stereotüüpidel põhinevaid reklaame ja meediat võib käsitleda kõnealuse diskrimineerimise osana;
I. arvestades, et reklaamides esitatavad soolised stereotüübid kajastavad järelikult võimu ebavõrdset jagunemist sugude vahel;
J. arvestades, et naiste ja meeste võrdõiguslikkuse ja koostöö edendamiseks nii era- kui ka avalikus elus tuleb stereotüüpide tekitamise vastu võidelda ühiskonna kõigil tasanditel;
K. arvestades, et lapse sotsialiseerumise esimestest aastatest alates võivad soolised stereotüübid soodustada soolist diskrimineerimist, mis toetab kogu ülejäänud elu jätkuva sugupoolte ebavõrdse kohtlemise kinnistumist ja soospetsiifiliste klišeede tekkimist;
L. arvestades, et soolised stereotüübid mõjuvad piiravalt ja aitavad tööturul kaasa ametite jagamisele sugude vahel, kus naised teenivad enamasti meestest vähem;
M. arvestades, et sooliste stereotüüpide alalhoidmise vältimise püüdlustesse tuleb kaasata kogu ühiskond; arvestades, et tegemist peaks olema kõigi jagatud vastutusega;
N. arvestades, et tuleb kõrvaldada takistused meeste ja naiste positiivselt kujutamiselt kõikides sotsiaalsetes situatsioonides;
O. arvestades, et eriti haavatav rühm on lapsed, kes ei usalda mitte üksnes autoriteete, vaid ka muinasjuttudest, telesaadetest, pildiraamatutest, sh õppematerjal, videomängudest, mänguasjareklaamidest jm pärinevaid tegelasi; arvestades, et lapsed õpivad äsja kogetut imiteerides ja matkides; arvestades, et reklaamides esitatavad stereotüübid mõjutavad seetõttu üksikisiku arengut ja rõhutab asjaolu, et inimese soo tajumine dikteerib tema võimalused;
P. arvestades, et eri meediakanalite kaudu edastatav reklaam on osa meie igapäevaelust; arvestades, et eriti oluline on allutada meediaväljaannete reklaam olemasolevatele eetilistele ja/või õiguslikult siduvatele eeskirjadele ja/või käitumisjuhistele, et vältida soolistel stereotüüpidel põhinevaid diskrimineerivaid või väärikust alandavaid sõnumeid edastavaid ning vägivallale õhutavaid reklaame;
Q. arvestades, et vastutustundlik reklaamimine võib avaldada positiivset mõju sellele, kuidas ühiskond tajub näiteks kehakuvandit, soorolle ja normaalsust; arvestades, et reklaam võib olla mõjuvõimas vahend stereotüüpide vaidlustamisel ja kõrvaldamisel,
1. rõhutab naistele ja meestele võrdsete võimaluste andmise tähtsust, et nad saaksid üksikisikutena areneda;
2. märgib, et ühenduse erinevatest soolist võrdõiguslikkust edendavatest programmidest hoolimata esineb endiselt hulgaliselt soolisi stereotüüpe;
3. märgib, et põhjalikumad teadusuuringud aitaksid välja selgitada reklaamides esitatavate sooliste stereotüüpide ja sugudevahelise ebavõrdsuse seoseid;
4. kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles rakendama ning levitama eespool nimetatud teadusuuringuid ja nende tulemusi;
5. rõhutab kui tähtis on, et liikmesriigid täidaksid endale eespool nimetatud soolise võrdõiguslikkuse Euroopa paktiga võetud;
6. kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles järgima erinevate ühenduse programmidega, nagu EQUAL, võetud suuniseid ja soolist võrdõiguslikkust käsitlevaid suuniseid;
7. kutsub nõukogu ja komisjoni üles jälgima ühenduse õigusaktides olemasolevate soolist diskrimineerimist ja soolisel alusel vihkamisele õhutamist käsitlevate sätete rakendamist;
8. kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja teadlikkuse suurendamise tegevusprogramme seksistlike solvangute või naisi ja mehi alandava kujutamise vastu reklaamis ja turunduses;
9. kutsub liikmesriike üles uurima ja koostama aruandeid naiste ja meeste kuvandi kohta reklaamis ja turunduses;
10. rõhutab, et stereotüübid lastesaadete ajal edastatavas reklaamis on eriti problemaatilised, sest nad võivad avaldada mõju soolisele sotsialiseerumisele ja seega sellele, kuidas laps tajub iseennast, oma pereliikmeid ja välismaailma;
11. märgib, et meedias ja reklaamis sooliste stereotüüpide vastu võitlemise püüdlustega peaksid kaasnema kasvatusstrateegiad ja meetmed, et juba varasest east alates teadlikkust edendada ja arendada teismeeast peale kriitilist mõtlemisvõimet;
12. rõhutab, et koolisüsteemil peaks olema esmatähtis roll laste kriitilise mõtlemisvõime väljaarendamisel meediapildi ja meedia suhtes üldisemalt, et hoida ära reklaamis ja turunduses sooliste stereotüüpide alalhoidmise hävitavaid tagajärgi;
13. märgib, et soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks on vaja võidelda traditsiooniliste soorollide vastu;
14. juhib eelkõige tähelepanu vajadusele kõrvaldada õpikutest, mänguasjadest, video- ja arvutimängudest, Internetist ja uutest info- ja sidetehnoloogiavahenditest ning erinevate meediakanalite reklaamist sõnumid, mis eiravad inimväärikust ja edastavad soolisi stereotüüpe;
15. avaldab sügavat muret seksuaalteenuste reklaamimise üle, mis rõhutab väljaannetes, näiteks kohalikes ajalehtedes, stereotüüpi naistest kui objektidest, ning on lastele kergesti nähtav ja kättesaadav;
16. märgib, et meediavaldkonna spetsialistidele on vaja viia läbi pidevaid koolitusi ja teha nendega koostööd ja suurendada üldsuse teadlikkust sooliste stereotüüpide negatiivse mõju osas;
17. juhib tähelepanu asjaolule, et televisiooni ja uute tehnoloogiate kasutamine laste ja teismeliste poolt kasvab, et kõnealune kasutamine algab väga varajases eas ja et järelevalveta telerivaatamine üha suureneb;
18. märgib, et ideaalse kehakuvandi kujutamine turunduses ja reklaamis võib mõjuda kahjulikult naiste ja meeste, eriti teismeliste ja selliste toitumishäirete nagu anorexia nervosa ja bulimia nervosa kalduvustega inimeste enesehinnangule; kutsub reklaamiettevõtjaid üles hoolikalt kaaluma eriti kõhnade naiste kasutamist toodete reklaamimisel;
19. kutsub liikmesriike asjakohaste vahenditega tagama, et turunduses ja reklaamis oleks tagatud inimväärikuse austamine ja et otseselt või kaudselt ei ohustataks isikupuutumatust, et turundus ja reklaam ei oleks diskrimineerivad ega õhutaks vihkamist soo, rassi või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel ning ei sisaldaks materjale, mis propageerivad oma olemuselt või muudavad atraktiivseks naiste vastu suunatud vägivalda;
20. tunnustab tööd, mida meediavaldkonna reguleerivad asutused on mõnes liikmesriigis juba sooliste stereotüüpide mõju uurimisel teinud ja julgustab kõigi liikmesriikide reguleerivaid asutusi jagama kõnealustes küsimustes oma parimaid tavasid;
21. tuletab komisjonile meelde, et eespool nimetatud nõukogu direktiiv 2004/113/EÜ hõlmas komisjoni esialgses ettepanekus ka diskrimineerimist meedias; palub komisjonil teha jõupingutusi kõnealuse diskrimineerimise vastu võitlemise tõhustamiseks;
22. rõhutab, et meedias ja reklaamitööstuses on vaja sugupoolte seisukohast positiivseid eeskujusid, et näidata muutuste võimalikkust ja vajalikkust; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid asutama ametlikud auhinnad, mida annavad ühelt poolt reklaamiettevõtjad ise oma sektori ettevõtjatele ning teiselt poolt üldsus, mis on tunnustuseks kõige tõhusamalt soolisi stereotüüpe lõhkuvale reklaamile, kus ühtlasi esitatakse naiste, meeste või nendevaheliste suhete positiivne või staatust parandav kuvand;
23. rõhutab vajadust levitada soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet meedias eri vanuserühmadele suunatud trükiste ja saadete abil, et propageerida parimaid tavasid ja sooliste erinevuste austamist;
24. rõhutab vajadust kestva arutelu järele turunduse ja reklaami ning nende rolli üle sooliste stereotüüpide tekitamisel ja kordamisel;
25. kutsub liikmesriike üles looma ja käivitama hariduslikke algatusi, mis on kantud tolerantsusest ning vabad igasugustest stereotüüpidest, et propageerida soolise võrdõiguslikkuse kultuuri asjakohaste haridusprogrammide abil;
26. rõhutab, et soolised stereotüübid tuleb kaotada;
27. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.
(1)
EÜT C 59, 23.2.2001, lk 528.
(2)
EÜT L 298, 17.10.1989, lk 23.
(3)
ELT L373, 21.2.2004, lk 37.
(4)
EÜT C 304, 6.10.1997, lk 60.

MEEDIAPÄEV

KÄRA MEEDIA PÄRAST

27. septembril tähistab naistoimetajate ühendus oma teist tegevusaastat meediapäevaga, mis toimub koostöös soome naistoimetajatega.
Üritust toetavad Soome Suursaatkond, Eesti Ajakirjanike Liit, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, Eesti Naisteühenduste Ümarlaud ning Eesti Aastaraamat.
Osavõtuks registreerimine info@estmedia.ee, üritus on tasuta.

Kava

EAL Naistoimetajate Ühenduse meediapäev

koostöös Soome Naistoimetajatega

KÄRA MEEDIA PÄRAST

Aeg: 27. september 2008

Koht: Tallinna Ülikool, Uus-sadama 5, saal U-648

11:00 – 11:30 Registreerimine ja tervituskohv

11:30 – 11.45 Avamine, tervitused

11:45 – 12.15 Naine tegijana ja otsustajana. Riitta Lehtimäki, ajakirja Apu toimetuse juht

12:15 – 13:00 Edukas naine meediapildis. Barbi Pilvre, EAL juhatuse liige, Eesti Ekspressi ajakirjanik

13:00 – 14:00 Lõuna

14:00 – 14:15 HEA SÕNA auhinna kätteandmine

14:15 – 15:00 Seksism – tõusev trend ajakirjanduses? Rain Kooli, eesti-soome ajakirjanik

15:00 – 15:45 Peeter Ernits, EAL esimees, Maalehe peatoimetaja asetäitja

15:45 – 16:30 Meedia rollist ja vastutusest konfliktiderohkes maailmas.

Marju Lauristin, Tartu Ülikooli erakorraline professor

16:30 – 17:00 Lõpetamine

17:00 – 19:00 Soome Suursaatkonna vastuvõtt veini ja suupistetega

Eesti – soome sünkroontõlge

Naistoimetajate Ühenduse

2008. aasta Hea Sõna auhinna laureaat on

Eesti Ekspressi ajakirjanik MADIS JÜRGEN.

Esimese Hea Sõna laureaadi tiitli pälvis eelmisel aastal ajakirjanik ja publitsist Margit Kilumets.

HEA SÕNA põhimõtted:
HEA SÕNA on kantud põlistest väärtustest ja kannab neid edasi. Ausus, õiglus, hoolivus – väärtused, milleta elu ei saa olla hea.
HEA SÕNA on see, mis lisab meie ellu head. Head tunnet. Head mõtet. Head tahet. Head tegu. Ja laseb head ära tunda.
HEA SÕNA tekitab head tunnet ja hea äratundmist nii idees kui esitusviisis. Vastukaaluna “’ärapanemisele”, labasele kõmuhimule, ebateadlikule või lausa nimelt haigettegemisele nii kõnealuse objekti/subjekti kui lugeja/kuulaja suhtes.
HEA SÕNA on see, millel on väge ilma vägivallatsemata.
HEA SÕNA on sisukas. Selge. Keeleliselt laitmatu, paindlik ja paeluv. Keelt hoidev, väärtustav ja isikupärane, nõnda ka arendav.

Kas reklaamiga müüakse inimesi?

Francisco de Goya !”Alasti Maya” Erootiline, eneseteadlik ja kutsuv.1789-1805, Museo del Prado, Madrid.

Mõtteid Anna-Maria Penu artikli “Ostke naist” juurde, mis on avaldatud Delfis 23. juulil 2008

27. augustil 2008Aino Siebert
Karlsruhe

Esmapilgul on Anna-Maria Penu poolt esile tõstatatud faktid õiged. Hea keelejooks, vaprad sõnad. Kuid kui süveneda teksti sisusse, siis avaneb hoopis teine – poleemiline ja poolikuid tõdesid täis olev pilt. Milliste reklaamiklippide põhjal teeb autor oma järeldused, ei tule sisust esile. Samuti jääb teadmatuks, kas esiletoodud arvamus on kirjutaja isiklik või mingi teadusliku uurimuse tulemus.

Reklaami sõnum

See, et igas reklaamis on ka tarbijale saadetav sõnum, on selge, sest tootja soovib meelikõditava pakendiga vahendada ostjale oma kaupa. Selge on ka see, et tänapäeva reklaamindus põhineb teaduslikele uuringutele. Reklaamfilmi või –foto tootja mõlgutab nagu iga teinegi endast lugupidav ärimees mõtteid selle üle, millises vormis läheks kaup tarbijale kõige paremini peale. Majanduse vaba konkurents põhineb sellele, et leida üha uusi ja põnevaid ideesid oma toote tutvustamiseks ja müügiks.

Sellest järeldus, kui ostja (ükskõik kas mees või naine) usaldab sugukaaslasest prominendi arvamust šampooni või näokreemi valikul - siis kes on selles süüdi ? Kas reklaami koostaja, kes tajub tarbija nõrkusi, või siis ostja ise? Lõppkokkuvõttes on ikkagi ostja ise see, kes langetab otsuse mida paneb oma ostukorvi.

Me peaksime esitama endile hoopis teistsuguse küsimuse – miks vajab naine (mees) jätkuvalt eeskujusid? Miks laseme kolmandal isikul sugereerida endale seda, mida me oletatavasti vajaksime?

Reklaami ohvrid on nõrga eneseväärtushinnanguga

Reklaam kasutab tihtipeale ära inimeste nõrka eneseväärtushinnangut ja selle ohvrid pole sugugi ainult naised. Seega heita ainult meestele ette seda, et nad ostavad kaupa, mis on pakitud reklaamis väheselt riietatud naise kehasse, ei ole õige. Eitada ei või pealegi seda, et ka tänapäeva härrad on (samuti nagu daamidki) sõltuvad reklaami sugestsioonist – nad on kerged ohvrid. Nii mõnigi mees püüab tõsta oma ego kui ostab näiteks kella, mis on reklaamiplakatil George Clooney randmel või after shave vedelikku, mida kasutab oletatavasti James Bond. Kui Gillett müüb oma tooteid supersportliku keha omava mehega, siis arvavad paljud aadamipojad, et just seda kaupa tarvitades leiavad nad tee naiste südamesse. Kuid teiselt poolt mõtlevad ka mitmed daamid naiivselt, et just selle lõhna hankimisega teevad nad kodusest karumõmmist superagendi.

Väide, et ainult mehed imetlevad naiste keha, on ammu vananenud. Ka aadamipojad püüavad äratada naiste tähelepanu mitte ainult intelligentsi või rahakotiga, vaid ka välimusega. Seetõttu lähevad eriti neile hästi peale sarmika hallipäise härrasmehe sõnad, kes kinnitab, et kasutades seda juuksevärvi olete seksikas ja võidate armastatu südame. Tänapäeva naine ootab meestelt kvaliteeti, positsiooni ja muidugi raha - vaadakem kasvõi SAT1 igal pühapäeval kell 19 olevat saadet « Otsitakse krahvinnat » (Gräfin gesucht). Naiste ootused on niivõrd suured, et meestel on raskusi leida ôiget partnerit. Isegi siniverelistel. Õnneks tajub suur osa tarbijatest ikka tegelikkust ja suhtub ahvatlevatesse pakkumistesse pragmaatiliselt, ilus naise/meha keha siia või sinna.

Kui erinev võib reklaam eri maades olla, seda näidatakse Karlsruhes igal aastal korraldatavatel Digital Creation Days-päevadel. Eelmisel aastal oli mul võimalus näha ka mitmeid reklaamfilme. Näiteks šokolaadi Snickers tutvustus spetsiaalselt vene tarbijale oli ehitatud üles koomiksitele. Automark Audi reklaam saksa publikule oli aga vastupidine - fantastiline tehniline autoehitusesitlus, mis sugereeris ostjale turvatunnet.

Iga reklaami taga on inimene

Tavaliselt püütakse müüa tooteid prominentide vahendusel. Mitmed, näiteks seepide tootjad, kasutavad toodete esitlemisel (pool) alasti naise- või mehe keha. Saksamaal on torganud mulle viimasel ajal silma, et uut kaupa tutvustavad mõlemad koos, kas riietatult või hilpudeta.

Iga reklaam saab alguse nagu filmgi, stsenaariumist. Firma töötab välja kontseptsiooni ja otsib osatäitjad. On iga inimese, olgu ta mees või naine, enda otsustada kas võtab rolli vastu. Eestiski teatakse kindlasti, et mitmed Hollywoodi diivad lasevad panna iga uue filmiosa saamisel lepingusse täpselt kirja, kui palju on nad nõus paljastama oma dekolteed või muid kehaosasid. On näitlejaid, kes näitavad meelsasti oma keha ja neid, kellele ei tule see küsimuse allagi.

Sama enesemääramisprintsiip kehtib ka igas teises elu valdkonnas. On neid, kellele meeldivad nudistide rannad, ühised saunad, esteetilised erootikafilmid või labased pornolinateosed.
Suruda neile peale oma isiklikke moraali kriteeriumeid on isegi Põhiseaduse vastane.

See, et reklaam (üleüldiselt) müüb ideoloogiat (millist?) või käitumismalle, isegi sotsiaalkultuurilisi identiteete, on selge liialdus. Pealegi ei selgu tema kirjutisest, mille põhjal teeb autor sellised järeldused.

Samuti vaidlen vastu arvamusele, et mehe keha ei ärata isu. Pigem on nii, et meestele ei meeldi oma keha presenteerida. Kuid ka siinkohal on mitmeid erandeid. Esimesena tuleb meelde saksa sümpaatne sonnyboy Tim Lobinger, keda nimetati reklaamifotode tõttu teivashüppe Anna Kurnikovaks.

Prominentide eeskuju meie järelkasvule

Jätame nüüd reklaami hetkeks kõrvale. Meedia pakub meili päeviti fotosid ja lugusid prominentide elust, alates Paris Hiltonist ja Anu Saagimist. Otseloomulikult vajab lugeja ka siin teatud elukogemusi ja intelligentsi selleks, et saada aru nende tähekeste elu tühjusest. Kuid nendele daamidele meeldib iseennast näidata – nad jääksid haigeks kui mõni ajakiri nad unustaks. Mulle tuleb meelde ühe saksa seltskonnasaate juhi Nina Ruge meenutused Müncheni šikeria paradiisilinnust Rudolf Moshammerist, kes mõrvati mõni aasta tagasi. Kui seltskond oli tüdinenud Baieri kuningat matkivast homoseksuaalist, siis helistas moelooja ise kollasele pressile pakkudes andmeid oma elu kohta.

See selleks! Prominendid ja tähekesed ei jõuakski ajakirjandusse kui ei oleks lugejaid, kelle kireks on saada teada nende elu saladusi ja seda võimalikult detailselt. Miks teenivad salapiltnikud niivôrd suuri summasid? Sest iga päev ootavad sensatsiooninäljased lugejad, kes on valmis maksma suurigi summasid uudistest, mis räägivad Camillast ja prints Charlesist või siis Angelina Joliest ja Brad Brittist. Ja kui mitmete üksikute või oma elus pettunud inimeste ainukene lohutus on saada teada, mis oli täna Julia Robertsil seljas või millal ometi abiellub printsess Victoria.

Kõige selle prominentide ülespuhutud tööstuse kõrval on reklaamklipid täiesti harmitud, kuna seal oma keha või rindu näitavad daamid teevad oma tööd vabatahtlikult. Loota võib alati, et nad peatselt märkavad ise, et ainult kehailuga kaugele ei jõua. Kui on soovi pääseda kasvõi rikka härrasmehe legaalseks kaasaks, on vaja enamat. Seevastu jäävad kollase ajakirjanduse ohvrid tavaliselt promisõltlaseks kogu oma eluks. Selle asemel, et oma enda elu elada kõikide üla- ja alamägedega, eelistavad nad elada päevast-päeva võõraste saatuste kaudu.

Naiste ja meeste seksuaalsus

Nii naiste kui meeste kehad on täis seksuaalsust. Maailma loomisest alates on partnerite vahekord olnud seotud intiimsustega. On ju arheoloogid leidnud juba meie esivanemate elukohtades – koobastes olevatel piltidel - seksuaalset ühinemist ja alasti inimesi. Suguveetlus, naise ja mehe keha erootiline imetlemine on olnud läbi sajandite tavapärane, see pole mingi tänapäeva reklaami leiutis. Kes ei usu, mingu muuseumitesse vaatama vanade maalrite ja skulptorite töid.

Ermitaažis, Louvre´s või tuhandetes teistes kohtades võime imetleda maalitud või raiutud inimesi, kellel pole hilpugi seljas. Pariisi Musée d´Orsays on näiteks pandud esile realismi koolkonda kuuluva Gustave Courbet´i maal aastalt 1866. Pintsliga provokaatori loomingut iseloomustavad julgelt maalitud aktid, tema teostes ilmneb kohati isegi jõhker realism. Mainitud teose nimi on “Maailma läte” ja see näitab alasti naist, kes lamab kas voodis või diivanil. Naine on maalitud nii, et tema nägu ei ole näha, seda enam torkab silma naise suur vulva ehk läte, kust maailm (uus elu) saab alguse. Muidugi soovib Gourbet tuua esile just naise suguorgani topeltloomuse. Vulva pole sugugi mitte seksuaalse himu objekt, vaid ka organ, kust laps näeb esimest korda maailma valgust.

Ontanio kunstigaleriis on pandud välja Paul Peeli maal aastalt 1892 “Väike karjane” (The Little Shepherdess). Ka hispaania kuulsat Goyat tuntakse ilu maalijana. Tema maal “Alasti Maya” ei meeldinud omal ajal inkvisitsioonile. 1800 aastal pidas hispaania kleerus selle kauni naise portreed skandaalseks. Miks? Aastatuhandeid enne Goyat maalisid ka teised tuntud kunstnikud nii alasti naisi kui mehi. Kreeklased nimetasid oma alasti naisiludust Veenuseks, Rubens Heraks, Dürer Evaks ja Raffael kolmeks graatsiaks.

On selge, et kunstnikud ei ole maalinud neid pilte oma peast vaid kasutades naismodelle.
Sellest järeldus, et läbi aegade on olnud naisi, kes oma keha meelsasti näitavad ja alati on olnud mehi, kes ilusast või alasti kehast rõõmu tunnevad. Illegaalsus algab alles sealt, kus naisi (või ka mehi) sunnitakse alasti või erootiliselt poseerima.

Kas naisele on tema keha seksobjekt?

Minu kõrvus kõlavad loo kirjutaja sõnad: “Probleem on taagas, mis lasub ainult naise kehal kui seksobjektil. Naine on mõeldud ennekõike Teise ehk mehe ihade rahuldamiseks. See on suhtumine, mida tänapäeval üha viljeletakse ning millega paljud naised ja mehed endale seda teadvustamata nõustuvad” nagu inkvisitsiooni süüdistus. Sest kuidas võib loo autor üldse teada, kas naine (või reklaami jälgiv mees) näeb teda seksuaalobjektina? Ja mida üldse üks või teine naine tunneb? Millisel moel kasutatakse naist (ainult) Teise ihade rahuldamiseks? Oma artiklit kirjutades pole ta ühegi daamiga rääkinud. Siin on küsimus loo autori isiklikust fantaasiast.

Olen ise töötanud aastaid koos meestega ja ma pole kunagi näinud, et (üldistavalt) mehed näeksid naistes ainult seksuaalobjekti. Nad näevad seda muidugi, kui naine ise seda soovib.

Tänapäeva naisel on rohkesti seksuaalkogemusi, ta ei piirdu ainult ühe mehega – seda juba alates üliõpilas- ja seksuaalrevolutsioonist 1970-ndatel aastatel. Peale pilli leiutamist avastasid naised oma seksuaalsuse uuesti, sest enam polnud vaja karta rasestumist. Shere Hite kirjutas oma kurikuulsa raporti, kus kirjeldas naiste ootusi-lootusi voodis. Sellele järgnes mõni aasta hiljem uurimus meeste seksuaalelust. Kui varem oli sisendatud tugevamale poolele, et tema juhib voodisündmusi, siis hakkasid aadamipojad austama enesekindlaid naisi, kes ei teadnud mitte ainult köögis, vaid ka töö- ja intiimelus, mida tahtsid. Nauding oli ka suurem. Tänaseks on kirjutatud tuhandeid õpikuid naistele ainult selleks, et nad oskaksid oma keha soove jälgida ja meest juhendada.

Ka naistel on õigus nautida seksuaalset vahekorda, saada orgasmi. Juba D.H. Laurence kirjutab oma romaanis “Lady Chatterley armuke” (1928), millised erootilised soovid on ühel naisel. Araabia kirjanik Salva Al Neiwi toob samuti oma uues romaanis “Meesuudlus” esile naise seksuaalsed fantaasiad. Seega on väide, et naised ei ole huvitatud seksist, erootika on ainult meeste soov ja naised on ohvrid, kes peavad partnerile anduma, täiesti tuulest tõmmatud.

Õnneks on tänapäeval ka seksuaalkoolitus arenenud niivõrd kaugele, et nii tüdrukud kui poisid teavad varakult tõsiasja: harmooniline seksuaalühendus on võimalik ainult siis kui mõlemad naudivad seda.
Samas on mitmed koolid on alarmeeritud, sest mobiiltelefonide kaudu levivad vägivaldsed pornofilmid.

Samuti on kurb tõsiasi, et tänapäeva mehed ei pea vastu argipäeva pingele ja naiste soovidele. Seetõttu ei ole nad ka võimelised tootma naudingut ei iseendale ega partnerile. Viagrast hoolimata.

Kas naine on trofee?

Ei, naine ei ole trofee. Iga enesekindel naine (samuti nagu mees) otsustab alati ise kui kaugele ta soovib minna ja mida pakkuda.

Selline üldistav väide on naisele solvav.

Eelmisel pühapäeval küsiti liidukantsler Angela Merkelilt, mida ta arvab dekoltee kohta. Nimelt olid nii mõnedki üllatunud, nähes valitsuse juhti Bayreuthi Wagner-festivalil sügava rinnalõikega. Poliitik vastas: “Ma olen ju naine. Tore, et seda pandi nüüd tähele.”

Hakkame tegema ettekirjutusi reklaamifirmadele

“On viimane aeg hakata kustutama reklaamides taastoodetud arhailisi ühiskonna- ja peresuhteid, iganenud soorolle, mis teevad tunduvalt rohkem kahju, kui esmapilgul paistab,” kutsub loo autor lõpetuseks üles.

Kes peab hakkama riigis reklaamitööstuse moraali ülempreestriks? Kes vôtab enda peale täiskasvanud inimeste kasvatamise? Loo autoril on küll pakkuda vôitlushingelisi lööklauseid, kuid mitte lahendusi.
Neid lihtsalt ei ole. Senikaua kuni reklaamifirmad ei riku seadusi, on neile kogu loominguline vabadus lubatud. Ükskôik kas see meile meeldib vôi mitte. Alaealiste puhul kehtib seadusandlus.

Nõukogude Eestis üles kasvanud peaksid hästi teadma, mida tähendas diktatuur. Ülemvõim, mis keelas õiguse määrata ise meie elu üle. See peaks olema hoiatus.

Sotsialistlik ideoloogia oli täis skisofreeniat. Seda näitab juba fakt, et seadusega oli seksuaalsus keelatud. Kuid sellest hoolimata ôitses pornograafia. Turistid (ka mina tegin seda tuttavate palvel) püüdsid tolliametnikest keelatud ajalehtedega mööduda ja kui jäädigi vahele, siis veetsid piirivalvurid mõnusa õhtu värvirikaste seksifotodega. Jumal nendega! Pokri ei pistetud seetõttu minu teada ühtegi turisti. Saksa televisioon on viimastel aastatel näidanud rohkesti filme selle kohta, kuidas Honeckeri riigis vändati illegaalseid amatöörpornofilme ja harrastati vaba kehakultuuri. Kuid poliitbüroo lubas ka ametlikult seksifilmide produtseerimise – rahvaarmeele.

Kus on keelud, seal leitakse ka lahendusi nendest möödaminemiseks. Keeldudest hoolimata
sai priviligeeritud kommunistide seltskond nautida igasugusteid seksifilme. Ka Pariisis elav araabia kirjanik Salva Al Neiwi müüb oma raamatuid interneti kaudu. Sellele ei või islami tsensuur midagi.
Ja kui Eestis keelataks ära teatud reklaamfilmid, siis probleemi see ei lahendaks.

Vabadus tähendab alati vastutuse kandmist. Ajakirjanikel on eriline vastutus. Kutsuda inimesi üles võitlema ebareaalsete eesmärkide poolest (enesemääramisõigus on Põhiseaduses). Ppresenteerida allikateta üleüldistavaid teese naiste ja meeste aadressil on sama vale kui see, et mõned reklaamifirmad kasutavad toodete tuntuks tegemisel moraalse kahtlusega meetodeid.

Saksa tuntud teleleedi Eva Herman tegi ajakirjandusliku enesetapu, kui pakkus perekonnapoliitika kohta üldsusele läbimõtlemata teese. Ta soovis, et naised laskuksid tagasi koju lapsi hoidma ja kööki süüa tegema nagu seda tehti eelmise sajandi alguses. See ei läinud läbi. Lõpuks pidi Herman ise areenilt lahkuma. Pole teada, kas karjäärinaine toimetab nüüd oma soovituste kohaselt köögis.

Naised on arenenud kohutava kiirusega pea et nelikümmend aastat. Nad teavad väga hästi, mida tahavad. Ja see on hea nii. Kas me tõesti soovime näha tulevikku sellisena, et meie naistel on seljas kogu keha kattev hižabi selleks, et kaitsta meid meeste himurate pilkude eest? Või hakkame abielludes opereerima neitsinahka kinni selleks, et me ei julge oma meestele üles tunnistada oma abielueelseid seksuaalsuhteid?

Ostke naist!

Reklaamid pole kunagi süütud. Peale eesmärgi stimuleerida tarbimist on neil alati ka ideoloogia, sõnum, milles korratakse väsimatult iganenud ühiskonnamudeleid ning stereotüüpe. Meile ei müüda mitte ainult kaupa, vaid ka sotsiaalkultuurilisi identiteete, käitumismalle, harjumusi ja rolle.

See, et naisi kasutatakse kaupade müümiseks, on naised siis kauba sihtgrupp või mitte, pole sugugi juhuslik. Delfis Tiina Kruusi poolt välja hõigatud irooniline nördimus „isuäratavate meeste” eksponeerituse vähesuse üle kätkeb tegelikult ka esitatud küsimuse vastust. Isuäratavaid mehekehasid on ahvatlusäris nii vähe selle pärast, et mehe keha ei ärata samasugust „isu” nagu naise keha.

Alasti mehe keha ei vaata me kunagi samamoodi nagu alasti naise keha. Naise keha on maailma jaoks alati seksuaalsusest tulvil, isegi riietatult, hoolimata sellest, kas naine ise seda soovib või mitte. Mehe keha, paljas või mitte, tõlgendus oleneb ruumist, kus mees parajasti on, või suhtumisest, mida ta sõnade või pilguga ise soovib esile kutsuda.

Naine on alati seksuaalne. Tööl kostüümis ning kodus vanas t-särgis. Ja bioloogiaga pole kehade erineval tajumisel mingit pistmist. Tegemist on kultuurilis-sotsioloogilise konstruktsiooni ning selle järjekindla kordamisega, mis on viinud ohtliku harjumise ning ebarealistlike ideaalide normaliseerimiseni.

Iseenesest pole naise keha näitamine-vaatamine probleem, sest keha on ilus. Probleem on taagas, mis lasub ainult naise kehal kui seksobjektil. Naine on mõeldud ennekõike Teise ehk mehe ihade rahuldamiseks. See on suhtumine, mida tänapäeval üha viljeletakse ning millega paljud naised ja mehed endale seda teadvustamata nõustuvad.

Reklaam tekitab iha ja naine rahuldab seda. Naist näidatakse reklaamides peaaegu alati just nõnda, nagu mehele näha meeldib, mehe pilgu kaudu. Kui sa ostad selle auto või tolle õlle, siis saad selle kaunitari päriselus pealekauba!

Naine on endiselt trofee. Ta on samasugune objekt nagu too elutoalaud, kuhu on hea autovõtmete kõrvale asetada õllepudel. Mehe pilk on olnud aastasadu see ainuke ja universaalne. Nii arvatakse tänaseni, et mehe pilgu kaudu naisi vaadata meeldib kõigile, ka naistele endile.

Seetõttu vastavad reklaamide naistüübid pidevalt ühele stambile: noor, valge, täiuslike mõõtudega, kes saab endale lubada luksust, seda kõike üdini sensuaalselt: rindu, puusi ja jalgu välgutades. Hea on, kui vahepeal midagi fallose-taolist limpsides.

Meeste jaoks on see seksifantaasia, naistele aga aga sõnum, et nende ülim eesmärk siin elus on olla standardselt ilus. Olla iludus, kelle vaba tahe peab seisnema Teise rahuldamises ja teenimises, sest ainult nõnda jõuab naine ise igatsetud õnneni. Teise, st mehe kaudu, mitte kunagi iseenda kaudu. Tähtis pole mitte see, kes sa päriselt oled, vaid see, kelleks/milliseks sa võid saada.

Sellise irreaalse ideaali pidev ülistamine põhjustab sotsiaalseid haigusi nagu söömishäired, depressioon, alaväärsuskompleksid ja tarbimishullus. Viimakse usumegi, et eduka karjääri, õnneliku paarisuhte ning paksema rahakoti jaoks on vaja olla ilus, noor ja täiuslike mõõtudega. Selle saavutamiseks aga peab sööma aina vähem ja tarbima aina rohkem.

Ent kui naise keha on reklaamides kaup samamoodi nagu auto või televiisor, siis kas tõesti võime imestada selle üle, et ta seda on ka päriselus? Siis ei peaks enam üllatamagi, kui inimene tänavalt arvab täiesti loomulikult, et iga naise kehal on hind. Et ta on müüdav, ostetav ja kasutatav. Mõeldud tarbimiseks. Siin, muide, peituvad ka seksuaalse kuritarvitamise juured.

On viimane aeg hakata kustutama reklaamides taastoodetud arhailisi ühiskonna- ja peresuhteid, iganenud soorolle, mis teevad tunduvalt rohkem kahju, kui esmapilgul paistab. Reklaamid pole kunagi süütud. Näeme, loeme, kuuleme neid ju iga päev ja absoluutselt igal pool.

Autor: Anna-Maria Penu

Ilmunud: Delfis 23. juuli 2008

Gruusia naiste pöördumine

Maailma naised elu ja õigluse nimel

Pöördumine

Mõistame hukka rahumeelse elanikkonna, eriti naiste ja laste massilise tapmise. Peame barbaarseks rahumeelse elanikkonnaga linnade ja külade tulistamist ja pommitamist.
Gruusia ja Venemaa vahelise sõja olukorras palume kogu maailma inimestel:
-võtta kiired meetmed lõpetamaks pommitamised ja tulistamine, mille käigus hukkuvad rahumeelsed elanikud, eriti naised ja lapsed;
-mõista hukka valitsuste tegevus, mille tagajärjel vallandus ebaseaduslik, kõiki kehtivaid rahvusvahelisi norme rikkuv sõda;
-aidata kaasa sellele, et Gruusia territooriumil asuvatesse relvakonflikti piirkondadesse viidaks rahuvalveväed, mis ei ole end kompromiteerinud vahetu osalemisega relvastatud konfliktis;
-nõuame, et Lõuna-Osseetia ja Gruusia territooriumil toime pandud sõjalise operatsiooni asjaolusid uuritaks ja süüdlasi karistataks rahvusvaheliste seaduste järgi;
-palume osutada humanitaarabi sõjategevuses kannatanud piirkondade elanikele.

Palume kõiki maailma naisi pöörduda oma riigi juhtide poole, et nad toetaksid meie nõudmisi!

WOMEN CALL FOR LIFE AND JUSTICE

We ask all women of the world to join our appeal and to support our demands.
We are already collecting signatures for this appeal. We require investigation of all aspects of the military action in Georgia. This is not easy, but we have to stop the insane killings. Women of the world, let's do it together.

THE APPEAL
We condemn mass killings of peaceful population, especially the disproportionate loss of women's and children's lives.
We believe that missile shooting of cities and villages are the barbarous acts.
During the current state of war between Georgia and Russia we call on the world community to:
- Take urgent measures to stop bombing and shootings, which kill peaceful population;
- Condemn actions of the governments who started the war, as illegal and violating established international legal norms;
- Bring to the conflict zones on Georgian territory the peacekeeping force, that has not been compromised by direct participating in the military actions;
- Investigate all circumstances of the military actions in South Ossetia and Georgia and bring to justice those who are responsible for it according to the international law;
- Arrange urgent and effective humanitarian assistance to population of all the areas affected by the military actions.

Nana Nazarova, People’s Harmonious Development Society
Galina Petriashvili, GenderMediaCaucasus Journalists’ Association
Marina Tabukashvili, TASO Foundation
Tamar Sabedashvili, UNIFEM
Anastasia Posadskaya-Vanderbeck Open Society Institute


Женщины Мира во имя жизни и справедливости

Мы осуждаем массовые убийства мирного населения, особенно женщин и детей;
Считаем варварством обстрел и бомбежки городов и сел, где находится мирное население;
В условия войны между Грузией и Россией просим мировое сообщество:
- принять срочные меры для прекращения бомбежек и обстрела, ведущих к уничтожению мирного населения, в особенности женщин и детей;
- осудить действия правительств, развязавших войну, как незаконные, нарушающие все установленные нормы международного права;
- содействовать введению в зоны вооруженного конфликта на территории Грузии миротворческий контингент, который не скомпроментировал себя непосредственным участием в вооруженном конфликте;
- настаиваем на том, чтобы обстоятельства военной операции на территории Южной Осетии и в Грузии были расследованы и виновные наказаны согласно международному законодательству;
- просим организовать оказание гуманитарной помощи для жителей пострадавших от военных действий районов.
Просим всех женщин Мира обратиться к лидерам своих стран для поддержки выполнения наших требований!

Соберите подписи, мы уже собираем их под этим текстом, надо требовать расследование и Суд.
Это непросто, но эти безумные убийства надо остановить.
Сделаем это вместе, Женщины!

Нана Назарова, Общество содействия гармоническому развитию человека
Галина Петриашвили, Ассоциация журналистов «ГендерМедиаКавказ»
Марина Табукашвили, Фонд Тасо
Тамара Сабедашвили, UNIFEM
Анастасия Посадская-Вандербек Институт Открытого Общества

Maalilaagri fotoblogi (6)

3. juuli

Viimasel õhtul saabus meile külla tuntud rootsi-eestlasest kunstnik Enno Hallek (http://www.ennohallek.com/texts.shtml) koos abikaasaga. Pärast ühist õhtusöömaaega näitasime meie kõigi südamed võitnud maestrole oma töid ja jätsime endale mälestuseks ühispildi Topu majakese trepil.

Foto: Aita Nurga

Fotoblogide tekst: Merike Viilup

Maalilaagri fotoblogi (5)

2. juuli

Hakkab looma ...

Fotod: Madli Vitismann

Maalilaagri fotoblogi (4). Haapsalu kunstinädal

2. juuli

Happening Evald Okase muuseumi tagaaias:

skulptor Terje Ojaveri büsti klaasi valamine on meeskonnatöö.

Elevil kunstnik-modell jäädvustab ( foto 2) ajaloolist hetke.

Fotod: Madli Vitismann

Maalilaagri fotoblogi (3) Haapsalu kunstinädal

2. juuli

1. Elusskulptuurid linnuseaias

2. Kunstiküllastus

Fotod: Madli Vitismann

Maalilaagri fotoblogi (2) Haapsalu kunstinädala avamine

2. juuli

1. Haapsalu kunstinädala avapäeva keskne sündmus:
Vaal Galerii omanik Aimar Jugaste näitab piiskopilinnuses esmakordselt Eestis Viida Pääbo-Juse monumentaalmaali.

Kohal on ka linnavõimu esindajad.

2. Igal kunstiteosel on oma lugu. Siit saab täpsemalt teada maali autori ja maali teekonna kohta.

Nagu selgub, on Rooma Eesti saatkonna jaoks tehtud töö autor Ilon Wiklandi (sündinud Maire-Ilon Pääbo) ema.

Fotod: Madli Vitismann

Maalilaagri fotoblogi (1)

1. Meie Topu neljaks päevaks.

Väike, vana ja väsinud majake, kuid seda ainult pealtnäha. Sees jagus ruumi kõigeks - magamistoad, söögisaal-maalituba, köök ja saun ja kaminaruum. Need viimased kujunesid meie lemmikuteks.

2. Vapustav merevaade avanes igast aknast - vaata kust tahes. Isegi saunalavalt. Õhtune vaade oli nii lummav, et ei raatsinud isegi magama minna.

Fotod: Merike Viilup

Gruusia toetuseks

Nädalavahetusel suvekooli kogunenud Eesti Naisteühenduste Ümarlaua liikmed võtsid vastu järgmise pöördumise:

Pöördumine kõigi Euroopa Women´s Lobby liikmesorganisatsioonide ja Euroopa avalikkuse poole

Ajalool ei tohi lasta korduda!

Sõdades kannatavad eelkõige rahulikud elanikud, naised ja lapsed ning Gruusia naised ootavad meilt toetust ja abi nende riiki rünnanud agressori peatamisel.

Praegune olukord Gruusia-Venemaa rindel tuletab meelde Teise Maailmasõja eelset aega, mil riigid tegid pidevalt järeleandmisi agressiivsetele suurriikidele ning lubasid neil väikeriikide arvel oma võimupiire laiendada.
Ajalugu on piisavalt tõestanud, et võimule ja allumisele rajatud suhted riikide vahel, naiste vähene sõnaõigus sõjaliste konfliktide puhul ja rahuläbirääkimistel ei vii positiivsete ja rahumeelsete tulemusteni.

Agressioon tuleb viivitamatult peatada kõigi Euroopa riikide jõulisel üksmeelel, muidu võivad ohtu sattuda ka teised väikeriigid ja rahu kogu Euroopas. Venemaalt saadav gaas ja nafta ei tohi valitsuste silmi sulgeda nimetatud ohtude ees.

Euroopa riikide naised peavad aktiivselt sekkuma tekkinud sõjalise konflikti lahendamisse ja pöörduma sellekohaste avaldustega oma riikide valitsuste poole.

Gruusia riigi ründamine Venemaa poolt ,vägivald Gruusia naiste, ja laste vastu, noorte meeste tapmine, mis seab ohtu terve väikeriigi ja rahvuse eksistentsi, ei tohi jääda kiire hukkamõistu ja karistuseta.

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud
EWL Eesti koordinaator

10. augustil 2008 Alu mõisas Raplamaal


Appeal to all European Women’s Lobby member organisations and the general public of Europe

We cannot allow history repeat itself!

The main victims of the war are peaceful citizens, women and children, and Georgian women need our support and assistance to help put an end to the aggression against Georgia

The current situation on the Russian-Georgian front reminds us of the eve of World War II when the governments continuously made concessions to aggressive superpowers and let them expand their spheres of influence at the expense of small nations.

History has repeatedly proven that the relationships between countries built on power and suppression, women’s limited involvement in decision-making aimed at resolving armed conflict and in conducting peace negotiations have failed to produce lasting peaceful solutions.

The aggression toward Georgia must be stopped immediately by common consent of European nations, otherwise other small nations and peace in Europe may be endangered. The gas and oil coming from Russia must not let close the governments’ eyes to those threats.

The women of European societies have to actively participate in solving the military conflict and they have to accordingly appeal to their governments.

Russian aggression against Geporgia, violence committed against Georgian women and children, the killing of young men that may jeopardize the whole existence of the small country and its people must be firmly condemned and punished.

Estonian Women’s Associations Roundtable

Adopted at the Summer School of EWAR in Alu, on August 10 2008

ENÜ suvekool 9.-10. augustil Alu mõisas Raplamaal

ENÜ tähistab oma 5. sünnipäeva Raplamaal Alu mõisas korraldatava suvekooliga.
Naistoimetajate Ühendusest osalevad Merike Viilup ja Piret Mäeniit

Laupäev, 9. august

10.30-12.00 Saabumine, majutus Tervituskohv

12.00-12.15 Avamine, tervitused, Laine Tarvis
12.15-15.00 Põlevkivist, energiaprobleemidest ja meie võimalustest, Valdur Lahtvee

15.00-16.00 Lõuna

16.00-20.00 Avatud Ruum. Kodanikuühiskond = võrdõiguslikkus, Toomas Trapido, Mikk Sarv
20.00 Õhtusöök


Pühapäev, 10. august

Soolised stereotüübid: kas märkame, mõistame ja oskame nendega midagi peale hakata?
8.00-9.00 Hommikusöök

9.00-10.30 Sissejuhatus ja rühmatöö: soolised stereotüübid. Suhkrust ja jahust ja maasikavahust Veenusele.
Tiigrist ja konnast ja kutsika hännast Marsile. Ja kuidas seal olla on?
Ülle-Marike Papp, Riina Kütt
10.30-10.45 Kohvipaus

10.45-12.15 Naine roolis, auto kraavis. Soolised stereotüübid keeles ja meeles.
Ülle-Marike Papp
12.15-13.00 Lõuna

13.00-14.30 Europan Women’s Lobby ja sooliste stereotüüpide ületamine, Riina Kütt
14.30-15.00 Kokkuvõte

15.00-16.00 ENÜ eestseisuse valimised ja ENÜ sünnipäeva tähistamine

„Murdke soolised stereotüübid, andke andekatele võimalus“

Tule EENA seminarile

„Murdke soolised stereotüübid, andke andekatele võimalus“


KAVA

13.-15. august 2008
Meriton Grand Hotell, Tallinn Toompuiestee 27
Panorama saal



13.august, kolmapäev

09.00 Sissejuhatus ja projekti tutvustus
10.00 Kuidas ära tunda soolist diskrimineerimist?
11.00 Kohvipaus
11.30 Juhtumite analüüsimine rühmades
12.30 Lõuna
14.00 Seadusandlus Eestis ja ELis
14.30 Soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete rakendamise meetodid
15.30 Kohvipaus
16.00 Päeva kokkuvõte. Küsimused, vastused


14.august, neljapäev

09.00 Soolise võrdõiguslikkuse edendamine – kasulik nii tööandjale kui töötajale
10.30 Kohvipaus
11.00 Kuidas analüüsida ettevõtte olukorda lähtudes soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetest?
12.00 Lõuna
13.30 Rühmatöö
14.30 Statistika Eestis ja mujal maailmas
15.00 Kohvipaus
15.30 Juhtumid Eesti ettevõtetes
15.45 Rühmatöö
16.30 Päeva kokkuvõte, küsimused vastused


15.august, reede

09.00 Töö ja pereelu ühildamine tagades soolised võrdsed võimalused
10.30 Kohvipaus
11.00 Kuidas ettevõttes töötada välja meetodeid, et vähendada ebavõrdsust?
12.30 Seminari lõpetamine

Kuldnokaemandal viis pojukest

Fotod: Jan Siebert

Eggensteini kuldnokaemandal on tänaseks viis järglast. Pojad koorusid välja ükshaaval - fotodel on näha kaks esimest, aga pesa on nüüd täis. Emand ei karda fotoaparaati, vaid laseb väärikalt nagu kuninganna troonil isegi lähivôtteid teha. Isa lendab aga kohe ära kui keegi lähemale tuleb.
On vahva jälgida kuidas linnutitad toitu ootavad ja môlemad kuldnokad oma järglasi armastusega hooldavad.
Kena suve jätku,
Aino

Ajakirjanike hauaplats sai värskema ilme

Enne .....

..... ja pärast.

Aime muudkui riisus ja riisus,

lõpuks lubas endale samasuguse reha osta.

Juba teist aastat järjest käisime liidu aastapäeval, 16 juunil Metsakalmistul ajakirjanike liidu

hauaplatsi korrastamas. Lausa ime, et vihmaste päevade vahel juhtus just see õhtupoolik olema tavatult soe ja päikesepaisteline. Riisusime liiva sisse kaunid jutid ja puhastasime kalmude vahed kogunenud prahist, nii et kilekotte kogunes terve konteineritäis. Asetasime künnlaid ja lilli ning meenutasime tuntud ajakirjanike särav-kirjut elukäiku. Tunniga oli töö tehtud ja nagu eelmine aastagi, põikasime möödaminnes läbi EAL kunagistest valdustest Kosel. Fikseerisime kurvalt seisva tondilossi (vt. eelmine sissekanne) ja võtsime suuna samal päeval taasavatud Selveri kaudu Tallinna lahe äärde piknikule. Ilus õhtu oli.

Merike pani kirja ja klõpsutas fotokat

Mälestus kaunist kodust

Kunagi meil oli kaunis kodu ....
Fotod: Madli Vitismann ja Merike Viilup
16. juuni 2008

Pirita-Kosel langes hiljuti tularoaks Eesti Ajakirjanike Liidu endine suvekodu. Liidu õitseaegadel ehitas ajakirjanike liit Pirita jõe kõrgele kaldapealsele uhke peamaja ja seejärel väiksem puhkemaja, kompleksi juurde kuulus ka korralik tenniseväljak. EAL liige Austraalias Tiiu Salasoo meenutab veel praegugi soojalt, kuidas ta enne sõda väikese tüdrukutirtsuna oma ajakirjanike liidu peasekretärist isaga seal aega veetis.

Okupatsiooni algusajal võttis nõukogude võim ajakirjanike liidult maa ja majad ära, see liit lõpetas tegevuse. Majadesse siginesid uued asukad, kes ei hoolinud just palju ei oma kodust ega selle ümbrusest. Uue iseseisvuse ajal tagastati räämas majad ja risustatud maa õigusjärglasele, praegusele Eesti Ajakirjanike Liidule. Liit päris majad koos sundasukatega, kellest nii mõnelgi ei olnud ette näidata isegi kasutusõigust tõendavat dokumenti. Äsja elu sisse puhutud liidul ei käinud jõud sülle kukkunud varast ja sundüürnikest aga üle. Suurejoonelised plaanid Rahvusvahelise Ajakirjanike Kodu loomisest jooksid liiva. Muinsuskaitse alla võetud maja sidus liidu käsist ja jalust, tellida jõuti veel maja renoveerimise eskiis- ja tehniline projekt. Siis oli jõud otsas. Viimases hädas pandi krunt koos majade ja üürilistega müüki. Kiiresti ilmus ostja. Uus omanik tegi seda, mis olnuks mõistlik teha hoopis toonasel EAL juhatusel. Detailplaneeringuga jagati maalahmakas soliidseteks kruntideks ja müüdi suure vaheltkasuga edasi. Nüüdseks toretsevad seal luksusvillad, kunagised EAL-le kuulunud majad jäeti aga saatuse hooleks, lootuses, et väljakannatamatute tingimuste tõttu haihtuvad lõpuks ka elanikud. Enesestmõista kadus nagu imeväel uhkelt peamajalt ka muinuskaitse.... . Õnneks jäi liidule alles üks 900 m2-ne tükikene, mis esimese hooga jäeti kohtuvaidluse tõttu liidule tagastamata. Sellest aga võib-olla hiljem. Küll aga võib öelda, et otsale on jõudmas ühe kuulsa maja kuulsusetu lõpp, mida oligi viimastel aastatel oodata.

Naistoimetajate Ühenduse liikmed käisid EAL aastapäeval, 16. juunil Metsakalmistul ajakirjanike liidu hauaplatsi korrastamas, ühtlasi põikasime vaatama, mis kunagisest ajakirjanike kodust alles on jäänud. Pilt oli üsna troostitu - täpselt selline, nagu Madli fotoaparaadi ette jäi.

Merike Viilup

Kaunist suve algust!

Kuldnokaemand perelisa ootel

Foto Jan Siebert, juuni 2008, Eggenstein

Hiiumaal, juuli 2007.
Aita, Pireti ja Madli fotod.

MAALILAAGER toimub 1.-4. juuli Haapsalu lähistel. Koht on imeline, mere kaldal, täiesti eraldatud. Majutume väikeses majakeses, mõnus maahõnguline puusaun on juba ootevalmis.

Kaasa isiklikuks tarbeks toidunõud ja tekid-padjad-linad.

Stardime Tallinnast autodega, toiduks vajamineva ostame ja valmistame ise. Maalimise põhiasjad muretseb ja maalimise algõpetust jagab Aita. Kas mujale eriti jõuame, on iseküsimus, kuid 2. juulil algavad Haapsalus Kunstinädal ja Vanamuusika Festival. Mis peaasi – kokku tuleb panna soomlastega ühisseminari sisu. Kes soovib end avastada ja proovile panna, saab kaasa võtta maailma ainulaadseima kunstitöö – oma enda maali! Positiivsest energiast rääkimata. Merike

Ajakirjanike liidu aastapäevast

Käib töö ja vile koos ... 16.06.2007 Madli ja Aita fotod

Jätkates, õigemini luues traditsiooni tähistame EAL 89. aastapäeva esmaspäeval, 16. juunil algusega kell 17.00. Alustame tervistava liikumisega vabas õhus. Korrastame Ajakirjanike Liidu hauaplatsi Metsakalmistul, mälestame meie hulgast lahkunud ajakirjanikke, asetame lilli ja süütame küünlad.
Kogunemine kell 17.00 kalmistu peaväravas. Kui keegi tuleb linnast autoga, andke teada. Muidu pääseb sinna nr. 34A bussiga(väljub Viru Keskusest).
Dresscode – sportlik
Varustus - töökindad, aiatööriistad, küünlad, lilled, kilekotid prahi jaoks, vms. … vastavalt sellele, mis käepärast.

Jätkame retkega rohelusse ja piknikuga päikeseloojangul.

ALICE IMEDEMAAL EHK KUIDAS FEMINISMIPAAVST ENNAST ISE DEMONTEERIB

ALICE IMEDEMAAL EHK KUIDAS FEMINISMIPAAVST ENNAST ISE DEMONTEERIB
Tekst Aino Siebert
4. juuni 2008

Alice Schwarzer, naisteajakirja Emma asutaja ja peatoimetaja (fotol) on saksa feminismi ikoon. Paraku on tema nimi inimeste mälestustest kadumas või tekitab pahameelt. Kunagise naisliikumise üks liidreid ei soovi ajaga kaasas käia ega saa aru, et traditsioonilise feminismi ajad on lootusetult möödas.

“Môistuse kohaselt, mida tal on teatavasti küllaldaselt, tegi Alice Schwarzer kõik õigesti,” kirjutab Saksamaa juhtiv poliitika ajakiri Der Spiegel. “65 aastane peatoimetaja sai aru, et peaks andma juhitooli noorema generatsiooni esindajale. Ta môistis sedagi, et tänapäeva “kergel” feminismil on hoopis teine pale. Ja nähtavasti aimas ta sedagi, et ajakiri, mida ta juba 31 aastat üksinda välja annab, vôib tulevikus toimida ainult värskete aktuaalsete teemadega.”

Kuidas kaasajastada feministlikku ajakirja, mida keegi enam lugeda ei taha

Ja oh imet! Alice leidiski mantlipärija - feminismi tulevikuleegi edasikandmise usaldas ta noorele, 41-aastasele kahe lapse emale Lisa Ortgiesile, kes modereeris WDR-is (Pôhja-Reini-Vestfaali liidumaa avalik-ôiguslik telekanal) saadet “FrauTV” (NaineTV). Kolleegides tekitas see otsus sügavat austust, eriti Ortgiesi vastu – môelda, et keegi julgeb alustada karjääri dominantse feministi dirigendikepi all. Samas ennustati, et naisliikumise Fidel Castro ei suuda enda kôrval kedagi kaua taluda.

Kaks kuud hiljem oligi selge, et moderniseerimisprojekt on ebaõnnestunud, feministlik tulevikulootus Ortgies loovutas vabatahtlikult peatoimetaja tooli.

Naisteajakirja “Emma” tiraaž on 46 000 eksemplari. Saksamaal, kus elab ca 86 miljonit inimest, on see nii väike, et seda väljaannet ei paneks keegi tähelegi kui selle eesotsas poleks Alice Schwarzerit. Lisa Ortgiesi tööle asumine oli ustavatele naisteajakirja lugejatele positiivseks signaaliks. Schwarzer olevat ise rôômuga teatanud: “Ta (Ortgies) on väga elav, meeldiv ja temperamentne isik, kes sobib hästi “Emma” tiimi. Nüüd vôin ma rahumeeli minna Prantsusmaale raamatuid kirjutama ja oma kassiga puu all istuda.”

Kahjuks ei toiminud Alice Schwarzer oma sõnade kohaselt. Ta ei sôitnud kassiga Prantsusmaale, vaid jäi toimetusse. Pole raske arvata, et mentaalselt ei suutnud ta oma “beebist” loobuda. 31 aastat “Emmat” tähendas seda, et Alice Schwarzer ja tema ajakiri on nagu siiami kaksikud, keda pole vôimalik lahutada.

Tôde Alice Schwarzeri silmade läbi

Feministi biograaf ja ajalehe Taz peatoimetaja Bascha Mika toob esile: “Alice Schwarzeriga suhtlemisel on ainult kaks vôimalust: kas täielik alistumine vôi distantseerumine.”
Lisa Ortgies ei ole naine, kes alistuks, seega läks ta despootlikust feministidaamist vôimalikult kaugele. “Mul ei olnud vôimalik ühtegi oma ideed läbi viia,” ütles ta lühidalt. Rohkem ei soovinud ta kommenteerida, kuid kolleegide seas ei ole saladus, et ükskôik milliseid teemasid uus peatoimetaja ka pakkus, lükati need ajakirja asutaja poolt tagasi. “Emma” pidi jääma selliseks, nagu ta oli olnud kõik need aastad.

Lisa Ortgiesi lahkumist tõlgendas aga Alice Schwarzer ebalojaalsusena. Ta saatis välja pressiteate, milles öeldi et “peale sissetöötamisfaasi jôudis Ortgies järelduseni, et ta ei ole vôimeline peatoimetaja vastutust kandma.” Paar päeva hiljem saatis “Emma” Der Spiegelile täiendava e-kirja, kus toodi esile Lisa Ortgiesi puudused. “Uus peatoimetaja ei olnud katseajal suuteline oma töösse süvenema, sest ta lapsed olid Hamburgis (“Emma” toimetus on Kölnis), isa oli haige jne. Kui ta lôpuks tööle tuli, oli mai/juuni number juba valmis. On iseenesest môistetav, et proua Schwarzer toimetas ajakirja edasi.” Veel seisis selgituses, et väljaande asutaja soovis aidata proua Ortgiesil, kellel puudusid peatoimetaja ja isegi toimetaja töökogemused, uutesse tööülesannetesse sisseelamisel.

Nähtavasti ei pannud “Emma” toimetus ise tähelegi oma argumentatsiooni vastuolu, et just feministlikul ajakirjal endal on suuri raskusi sobitada kokku kolleegi lapsi ja tööd, mida oleks hea organisatsiooni juures täiesti vôimalik korraldada, sest väljaanne ilmub ainult kuus korda aastas. Teisalt, miks kirjastaja, peatoimetaja ja väljaandja Schwarzer võttis üldse tööle niivõrd suurte kvalifikatsioonipuudustega inimese?

Kas juhi väljavahetamisega oleks üldse võimalik “Emmat” päästa? Seltskonnaajakirja “Bunte” peatoimetaja Patricia Riekel on skeptiline: “Emma esindab feminismi sellist vormi, mida ei ole vôimalik moderniseerida. Väljaandel oleks ainult siis šansse kui asutaja hing sealt kaoks. Kuid siis kaotaks “Emma” ka oma võlu.”

Der Spiegel kirjutab: Loomulikult austavad naised tänaseni Schwarzeri rolli naisliikumises, kuid vajalikuks ei pea teda enam keegi. 56 protsenti neist, kes “Emmat” loevad vôi on mônikord lugenud, teatavad, et ajakiri ei ole neile tänapäeval enam nii tähtis kui see oli selle asutamishetkel.” Üha rohkem naisi soovib, et Alice Schwarzeri hing hakkaks ära kaduma. “Ta on täielik türann”, räägib Bascha Mika, “tema käitumine Ortgiesiga oli naisi solvav, pahatahtlik ja alandav.”

Matriarh ise ei lase ennast kriitikast môjutada. “Teie lahkel loal istun ma troonil edasi„ hôikas ta uue naisgeneratsiooni esindajatele ühel üritusel. Neid modernseid eevatütreid nimetab ta “wellness-feministideks”.

Nüüd sajab kriitikat isegi naisõiguslastelt. Ajakirjanik Ingrid Kolb: “Alice vôtab vastu “kuldse sule” (Goldene Feder) auhinna Baueri kirjastuselt, kes teenib raha pornoga. Ta teeb reklaami kollasele ajalehele „Bild”, mida peetakse Saksamaa kôige seksistlikumaks väljaandeks. Mitte keegi ei vôi teda enam tôsiselt vôtta.”

Mis on selle loo ôpetus? Kuigi Alice Schwarzeril on naisliikumises kindlasti oma teened, siis elu ei jää seisma, vaid läheb edasi uute probleemidega, millele peab otsima uusi lahendusi.

Emma omanik on tekitanud irritatsiooni mitte ainult Lisa Ortgiesi lahkumisega. Môni päev tagasi said lugejad Frankfurter Allgemeine Zeitungis (FAZ) tutvuda Alice Schwarzeri följetoniga, kus ta kirjeldas oma reisielamusi Birmast. Mitmetel jäi hing kinni lugedes tema kriitikat lääne humanitaarabi ja kiitust sôjaväehunta hävituspoliitika aadressil. Feminismisôdur kirjutab kerges stiilis kohtumistest mitmete inimestega ja nende elamustest mõtlemata riskile, mida see diktatuuri kodanikele konkreetselt kaasa võib tuua. Der Spiegel-i kultuuriosakonna juhataja Matthias Matussek nôudis, et Schwarzer astuks koheselt tagasi Henri Nanneni preemia žüriist, sest tallab jalgade alla kõik vaba kriitilise ajakirjanduse printsiibid.

Alice Schwarzer

Alice Schwarzer on sündinud 3. detsembril 1942 Wuppertalis, ta on Saksamaa üks tuntuimaid uue naisliikumise (feminismi) esindajaid ja naisteajakirja Emma asutaja, väljaandja ja peatoimetaja.

Alice sündis vallaslapsena ja kasvas üles oma ateistlike vanavanemate juures. Saksamaa tolleaegsete seaduste kohaselt pidi Alice´i ema andma vanemlikud ôigused oma isale ehk Alice´i vanaisale. Vanavanematel oli väike tubakapood, kus töötas ka tüdruku ema. Peale sekretärikooli lôpetamist läks ta 1963.a. Pariisi, kus alustas keeleôpingud. Peale lühikest sisseelamisaega naases ta kodumaale. Aastatel 1963-69 töötas Schwarzer vabakutselise ajakirjanikuna, hiljem läks uuesti Pariisi, kus töötas vaba korrespondendina mitmetele meediatele ning õppis lisaks nii psühholoogiat kui sotsioloogiat, muuhulgas Michel Foucaulti juures, ning kuulus Monique Wittigi gruppi Mouvement de Libération des femmes. Selle naisliikumise initsiaatori ideed eksportis ta Saksamaale.

1971 tôusis ta kodumaal esimest korda avalikkuse teadvusesse, mil vôitles nn abordiparagrahvi 218 annulleerimise poolt, samuti kirjutas ta ühena 374 naisest alla ülestunnistusele “Me oleme teinud aborti”. Sama aasta sügisel ilmus tema esimene raamat “Vôrdsusfeminism”. Tôeliselt kuulsaks sai Alice Schwarzer aga oma raamatuga “Väike erinevus ja selle tagajärjed”, kus räägitakse väikese poisi Bruce Reimeri muutumisest operatsiooni teel tüdrukuks. Teos ilmus 1975 ja see tôlgiti üheteistkümnesse keelde.
Kaks aastat hiljem asutas ta feministlikku väljaande Emma. Feminismi pooldaja ei ole abielus ja tal ei ole lapsi.

Alice Schwarzeri eesmärgid:
- ôigus abordile
- naiste majanduslik sôltumatus
- poliitilise islami kritiseerimine: ta on selle vastu, et moslemid kannavad rätikut avalikus elus, näiteks koolis
- pornograafia keelustamine, 1987 alustas ta kampaania PorNo-Kampagne

Feministide poolt esitatud kriitika Alice Schwarzeri aadressil:

- talle heidetakse ette, et Schwarzer ja Emma on feministliku diskursi monopoliseerinud ainult iseenda pôhimôtete propageerimiseks
- kui AS vôttis vastu Liitvabariigi teenetemärgi, kritiseeriti teda “meeste ühiskonna” rituaalide soosimisest ehk mitmed nägid teenetemärgi vastuvôtmises seda, et ta reetis feminismi ideaalid – sel perioodil katkestasid mitmed Emma lugejad oma tellimuse
- mitmed lesbide aktivistid kritiseerivad, et Schwarzer julgustab homosid ja lesbisid coming out, kuna tal endal on teised seksuaalsuse kriteeriumid. Tänaseni ei ole ta ise avalikult teatanud oma seksuaalsest identiteedist. Kui ta luges Bascha Mika kirjutatud teost “Alice Schwarzer – kriitiline biograafia” , kus autor väidab feministi olevat lesbi, oli ta väga pahane ning keeldus seda kommenteerimast.
- Mitmed ajakirjanikud nagu Henryk M. Broder ja Kay Sokolowsky heidavad Schwarzerile ette “vasakpoolset antisemitismi” ja sümpatiseerimist parempoolsete sümbolfiguuridega nagu Leni Riefenstahl (Hitleri režissöör).


IGAÜKS VÕTAB ENDALE NII PALJU KUI OSKAB
ehk - Kuidas Alice Schwarzer, Charlotte Roche ja teised endale feminismiettevôttega elatust teenivad
Autor: Juli Zeh
Süddeutsche Zeitung 9. juuni 2008

Hiljuti olin sõbrannal külas. Peale õhtusööki istusime teleri ette. “Vaadake”, hüüdis sõbratari ema, “seal on Alice Schwarzer!” Olin alati mõelnud, et Alice Schwarzeri nägu on maalitud juba tehases iga ekraani peale.

“Varem oli ta alati nii agressiivne”, rääkis sõbratari ema, kes on samuti sündinud 1942. aastal nagu proua Schwarzer. “Kuid aastate jooksul on ta õppinud kõnelema ning naerab meelsasti. See naine on hästi edasi arenenud. Pealegi näeb ta oma vanuse kohta hea välja.”

“Kas te loete Emmat?”

Vaatame sõbratariga teineteisele otsa. Me ei loe Emmat, me isegi ei tunne kedagi, kes loeks. Miks me peaksimegi seda ajakirja lugema? Isegi Schwarzer valib kõnetoruks mitte Emma, vaid Frankfurter Allgemeine Zeitungi (saksa üks tõsisemaid päevalehti), kui tal on midagi provokatiivset, näiteks Birma kohta, öelda. Emma on toonud esikülje teemaks selle, milliseid ohtusid tänapäeva mehele toob kaasa online-seksihimu. Nii laseb vana hea võitlus pornograafia vastu ennast imelihtsalt moderniseerida –teemat peab lihtsalt vürtsitama internetiga. Tulemused ja ühiskondlik relevantsus jäävad aga samaks.

Põhjused, miks Alice Schwarzeri kohalolek meedias on olnud katkematu ajal, mil klassikaline feminism, mida ta esindab, on vajunud tähtsusetusesse, on tegelikult lihtsad. Proua Schwarzer esindab, kas õigustatult või mitte, naiseliku ohvriskeemi personifitseeritud tugevdamist.

Komplitseeritud, mustvalgete seoste vähendamine, mehe-naise käepäraste lepitamatute vastuolude pakkumine kõikide paroolidega sobib hästi igapäevastesse kõnetundidesse. Meediafenomen Schwarzer ongi seetõttu nii populaarne, et ta ei ohusta olemasolevaid struktuure. Kulisside taga õnnitlevad teineteist mitmed protagonistid; nad teevad vajupoksiga head äri. Ei ole mingi probleem, kui Alice Schwarzer teeb tänapäeval reklaami bulevardi päevalehele Bild ja võtab šovinistlike anekdootide vanameistrilt Harald Schmidtilt vastu publitsisti preemia.

Seni aga proovib uus generatsioon kunstliku hingamisega igivana etiketi all feminismi uuesti ellu äratada. “Uued” esindajad nimetavad ennast meelsasti “Girls” (“Tüdrukud”). Nad on õppinud kõnesid pidama, naeravad meelsasti ning olenemata vanusest näevad alati head välja. Selle kohta ei olekski midagi öelda; sama vähe kui projekti kohta, millega taastoodetakse meelelahutustööstuse soolise võitluse duaalset süsteemi ning teenitakse sellega veel korralikult raha. Minu poolest võivad noored naised ka heameelega kanda naiseliku vabaduse märgina purgis pesemata vulvat ja vagiinaeritist, sest vabaduse tegelik olemus meie maal seisnebki ju selles, et anname (peaaegu) kõikidele nürimeelsustele väljendusvõimaluse. Kuid meelehärmi tekitab see, et sõnaga “feminism” kuulutatakse ka kõik teised naised kuuluvaks sinna kildkonda ja väidetakse, nagu oleksid feministid naiste ainuesindajad. Ehk vabastaks naised psüühilisest survest see, kui nad teeksid lõpu sellele, et nende olemus piirdub ainult nende kehaga – ka intiimraseerimise võib tõsta poliitiliseks probleemiks.

On ka minusuguseid naisi, kes ei soovi sellega mingit tegemist teha. Kui iseenda avalik alandamine muutudes loomaks (Vagina Style) vôi infantiilseks (“uued” tüdrukud) oleks see, mis tähendab 21. sajandil naiselikku vabadust, siis head ööd. Mitmed naised, keda tunnen, soovivad õnneks käituda nagu täiskasvanud ja otsida oma vabadust eelkõige vaimsusest. Nad ei tunne ennast (meeste maailmas, tõlkija märkus) ei ohvritena, feministidena ega “alfanaistena” (grupi juht, tõlkija märkus). Otse vastupidi - nad peavad seda solvanguks.

Tegelikult kurb, sest selle soolise massiürituse taga on tõepoolest mitmed probleemid (ühenduse puudumine töö ja kodu vahel, meeste ja naiste töötasude hämmastav vahe), mis jäävad suuremalt osalt feminismidebattide prügimägede varju. Mis puudutab moderniseerimisoskusi, siis on saksa ühiskond enesepettuses professionaal. See, et pidime elama kaasa taolise figuuri nagu Eva Hermani esinemistele, näitas selgelt, millises olukorras me tegelikult oleme. Kahjuks aitavad kollektiivsele enesepettusele kaasa ka avalikkuses presenteeritav teineteise süüdistamine, süüdlane-ohver-skeem, põlvkonnakonfliktid ja oma õiguse tagaajamine. Need betoneerivad tarbetuid võitlusrindeid ja seisavad pragmaatiliste lahenduste otsimise teel.

“Feminism” on ideologiseeritud ja enam pole seda võimalik kergelt kopitanud lõhnast vabastada. Isegi siis mitte, kui lisada sellele atribuute nagu “uus” või “noor”. Nüüd oleks hoopis aeg vaadelda “naiste küsimusi” ühiskonna küsimustena - ainult nii võib probleemid tuua pimedusest jälle päevavalgusesse. Väljasõit Hollandisse või Rootsi annab palju parema ülevaate igapäevase töö- ja perekonnaelu võrdõiguslikkusest kui kümme šoud Alice Schwarzeri või Charlotte Rochega. Probleemid on teada ja lahenduste jaoks on olemas mitmeid eeskujusid. Mida me siis veel ootame?

“Ha!”, hüüab mu sõbratari ema ja näitab teleekraanile: “Nüüd ta andis sellele vanale šovinistile korralikult vastu vahtimist!” Küll pidi maailm olema kaunis, kui olid veel olemas vanad šovinistid ja koledad feministid. Nüüd on meil vähemalt selle asemele tulnud räpased vitud ja liiga väiksed peenised. Igatsuses lihtsuse järele kohtuvad imelikul kombel meie ühiskonna raugastumine ja infantiliseerumine. Kes on tark, mängib kaasa ja teenib selle pealt.

Juli Zeh, kirjanik, sündinud 1974.
Saksa keelest tôlkinud: Aino Siebert

Seminar "Töö- ja pereelu ühitamine: kaasaja trendid, isade osalus töö- ja pereelus"

Oled oodatud ENUTi ja Naiskoolituse Keskuse seminarile "Töö- ja pereelu ühitamine: kaasaja trendid, isade osalus töö- ja pereelus" 10. juunil algusega kell 12.30 (TLÜ, Narva mnt 29, ruum K-236).

KAVA:

12.30 Saabumine, registreerimine, tervituskohv
13.00 Avamine, sissejuhatus – Reet Laja, ENUTi juhatuse esinaine
13.15 Peresõbralike ettevõtete konkursist – Tiia Kõnnusaar, ajakirja Pere ja Kodu peatoimetaja
13.35 Küsimused ja arutelu ettekande teemal
13.45 "Ei maksa seda isatamist väga üle ka pingutada" – ajakirjas AriadneLõng ilmunud artikli tutvustus , Marion Pajumets, sotsioloog
14.05 Küsimused ja arutelu ettekande teemal
14.15 Lõuna (TLÜ kohvikus, Narva mnt 25)
15.00 Peresõbralikkus eraettevõttes – Eesti kõige peresõbralikuma firma, AS Webmedia, esindaja
15.20 Küsimused ja arutelu ettekande teemal
15.30 Grundtvig projekt: Isapuhkuse ajal omandatud oskused ettevõtete ja ühiskonna teenistusse – Riina Kütt, Eesti Naiskoolituse Keskus
15.50 Küsimused ja arutelu ettekande teemal
16.00 Lõpparutelu

Palun anna oma osalusest teada hiljemalt 9. juuniks aadressil enut@enut.ee

Kohtumiseni!
Reet Laja tel.5182818
Kadri Aavik tel. 56629573

Ärgem unustagem,

et meie EALi juurde kuuluv naistoimetajate osakond ei ole mingi feministlik organisatsioon, vaid ajakirjanduslik ühendus. Seega on meist igaühel ôigus ja vôimalus kirjutada südant vaevavatel teemadel artikkel ehk tuua vastuargumente. Olgu siis küsimus Kivisildnikust vôi Leedu üksikema probleemidest.
Viimase puhul soovitan, et keegi vôtab teema käsitlemise enda peale. Teema ajakirjanduslik läbitöötamine nôuab mitmekülgset informatsiooni, mh peab informant ehk siinkohal üksikema tooma esile oma tôendusmaterjali ja allikate ôiguspärasuse ülekontrollimist, vastasel korral naeruvääristame ainult iseennast.

Mis puutud Kivisildnikusse, siis ütleksin:
- miks peame me seda meest kritiseerima – temal on ju samuti ôigus oma arvamusele?!
- samuti elame maailmas, kus valitseb pressivabadus, milleks siis ennast ärritada
kusjuures on igaühel meist otseloomulikult ôigus avaldada Kivisildnikule ise oma arvamus – kas lugejakirjana, artiklina vôi isikliku kirjana.

Kui me räägime naistest, siis ei tohi me unustada, et naised ei ole parem sugupool kui mehed. Ka naiste hulgas on valetajaid, môrvareid, lastepilastajaid jne. Naised kuuluvad nagu mehedki siia maailma. Viimasel ajal loen ikka arvamusi nagu oleksime meie, nôrgem??? sugupool ikka kuidagi allasurutud. Kuid kas ikka oleme?
Mina isiklikult ei ole kunagi pidanud tundma vôi kogema allasurutust!

Olen püüdnud mitmesti teile selgitada, et naise (samuti mehe) areng algab kodunt. Kui soovime midagi muuta, siis peame alustama lasteaiast – koolist.

Lugedes Anna-Maria artiklit naiste olukorrast Postimehest, sooviksin sellele lisada omad môtted.

Demokraatlik maailm pôhineb isiksuse vabadusele. Ehk igaühel on ôigus olla selline nagu ta on. Niikaua kuni ta ei kahjusta teisi kaaskodanikke. Kust vôin mina vôtta endale selle ôiguse minna muutma kedagi teist? Seda ei saagi, juba ammu on psühholoogid tulnud järeldusele, et muuta vôib ainult iseennast. Ehk kui mina näen, et minu elu on kulgenud vääras suunas – näiteks mu mees on kogu aeg mind petnud vôi mind peksnud – siis vôin ainult mina ise otsida lahendusi ehk vôimalusi sellest olukorrast vabanemiseks. Mitte ükski justiits ei vôi pidada kinni meest kui naine ei ütle selgesônaliselt, et see mees on teda kuritarvitanud vôi peksnud.

See, et mitmete maade seadused alaväärtustavad (meie arvates) naisi, on ôige. Kuid ikkagi ainult pool tôde. Naised ei tunne midagi muud. Nad tunnevad ainult oma ühiskonna traditsioone ja seda juba sünnist alates. Nad ei oskagi muud tahta. Siin vôivad tulla feministid ja rääkida ennast tühjaks, kuid nad ei vôi midagi muuta, sest traditsioonid on tugevamad.

Mitmed moslemid elavad ka Saksamaal. Kuid nad on rahul oma traditsioonide ja saatusega. Kuigi kohalikud seadused lubavad neil olla kandmata rätikut ja kasutada nii kondoome kui pille. Nad ei soovi seda.
Kuid mitmesti on aga ka nii, et nad tôesti soovivad vabaneda vanemate (isa ja ka vendade) eestkostmisest ja vôtavad vastavad sammud ka praktiliselt ette, siis vôib juhtuda, et perekonna meespoolne liige môrvab ta ehk sooritab nn aumôrva. Nii juhtus môni nädal tagasi Hamburgis, mil 23 aastane Afganistanist pärit olev Saksa kodanik môrvas oma 16 aastase ôe 20 noahoobiga. Tütarlaps suri kohapeal, teda ei vôinud keegi enam päästa. Loe lugu Delfist Afgaanitari aumõrv tõstatab Saksamaal küsimusi http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/article.php?id=19010152&l=fplink
Teiselt poolt – tutvusin nüüd Itaalias mitmete väga meeldivate meestega, kelle naised on traditsiooniliselt lastega kodus. Meie restorani omanik ütles soojalt kui küsisin, kas abikaasa tuleb suvel teda aitama: “Oh ei, tal on ju kolme lapsega küllaldaselt kodus tööd!” Tema juures kelnerina töötav 28-aastane naine tunneb ennast katoliiklikus rajoonis samuti hästi – usk siia vôi sinna, tema ise on enesekindel, elab koos oma sôbraga ning vôtab raseduse ärahoidmiseks pille.
NATO püüab suure sôjaväega eksportida demokraatiat nii Iraaki kui Afganistani. Kas see on ônnestunud? Mitu naist on nad vabastanud? Traditsioone ei muudeta ei armee ega feministidega. Kôik algab koolitusest.
Kes muudaks olukorda Tais vôi teistes Aasia-maades? Noored tüdrukud on prostituudid, sest kuidagi peavad nad ju ära elama! Ma ei tervita seda olukorda – sugugi mitte, kuid me ei muuda olukorda ahhetades vôi ohhetades. Kui keegi naine püüabki vabaneda, siis langeb ta oma küla inimeste ohvriks. Seda on kogenud ka mitmed lääne naised, kes on abiellunud moslemitega.
Kes soovib aidata kaasa olukorra muutmisele, peab liituma organisatsioonidega, kes aitavad kohapeal püsti panna koole vôi jagavad pille, kondoome, teadmisi. Vôi siis kirjutama näiteks Vatikani kirju, kus nôutakse, et pillide ja kondoomide kasutamine lubataks.
Olukord ei ole sugugi nii lootusetu nagu andis Anna-Maria oma loos mulje. Saksamaal tegutsevad mitmed organisatsioonid, kes vôitlevad näiteks naiste ümberlôikamise vastu. Kui ka mitmetes maades on juba seaduseid muudetud, siis ei tähenda see sugugi seda, et see praktiliselt ka toimiks. Ikka viivad emad oma tütreid ümberlôikamisele, sest traditsioonid nôuavad seda. Ja siin ei aita enam kaasa ka seadused!!!
Nägin hiljuti filmi Iisraelist, kus lôigati ümber väikseid poisse. Seegi vägagi valutekitav protseduur. Vanemad selgitasid ca. 10 aastasele poisile, et see on vajalik.
Täna hommikult nägin ARD-Brisant filmi, kus rääkis saksa kunstnik Katja Dufner sellest, kuidas isa teda aastaid peksis. Päästes internaati, sai ta peale vestlusi teiste ôpilastega aru, et isa käitumine ei ole loomulik ja et ta vôib vastu hakata. Nii otsis ta abi kooli direktsioonilt ja psühholoogilt. Kôik täiskasvanud jätsid 12 a. tüdruku üksinda. Ema maksis psühholoogile raha selleks, et see suu kinni hoiaks, direktsioon (ôpetajad) ei uskunud neiu juttu. Nii jätkus Katja Dufneri tragöödia lôpmatuseni. Nüüd maalib ta pilte, kus püüab pöörata ühiskonna tähelepanu vägivalla ohvirtele.
Seega, teemad on väga vajalikud ja tähtsad, kuid peame väga môtlema selle üle, kuidas neid serveerida. Ajakirjanikena on meie ülesanne reaalsete uudiste vahendamine ja seda vôimalikult mitmekülgselt ja ülekontrollitult. Ainult nii vôime muuta maailma samm-sammult natukene paremaks. Samaaegselt ei tohi me unustada, et elu, mis on meile hea, ei pea sugugi sobima teistele. Elu on alati areng ja ka traditsioonid vajavad muutusteks aega.
Veel 60 aastat tagasi vajasid isegi saksa naised oma meestelt luba pangaarve avamiseks vôi juhiloa saamiseks.
Soojade puhkusetervitustega Aino

Uus perekonnapoliitika Leedus

Leedu naisorganisatsioonide esindajad pöördusid Eesti Naisteühenduste Ümarlaua poole palvega protestida Leedu seimis 3. juunil hääletamisele tuleva uue perekonnapoliitika seaduse vastu. Eelnõu kohaselt tunnistatakse perekonnaks emast, isast ja lapsest (lastest) koosnevat perekonda, mille tõttu võivad üksikvanemad jääda ilma perekonnale mõeldud toetustest. Uue seaduse olevat algatanud seimi fraktsioonid.
Leedus on lahutuste arv väga suur. Paljud on sõitnud välismaale tööle, mistõttu pered lagunevad.
Lisaks sellele on kuuldused, et Leedu seimis plaanitavat seadust abordi keelustamise kohta riigis.
Merike

SELLISEST huumorist aru saamine on tõelise täiskasvanud ja väljakujunenud isiksuse esimene tunnus?!!!

Hei kõigile!
Kivisildniku Delfi-loo kommentaare (neid on üle 1000! vaat kui hästi "roll"
töötab!) kiiruga silmitsedes jäi mulle eriti meelde üks väide: SELLISEST huumorist aru saamine on tõelise täiskasvanud ja väljakujunenud isiksuse esimene tunnus.
Mina igatahes pole veel täiskasvanu ega isiksus. Lohutab see, et nii mõnigi lugupeetud kultuuriinimene pole niisamuti.
Muidugi saan ma aru, et kivisildnikega võitlusse asumine teeks meid praeguses kultuuri- ja arenguolukorras naeruväärseks. Samas arvan ma omas südames, et ajakirjanikuna oleksin lausa kohustatud seda tegema ja põhiliselt on see hirm ja kartus saada naeruvääristatud, mis meid (mind) takistab.
Jään siiski ses asjas eriarvamusele, st:
¤ seesugune huumor on arusaadav vähestele ¤ pigem on tegemist labase, isegi ohtliku nähtusega (silmas pidades ennekõike lapsi ja noori, aga ka kõiki teisi väljakujunemata isiksusi) ¤ isegi kui see on nali, siis on teatud asju, mis nalja, eriti aga iroonia valdkonda ei kuulu. Mille üle saab iroonitseda, seda peaks ütlema kirjutaja sisemine, eetiline mina. Väljakujunenud isiksuse esimeseks tunnuseks ongi pigem selle mina olemasolu.

Õigupoolest mul ongi mure laste pärast - kas ja kuidas nemad teavad, mis või kes on roll ja mis on väärt järelelausumist, mis mitte? Eesti pere, millele me väga loodame, ei ole praegusajal siiski see võimas ja tugev laev, mis kõik persetormid vastu peab ja uhkelt edasi purjetab.
Kuna oleme omakeskiski eri meelt, siis teen ettepaneku persse-teema siinkohal lõpetada (mina ju see olin, kes seekord džinni pudelist välja laskis!). Naisühenduse sildi all ma kindlasti teemat ei jätka, kuid oma isiklikes kirjatükkides teen küll seda, mida pean isiklikult õigeks. Kui otse ei julge (ausõna, kardan samuti naeruvääristamist!), siis kaudselt ja n.ö ridade vahel - ja niisugune vist ongi (sõna)vabadus...
Hille

Kivisildnik - rolliga või rollita?

Persse see eetika?!!
Valdkond puudutab tõesti meid kõiki, sest kes meist poleks viimasel ajal tundnud tülgastust ja sõnulseletamatut häbi, justkui oleks ise süüdi selles, mis ümberringi toimub.
See, mis hetkel meie omavahelises suhtluses üles kerkinud, on aga üksnes protsesside pealispind, ütleme vaht. Seal all on sügav vesi, siis mudane põhi ja mitu tasandit erinevat põhja. Mida me hetkel tahame: vahus ujuda, mudas mütata või jõuda asjade olemuseni?
Või veel enam - puudutada sügavamalt kogu mehhanismi? On meil selleks üksmeelt, tahet, ühist arusaamist asjade olemusest?
Riik, kus naiste haridustase Euroopa kõrgeim, naiste tööhõive maksimaalne (milline jõud!) on tegelikult selle jõu purki pannud, kõrvale lükanud ja kõik algas juba viisteist aastat tagasi, kus kusagil otsustati, et nii teeme.
Otsustamise juures olid siiski ka väga lugupeetud naised? Kogu naisliikumine, üle 100 organisatsiooni oli end loonud - naised olid valmis oma riiki ehitama. Kõik lükati kõrvale - tulid jutud eesti naise äraütlemata ilust, kuni selleni, et see on "meie rikkus, mida müüa...". Tuli kogu see seksism. Ja see praaliv matslus. Kõik meie naiste põlvkonnad saavad osa sellest praalivast alandusest - neiust eaka naiseni. Sest meil ei ole ka intelligentsi, mis minu jaoks on ausalt õeldes kõige suurem vapustus. (Kuidas säästa praegust tütarlaste põlvkonda totaalse ajupesu eest?) Kes meist tahaks olla praegu teismeline?
Oma riik, kus naise koht on täitmata, ei saa ju olla riigi vääriline, mehe vääriline ka mitte, sest selle kõige taga on mehe sügav alaväärsus, mis alandab nii meest kui naist.
Selle alaväärsuse taustaga,
vajadusega teisi alavääristada, me muudkui langeme ja langeme...
Mingi üksik ülesastumine teeb ilmselt kasu asemel kahju, sest protsessid on sügavad ja see protsess, mis praegu käib, peab ilmselt jõudma oma loomulikku põhja, sootsium vajab võimalust seda kogeda? Et lõpuks ärgata?
Ilma kavandatud ning mõtestatud tegevuseta pole meil vist mõtet ühiselt mudas sumada. Hetkel selline sisetunne. Kui enamusel teisiti, siis oleks vist vaja enne süveneda, et mitte hakata lahmima. Üks asjalik seminar, alles siis artiklid, erinevad kanalid jne. Kamakas on suur ja äge ning mädanev.
Mis puutub rolli ja rollimängudesse, siis see on jällegi üks huvitav valdkond. Kui algatama peaks, siis oleks vaja ka ajaloolist tagasivaadet - millal on need olnud eriti päevakorral, milliste reziimide ajal jne. Millal vajatakse rollimänge ja kuidas on rollid manipuleeritavad.
Meil on eriliselt huvitav amet, aga ka eriline vastutus, igaühel samas vaba valik.
Andestust, et mullegi väga olulisest nii pealispindselt ja ülelibisevalt.
Säravat ja sooja kevadet!
Milla